Järgmisel nädalal avatakse Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis Anne Vetiku kureeritud näitus „Kaadris ja kaadri taga – Boris Mäemetsa moefoto”. Kes on Boris Mäemets ning mis roll oli tal Eesti moeajaloos mängida? Anne Vetik selgitab.

Boris Mäemets (1929) kujundas Eesti moe ilmet aastatel 1959–1975. Eesti moedisaini ja fotograafia seni kirjutamata peatüki algus kõlab veidi nagu sulaaegse üleliiduliselt populaarse komöödia sünopsis: Tallinna Polütehnilises Instituudis kaubandust õppinud noormees (selle, et noormees oli sõdinud Nõukogude okupatsiooni vastu ning veetnud mõne aasta Siberis, jätame stsenaariumist välja), kelle hobideks olid akordionimäng ja pildistamine, töötas 1954. aastast Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklikus Liidus, kus moodustati 1959. aastal ENSV esimene reklaamibüroo. Oma kollektiivis tuntud amatöörfotograaf kutsuti uude büroosse professionaalseks piltnikuks.

Samaaegselt reklaamibüroosse tööleminekuga hakkas Mäemets pildistama näitusi ja interjööre ning nii kasvas ka tema tuntus kunsti- ja moeringkondades. Leping Tallinna Moemajaga sõlmiti Silueti tehnilise toimetaja Valter Muruki ettepanekul 1967. aastal. Murukit on Mäemets nimetanud enda moefotograafi karjääri moraalseks toeks. Mäemetsa sõnul ei pidanud moemaja kunstnikud tema tööst kuigi palju, nende arvates olid moejoonised olulisemad kui fotod. 1971. aastal töötas Tallinna Moemajas kokku 243 inimest ning moemaja ajakirja Siluett eestikeelne tiraaž ületas 50 000 ja venekeelne 300 000 eksemplari. Suur osa tiraažist müüdi sotsialismiriikides, näiteks Bulgaarias. Ajakirja tunti isegi Kuubal.

Nagu Nõukogude Eesti esimene moeruupor Moealbum, sisaldas ka Siluett alati kohustuslikku reveranssi Nõukogude ideoloogiale, kuid vaadeldes Mäemetsa fotosid, toimetuse jooniseid ning neid saatvaid tekste, saab selgeks, et tegemist oli Lääne moe ja elustiili puhta propagandaga. Nõukogude naine oleks pidanud huvituma eelkõige töösaavutustest ja helge tuleviku kiiret saabumist toetavatest utilitaarsetest rõivastest, mitte kostüümkleitidest, brokaatjakkidest ega organzast pluusidest, mille muutis vastupandamatult ahvatlevaks Mäemetsa objektiiv.

Tallinna Moemajas polnud Mäemetsa tööle asudes isegi fotograafile sobivat valgustust. Ajapikku tingimused paranesid. Fotosessioonid leidsid aset Tallinna vanalinnas, looduses, moodsate uute hoonete ees, interjöörides, näitusesaalides. Mäemets eelistas pildistada Kodaki laifilmile ning ühele stseenile kulus reeglina 12 kaadrit.

Oma loomingus orienteerus Mäemets Lääne eeskujudele ning isiklikule maitsele. Vogue’i ja teisi suuri moeajakirju osteti antiigikauplustest või paluti saata Läände põgenenud sugulastel. Tallinna Moemaja meeskonnaga olid Mäemetsal pidevad loomingulised lahkhelid, fotograaf otsis põnevust ja uudsust, disainerite eesmärk oli eelkõige „kostüümide selge kujutamine”. Paljud Mäemetsa enda lemmikpildid seetõttu ajakirja ei jõudnud. Silueti toimetus välistas erootika ja julged poosid. Mäemetsa arhiivi uurides on aga näha, et enim huvi pakkusid talle just kaameraga otsekoheselt flirtivad modellid ja ekspressiivsed poosid. Moemaja modellidest eelistas Mäemets Helle Rõžovat ning kõige enam kordi Silueti kaanenäoks olnud Faime Jürnot. Mäemetsa arhiivifotodel saab jälgida, kuidas teismelisest, kaamerat pelgavast Jürnost saab ajapikku tõeline diiva, NSVLi vastus Lauren Huttonile ja Veruschkale.

