Anne Vetik ja parajas annus lõbusat maitsetust

Foto: Virge Viertek

23. oktoobrist on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatud näitus „Nulltuju. Eesti moe avangard 2000–2010”, mis võtab ette kümnendi, mil postsovetlike 1990ndate vaesus, kauboikapitalism ning glamuuriiha olid ühiskonnast haihtumas, kuid neoliberaalsed väärtused ei olnud veel kunstiväljal pead tõstnud. Selle näituse on kureerinud moekriitik Anne Vetik. Küsisime temalt, miks.

Anne, mida nullindate mood sinu jaoks isiklikult tähendab, kirjelda ühte selle perioodi alguse tavalist look’i? Kuidas riietusid ise? 

Minu jaoks on nullindate mood segu eelmiste kümnendite moetsitaatidest, rõhutatud seksikus, paras annus lõbusat maitsetust ja julgust katsetada. Mu enda tüüpiline look oli väga madala värvliga altlaienevad teksad, kirjadega T-särgid ja topid, sünteetilised „klubitopid”, kindlasti kontsad. Peole minnes pidi selga toppima võimalikult vähesest kangakogusest koosnevat riietust, meikida tuli ohtralt.

Kui võrrelda tolle aja moekunstnike meelsust ja tööstiili tänapäevaga, siis mis oli teisiti, mis muutus? 

Julgus, omapära, sõltumatus suurtest trendidest ja survest olla „disainer” ja toota kasumit, mitte olla kunstnik ja toota rõõmu ja tegeleda eneseväljendusega täiskiirusel.

Kui palju esemeid võib näitusel kokku näha ja millised disainerid osalevad? 

Esemeid on 80 ringis, disainerite valik on pigem subjektiivne, mulle oli oluline eelkõige teatud käekirja uuenduslikkus, visuaalne kütkestavus ja isiklikud mälestused tolle aja moeskeenest. Mulle oli oluline katta teatud teemad. Aga kindlasti saaks antud kümnendist teha veel vabalt teise ja kolmandagi näituse, sest andekaid loojaid oli palju ja nad olid väga produktiivsed. Kahjuks aga, kuna moodi ei peeta kuigi oluliseks kunstivormiks, on paljud esemed jäljetult kadunud.

Mis viis ideeni, et antud ajastu näitus oleks vaja rahva ette tuua? 

Klassika – istusin juuksuris ja sirvisin ühte kohalikku moeajakirja. Hakkasin mõtlema, kui palju kommertslikumaks, tagasihoidlikumaks ning nii-öelda „ühest kohast tulevaks” on muutunud Eestis loodav mood. Nii tekkiski idee tuua publiku ette nullindatel loodud esemeid. Arutasin teemat Kai Lobjakaga ja ka tema leidis, et selline näitus võiks kindlasti sündida. Tundsin ka, et sellega on „kiire”, kuna kümne aasta pärast ei pruugi neid asju enam üldse alles olla. Eestis kogutakse moodi vähe, tõelisi kollektsionääre praktiliselt ei ole, disaineritel endil võib olla puht ruumipuuduse tõttu keeruline mahukaid kollektsioone alles hoida.

Komplektid „Nulltuju. Eesti moe avangard 2000–2010” näituselt.

Foto: Kristina Kuzemko

Kui sa peaksid elu lõpuni kandma vaid ühte rõivaeset „Nulltuju. Eesti moe avangard 2000–2010” näituselt, siis mis see võiks olla? 

Ma ei suuda ühte valida, võtan kolm. Aldo Järvsoo madudega topp, Antonio Anjeandi teksad ja peoõhtuteks Liisi Eesmaa punane kosmosedeemoni kostüüm väikese sabaga.

Kas mood peab olema praktiline või hingestatud?

Oleneb eesmärgist, mõlemal on ruumi. Isiklikult tunnen, et praegu on Eesti moedisain kõvasti kaldu praktilisuse poole ja seetõttu loodan, et näitus inspireerib noori tegijaid kõndima rohkem mööda pilvi ja seitsmendat taevast, mitte olema alati maa küljes kinni.

Eesti nullindate moele keskendub näitus „Nulltuju. Eesti moe avangard 2000–2010” on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatud 23. oktoobrist 23. jaanuarini.

Sarnased artiklid

Kommentaarid