Foto: Black Food Festival
Black Food Festival Tallinn esindaja Karin Lillemaa kinnitusel on sündmuse eesmärgiks avada uksed loovusele ja eksperimentaalsusele toidumaailmas. “Eestlased on musta värvi toitu alati armastanud – musta leivata ei kujutaks meie toidulauda ettegi,” sõnab korraldaja. “Kindlasti jõuavad aga festivalile ka erilisemad mustad hõrgutised, mis suudavad positiivselt üllatada nii väljanägemise kui ka maitse poolest.”
Esimene Black Food Festival toimus möödunud aastal Budapestis ning on seejärel jõudnud Berliini, Tel Avivi, Helsinkisse, New Yorki ja Istanbuli, septembrikuus leiab üritus aset Londonis. Festivali kontseptsiooni autori Regina Borose sõnul on Tallinn esimene linn, kus üritus toimub iseseisvana. “Black Food Festivali vastu on huvi tuntud juba paljudest riikidest, kuid meid võlus Tallinna korraldajate entusiasm ning nende poolt valitud erilise atmosfääriga asukoht,” ütles Boros.
Black Food Festival Tallinn toimub 23. novembril kell 11.00-21.00 Põhjala Tehases (Marati 5a, Tallinn). Piletid on müügil Ticketeris ning neid on saadaval piiratud arv. Lisainfo ja registreerimine toitlustajatele www.blackfoodfest.ee.
Sellelt reisilt jäid sõelale nii vanad lemmikud kui ka uued tutvused, mida soovitan suurima rõõmuga edasi.
Le Bonaparte
Le Bonaparte on üsna klassikaline brasserie, mida külastasin esimest korda enam kui kümme aastat tagasi ning mul on südamest hea meel, et see on tänaseni püsinud muutumatu. Siia soovitan ennekõike tulla hommikust sööma. Klassikaline Prantsuse hommikusöök – värskeimast värskem sai, croissant, või, moos ja kohv – sobib Pariisi päeva alustuseks kuidagi eriti hästi.
Les Deux Magots
Mõni Pariisi klassik on seda põhjusega. Saint-Germain-des-Prés’ kirjanduskohvik Les Deux Magots on kohe kindlasti üks neist. Kohal on pikk ajalugu – kohvik tegutseb alates 1884. aastast – ja oma vanamoelisel moel valmistatud šokolaadile pühendatakse siin täiesti õigustatult eraldi tähelepanu. Les Deux Magots on ideaalne peatus jahedamal sügishommikul, kui tahaks veel istuda õues, aga sõrmed juba millegi sooja ümber sättida. Seega hetkeks aeg maha, üks tass nende kuuma šokolaadi (kindlasti vahukoorega), meeldivas annuses inimeste vaatlemist ning alles siis võib päev jätkuda.
View this post on Instagram
Bouillon Julien
Bouillon Julien on üks nendest kohtadest, mis väärib külastamist juba puhtalt oma interjööri pärast. 1906. aastal avatud restorani helerohelised seinad, peeglid ja lillemotiividega klaaspaneelid tekitavad tunde, nagu oleks õnnestunud korraks mõnda teise ajastusse astuda. Uhke ruumi kõrval on ka söögikoha algne mõte meeldivalt üllas. Nimelt tähendas Pariisi bouillon’ide traditsioon lihtsat, toitvat ja taskukohast toitu ning sellest põhimõttest lähtub Julien ka täna. Nii saab siin nautida ajaloolist restoranimiljööd, ausat toitu ning õhtu lõpetuseks suudab lauale laekunud arve pakkuda ainult meeldiva üllatuse.
View this post on Instagram
Pink Mamma
Prantsuse köök on imeline, kuid ka Pariisis võib täiesti vabalt tekkida isu Itaalia toidu järele. Pigalle’is asuv neljakorruseline Pink Mamma restoran on visuaalselt täpselt nii efektne nagu piltidelt paistab. Sotsiaalmeedia on teinud eriliselt kuulsaks selle lopsakalt rohelise klaaskatusealuse korruse, kuid tähelepanu võiks jaguda ka taldrikutele: menüüs saab kokku Itaalia köögi tõeline paremik. Kindlasti tasub Pink Mammas laud ette broneerida, eriti nädalavahetuseti.
Cuvée Noire
Üks pärastlõunane kohvipaus veel? Pariisis peaks vastus sellele olema kindlasti jah. Cuvée Noire kohvikud on juba visuaalselt ääretult meeldivad ning sobivad ideaalselt, et ühel tüüpilisel Pariisi-päeval jalgadele puhkust anda. Pariisis on neil kohvikuid erinevate linnaosades, nii et järgmise tassi saab sobitada parasjagu käsil oleva linnatiiruga. Mulle endale tundub aga, et aadressil 60 Rue des Martyrs asuv kohvik on see, kust ei taha niipea lahkuda.
View this post on Instagram
Daroco ja Danico
Veel üks Itaalia peatus, aga seekord koos võimalusega õhtut samas kohas ka pikendada. Rue Vivienne’il asuvas Darocos saab meeldivalt sumisevas õhkkonnas süüa pastat ja pitsat ning seejärel liikuda restorani taga peituvasse speakeasy-stiilis kokteilibaari Danico. Väga mugav lahendus olukorraks, kus õhtusöök on läbi, aga õhtut päris kokku tõmmata veel ei tahaks.
Meil õnnestus Danicot, mis kuulub muide maailma 50 parima kokteilibaari hulka, külastada õhtul, mil erimenüüga olid kohal külalisbaarmenid Shanghaist. Väga sümpaatne kogemus, kuid olge hoiatatud teiegi: sellistel õhtutel tuleb laua saamiseks omajagu aega ka järjekorras seista.
„Inspiraator Piibu on karakteriga tegelane: talle ei meeldi vesi, talle meeldib toitu varastada ning magama on ta nõus jääma üksnes võimalikult pehmetel alustel,” tutvustab Anne Vetik oma „tõupuhast krantsi”. Just soov pakkuda Piibule maitsvat ja hoolikalt valitud koostisega toitu andis tõuke kaubamärgi loomiseks.
Piibu Köögi esimene toode on 240-grammine koerakonserv, mis valmib Eestis kohalikust toorainest. Koostisesse kuuluvad veiseliha, searupsid, kamar ja jõhvikad; tootja sõnul ei lisata konservile jahu ega soola.
Loominguline käekiri ulatub ka pakendini. Selle autor on Anne õde, graafiline disainer Helene Vetik, kelle kujundatud purki pole põhjust tingimata köögikappi peita. Nii on õdede koostöös sündinud toode, mille puhul on mõeldud nii koera toidukausi sisule kui ka peremehe köögiriiulile.
Oktoobris avatud veebipoe – piibukitchen.com – kõrval leiab Piibu Köögi konserve juba ka Vorstiabist, Biit Me Record Store’ist, Minu Koerast ja Tali disainipoest. Muide, edaspidi plaanib kaubamärk valikut täiendada nina- ja käpavahaga.
