Metsik (ja kohati infantiilne) nullindate mood ETDMis

Foto: Kristina Kuzemko

23. oktoobrist on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatud näitus “Nulltuju. Eesti moe avangard 2000–2010”, mis võtab ette kümnendi, mil postsovetlike 1990ndate vaesus, kauboikapitalism ning glamuuriiha olid ühiskonnast haihtumas, kuid neoliberaalsed väärtused ei olnud veel kunstiväljal pead tõstnud.

“Metsik, kohati infantiilne, tihti tolleaegse underground-peoskenega ühte sammu astuv nullindate mood on oma kasvatamatuse ja elujaatava hoiaku tõttu teravas kontrastis praeguse, paljuski müügile ja seeriatootmisele orienteeritud Eesti moedisainiga,” ütleb kuraator Anne Vetik, kes valis näitusele 19 kodumaise disaineri ja brändi loomingu, mis seda perioodi kõige paremini iseloomustavad. “Ühtpidi ammutati tol perioodil kindlasti endasse Lääne suure moe trende, kuid neid töödeldi läbi väga spetsiifilise prisma, mida praegu Eesti moes kohtab harva. Rõivaste kaudu väljendati ennast kui kunstnikke, mitte ei toodetud rõivaid, et neid müüa.”

Eesti moekunstnikud ei lähtunud tol kümnendil fookusgrupi uuringutest ja ülemaailmsetest trendidest, vaid enda personaalsest maailmatunnetusest ja loomisvajadusest. Oluline platvorm, mis innustas kunstnikke tegutsema, pakkus lavalist väljundit ja ahvatlevaid auhindu, oli klubikultuuri eestvedajate Helen Mahmastoli ja Kuno Tehva algatatud moekonkurss SuperNoova, mis aastatel 1998–2008 oli Eesti moeelu käivitavaks mootoriks. Žüriis oli alati koht ka väliskülalistele ning arvestatavad rahalised auhinnad andsid võitjaile võimaluse keskenduda loomingule. ERKI Moeshow elas nullindatel läbi Jaanika Terasmaa eestvedamisel võimsa renessansi, võimaldades moe- ja tekstiilitudengitel teha esimesi samme avalikul laval, koguda tuntust, leida enda ostjaid ja kandjaid. Eesti Kunstiakadeemia projekt HULA lubas proovida kätt seeriamoe tootmises ja brändiloomes, seejuures liigseid piiranguid seadmata.

Näitusele jõudnud valik on vaid murdosa Eesti disainerite neil aastatel sündinud loomingust. 19 disaineri seast leiab sellised nimed nagu Liisi Eesmaa, Jaanus Orgussaar, Aldo Järvsoo, Anu Samarüütel-Long, Kirill Safonov, Vassilissa Danavir, Aivar „Antonio“ Lätt, Kris Lemsalu, Britt Samoson ja Triinu Pungits. Eelkõige oli kuraatori sõnul valiku aluseks avangardsus, kunstipärasus ja uuenduslikkus, kunstniku soov ja võime murda lahti klassikalisest ilu- ja rõivanägemusest, luua või tuua Eestisse uutmoodi esteetikat ja julgus mängida endaloodud, mitte konventsionaalsete reeglite järgi.

Anne Vetik leiab, et seda perioodi kokku võtva näituse loomine on Eesti kultuurile oluline: “Oluline sellepärast, et mood paraku ei jõua tihti muuseumisse, kuigi tegemist on kunstialaga, mis kirjeldab meie ühiskonda väga täpselt. Seetõttu on oluline moetoodangut dokumenteerida ja koguda samamoodi, nagu toimetame muude disaini- ja kunstiartefaktidega.”

Olgu lisatud, et näitusega kaasneb kooliõpilastele suunatud haridusprogramm ning vestlustest ja loengutest koosnev publikuprogramm, kus esinevad näitusel osalevad disainerid.

Sarnased artiklid

Kommentaarid