Kui te veel mäletate, siis sai Portail loodud minu kindlast plaanist hakata siia koondama teemasid, mis kõnetaksid tänapäeva parajalt moodsat inimest. Inimest, keda huvitab, mis toimub meie disainimaastikul, maailma moelavadel, ilumaailma telgitagustes, aga ka kohalike andekate inimeste elus. Ma tahtsin, et see lehekülg pakuks veelgi rohkem inspiratsiooni ja head mõtteainet, kui olin eales oma tegemistega suutnud pakkuda, ja ma tahtsin, et Portailist saaks see veebikeskkond, mida ma ise olin nii igatsenud, kuid ei olnud senimaani Eestist leidnud. Ma ei tahaks (veel) öelda, et me oleme kõik need eesmärgid täitnud, kuid mulle tundub, et me oleme juba vähemalt poolel teel.
Mul on juba täna siiralt hea meel, et oleme puudutanud lisaks „ilusatele ja moekatele” uudistele ka tõsisemaid teemasid, näiteks jätkusuutlikkusest ning moetööstuse mitte nii kaunist käekäigust, ning et see on läinud meie lugejatele korda. Samuti läheb mul alati süda soojaks, kui mõni andekas persoon on valinud just Portaili, kus anda oma teemakohane eksklusiivintervjuu, või kodumaine moemärk on otsustanud esitleda esimesena just siin oma uue kollektsiooni kaadreid. Ja ka seda oskavad meie lugejad – jah, teie – positiivselt hinnata. Riskides kõlada natuke imalana, aga this really means the world.
Kui tulla nüüd tagasi tänasesse päeva, päeva täpselt kaks aastat Portaili virtuaalsest avamisest hiljem, siis dikteerib minu peatoimetaja tööd kõrvalt küll üks napilt ühekuune (loodetavasti tulevikus vähemalt sama palju hakkamist ja teotahet täis) girlboss, kuid julgen kinnitada, et tänu meie kaasautoritele ja koostööpartneritele Portaili hoog kohe kindlasti ei rauge. Hoopis vastupidi. Ma täiesti pakatan ideedest, mida siia lehele kokku tuua, ning artiklitest, mis ootavad kirjutamist. Andke mulle ainult natuke unetunde ja enne, kui arugi saate, võib nendest ligi tuhandest olemasolevast artiklist saada juba 2000 ja kahtlustan, et rohkemgi veel…
Oleme seda isegi mõned korrad valju häälega välja öelnud ja meie tänavused enimloetud artiklid kinnitavad seda veelgi. Portail ei ole enam pelgalt moeportaal, vaid elustiiliväljaanne, kus lisaks sellele, mis parasjagu toimub Eesti disainimaastikul, maailma moelavadel, ilumaailma telgitagustes, aga ka kohalike – ja ehk ka mitte nii kohalike – andekate inimeste elus, on üha rohkem põimitud ka paras annus elustiiliteemasid, alates reisimisest, toidust kuni kultuuri ja aktuaalsete arvustusteni välja.
Nii olemegi saanud vastata küsimustele “Kust saab Tallinna parimat brunch’i?” ja “Mis toimub Iittalaga?” – just need kaks artiklit troonisid tänavust populaarsemate lugude esiviisikut. Moeteemadest rõõmustas meie lugejaid enim uudis, et kodumaine disainerrõivaste laenutusplatvorm Rentalier lansseeris teenuse, mis pakub võimalust oma rõivaid Rentalieri platvormil välja laenutada – kestlikumad moevalikud ja lisatulu teenimise võimalus ühes. Iluteemadest pakkusime aga enim inspiratsiooni loos “15 soengut algavaks pidude hooajaks”.
Novembris Portaili peatoimetaja Aljona Eesmaa sulest ilmunud avameelne “See ei ole küll tavapärane Portaili teema, aga…” tõestas aga, et ka sellised teemad puudutavad paljusid ning loodetavasti aitab Aljona kogetud õppetund tulevikus vältida mõnda samavõrd tõsist olukorda.
Aitäh teile veelkord, head lugejad – lugemast, jagamast, hoolimast – ning järgmiste lugudeni aastal 2025!
Põhjus, miks Portailis aeg nädalaks seisma jäi, peitus minu haigestumises. Täpsemalt, minu tervise ootamatus halvenemises. Olin köhinud juba nädalaid, kuid jätkasin igapäevaseid töid ja toimetusi, sest enesetunne tundus ju üldiselt hea. Tulemus? 10. novembri õhtupoolikul, peale paaritunnilist sisemist monoloogi stiilis “Ah, mis nüüd mina…”, kutsusin esimest korda elus endale kiirabi. Mul tõusis palavik ja hingamine muutus ohtlikult raskeks. Erakorralise meditsiini osakonnas leiti minu kehast nii COVID, bakteriaalne infektsioon kui ka kopsupõletik. Järgnes nädal (!) intensiivset ravi Lääne-Tallinna Keskhaiglas ja sellele rahulikus tempos taastumine kodus.
Miks asi nii kaugele läks? Ausalt öeldes ei ole ma harjunud haige-haige olema. Haigla raviarstki naljatas, et olen kõige igavama haiguslooga patsient — haiglas olen käinud vaid sünnitamas ja tõsiseid haigusi pole varem olnud. Samuti olen ma tänaseks omandanud suurepärased oskused kõikvõimalike külmetuste ravimiseks: supid, mahlad, eliksiirid, vitamiinid ja toidulisandid. Pole ime, et suutsin kõnealust eskalatsiooni nii pikalt edasi lükata. Seekord polnud tegemist aga tavalise külmetusega. Kahjuks taipasin seda alles liiga hilja, sest tähtajad, sündmused ja pere tundusid köhast tähtsamad. Olge teie targemad kui mina.
Kui küsite, miks ma varem arsti juurde ei läinud, siis tegelikult läksin. Esialgu ei leitud aga midagi, mis väärinuks erilist tähelepanu. Mõne päeva pärast oli olukord aga drastiliselt muutunud.
Täna olen kodus tagasi ja mõistan, kui habras on tervis. See õppetund tuli valusalt, kuid seda mõjusamalt.
Ja veel, kaks kummalist asja, mis juhtusid vahetult enne mu haiglasse sattumist:
Mu käekell jäi seisma.
Minu isale helistati petukõnega, mis algas sõnadega: “Tere, teie tütar on haiglas.”
Universum, sa töötad müstilistel viisidel.
Minu suurim lugupidamine ja tänu Tallinna kiirabi ning Lääne-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonna ja nakkuskliiniku personalile.
Olin tõesti hoitud ♥
Minu terviserike oli tõsine ja hirmutav, kuid see pole võrreldav sellega, millega Kristel Leif praegu rinda pistab. Kui sul on võimalus aidata teda võitluses haruldase silmavähiga, leiad lisainformatsiooni ja juhised siit.
