Järgmisel nädalal avatakse Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis Anne Vetiku kureeritud näitus „Kaadris ja kaadri taga – Boris Mäemetsa moefoto”. Kes on Boris Mäemets ning mis roll oli tal Eesti moeajaloos mängida? Anne Vetik selgitab.

Boris Mäemets (1929) kujundas Eesti moe ilmet aastatel 1959–1975. Eesti moedisaini ja fotograafia seni kirjutamata peatüki algus kõlab veidi nagu sulaaegse üleliiduliselt populaarse komöödia sünopsis: Tallinna Polütehnilises Instituudis kaubandust õppinud noormees (selle, et noormees oli sõdinud Nõukogude okupatsiooni vastu ning veetnud mõne aasta Siberis, jätame stsenaariumist välja), kelle hobideks olid akordionimäng ja pildistamine, töötas 1954. aastast Eesti Tarbijate Kooperatiivide Vabariiklikus Liidus, kus moodustati 1959. aastal ENSV esimene reklaamibüroo. Oma kollektiivis tuntud amatöörfotograaf kutsuti uude büroosse professionaalseks piltnikuks.

Samaaegselt reklaamibüroosse tööleminekuga hakkas Mäemets pildistama näitusi ja interjööre ning nii kasvas ka tema tuntus kunsti- ja moeringkondades. Leping Tallinna Moemajaga sõlmiti Silueti tehnilise toimetaja Valter Muruki ettepanekul 1967. aastal. Murukit on Mäemets nimetanud enda moefotograafi karjääri moraalseks toeks. Mäemetsa sõnul ei pidanud moemaja kunstnikud tema tööst kuigi palju, nende arvates olid moejoonised olulisemad kui fotod. 1971. aastal töötas Tallinna Moemajas kokku 243 inimest ning moemaja ajakirja Siluett eestikeelne tiraaž ületas 50 000 ja venekeelne 300 000 eksemplari. Suur osa tiraažist müüdi sotsialismiriikides, näiteks Bulgaarias. Ajakirja tunti isegi Kuubal.

Nagu Nõukogude Eesti esimene moeruupor Moealbum, sisaldas ka Siluett alati kohustuslikku reveranssi Nõukogude ideoloogiale, kuid vaadeldes Mäemetsa fotosid, toimetuse jooniseid ning neid saatvaid tekste, saab selgeks, et tegemist oli Lääne moe ja elustiili puhta propagandaga. Nõukogude naine oleks pidanud huvituma eelkõige töösaavutustest ja helge tuleviku kiiret saabumist toetavatest utilitaarsetest rõivastest, mitte kostüümkleitidest, brokaatjakkidest ega organzast pluusidest, mille muutis vastupandamatult ahvatlevaks Mäemetsa objektiiv.

Tallinna Moemajas polnud Mäemetsa tööle asudes isegi fotograafile sobivat valgustust. Ajapikku tingimused paranesid. Fotosessioonid leidsid aset Tallinna vanalinnas, looduses, moodsate uute hoonete ees, interjöörides, näitusesaalides. Mäemets eelistas pildistada Kodaki laifilmile ning ühele stseenile kulus reeglina 12 kaadrit.

Oma loomingus orienteerus Mäemets Lääne eeskujudele ning isiklikule maitsele. Vogue’i ja teisi suuri moeajakirju osteti antiigikauplustest või paluti saata Läände põgenenud sugulastel. Tallinna Moemaja meeskonnaga olid Mäemetsal pidevad loomingulised lahkhelid, fotograaf otsis põnevust ja uudsust, disainerite eesmärk oli eelkõige „kostüümide selge kujutamine”. Paljud Mäemetsa enda lemmikpildid seetõttu ajakirja ei jõudnud. Silueti toimetus välistas erootika ja julged poosid. Mäemetsa arhiivi uurides on aga näha, et enim huvi pakkusid talle just kaameraga otsekoheselt flirtivad modellid ja ekspressiivsed poosid. Moemaja modellidest eelistas Mäemets Helle Rõžovat ning kõige enam kordi Silueti kaanenäoks olnud Faime Jürnot. Mäemetsa arhiivifotodel saab jälgida, kuidas teismelisest, kaamerat pelgavast Jürnost saab ajapikku tõeline diiva, NSVLi vastus Lauren Huttonile ja Veruschkale.

