Järgmisel nädalal avatakse Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis Anne Vetiku kureeritud näitus „Kaadris ja kaadri taga – Boris Mäemetsa moefoto”. Kes on Boris Mäemets ning mis roll oli tal Eesti moeajaloos mängida? Anne Vetik selgitab.

Boris Mäemets (1929) kujundas Eesti moe ilmet aastatel 1959–1975. Eesti moedisaini ja fotograafia seni kirjutamata peatüki algus kõlab veidi nagu sulaaegse üleliiduliselt populaarse komöödia sünopsis: Tallinna Polütehnilises Instituudis kaubandust õppinud noormees (selle, et noormees oli sõdinud Nõukogude okupatsiooni vastu ning veetnud mõne aasta Siberis, jätame stsenaariumist välja), kelle hobideks olid akordionimäng ja pildistamine, töötas 1954. aastast Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklikus Liidus, kus moodustati 1959. aastal ENSV esimene reklaamibüroo. Oma kollektiivis tuntud amatöörfotograaf kutsuti uude büroosse professionaalseks piltnikuks.

Samaaegselt reklaamibüroosse tööleminekuga hakkas Mäemets pildistama näitusi ja interjööre ning nii kasvas ka tema tuntus kunsti- ja moeringkondades. Leping Tallinna Moemajaga sõlmiti Silueti tehnilise toimetaja Valter Muruki ettepanekul 1967. aastal. Murukit on Mäemets nimetanud enda moefotograafi karjääri moraalseks toeks. Mäemetsa sõnul ei pidanud moemaja kunstnikud tema tööst kuigi palju, nende arvates olid moejoonised olulisemad kui fotod. 1971. aastal töötas Tallinna Moemajas kokku 243 inimest ning moemaja ajakirja Siluett eestikeelne tiraaž ületas 50 000 ja venekeelne 300 000 eksemplari. Suur osa tiraažist müüdi sotsialismiriikides, näiteks Bulgaarias. Ajakirja tunti isegi Kuubal.

Nagu Nõukogude Eesti esimene moeruupor Moealbum, sisaldas ka Siluett alati kohustuslikku reveranssi Nõukogude ideoloogiale, kuid vaadeldes Mäemetsa fotosid, toimetuse jooniseid ning neid saatvaid tekste, saab selgeks, et tegemist oli Lääne moe ja elustiili puhta propagandaga. Nõukogude naine oleks pidanud huvituma eelkõige töösaavutustest ja helge tuleviku kiiret saabumist toetavatest utilitaarsetest rõivastest, mitte kostüümkleitidest, brokaatjakkidest ega organzast pluusidest, mille muutis vastupandamatult ahvatlevaks Mäemetsa objektiiv.

Tallinna Moemajas polnud Mäemetsa tööle asudes isegi fotograafile sobivat valgustust. Ajapikku tingimused paranesid. Fotosessioonid leidsid aset Tallinna vanalinnas, looduses, moodsate uute hoonete ees, interjöörides, näitusesaalides. Mäemets eelistas pildistada Kodaki laifilmile ning ühele stseenile kulus reeglina 12 kaadrit.

Oma loomingus orienteerus Mäemets Lääne eeskujudele ning isiklikule maitsele. Vogue’i ja teisi suuri moeajakirju osteti antiigikauplustest või paluti saata Läände põgenenud sugulastel. Tallinna Moemaja meeskonnaga olid Mäemetsal pidevad loomingulised lahkhelid, fotograaf otsis põnevust ja uudsust, disainerite eesmärk oli eelkõige „kostüümide selge kujutamine”. Paljud Mäemetsa enda lemmikpildid seetõttu ajakirja ei jõudnud. Silueti toimetus välistas erootika ja julged poosid. Mäemetsa arhiivi uurides on aga näha, et enim huvi pakkusid talle just kaameraga otsekoheselt flirtivad modellid ja ekspressiivsed poosid. Moemaja modellidest eelistas Mäemets Helle Rõžovat ning kõige enam kordi Silueti kaanenäoks olnud Faime Jürnot. Mäemetsa arhiivifotodel saab jälgida, kuidas teismelisest, kaamerat pelgavast Jürnost saab ajapikku tõeline diiva, NSVLi vastus Lauren Huttonile ja Veruschkale.

