REISISOOVITUS: 7 päeva Baltikumis

Ei ole kahtlust, et maailma pea peale pööranud viirus röövis meilt reisimise mõttes vägagi palju. Samas andis see omamoodi ka juurde – inimesed panid pea tööle ning nii suurt kodumaa ja lähiriikide avastamise lainet kui sel suvel pole juba ammu nähtud. 

Ei ole minagi siinkohal erand. Mul on juba aastaid tavaks olnud südasuvise sünnipäeva paiku pisut pakku minna. Tänavu sai suund võetud lõunasse ning kuigi sotsiaalmeedia piltidest võis selline mulje vahepeal jääda küll, siis mitte Lõuna-Prantsusmaale ega Lõuna-Itaaliasse, vaid hoopiski lähemal asuvatesse Lätti ja Leetu. Ning kuna seal samas sotsiaalmeedias tabas mind päringute tulv seoses sellega, mis kohtadega on tegu, kuidas sinna jõuda ning mida seal teha, siis otsustasin panna kokku väikese reisikava, mida olete enam kui teretulnud järgima. Olgu lisatud, et reis toimus isikliku autoga ning ei ole välistatud, et muud viisi osadesse kohtadesse ei pääsegi. 

1. päev

Lähtepunktiks Tallinn, esimeseks peatuskohaks Pärnu – hästi lihtne ja loogiline. Lõunapausiks soovitan julgelt sellist asutust nagu Pastoraat Cafe.

Sõida Pärnust umbes sama palju maad edasi ning oledki juba Riias. Väike peatus hotellis ning rahutu hing minu sees põhimõtteliselt jooksis Galleria Riga poole, sest… COS. See oli ausalt öeldes ka ainuke pood, kuhu mul reisi jooksul plaanis oli jõuda – seega, linnuke varakult kirjas. Riia peal soovitan alati pigem jalutada, sest kõik on parajalt lähedal ning nii näeb kindlasti ka rohkem. Nii viiski jalutuskäik meid hubasesse restorani Italissimo, mis – nagu nimest näha – pakub imelist Itaalia toitu (ja austreid). Kuna täpselt reisi esimesel päeval oli mul ka sünnipäev, siis tundus hea mõttena suunduda Magnum Bari nimelisse šampanjabaari ning kuna sattus olema ka meeldivalt sume suveõhtu, õigustas see otsus end igati.

2. päev

Kuigi mulle üldiselt väga meeldib mõnes hubases kohvikus hommikust süüa, siis hotellis ärgates otsustasime ikkagi kohapeal süüa. Kui seda teha ei soovi, siis julgen soovitada Riias selliseid hommikusöögikohti nagu MiiT Coffee, Handmade Kitchen ja Herbārijs. 

Meie Riia-peatus jäi seekord üsnagi põgusaks, sest uus sihtmärk oli juba silme ees – Pāvilosta. See on üsna väike mereäärne linn, kus ei ole just ülemäära ööbimiskohti ning paljude jaoks ehk tegevustki, kuid meile sobis see peatuspaigaks kenasti. Sain aru, et tuulise ranniku tõttu on Pāvilosta surfarite suur lemmik, seega võib ka sellel eesmärgil suuna sinnapoole võtta. Pāvilostas peatudes peab aga kindlasti ära käima Laiva nimelises kafejnīca’s, sest esiteks on see põhimõtteliselt ainus eraldiseisev kohvik terves linnakeses ja teiseks on see esteetiliselt lihtsalt väga nauditav. 

3. päev

Kolmanda päeva õhtuks oli meil eesmärk omadega juba Leetu jõuda. Kuna Pāvilosta ei ole riigipiirist üldsegi kaugel, siis otsustasime teha paar vahepeatust – ning üks neist tekitas kõige enam wow-reaktsioone. 

Google Maps’ist The Northern Forts alt leiate Karosta kunagise sõjalinnaku varemed ning leiate need varemed mererannikult ja merest endast ning see vaatepilt on omaette klassist. Eriti, kui satute varemeid vaatama kergelt dramaatilise ning tuulise ilmaga. Neid varemeid leiab Liepāja lähedalt tegelikult mitmest kohast, võib keerata ainult ühelt teelt sisse, aga võib läbi sõita ka kõik, mis viitadele märgitud. 

Liepāja linnas on samuti soovitatav väike jalutuskäik teha ning kui armastate Prantsuse küpsetisi sama palju kui mina, siis kindlasti väisake kohvikut Boulangerie. Kuigi kohviku esimesel korrusel avaneb vaade kõikidele fotogeenilistele küpsetistele, siis kohvikul on tegelikult ka teine ja isegi kolmas korrus, millel omakorda imekaunis terrass. Seega, sihtige lihtsalt kõrgemale, kui esmapilgul tundub, et kohvik on puupüsti täis. 

Kolmanda päeva õhtuks jõudsime oma esimesse ööbimiskoha Leedus ka pärale. Kuna meil oli algusest peale eesmärk ära käia Kura säärel, siis sättisimegi end sellele üsna lähedale – Drevernasse. Miks mitte kohe Nida linna? Sest tundub, et terve Läti, Leedu ja ilmselt Poolagi otsustas sinna kokku sõita.

4. päev

Meie neljas päev algas seiklusega, mida tuntakse nime all „Aljona soovitab hommikusöögile minna”. Kuna meie ööbimiskoha lähedal ei olnud just ülemäära suur einestamiskohtade valik, siis leidsin, et pooletunnise autosõidu kaugusel asub üks väike linnake – Kintai, kus omakord asub täpselt üks väike pagarikoda – Kepyklėlė Bäckerei. See, et sinna sai ainult mööda kurvilist kruusateed, Google mulle ei öelnud. Pool tundi kirumist hiljem jõudsime siiski idüllilisse kohvikusse, kus sai kõigest 6 euroga tõelise süsivesikute ja kohvi (heas mõttes) üledoosi ning haarasime ka järgmiseks hommikusöögiks varusid kaasa. 

