Foto: Henri Väljak
“Kui me stuudios boipepperoni ja Mannaga selle loo demo valmis saime, kuulasin seda koju sõites ja ma südames tundsin, et seekord me lähme sellega Eesti Laulule. Ma isegi tantsisin Mannale stuudios ja ütlesin, et täpselt nii ma plaanin finaalis tantsida,” kirjeldab An-Marlen.
Ka boipepperoni on lauluvõistluse prestiižiga kursis: “Eesti Laulu konkursile saada on paljude artistide suur unistus ning olen väga uhke, et suutsime koos An-Marleniga selle ära teha. Protsess selleni oli küll pikk ja kohati ka raske, aga ka väga inspireeriv. Loodan, et lool tuleb kõrge lend! Riietuge ikka soojalt, et liiga külm ei hakkaks.”
An-Marleni tähelend on olnud pidevas tõusujoones ning loominguliselt pole ta pidanud selleks ohverdusi tegema. “Selle aasta Eesti Laulul olen ma kuidagi eriti elevil. Ma olen enda karjääris kohas, kus tunnen, et teen täpselt sellist muusikat, mis mulle endale meeldib,” selgitab laulja. “Ja kui lugu saadetud sai siis veidral kombel ma südamerahuga lihtsalt ootasin, millal koos perega Ringvaadet saab vaadata, kuni pere koos võttemeeskonnaga hoopis mind üllatas.”
Singel „Õhtust õhtusse” kannab Elina Borni äratuntav suitsune vokaal, mis annab palale korraga nii kerguse kui ka veidi filmiliku varjundi. Tegemist on poplooga, mis ei püüa suve kirjeldada suure žestiga, vaid pigem tabada selle väikest, kergelt unenäolist rütmi: sõite läbi linna, tänavalaternaid, pilke, mis jäävad hetkeks liiga kauaks pidama.
Singli produtsent ja kaasautor on Markus Palo, kes on viimastel aastatel olnud seotud mitme Eesti popmuusika eduka looga. Elina Born kirjeldab koostööd Paloga loomulikuna: „Koostöö Markusega oli esmakordne ning esimesest sessioonist sai juba selgeks, et omavaheline klapp on väga hea. Mõte, milline lugu sündida võiks, oli meil sünkroonis ning ka sõnad ilmutasid end justkui mängleva kergusega.”
Loole valminud videovisuaali autor on Mona Õispuu. Kaadrikeel liigub brutalistliku arhitektuuri ja mänguliste pilkude vahel, andes laulule linnaliku tausta, mis ei mõju üle lavastatult, vaid pigem kui üks hiline õhtu, mida keegi lihtsalt õigel hetkel märkas.
Vera Vice värske lühialbum pakub kuulajale nelja heliteost, mis peegeldavad lavastuse toorest ja mõrumagusat atmosfääri. Kaks lugu on laiendatud hübriidversioonid ning kaks on kontsentreeritud raadiosõbralikud fragmendid. Tegu on duo esimese kõrvalprojektist sündinud kogumikuga, ehkki ka varasemalt on muusikat loodud nii videoinstallatsioonidele kui tantsuetendustele.
Lavastust ennast on kirjeldatud kui segu millestki toorest, ebaküpsest ja poolikust, kus ihad kohtuvad reaalsusega: „Veenire libiseb mööda mäge alla ja lava võtab kuju. Nad liiguvad julgelt ja veidi mõtlematult. Võimatute ülesannete ette heites voolavad pisarad alla nende mudastelt põskedelt. Aga sokid jäävad puhtaks. Jutt on sorav, välja arvatud mõned tühised vääratused. Veidi on siiski piinlik. Nad on ebaküpsed, nende naha all voolab savi – toores savi, mis on igati valmis vormi võtma.“
Lood on alates tänasest kuulatavad enamikel suurematel digiplatvormidel.