Tallinna Moemajaga oli Mäemets seotud 1975. aastani, seejärel hakkas ta pildistama Leningradi moemajale, kus pakuti paremaid töötingimusi ehk korralikku stuudiot. Eelkõige Muruki palvel sündis siiski ka hiljem mõni moeseeria.

12. augustil Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatav näitus tutvustab Mäemetsa loomingut laiemalt, tuues publiku ette nii heakskiidu saanud ja ajakirja jõudnud pilte kui ka neid, mis jäid avaldamata ning said pakkuda rõõmu vaid fotograafile endale. Nii jutustavad pingevabalt naeratavad modellid, erootilised momendid ja kaadri taga toimunud „moe loomine” meile Eesti ühest olulisemast moeajastust ja selle jäädvustajast Boris Mäemetsast kui avatud meelega kunstnikust.

Näitus „Kaadris ja kaadri taga – Boris Mäemetsa moefoto” jääb Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatuks 22. oktoobrini.

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avaneb 1. mail näitus „Kogu maailm on Bauhaus”, mis toob legendaarse kunsti-, arhitektuuri- ja disainikooli Bauhausi ülevaatenäituse esmakordselt Eesti vaatajate ette.

Näitusel esitletakse kaheksa temaatilise peatüki kaudu mitmekülgset, põnevat ja üllatavat sissevaadet mõjuka avangardse kunstikooli Bauhaus töösse ja ellu. Tegu on ühe 20. sajandi olulisema kunstikooliga, mis asutati 1919. aastal Weimaris, 1926. aastal kolis kool Dessausse ja kui natsionaalsotsialistid seal edasi tegutsemise võimatuks muutsid,1932. aastal Berliini, kus selle uksed 1933. aastal lõplikult sulgusid.

Bauhausi koondusid kunstnikud, arhitektid ja disainerid selleks, et mõelda kaasaja ning selle ümbermõtestamise võimaluste üle. Õppetöö kaudu sai sellest koolist väljund julgetele eksperimentidele, millel oli suur mõju nii 1920-1930. aastatel kui ka edaspidi.

Fotode, originaaljooniste, makettide, dokumentide, filmide ja esemete kaudu kutsub näitus avastama Bauhausi modernistliku kujunduse teooria ja praktika laia haaret ning mitmekülgsust. See väljendub nii arhitektuuris, argiesemetes tekstiilidest ja mööblist keraamikani, maalis, fotograafias ja teatris kui ka sealsetes õpetamise meetodites ja -vormides. Bauhausi eesmärgiks oli luua paremat argikeskkonda ning edendada uusi elamise viise.

Bauhaus oli oma 14 aastase tegutsemisaja jooksul end pidevalt ümbermõtestav ja taasloov institutsioon. Läbivalt arutlesid ja vaidlesid kooli suundade üle nii selle kolm direktorit – arhitektid Walter Gropius, Hannes Meyer ja Ludwig Mies van der Rohe – kui ka Bauhausi meistrid ja tudengid. Nii kooli sees kui ka väljaspool arutati ja polemiseeriti alati Bauhausi eesmärgi ja olulisuse üle ning see jätkub tänaseni.

Näituse kuraator on Boris Friedewald. Näitus toimub koostöös Goethe Instituudiga.