Edasi läks päev plaanipärasemas võtmes: Kura säär – Nida – liivaluited.

Nüüd infominutid. Kura säärele ei saa niisama (vähemalt Leedu poolt) autoga sõita. Sinna saab praamiga, mis väljub Klaipėdast. Praamipilet maksab ühele autole edasi-tagasi 12,50€ ning need praamid väljuvad põhimõtteliselt kogu aeg, ette ei pea piletit broneerima. Kui oled Kura säärele sisenenud, siis ootab peagi ees tolliputka ja tolliametnik. Sealt küsitakse suvisel ajal 30€ turismimaksu auto kohta, talvisel ajal 5€. Kord arveldatud, võid sõita rahus edasi – mööda Nida ainukest maanteed.

Mis puudutab Nida poolsaare avastamist, siis minu üllatuseks kohtasime üsna palju keelavaid silte, mis ei luba jalutada täpselt seal, kus ise tahad. Matkamine on seal igati teretulnud, aga ainult niikaua, kuni oma rajal püsid. Seega, sellist omaette majandamist seal ülemäära palju ei soosita. Miks? Eks ikka looduse säilitamise nimel – ja see on neil absoluutselt säilitamist väärt. Jah, ma räägin liivaluidetest. 

Ma olin „kohtumist” nende luidetega oodanud juba aastaid, sest mulle on hästi palju Nidat asukohana soovitanud nii eestlased, lätlased kui ka leedukad ise. Nida luidete kohta öeldakse, et need on Leedu Maldiivid. Mingis mõttes kindlasti, sest vaade on ongi nii uskumatult eksootiline. Teisalt, peab ka luiteid (näiteks Grey Dunese) külastades püsima ainult kindlal rajal ning mere äärde randa need luited paraku ei viigi. Seega, bikiinid jätke pigem autosse ning tuulise ilmaga haarake kaasa hoopis lendava liiva eest kaitsev rüü. Ning 5€ inimese kohta võtke ka kaasa, sest tasuta see külastus ei ole.

Kui düünid –  mida on poolsaare peal mitmeid – on piisavalt ära väsitanud, siis tasub suund Nida linna võtta. Nagu juba vihjasin, siis tegemist on hästi populaarse suvitamiskohaga ning sellega peab arvestama nii ööbimis- kui ka parkimiskoha otsingul. Kui viimane leitud, siis seadke suund Fisheria kalarestorani ning premeerige end ühe kosutava lõunaga. Tahtsime külastada ka Don Vito nimelist kohvikut, kuid neil juhtus just täpselt siis elekter ära olema. Next time, then. 

5. päev

Üks päev Nidal, kaks ööd Drevernas ning edasi otsemaid Vilniuse poole. Olgu, siinkohal liialdan, sest tegime siiski peatuse ka Kaunases – mis, tuli välja, on üks piltilusa vanalinnaga koht, kus ei ole üldse liiast ka üks jalutuskäik teha. Kohvi-ja-koogi-peatuseks soovitan meeldejääva nimega Chaika kohvikut. 

Nagu Riiaga, nii on mul ka Vilniusega tegelikult varasemast side juba loodud – olen mõlemas veetnud omajagu aega just seoses töölähetustega, seega mõjus Vilniusse jõudmine meeldivalt koduselt. Paaritunnine jalutuskäik nii süda- kui ka vanalinnas, üks õhtusöök mõnes Vilniaus gatvė asutuses – näiteks Ketch Up’is, kus saab ka hilisõhtuni süüa – ning siis värskete hotellilinade vahele und nautima. 

View this post on Instagram

Back in the city environment ✔️ #visitvilnius

A post shared by Aljona Eesmaa (@aljonaeesmaa) on

6. päev

Meie ringreisi viimane väljamaine hommik algas minu pihta suunatud pilguga kategooriast „Aljona planeerib reisi”. Sest mulle kunagi hotelle broneerides tundus, et Vilniusest otse Tartusse sõita ei ole absoluutselt mingi katsumus. 6. päeva hommikul sain teada, et see sõit võtab ligikaudu 6 tundi. Next time olen targem, then.

Siiski, Tartusse me edukalt päeva lõpuks ka jõudsime. Üks kohvipeatus Daugavpilsis, üks burgeripeatus Võrus ja juba olimegi omadega V Spas. Üks suplus hiljem ja olime omadega ka Kampuses. Ning umbes kaks tundi hiljem niitis uni meid mõlemaid.

7. päev

Ma tõesti ei tea, kuidas ma olen suutnud 33 aastat elada nii, et ma polnud kunagi käinud Tartu Ülikooli botaanikaaias. See viga sai nüüd meie reisi viimasel päeval igal juhul parandatud – ja ma tõesti ei teadnud, et see nii kaunis koht on. Palun, minge kõik! 

Enne linnast lahkumist tasub muidugi läbi põigata Tartu Aparaaditehasest, et teha restoranis Kolm Tilli üks mõnus brunch. Ning, kui nagu meilgi, hoidsid teie 2-aastast põngerjat terve selle nädala teie vanemad, siis hüpake läbi ka GMP Patisseriest ning ostke neile tänutäheks kõige kaunimaid hõrgutisi terves linnas. 

The end.

Sarnased artiklid

Kommentaarid