Umbes kuu aega tagasi tegi ühe suure levikuga väljaande toimetus oma lugejatele üleskutse riietuda ise ja rõivastada ka oma pere armeestiili, teha pilti ja postitada fotod sotsmeediasse. Ühisloominguna valmima pidanud visuaalne materjal oli planeeritud näitama toetust ukrainlastele. Tagasiside jäi kesiseks – promotud teemaviite alt leiab tänaseks vaid käputäie kaadreid. Moeinimeste omavahelistes vestlustes küttis see ettepanek aga kirgi… ja kuidas veel.

Kas praegusel ajal on okei end tsiviilisikuna sõjaväeteemaliste hilpudega katta? Panna lastele selga kamuflaažrõivad? Äkki pole isegi khakitoon enam lubatud? Kas mõni meie sõjakaugetest riigikogulastest võiks selga panna Zelenskõi kuulsaks kantud liibuva oliivikarva fliisi? Kas see mõjuks taktitundetult või saaksid kõik üheselt aru, et tegemist on toetusaktsiooniga? Või naerdaks see onu lihtsalt välja: mis teatrit ta teeb, miks teeskleb? Kust kulgeb rohekaspruun joon ja kellele on antud moepolitsei volitused?

Küsijate seas olin minagi. Uurisin teistelt ja ka iseendalt ning taipasin kuivõrd tugev negatiivne reaktsioon mul selle kampaaniaga seoses tekkis. Olen trende analüüsinud ja neist kirjutanud suure osa oma karjäärist – militaarstiil tuleb ja läheb, läheb ja tuleb ning sedasi aastast aastasse. Erinev on vaid see, millisest perioodist inspiratsiooni ammutatakse. Moemaailm lihtsalt ei saa ilma, on sõltuvuses nii look’ist kui ka intrigeerivast-irriteerivast tähendusväljast. Siiski, niikaua, kuni sõjad püsivad kaugel, on kamuflaaž vaid üks muster teiste seas, balaclavad ei tekita õudu, tanksaapad ei vii mõtteid lahingutele.

2022. aasta kevadel on aga sõda meie lävepakul ja moeajude tavaprogramm peab saama update’i. Usun, et on esemeid, mille puhul jõuame kiiresti üksmeelele – kamuflaažkangast bikiinid, peokleidid, beebiriided jmt on praegusel ajal selge no-no. Jah-lahtrisse saame nobedalt lükata esemed, mille seost sõjaväetemaatikaga ei oska paljud aimatagi, mis ei röögi „ARMEE”. Olgem ausad, isegi kui arvestame pelgalt viimase saja aasta jooksul sõjaväerõivastusest või sõjaga seotud tootearendusest tavatarbimisse liikunud esemeid ja materjale, peaksime oma kappe tõsiselt õgvendama – näiteks blusoonid, cargo-püksid, nailonist esemed jmt oleksid minevik.

Kelle ja millistest militaarrõivastest me siis paljaks koorime? Võtame vaatluse alla eseme, mis seostub pea 100% armeetemaatikaga – stsenaariumi peategelaseks on vormijakk ja otsustaja rollis, üllatus-üllatus, oled Sina. Situatsioon selline: tänaval sammuvad kõrvuti sarnases jakis ohvitser, punkar ja veel kaks tegelast. Jakk on kõigil seljas peaaegu sama, tüüpide motivatsioon selle kandmiseks aga erinev. Esimene kannab seda kohustuslikus korras, näidates kuuluvust riigikaitse ridadesse. Teine on rõivaeseme skoorinud mõnest armee-surplus poest ja näitab enda arvates oma moevalikuga toetust Ukraina sõduritele. Kolmas mähib kulunud sekkarileiu õlgadele hoopiski protestist kõikvõimalike jõuinstitutsioonide vastu. Neljandat ei huvita muu, kui see, et mõni Kardashianidest kandis ka midagi taolist. Stilistiliselt on esimesed kaks sarnased kui kaks tilka vett, kolmas aga selgelt osa alternatiivsemast seltskonnast, neljas, noh jah. Kuidas tundub, kellele jätaksid jaki selga ja kellel paluksid selle ära võtta? 

Tegid oma valiku? Ohvitserile vast jätaksime tema vormi alles, onju? Fashionista jääks vist jakist kohe ilma? Tundub igati õigustatud. Punkari osas võivad mõtted lahkneda. Mõnele ei sobi taoline provotseeriv rõivastumine üldse, mõnele mõjub, vastupidi, sümpaatsena. Minult saab see üsna neutraalse hinnangu – sümbolit kantakse ja sellega mängitakse teadlikult ning vastuolu on otsusesse samuti teadlikult sisse kodeeritud. Selgus on majas. Aga see kolmas tüüp, mis me temast arvame? Kas saame selgelt aru, miks see jakk tal praegusel ajal seljas on? Kas kõik – nii meie oma inimesed kui ukrainlased – mõistavad, et just selle jaki kandmine näitab, et „me oleme Teiega!”? Kas järeldus on ühene? Ehk ratsutab ta hoopiski sõjaväe cool’i peal? Või on enda arust tubli action-mees? Kui veidikenegi teemasse süüvime, jõuame ristuvate teemade ja kihtideni, mis panevad enne pea valutama, kui tõeni välja jõuame.