Tallinna Moemajaga oli Mäemets seotud 1975. aastani, seejärel hakkas ta pildistama Leningradi moemajale, kus pakuti paremaid töötingimusi ehk korralikku stuudiot. Eelkõige Muruki palvel sündis siiski ka hiljem mõni moeseeria.

12. augustil Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatav näitus tutvustab Mäemetsa loomingut laiemalt, tuues publiku ette nii heakskiidu saanud ja ajakirja jõudnud pilte kui ka neid, mis jäid avaldamata ning said pakkuda rõõmu vaid fotograafile endale. Nii jutustavad pingevabalt naeratavad modellid, erootilised momendid ja kaadri taga toimunud „moe loomine” meile Eesti ühest olulisemast moeajastust ja selle jäädvustajast Boris Mäemetsast kui avatud meelega kunstnikust.

Näitus „Kaadris ja kaadri taga – Boris Mäemetsa moefoto” jääb Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatuks 22. oktoobrini.

Teksad, T-särgid ja sulejoped ei ole ilmselt esimesed asjad, mis Met Galaga seoses pähe tulevad. Ometi saavad just argirõivad New Yorgi Metropolitan Museum of Arti kostüümiinstituudi 2027. aasta kevadnäituse lähtepunktiks. Pärast John Gallianole pühendatud näituse ärajäämist on muuseum valinud… märksa teistsuguse suuna.

Näitus nimega „extraORDINARY: Fashion and the Poetics of the Everyday“ uurib, kuidas disainerid muudavad argised rõivad ja pealtnäha lihtsad materjalid millekski erakordseks. Fookuses on nii garderoobi basic-esemed kui ka paber, plast ja metall, mis saavad ekstraordinaarseks tänu käsitööle, konstruktsioonile ja ehk ka disaineri vaimukusele. Muuseum lubab käsitleda ka seda, kuidas esemete väärtus kujuneb nende kasutamise ja hoidmise kaudu.

Andrew Boltoni kureeritud väljapanek koondab üle 200 teose, sealhulgas Marc Jacobsi, Calvin Kleini ja Matthieu Blazy loomingut ning moemärke nagu Burgerry, LOEWE, Moncler ja Off-White. Näituse kaks põhisuunda vaatlevad ühelt poolt argirõivaste ümbermõtestamist, teisalt lihtsate, vahel lausa ühekordseks kasutamiseks mõeldud materjalide muutumist kantavaks kunstiks.

Meenutuseks. Esialgu pidi 2027. aasta kevadnäitus nimega „John Galliano: Horizons“ keskenduma justnimelt Galliano loomingule. See plaan tõi kaasa omajagu kriitikat disaineri varasemate antisemiitlike ja rassistlike väljaütlemiste tõttu ning augusti lõpus teatasid muuseum ja Galliano ühiselt näitusest loobumisest. Bolton on rõhutanud, et uus kontseptsioon ei sündinud soovist leida lihtsalt käepärane asendus. Vogue’ile antud kommentaaris tunnistas ta, et varuplaani polnud: eesmärk oli luua sama ambitsioonikas ja kõnekas näitus, millel oleks ka relevantne.

Met Gala kontekstis tekib siia aga paratamatult omaette vastuolu. Argisuse ülistamine sündmusel, millelt oodatakse aasta kõige suurejoonelisemaid moekomplekte? Kõlab vähemalt esialgu meeldivalt paradoksaalselt.

Met Gala toimub 3. mail 2027 ja selle dress code’i pole veel avalikustatud. Näitus „extraORDINARY: Fashion and the Poetics of the Everyday“ on avatud 9. maist 2027 kuni 9. jaanuarini 2028.

Fotografiskas avanev Lõuna-Aafrika kunstniku Lebohang Kganye näitus annab fotograafiale uue mõõtme, luues fotode, skulptuuri ja lavastatud stseenidega ruumilisi jutustusi. Neis Lõuna-Aafrika folkloorist ammutatud lugudes peegelduvad aga motiivid ja uskumused, mida kohtab pärimustes üle kogu maailma, näidates, kuidas eri kultuuride lood võivad võrsuda sarnastest hirmudest, kujutlustest ja ebauskudest.

