Foto: Toidufilmide festival
Festivali ühe korraldaja Taivi Koitla sõnul on festivali eesmärgiks senisest veelgi enam avardada publiku teadmisi toidukultuuri ja -filmide osas. „Filmiprogrammi koostades keskendusime värskeimatele dokumentaalfilmidele, mis oma sisu ja kvaliteedi poolest avavad uusi vaatenurki või tutvustavad kulinaarseid tipphetki vormides kavast tervikliku nähtuse isuäratavaks mõtterännakuks ,“ kommenteeris Koitla.
“Valitud filmid pakuvad inspiratsiooni nii selle valdkonna esindajatele kui ka neile, kes kulinaariaga otseselt ei tegele. Puutume ju kõik igapäevaselt toidu ja toitumisega mingil moel kokku ning mõista, kuidas miski valmib või mille tarbimine põhjustab tagajärgi, millele varem pole mõeldud, võiks olla huvipakkuv paljudele,” lisas festivali korraldaja Helen Saluveer. “Kutsume huvilisi kaasa mõtlema, uudistama, uurima, arutlema ning elamusi ja naudinguid kogema.”
Korraldajate sõnul on märtsikuus avalikustatav programm mitmekesine ning selles leidub filme, mida vaadates kõht tühjaks läheb, aga ka filme, mille peale kõhus keerama hakkab. Filmidele teevad sissejuhatuse kohalikul kulinaariamaastikul tuntust kogunud tegijad.
Esimene Toidufilmide festival toimub 11.-14. aprillini kinos Sõprus. Filmiprogramm avalikustatakse märtsikuus, filmid linastuvad ingliskeelsena.
Vaata ka www.foodfilmfestival.ee.
Michael Gallagheri tõsielul põhinevas psühholoogilises põnevusdraamas „Liider” kehastab Tim Blake Nelson üht ususekti „Taeva väravad” juhtidest. Filmi keskmes on 1997. aastal maailma vapustanud sündmused, kui sekti juht ja 38 liiget surid kollektiivse enesetapu tagajärjel.
Nelsoni kuues lavastajatöö „Wilson Sheddi elu ja surmad” jutustab aga ebatavalisest armastusest vanglas loovkirjutamist õpetava naise ja surmamõistetud mehe vahel. Peaosades on Amanda Seyfried ja Scoot McNairy.
Nelsoni näitleja- ja lavastajatööle keskenduvat vestlust juhib tele- ja raadioajakirjanik Kristjan Gold. Kohtumine toimub kolmapäeval, 11. novembril kell 13 Apollo kino Plaza 7. saalis.
Üritusel osalemine on tasuta, kuid sissepääsuks tuleb võtta pilet siit.
Sellelt reisilt jäid sõelale nii vanad lemmikud kui ka uued tutvused, mida soovitan suurima rõõmuga edasi.
Le Bonaparte
Le Bonaparte on üsna klassikaline brasserie, mida külastasin esimest korda enam kui kümme aastat tagasi ning mul on südamest hea meel, et see on tänaseni püsinud muutumatu. Siia soovitan ennekõike tulla hommikust sööma. Klassikaline Prantsuse hommikusöök – värskeimast värskem sai, croissant, või, moos ja kohv – sobib Pariisi päeva alustuseks kuidagi eriti hästi.
Les Deux Magots
Mõni Pariisi klassik on seda põhjusega. Saint-Germain-des-Prés’ kirjanduskohvik Les Deux Magots on kohe kindlasti üks neist. Kohal on pikk ajalugu – kohvik tegutseb alates 1884. aastast – ja oma vanamoelisel moel valmistatud šokolaadile pühendatakse siin täiesti õigustatult eraldi tähelepanu. Les Deux Magots on ideaalne peatus jahedamal sügishommikul, kui tahaks veel istuda õues, aga sõrmed juba millegi sooja ümber sättida. Seega hetkeks aeg maha, üks tass nende kuuma šokolaadi (kindlasti vahukoorega), meeldivas annuses inimeste vaatlemist ning alles siis võib päev jätkuda.
View this post on Instagram
Bouillon Julien
Bouillon Julien on üks nendest kohtadest, mis väärib külastamist juba puhtalt oma interjööri pärast. 1906. aastal avatud restorani helerohelised seinad, peeglid ja lillemotiividega klaaspaneelid tekitavad tunde, nagu oleks õnnestunud korraks mõnda teise ajastusse astuda. Uhke ruumi kõrval on ka söögikoha algne mõte meeldivalt üllas. Nimelt tähendas Pariisi bouillon’ide traditsioon lihtsat, toitvat ja taskukohast toitu ning sellest põhimõttest lähtub Julien ka täna. Nii saab siin nautida ajaloolist restoranimiljööd, ausat toitu ning õhtu lõpetuseks suudab lauale laekunud arve pakkuda ainult meeldiva üllatuse.
View this post on Instagram
Pink Mamma
Prantsuse köök on imeline, kuid ka Pariisis võib täiesti vabalt tekkida isu Itaalia toidu järele. Pigalle’is asuv neljakorruseline Pink Mamma restoran on visuaalselt täpselt nii efektne nagu piltidelt paistab. Sotsiaalmeedia on teinud eriliselt kuulsaks selle lopsakalt rohelise klaaskatusealuse korruse, kuid tähelepanu võiks jaguda ka taldrikutele: menüüs saab kokku Itaalia köögi tõeline paremik. Kindlasti tasub Pink Mammas laud ette broneerida, eriti nädalavahetuseti.
Cuvée Noire
Üks pärastlõunane kohvipaus veel? Pariisis peaks vastus sellele olema kindlasti jah. Cuvée Noire kohvikud on juba visuaalselt ääretult meeldivad ning sobivad ideaalselt, et ühel tüüpilisel Pariisi-päeval jalgadele puhkust anda. Pariisis on neil kohvikuid erinevate linnaosades, nii et järgmise tassi saab sobitada parasjagu käsil oleva linnatiiruga. Mulle endale tundub aga, et aadressil 60 Rue des Martyrs asuv kohvik on see, kust ei taha niipea lahkuda.
View this post on Instagram
Daroco ja Danico
Veel üks Itaalia peatus, aga seekord koos võimalusega õhtut samas kohas ka pikendada. Rue Vivienne’il asuvas Darocos saab meeldivalt sumisevas õhkkonnas süüa pastat ja pitsat ning seejärel liikuda restorani taga peituvasse speakeasy-stiilis kokteilibaari Danico. Väga mugav lahendus olukorraks, kus õhtusöök on läbi, aga õhtut päris kokku tõmmata veel ei tahaks.
Meil õnnestus Danicot, mis kuulub muide maailma 50 parima kokteilibaari hulka, külastada õhtul, mil erimenüüga olid kohal külalisbaarmenid Shanghaist. Väga sümpaatne kogemus, kuid olge hoiatatud teiegi: sellistel õhtutel tuleb laua saamiseks omajagu aega ka järjekorras seista.