Valutamiste vältimiseks pakun välja ühe lihtsa mõtte – antud juhul polegi tegemist niivõrd moeteema ja lubamiste-mittelubamistega kui üldinimliku respekti näitamisega. Sisetunne ütleb, et hetkel peaksime äratuntava armeestiili reserveerima vaid Ukraina riigi kaitsjatele ja meie riigi kaitsjatele. See on moraalse kompassi, mitte moeregulatsiooni küsimus, onju? Võiksime mõelda sellele, mida ühe või teise militaarseosega eseme kandmine tähendab, millega ja kellel seostuda võib. Rõivad on ju meie teine nahk, rõivastega saadame sõnumeid, mida saame kontrollida. 

Peaksin ehk täpsustama, et kirjutades mõtisklesin rõivastest, mille puhul teeme teadlikke moevalikuid näiteks töö või vaba aja „kesta” leidmiseks. Kodus või võpsikus ei kaasne kamuflaažpükste ja tumeroheliste fliisidega suuremat sorti filosofeerimist. Vähemalt minu jaoks mitte. Iseasi, kas vaim lubab neid kanda ja ei pane võpatama kui vaatevälja kogemata khakitooni T-särgivarrukas ilmub. Viimast olen muide ise kogenud.

Ilma pikema jututa, eelpool mainitud toimetuse ettepanek oli tehtud heaga, vastupidist on raske uskuda. Küllap sooviti tuua tähelepanu lugejate mõtetes üha kaugenevale sõjateemale, et innustada neid tegutsema ja annetama. Lihtsa ja näiliselt klaari üleskutse taga peitis end aga palju suurem ja keerulisem teema. Teie kõigi lahkel loal näitan Ukrainale hetkel toetust sellega, et ei trügi kandma avalikus kohas militaarstiiliga seonduvaid esemeid. Ja proovin oma täitsa tavalistes rõivastes teha asju, mis ka päriselt kasu toovad. 

Ma ei ole seda ülemäära palju kõva häälega välja öelnud, aga Portail sai septembris 10-aastaseks! Vaatasin daatumid üle, tegin kiire matemaatika ning tõesti, Portail sai lansseeritud 2016. aasta septembris. Täna, aastal 2026, tekib paratamatult mul endalgi küsimus, mis on… Portail?

Kümme aastat tagasi, kui ma Portailiga alustasin, tegin seda missioonitundest. Tegin toona suhtekorraldustööd ning avastasin end üha enam põrkumas selle vastu, et mitmeid väikeseid kodumaiseid disainereid ei tervitanud meie meediamaastik just avasüli. Samuti kadus sujuvalt soov kajastada neid (minu silmis väärt) kaubamärke, mis ei toonud piisavalt klikke – ja reklaamiosakonnale käivet. Ei leitud ka põhjust teha juttu noorte loojatega, kellel oma teekond alles ees. Portail sai loodud vastukaaluks kõigele sellele. Ja vastuvõtt oli soojemast soojem.

Ma olen teiega aus. Kümne aasta sisse mahub omajagu palju. Mahub ka küsimusi, kas see, mida oled nii kaua teinud, on endiselt vajalik. Ei ole saladus, et meedia on nende aastatega omajagu muutunud. Ka kodumaisel moe- ja disainiringkonnal ei ole olnud kerge. Brändid lõpetavad, kaks korda aastas kollektsioone välja ei anta, uhkeid uudiseid, mille ümber luua klikitavat sisu, jõuab postkasti üha vähem. Oluline näib olevat ainult see 7 sekundit sotsiaalmeedias või see muu, mis „müüb”. Nii olengi end õhtustel tundidel leidnud küsimuse ees – kas Portaili on kellelgi veel üldse vaja?

Aga siis tuleb teine päev. Kui postkast on lookas, kui põnevaid teemasid on nii palju, et ei jõua neid kõiki 24 tunniga üleski laadida. Kui lugejanumbrid hüppavad vertikaalis üles. Kui võhivõõrad kirjutavad kirju ja avaldavad siirast tänu selle veebiväljaande eest. Kui noored tahavad tulla töövarjuks, tahavad tulla praktikale, tahavad olla kaasautoriks – kasvõi tasuta. Kui kodumaine lemmikdisainer kirjutab, et tahab, et just Portail oleks see, kes esimesena tema uue kollektsiooni fotod avaldab. Need on ilusad päevad ja ma olen otsustanud, et ma tahan, et neid päevi oleks veel.