Lebohang Kganye on rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik, kes kasutab perekonnaarhiive ja lavastatud keskkondi, et uurida, kuidas isiklikud lood kujundavad laiemat ajalookäsitlust või seda hoopis kahtluse alla seavad. Fotografiskas 6. novembril avaneva näituse „Le Sale ka Kgotso“ keskmes on kodu kui paik, kus põimuvad turvatunne ja rahutus, perekondlikud mälestused, mütoloogia ja folkloor. Lõuna-Aafrika suulisest pärimusest lähtudes uurib Kganye, kuidas uskumused ja rituaalid elavad edasi tänapäevas ning kujundavad inimeste igapäevaelu.

Spetsiaalselt Fotografiska jaoks valminud projekt „Le Sale ka Kgotso“ on ruumiinstallatsioon, mille eeskujuks on RDP (rekonstruktsiooni- ja arenguprogramm) elamu. Selliseid elamuid rajati Nelson Mandela valitsuse poolt 1994. aastal algatatud programmi raames, eesmärgiga leevendada apartheidijärgses ühiskonnas sügavalt juurdunud ebavõrdsust. Alumiiniumist ja terasest fotoskulptuuride abil taasloodud elamu koosneb viiest elusuuruses toast, millest igaüks on täidetud teatraalsete, detailideni läbimõeldud stseenidega.

„Suur osa minu loomingust keskendub suulisele ajaloole ja lugude jutustamisele, eriti sellele, kuidas lood põlvest põlve edasi kanduvad. Olen toonud oma loomingusse mütoloogia ja kõik need lood, mida kuulsin lapsena township’i elamupiirkonnas kasvades. Paljud neist olid väga kummalised,“ kirjeldab Kganye.

Fotografiska rahvusvaheliste näituste juht Jessica Jarl sõnab, et Kganye looming on fotomaastikul tugevalt eristuv: „Lebohang Kganye loomingu juures köidab mind enim see, millise mängleva kergusega seob ta fotograafia, etenduskunsti, stsenograafia ja skulptuuri üheks tervikuks. Ta loob loo ja maailma selle ümber, astub ise stseeni ning laseb fotol võtta füüsilise, skulptuurse vormi. Tema lähenemine fotograafiale on erakordne – midagi sellist ei ole ma varem näinud,“ kommenteerib Jarl.

Kganye teosed kuuluvad mitmete mainekate muuseumide ja institutsioonide kogudesse, sealhulgas Smithsoniani instituudi, Getty muuseumi, Victoria ja Alberti muuseumi ning Pariisi moodsa kunsti muuseumi (Musée d’Art Moderne de Paris) kogudesse. 2022. aastal osales Kganye Veneetsia kunstibiennaalil Lõuna-Aafrika paviljonis ning tema loomingut on hiljuti eksponeeritud ka näiteks New Yorgi moodsa kunsti muuseumis (MoMA) ja Londonis Tate’is. „Le Sale ka Kgotso“ avanes esmakordselt 2025. aastal Fotografiska Berliinis ning oli 2026. aasta märtsist oktoobrini esitlusel Fotografiska Stockholmis.

Näituse avamise puhul viibib Kganye Eestis ning neljapäeval, 5. novembril kell 19.00 toimub Fotografiskas kunstnikuvestlus, mis annab ühtlasi võimaluse näitusekülastuseks päev enne avamist. Samal õhtul algusega kell 20.00 toimub Fotografiska restoranis õhtusöök, mis tähistab näituse avamist ja tõstab esile Lõuna-Aafrika maitseid. Laupäeval, 7. novembril kell 14.00 leiab aset näituse avatuur koos kunstnikuga.

Lebohang Kganye näitus jääb avatus 7. märtsini 2027. Lisaks Kganye näitusele saab praegu Fotografiskas külastada veel ka suurnäitust „Vivian Maier: avastatud teosed“, samuti Heikki Leisi soolonäitust „Torm enne vaikust“ ja Bosnia päritolu kunstniku Šejla Kamerići isikunäitust „EX YOU“. Maja esimesel korrusel on kuni kuu lõpuni avatud Kõrgema Kunstikooli Pallas fotograafia osakonna üliõpilaste ja vilistlaste näitus „Minu lugu on…”, mis on Fotografiska Tallinna uue näitusekeskkonna Community Gallery esimene näitus ning mille külastamine on kõikidele huvilistele prii.