Tallinna Moemajaga oli Mäemets seotud 1975. aastani, seejärel hakkas ta pildistama Leningradi moemajale, kus pakuti paremaid töötingimusi ehk korralikku stuudiot. Eelkõige Muruki palvel sündis siiski ka hiljem mõni moeseeria.

12. augustil Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatav näitus tutvustab Mäemetsa loomingut laiemalt, tuues publiku ette nii heakskiidu saanud ja ajakirja jõudnud pilte kui ka neid, mis jäid avaldamata ning said pakkuda rõõmu vaid fotograafile endale. Nii jutustavad pingevabalt naeratavad modellid, erootilised momendid ja kaadri taga toimunud „moe loomine” meile Eesti ühest olulisemast moeajastust ja selle jäädvustajast Boris Mäemetsast kui avatud meelega kunstnikust.

Näitus „Kaadris ja kaadri taga – Boris Mäemetsa moefoto” jääb Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatuks 22. oktoobrini.

Metropolitani kunstimuuseumi kostüümiinstituudi järgmine suurnäitus keskendub moeloojale John Gallianole – disainerile, kelle loominguline haare on jätnud sügava jälje viimase nelja aastakümne moepilti, kuid kelle karjääri saadab ka üks moemaailma vastuolulisemaid peatükke.

9. maist 2027 kuni 9. jaanuarini 2028 avatud näitus „John Galliano: Horizons” on esimene suuremahuline muuseuminäitus, mis on täielikult pühendatud Galliano loomingule. Ühtlasi saab temast kolmas elusolev moelooja, kellele Met on suurnäituse pühendanud. Varem on selle au osaliseks saanud Yves Saint Laurent 1983. aastal ning Rei Kawakubo 2017. aastal.

Väljapanek toob kokku Galliano loomingulise teekonna Givenchy, Christian Diori ja Maison Margiela moemajades. Lisaks rõivastele eksponeeritakse visandeid ja tema tööprotsessi arhiiviesemeid, avades disaineri loomemeetodit ning erakordselt lähenemist moele. Kostüümiinstituudi peakuraatori Andrew Boltoni sõnul käsitleb „Horizons” moodi omamoodi kaardistusena – paiku, ajalugu, identiteete ja kultuurilisi viiteid ühendava süsteemina, millest sünnivad Galliano fantaasiarikkad kollektsioonid. Näitus jaguneb kolme ossa – „Bearings”, „Horizons” ja „Atlas of Transformation” –, jälgides Galliano loomingu arengut ideest valmis rõivani.

Samas ei vaata näitus mööda ka disaineri keerulisest minevikust. 2011. aastal vallandati Galliano Diorist antisemiitlike väljaütlemiste tõttu ning järgnenud aastad kujunesid tema jaoks avaliku kahetsuse, sõltuvusravi ja aeglase professionaalse rehabilitatsiooni perioodiks. Met rõhutab, et näitus käsitleb teadlikult ka küsimust, kuidas suhestada loomingulist pärandit eetilise vastutusega.

Kuigi 2027. aasta Met Gala teema pole veel avalikustatud, on üsna tõenäoline, et see lähtub kevadnäitusest endast ning toob Galliano esteetika taas moemaailma keskmesse.

Käesoleval nädalal avas Pariisis uksed uus näitus „Azzedine Alaïa et L’Afrique”, mis toob esmakordselt ühte ruumi kokku Tuneesiast pärit legendaarse moelooja loomingulise dialoogi Aafrika mandriga – paigaga, mis jäi teda saatma ka kaua pärast kodumaalt lahkumist.

Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.

Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.

Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.