Kas teate seda tunnet, kui miski teeb su seesmiselt nii rahutuks, et sa justkui sügeled kogu aeg? See portaal on minu sees „sügelenud” mõned head aastad, ja mul on hea meel, et mitte päevakestki vähem.
Ma olen Portail.ee loomiseks võtnud hea jagu hoogu. Ma ei ole kindel, kas ma mingitel hetkedel enam uskusingi, et selline portaal võiks teoks saada, aga täna ma isegi ei kujuta enam ettegi, et oleks võinud minna teisiti. Minu blogger-turned-fashion-editor-turned-editor-in-chief teekond on ehk võtnud aega, kuid ajaga õpidki ja teritad oma pilku ning ühel päeval on kõik justkui selge. Täna on siinne lehekülg minu jaoks klaarimast klaarim, ja ma tean väga täpselt, mislaadi infot siit leidma hakkab.
Mul on kindel plaan koondada siia teemasid, mis kõnetavad tänapäeva parajalt moodsat inimest – jah, inimest, mis tähendab, et härrad on enam kui teretulnud –, keda huvitab, mis toimub meie disainimaastikul, maailma moelavadel, ilumaailma telgitagustes, aga ka kohalike andekate inimeste elus. Ma tahan, et see lehekülg pakuks veelgi rohkem inspiratsiooni ja head mõtteainet, kui olen eales oma tegemistega suutnud pakkuda. Ma tahan, et Portail.ee-st saaks portaal, mida ma ise olen nii igatsenud, kuid ei ole senimaani Eestist leidnud. Ja nagu näete, otsustasin ma selle algatada täiesti ise, sest ühel päeval tahan ma väga juua seda šampanjat, mida antakse neile, kes riskivad.
Ning, mis tervituskiri see oleks, kui siit puuduksid tänusõnad kõigile neile, kes on aidanud (ja ohverdanud tunde, tunde ja ilmselt päevigi oma tänavusest suvest, et see koht siin teoks teha − Helene Vetik ja Hmmm Studio, Haiku kollektiiv, ja muidugi härra Eesmaa. Minu süda kuulub lõpmatuseni teile.
Üle kõige aga loodan, et teile, kes te täna siia lehele sattusite, meeldib, kuhu te olete jõudnud, ja te tulete siia tagasi, ning hoiate pilku peal ka Portail.ee Facebooki ning Instagrami lehtedel. It would mean the world.
Ning muidugi, kui teil on mulle uudiseid, ideid, teemakohaseid ettepanekuid või kui te teate kedagi, kes on uskumatult inspireeriv või loob meie disainimaailmas suurepäraseid esemeid, kuid hoiab seda mingil põhjusel ainult enda teada, siis minu e-postiaadress on aljona@portail.ee. Paneme väärt info liikuma nii, nagu see varasemalt liikunud ei ole!
Ja muide, kõigile, kes küsivad − portail (/pɔʀtaj/) tuleb prantsuskeelsest sõnast „portaal”. Enam lihtsamat nime ma välja mõelda ei suutnud.
Oleme seda isegi mõned korrad valju häälega välja öelnud ja meie tänavused enimloetud artiklid kinnitavad seda veelgi. Portail ei ole enam pelgalt moeportaal, vaid elustiiliväljaanne, kus lisaks sellele, mis parasjagu toimub Eesti disainimaastikul, maailma moelavadel, ilumaailma telgitagustes, aga ka kohalike – ja ehk ka mitte nii kohalike – andekate inimeste elus, on üha rohkem põimitud ka paras annus elustiiliteemasid, alates reisimisest, toidust kuni kultuuri ja aktuaalsete arvustusteni välja.
Nii olemegi saanud vastata küsimustele “Kust saab Tallinna parimat brunch’i?” ja “Mis toimub Iittalaga?” – just need kaks artiklit troonisid tänavust populaarsemate lugude esiviisikut. Moeteemadest rõõmustas meie lugejaid enim uudis, et kodumaine disainerrõivaste laenutusplatvorm Rentalier lansseeris teenuse, mis pakub võimalust oma rõivaid Rentalieri platvormil välja laenutada – kestlikumad moevalikud ja lisatulu teenimise võimalus ühes. Iluteemadest pakkusime aga enim inspiratsiooni loos “15 soengut algavaks pidude hooajaks”.
Novembris Portaili peatoimetaja Aljona Eesmaa sulest ilmunud avameelne “See ei ole küll tavapärane Portaili teema, aga…” tõestas aga, et ka sellised teemad puudutavad paljusid ning loodetavasti aitab Aljona kogetud õppetund tulevikus vältida mõnda samavõrd tõsist olukorda.
Aitäh teile veelkord, head lugejad – lugemast, jagamast, hoolimast – ning järgmiste lugudeni aastal 2025!
Põhjus, miks Portailis aeg nädalaks seisma jäi, peitus minu haigestumises. Täpsemalt, minu tervise ootamatus halvenemises. Olin köhinud juba nädalaid, kuid jätkasin igapäevaseid töid ja toimetusi, sest enesetunne tundus ju üldiselt hea. Tulemus? 10. novembri õhtupoolikul, peale paaritunnilist sisemist monoloogi stiilis “Ah, mis nüüd mina…”, kutsusin esimest korda elus endale kiirabi. Mul tõusis palavik ja hingamine muutus ohtlikult raskeks. Erakorralise meditsiini osakonnas leiti minu kehast nii COVID, bakteriaalne infektsioon kui ka kopsupõletik. Järgnes nädal (!) intensiivset ravi Lääne-Tallinna Keskhaiglas ja sellele rahulikus tempos taastumine kodus.
Miks asi nii kaugele läks? Ausalt öeldes ei ole ma harjunud haige-haige olema. Haigla raviarstki naljatas, et olen kõige igavama haiguslooga patsient — haiglas olen käinud vaid sünnitamas ja tõsiseid haigusi pole varem olnud. Samuti olen ma tänaseks omandanud suurepärased oskused kõikvõimalike külmetuste ravimiseks: supid, mahlad, eliksiirid, vitamiinid ja toidulisandid. Pole ime, et suutsin kõnealust eskalatsiooni nii pikalt edasi lükata. Seekord polnud tegemist aga tavalise külmetusega. Kahjuks taipasin seda alles liiga hilja, sest tähtajad, sündmused ja pere tundusid köhast tähtsamad. Olge teie targemad kui mina.
Kui küsite, miks ma varem arsti juurde ei läinud, siis tegelikult läksin. Esialgu ei leitud aga midagi, mis väärinuks erilist tähelepanu. Mõne päeva pärast oli olukord aga drastiliselt muutunud.
Täna olen kodus tagasi ja mõistan, kui habras on tervis. See õppetund tuli valusalt, kuid seda mõjusamalt.
Ja veel, kaks kummalist asja, mis juhtusid vahetult enne mu haiglasse sattumist:
Mu käekell jäi seisma.
Minu isale helistati petukõnega, mis algas sõnadega: “Tere, teie tütar on haiglas.”
Universum, sa töötad müstilistel viisidel.
Minu suurim lugupidamine ja tänu Tallinna kiirabi ning Lääne-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonna ja nakkuskliiniku personalile.
Olin tõesti hoitud ♥
Minu terviserike oli tõsine ja hirmutav, kuid see pole võrreldav sellega, millega Kristel Leif praegu rinda pistab. Kui sul on võimalus aidata teda võitluses haruldase silmavähiga, leiad lisainformatsiooni ja juhised siit.