Portaili 2. aastakümmet soovin ma alustada samuti missioonitundega, kuid soovin seda siinkohal mõneti täiendada. 2016. aastal alguse saanud Portail defineeris end kohana, kuhu on kogutud meelepärased nopped sellest, mis parasjagu toimub Eesti disainimaastikul, maailma moelavadel, ilumaailma telgitagustes, aga ka kohalike – ja ehk ka mitte nii kohalike – andekate inimeste elus. Elu on läinud edasi. Me oleme aastate jooksul toonud juurde teemasid nagu interjöör, reis, gurmee. Meil on täiesti eraldi elustiilikategooria ning ma näen, et siin on Portailil tegelikult veel väga palju ära teha.

Samuti tahan ma veelgi enam fookusesse tuua imelised Eesti inimesed. Olgu need disainerid, olgu need fotograafid, aga miks mitte arhitektid, floristid, galeristid – miks mitte kõik need, kelle ametinimetust on keeruline ühe sõnagagi kokku võtta. Ma olen pikalt nimetanud Portaili moe- ja disainiväljaandeks, aga kohe kindlasti on see täna palju enamat. Ning ma näen väga selgelt ka numbritest, et meie inimesed on need, kes huvitavad teid enim. Seega annan ma rõõmuga neile hääle ja platvormi. Miks? Sest ma ei taha olla see väljaanne, mis räägib ainult asjadest. Ma tahan, et Portail räägiks inimestest nende asjade taga – neist, kes loovad, katsetavad, kahtlevad, alustavad uuesti ja liiguvad edasi ka siis, kui olud seda justkui ei soosi. Ma tahan inspireerida – sest mõnikord võib just kellegi teise lugu olla see, mis paneb ka enda oma natuke julgemalt kirjutama.

Tahan rõhutada, et ka aastal 2026 on kõik, mis Portail.ee lehele jõuab, parajalt kureeritud, omaalgatuslikult vürtsitatud või missioonitundest kirjutatud – sellest ka meie jätkuv offline attitude tänapäeva piiritus online-maailmas. Me ei taha olla kõige kiirem, kõige lärmakam ega kõige vilkuvam kanal teie ekraanil. Me tahame olla koht, kuhu tullakse põhjusega. Puhastama paletti.

Kümme aastat – ja 4000 (!) avaldatud artiklit – on ühe väikese sõltumatu väljaande jaoks palju. See on olnud rõõm, töö, kõhklus, väsimus, elevus ja lugematu hulk tunde. Aga just teie tõttu, head lugejad, tundub see kõik jätkuvalt oluline.

Aitäh, et olete märganud. Aitäh, et olete lugenud. Aitäh, et olete jaganud.

Portail läheb edasi. Võib-olla aeg-ajalt veidi rahulikumalt, võib-olla kohati veelgi teadlikumalt, aga kohe kindlasti avatud pilgu ja selge südamega.

On täna esmaspäev? Kolmapäev? 37. detsember? Polegi oluline. Küll on aga oluline, et läbi on saamas taaskord üks aastaring ning nagu traditsiooniks on saanud, võtame tänagi aasta kokku ja anname Portaili 2025. aasta enimloetud artiklitele veel ühe virtuaalse aplausi.

Alustuseks lubage öelda, et on rõõm tõdeda, et kujunenud nimistus said kaetud kõik meie teemakategooriad – ilust elustiilini, persoonidest gurmeeni, juurde paras annus noort, mässavat moedisaini. Kui Portail alustas, moodustasid suurema osa meie artiklitest just moeteemad, kuid täna näeme, et oleme enamat kui moeportaal – ja meil on selle üle ääretult hea meel!

Ja üks väike, ent märgiline fakt veel: seda pole varem juhtunud, kuid 2025. aasta enimloetud lugude sekka jõudis ka artikkel… aastast 2024. See on ehe tõestus sellest, et heal ja sisukal lool ei ole aegumiskuupäeva.

Millised lood siis Portaili lugejate pilke enim püüdsid?

2025. aasta kevadel saime tuttavaks Reti Niimanniga ning vestlesime temaga vahetult enne tema Jazzkaare kontserti. Samuti kergitasime saladuskatet Hiiumaa metsade ja mere vahele kerkivalt retriidilt Eha, mis avab oma uksed juba 2026. aasta suvel. Uutest kohtadest pälvis suurt huvi – ja loodetavasti ka rõõmu – lätlaste Kalve kohvikohvikute jõudmine Tallinna.

Minule isiklikult teeb suurt rõõmu, et minu iga-aastased ilutoodete avastused teid jätkuvalt kõnetavad – luban, et jätkan selle traditsiooniga ning uus nimistu ootab teid juba jaanuaris. Ning see, et väga suurt elevust tekitas Rhode’i sammukese võrra meile lähemale jõudmise lugu, on minulegi igati mõistetav. Kui ilubränd peaks meile veelgi lähemale tulema, siis kuulete sellest Portailis esimesena.

Aasta oodatuimaks moeuudiseks kujunes… trummipõrin… ERKI Moeshow 2025 finalistide avalikustamine!

Ja see 2024. aasta artikkel? See vastas küsimusele: „Kust saab Tallinna parimat brunch’i?“

Aitäh, et Portaili loete, jagate ja tulete tagasi! Uued lood ootavad juba ees!