Uuel aastal… rahulikuma hooga?

Juba see, et käesolev postitus jõuab teieni aprilli alguses, näitab seda, et rahulikumalt ei ole ma sel aasta võtnud. Kuni saabus praegune eriolukord – sunniviisiline paus, mis põhimõtteliselt ei jätnud mulle teist valikut.

Ma ei tea, kuidas teil, aga minul algas 2020. aasta vastakate tunnetega. Ühelt poolt see „vana hea” pealehakkamise tuhin ja teisalt arusaamatus, kellele seda tuhinat ikkagi vaja on. Mulle endale? Minu jälgijatele? Ühiskonnale? Ma olen ju ametlikult lapsehoolduspuhkusel – kellele ma siis lõpuks võlgu olen?

Kuidagi ma siiski oma tegemistega pihta hakkasin – Portail toimetas täistuuridel, Säde kevadnumber valmis plaanipäraselt, algasid minu moemeedia loengud Kunstiakadeemias. Kuid oli selles siis süüdi väljas valitsev rõske pimedus, või miski muu, aga igapäevast motivatsiooni oli tavalisest kuidagi raskem leida. Garderoobi korrastamine lükkus aina edasi, lugemata raamatute virn üha kasvas, samuti rida e-kirjadest, millele vastamisega olin lootusetult hiljaks jäänud. Selline nõiaring ei mõju enesetundele kuigi soosivalt ja tõenäoliselt põhjustas lõpuks selle, et olin märtsi keskpaigaks ära kasutanud kõik oma silmakreemid, kuid ikka olid bags under my eyes… mitte Chanelid.

Siis tuli eriolukord. Nii eriline, et teist sellist me – loodetavasti – oma eluajal enam ei näe. Isolatsioon, distsipliin, meeleheide… optimism? Nii palju emotsioone, nii palju mõtteid, nii palju uudiseid, nii palju Netflixi. Esimesed kaks nädalat koduseinte vahel möödusid pidevate meelemuutuste saatel, kuid siis rahunesin maha – ja sain aru, et praegusel hetkel, kui terve maailm on pandud ootele, ei ole ma tegelikult kellelegi midagi võlgu. 

Ja mida ma kolm nädalat hiljem näen? Tuleb välja, et tänu sellele pausile olen lugenud raamatuid, olen koristanud, olen kordades rohkem vaaritanud ning – you guessed it – olen isegi välja otsinud kunagised lemmikjoogavideod ja end teleka ees liigutanud. Ma olen ka planeerinud, sest tean, et ühel hetkel saab isolatsioon läbi, ja kuigi meie uus reaalsus ei pruugi olla selline nagu varem, ootan seda siiski – ja loodan, et viimastel nädalatel moe- ja loomeringkonnas valitsenud toetus ja soojus ei vaibu veel niipea. Isegi, kui on raske.

Samuti, nagu näete, olen tagasi saanud oma kirjutamisrõõmu. Sellest tundsin tõeliselt puudust ning selle naasmise üle rõõmustan praegusel ebakindlal ajal vaat et kõige rohkem.

Olgem terved ja lootusrikkad!

Sarnased artiklid

Kommentaarid