Fotokunstikeskuse Fotografiska Tallinna toidukontseptsiooni eest hakkab hoolt kandma Peeter Pihel. Säästliku toiduvalmistamise kirgliku eestvedajana on tippkokk seadnud eesmärgiks luua inspireeriv restoran, kus suhtutakse hoolivalt keskkonda ja valmistatakse toitu ressursihoidlikult.

Fotografiska kasutab fotokunsti jõudu, et ühendada ühiskonda, luua positiivset mõju ning tõmmata tähelepanu eri teemadele. See mõtteviis kandub otseselt üle ka restorani tegemistesse. „Oma visiooniga – inspireerida maailma teadlikumalt tunnetama – püüame tähelepanu pöörata sellele, mida me sööme ja joome ning suunata inimesi jätkusuutlikumate harjumuste poole,” tutvustas Peeter Pihel.

Fotografiska restoran on Piheli sõnul kantud „Kestliku naudingu” ideest – loodud tippkokk Paul Svenssoni poolt, kus kontseptsiooni keskmes on toit, mis ühteaegu maitseb ja mõjub hästi. Sellise toidu- ja joogifilosoofiaga Fotografiska Stockholmi restorani on tunnustatud mitmete rahvusvaheliste auhindadega, sealhulgas 2017. aastal maailma parima muuseumirestorani tiitliga, mille andis välja Leading Culture Destination Awards.

Juunis avatav fotokunstikeskus Fotografiska Tallinn asub Telliskivi Loomelinnaku südames hoones, mida seni on tuntud Punase Maja nime all. Restoran asub maja kõrgeimal korrusel, panoraamvaatega Toompeale ja Kalamaja piirkonnale. Söögikohas kasutatavate tarbeesemete puhul jälgitakse jätkusuutlikke põhimõtteid. Näiteks töötajate põllede tekstiil saadakse vanadest telkidest, lillekastid meisterdatakse Kuressaare Laurentiuse kiriku torniplekist, kasutatud küpsetusplaatidest saavad uued leivaalused ning veinipudelid saavad EKA tudengite abiga uue elu mõne muu eseme tarbeeseme näol. Teeküünalde ja lõikelillede kasutamisest on sootuks loobutud.

„Me ei ole fine dining restoran, vaid pakume inimestele maitsvat ja ausat toitu, mille tegemisel lähtume põhimõttest “lehest juureni, ninast sabani”. Ehk et meieni jõudev värske kohalik tooraine leiab maksimaalsel määral rakendust, seda nii köögis mõnd rooga valmistades kui ka baarileti taga kokteili kokku segades,” selgitab Pihel. „Need minimaalsed toidujäägid, mis restoranis tekivad, pannakse aga kompostrisse, kus 24 tunni jooksul tekib nendest muld. See omakorda antakse talunikele, kes restorani toorainega varustavad või teistele kohalikele söögikohtadele, kes näiteks maitsetaimi kohapeal kasvatavad.“

Fotografiska Stockholmi restoran on samasuguse kontseptsiooni toimimisele Rootsis kinnitust saanud, võites oma külaliste südamed ressursihoidliku toiduvalmistamisega. Sealne meeskond on põnevil, et nüüd arendatakse filosoofiat veelgi edasi Tallinna restoranis eesmärgiga pakkuda külalistele maitsvat toidukogemust, mis panustab jätkusuutlikku maailma.

Novembri saabumisega on ainult õige kustutada viimased oktoobrikuu võlad. Nimelt õnnestus mul veeta oktoobri alguses üks imeline sügisene nädalavahetus Pariisis ning niimõnedki sealsed peatused väärivad kindlasti ka edasisoovitamist.

Sellelt reisilt jäid sõelale nii vanad lemmikud kui ka uued tutvused, mida soovitan suurima rõõmuga edasi.

Le Bonaparte

Le Bonaparte on üsna klassikaline brasserie, mida külastasin esimest korda enam kui kümme aastat tagasi ning mul on südamest hea meel, et see on tänaseni püsinud muutumatu. Siia soovitan ennekõike tulla hommikust sööma. Klassikaline Prantsuse hommikusöök – värskeimast värskem sai, croissant, või, moos ja kohv – sobib Pariisi päeva alustuseks kuidagi eriti hästi.