Spetsiaalselt Tallinnas eksponeerimiseks on koostatud lisaväljapanek „Rudolf Paris – Bauhausi kunstnik Eestist“, mis käsitleb ainsa eestlasena Bauhausis õppinud Parise tegevust Weimaris ja vahetule selle järel. 1896. aastal Tartus sündinud kunstnik ja kunstiajaloolane Paris õppis aastatel 1922–1925 Bauhausi seinamaali töökojas Oskar Schlemmeri ja Vassili Kandinsky juhendamisel. Ta kuulus üliõpilasliikumisse KURI, mis nõudis radikaalset pühendumist abstraktsioonile, ning mängis Bauhausi revolutsioonilises kapellis.

Näitus „Kogu maailm on Bauhaus” jääb avatuks 4. oktoobrini 2026. Uuri lisa etdm.ee. 

Tartu kevadine Galeriide öö toimub tänavu 10. aprillil ning toob üheks õhtuks Aparaaditehasesse, selle ümbrusesse ja Samelini tehasesse enam kui 30 näitust ja sündmust. 18. korda toimuva ürituse külastajaid ootavad näituste avamised, avatud stuudiod, tuurid, kontserdid ja peod. Kõik galeriid ja näitusepinnad on avatud kuni hilisõhtuni.

Tänavuse Galeriide öö üheks keskseks sündmuseks on uue näitusepinna – Haab galerii – avamine Aparaaditehases. Galeriid veab Ukrainast pärit kunstnik ja kunstiterapeut Hanna Davõdova, kelle sõnul sündis galerii loomise idee elu enda ja õigete kokkusattumuste tulemusena. „Otsisin oma kunstiteraapia individuaaltundide jaoks stuudiot ja leidsin selle Aparaaditehase ühest vähetuntud tiivast. Seal tekkis võimalus luua midagi enamat – nii sündiski galerii,“ kirjeldab Davõdova.

Ta soovib Haab galeriis pakkuda võimalusi ka neile kunstnikele, kellel varasem näitusekogemus puudub, ning tuua publikuni muuhulgas ka autistlike kunstnike loomingut ja art brut’ esteetikat. Galerii esimene näitus jääb avatuks aprillist detsembrini ning lisaks plaanitakse regulaarselt korraldada töötubasid, kunstiteraapia kohtumisi ja loovtegevusi.

Ukraina kunstnikud on Galeriide ööl esindatud laiemaltki. Lisaks Hanna Davõdovale korraldab kunstnik Viktoria Berezina näitusmüügi, mille eesmärk on toetada KolkjArt nimelise projektigalerii loomist. Ukraina sõjapõgenike lood jõuavad publikuni ka Eesti Pagulasabi portreenäitusel „Hääled kriiside keskelt. Rändajate lood“, mis on väljas Aparaaditehase Koridorigaleriis.

18. Galeriide öö annab ühtlasi avalöögi Aparaaditehase Kultuuriplatvormi noorteprogrammi 2026. aasta sündmuste hooajale. Katuseaias saab kogeda Lovisa Luka Hiiopi audiovisuaalset väliinstallatsiooni „Juhuslikud osakesed“.

Erilise sündmusena kolib üheks õhtuks Aparaaditehasesse ka Otepää külje all Tammuri talus tegutsev Lauda Galerii. Armastuse saalis avatav pop-up näitus toob kokku erinevad lood ja põlvkonnad, pakkudes kohtumispaika nii kunstnikele kui publikule.

Galeriide öö asutaja ja Tartu Kunstimuuseumi kuraator Stella Mõttus rõhutab sündmuse mitmekesisust: „Kevadine Galeriide öö on kauaoodatud sündmus, mis pakub võimalust ühe õhtuga kustutada see kultuurinälg, mis pimedatel talvekuudel võib-olla tekkida jõudis. Valida saab üle 30 ürituse ja näituse vahel, mis toimuvad Aparaaditehases, selle ümbruses, aga ka Samelini tehase eri korrustel. See on hea võimalus astuda sisse ka nendesse galeriidesse ja stuudiotesse, kuhu muidu üksinda ehk ei julgeks.“

Galeriide öö programmiga saab tutvuda Aparaaditehase kodulehel.