Foto: Henri Väljak
“Kui me stuudios boipepperoni ja Mannaga selle loo demo valmis saime, kuulasin seda koju sõites ja ma südames tundsin, et seekord me lähme sellega Eesti Laulule. Ma isegi tantsisin Mannale stuudios ja ütlesin, et täpselt nii ma plaanin finaalis tantsida,” kirjeldab An-Marlen.
Ka boipepperoni on lauluvõistluse prestiižiga kursis: “Eesti Laulu konkursile saada on paljude artistide suur unistus ning olen väga uhke, et suutsime koos An-Marleniga selle ära teha. Protsess selleni oli küll pikk ja kohati ka raske, aga ka väga inspireeriv. Loodan, et lool tuleb kõrge lend! Riietuge ikka soojalt, et liiga külm ei hakkaks.”
An-Marleni tähelend on olnud pidevas tõusujoones ning loominguliselt pole ta pidanud selleks ohverdusi tegema. “Selle aasta Eesti Laulul olen ma kuidagi eriti elevil. Ma olen enda karjääris kohas, kus tunnen, et teen täpselt sellist muusikat, mis mulle endale meeldib,” selgitab laulja. “Ja kui lugu saadetud sai siis veidral kombel ma südamerahuga lihtsalt ootasin, millal koos perega Ringvaadet saab vaadata, kuni pere koos võttemeeskonnaga hoopis mind üllatas.”
An-Marlen sõnas, et ühise loo plaan õhus juba pikemat aega. Stuudiosse jõuti aga üsna juhusliku tööprotsessi kaudu: esmalt prooviti kirjutada hoopis teist pala, ent kui Kermo Murel mängis ette ühe oma demo, tekkis äratundmine kiiresti. Peagi liitus protsessiga Markus Palo ning lugu sai stuudios konkreetse kuju.
Murel kirjutas „Tähtede eest” refrääni esmase versiooni koduses köögis, ent pala arenes edasi Berliinis koos produtsent boipepperoniga. Singli produtseerimisel osalesid lisaks boipepperonile ka Markus Palo, kes on mõlemad seotud mitmete nüüdisaegse Eesti popi ja elektroonilise muusika projektidega. „Tähtede eest” liigubki selles vahevööndis, kus meloodiline pop, klubikultuuri energia ja väikese traagikaga laetud romantika kohtuvad ilma liigse seletamisvajaduseta.
Loole valmis ka muusikavideo, mille režissöör on Loviisa Jännes. Video asetab artistid liminaalsetesse, kergelt düstoopilise atmosfääriga ruumidesse, kus poploo tähesära ei ole mitte niivõrd efekt, kuivõrd seisund.
EP-l kohtuvad isiklikud lood ja akustilistel instrumentidel põhinev produktsioon. “EP on justkui pilguheit minu kahe viimase aasta sisemaailma, peegeldades mõtteid ja tundeid perioodist, mil õppisin ennast ja inimesi minu ümber paremini mõistma,” räägib Andreas. “Me kõik jätame teineteisse silmale nähtamatuid jälgi ja selle lühialbumi kirjutamise protsess oli minu kihk omadega toime tulla.”
Osa EP vokaale on salvestatud Hispaanias perereisil olles sülearvuti mikrofoniga. “Algselt mõtlesin materjali kvaliteetsemalt sisse laulda, kuid siis taipasin, et just see toetas laulusõnade toorust ja ausust,” avab Andreas. See valik – rohkem instinkt kui strateegia – on kujunenud üheks plaadi iseloomulikuks jooneks.
Kuula Andrease uut albumit Spotifyst!