Les Deux Magots

Mõni Pariisi klassik on seda põhjusega. Saint-Germain-des-Prés’ kirjanduskohvik Les Deux Magots on kohe kindlasti üks neist. Kohal on pikk ajalugu – kohvik tegutseb alates 1884. aastast – ja oma vanamoelisel moel valmistatud šokolaadile pühendatakse siin täiesti õigustatult eraldi tähelepanu. Les Deux Magots on ideaalne peatus jahedamal sügishommikul, kui tahaks veel istuda õues, aga sõrmed juba millegi sooja ümber sättida. Seega hetkeks aeg maha, üks tass nende kuuma šokolaadi (kindlasti vahukoorega), meeldivas annuses inimeste vaatlemist ning alles siis võib päev jätkuda.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Les Deux Magots (@lesdeuxmagots)

Bouillon Julien

Bouillon Julien on üks nendest kohtadest, mis väärib külastamist juba puhtalt oma interjööri pärast. 1906. aastal avatud restorani helerohelised seinad, peeglid ja lillemotiividega klaaspaneelid tekitavad tunde, nagu oleks õnnestunud korraks mõnda teise ajastusse astuda. Uhke ruumi kõrval on ka söögikoha algne mõte meeldivalt üllas. Nimelt tähendas Pariisi bouillon’ide traditsioon lihtsat, toitvat ja taskukohast toitu ning sellest põhimõttest lähtub Julien ka täna. Nii saab siin nautida ajaloolist restoranimiljööd, ausat toitu ning õhtu lõpetuseks suudab lauale laekunud arve pakkuda ainult meeldiva üllatuse.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Jessica Helgerson (@jhinteriordesign)

Pink Mamma

Prantsuse köök on imeline, kuid ka Pariisis võib täiesti vabalt tekkida isu Itaalia toidu järele. Pigalle’is asuv neljakorruseline Pink Mamma restoran on visuaalselt täpselt nii efektne nagu piltidelt paistab. Sotsiaalmeedia on teinud eriliselt kuulsaks selle lopsakalt rohelise klaaskatusealuse korruse, kuid tähelepanu võiks jaguda ka taldrikutele: menüüs saab kokku Itaalia köögi tõeline paremik. Kindlasti tasub Pink Mammas laud ette broneerida, eriti nädalavahetuseti.

Cuvée Noire

Üks pärastlõunane kohvipaus veel? Pariisis peaks vastus sellele olema kindlasti jah. Cuvée Noire kohvikud on juba visuaalselt ääretult meeldivad ning sobivad ideaalselt, et ühel tüüpilisel Pariisi-päeval jalgadele puhkust anda. Pariisis on neil kohvikuid erinevate linnaosades, nii et järgmise tassi saab sobitada parasjagu käsil oleva linnatiiruga. Mulle endale tundub aga, et aadressil 60 Rue des Martyrs asuv kohvik on see, kust ei taha niipea lahkuda.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by @jessica_mille_architecte

Daroco ja Danico

Veel üks Itaalia peatus, aga seekord koos võimalusega õhtut samas kohas ka pikendada. Rue Vivienne’il asuvas Darocos saab meeldivalt sumisevas õhkkonnas süüa pastat ja pitsat ning seejärel liikuda restorani taga peituvasse speakeasy-stiilis kokteilibaari Danico. Väga mugav lahendus olukorraks, kus õhtusöök on läbi, aga õhtut päris kokku tõmmata veel ei tahaks.

Meil õnnestus Danicot, mis kuulub muide maailma 50 parima kokteilibaari hulka, külastada õhtul, mil erimenüüga olid kohal külalisbaarmenid Shanghaist. Väga sümpaatne kogemus, kuid olge hoiatatud teiegi: sellistel õhtutel tuleb laua saamiseks omajagu aega ka järjekorras seista.

Loovjuht Anne Vetik on reklaami- ja disainiprojektide kõrvale toonud uue ettevõtmise: Eestis valmiva koeratoidubrändi Piibu Köök. Nagu nimigi vihjab, on selle taga üks konkreetne neljajalgne – Vetiku varjupaigast pärit koer Piibu.

„Inspiraator Piibu on karakteriga tegelane: talle ei meeldi vesi, talle meeldib toitu varastada ning magama on ta nõus jääma üksnes võimalikult pehmetel alustel,” tutvustab Anne Vetik oma „tõupuhast krantsi”. Just soov pakkuda Piibule maitsvat ja hoolikalt valitud koostisega toitu andis tõuke kaubamärgi loomiseks.

Piibu Köögi esimene toode on 240-grammine koerakonserv, mis valmib Eestis kohalikust toorainest. Koostisesse kuuluvad veiseliha, searupsid, kamar ja jõhvikad; tootja sõnul ei lisata konservile jahu ega soola.

Loominguline käekiri ulatub ka pakendini. Selle autor on Anne õde, graafiline disainer Helene Vetik, kelle kujundatud purki pole põhjust tingimata köögikappi peita. Nii on õdede koostöös sündinud toode, mille puhul on mõeldud nii koera toidukausi sisule kui ka peremehe köögiriiulile.

Oktoobris avatud veebipoe – piibukitchen.com – kõrval leiab Piibu Köögi konserve juba ka Vorstiabist, Biit Me Record Store’ist, Minu Koerast ja Tali disainipoest. Muide, edaspidi plaanib kaubamärk valikut täiendada nina- ja käpavahaga.