Foto: Portail.ee
Kombinatsioon tulihingelisusest ja mõningasest kirjutamisoskusest viis mind aastaid tagasi selleni, et hakkasin avalikult oma mõtteid ilmutama. Aegade jooksul olen saanud reaktsiooniks nii kiitust kui laitust, nii sõbralikke seljalepatsutusi kui ka oksereaktsiooni tekitavaid muttatampimisi.
Muinasjuttudest tuttavad pahandusekeerutajate hordid ei peida end enam raamatukaante vahel, vaid on materialiseerunud meie argipäevas. Nende eesmärgiks on külvata hirmu ja tirida kõrge lennuga maailmaparandusideed lehkavasse mudamülkasse, et need seal rapsiksid kui määrdunud sulgedega merelinnud. See muda on vastikult kleepuv ja tiivalööke pärssiv. Vaid vähesed (mina nende hulka ei kuulu) suudavad kergusega kannatada luust ja lihast kollide või digitrollide rünnakuid.
Miks kolavad need kollid siis meie seas endiselt ringi? Aga seepärast, et laseme sel sündida, pole taibanud neid suure kisaga ära ajada. Teeme häält vaid viimases hädas, kuss olemine on meil veres. Ütleb ju vanasõnagi, et rääkimine on hõbe ja vaikimine kuld. Usume ehk endiselt sõnamaagiasse, usume, et olulistest asjadest rääkimine võib meid nendest sootuks ilma jätta. Kas see strateegia meid ka praegusel ajal aitab? Vist mitte?
Mis sünnib vaikusest? Sünnivad diktaatorid, sünnivad sõjad, rõhumine ja vägivald. Kui valjult kõlab vaid trollide hääl, jäädakse paratamatult uskuma, et see, mida nad karjuvad, mida nad on programmeeritud kisama, ongi enamuse arvamus. Nii võib jääda mulje nagu ei sobiks keskmisele eestimaalasele see, et Anna ja Liina saaksid omavahel abielluda. Võib jääda mulje, nagu ei hooliks me kliimasoojenemisest või vanurite koroonasurmadest. Võib jääda mulje, et Ukraina sõjapõgenikud pole Eestisse oodatud, et Kalamaja või Karlova hipster ei armasta Eestimaad või midagi muud totrat.
See mulje saab jääda vaid siis kui sina, heade mõtete ja soovidega inimene, ei tee oma suud lahti kodus, tööl ja puhkehetkel, ei too oma keha meeleavaldusele või trüki oma seisukohti (neid faktidel põhinevaid) sotsmeediasse, et need lükkaksid seal ümber Kremli-meelsete jutupunkte, sõja- või koroonaeitajate valeinfot, töösturite mesijuttu jmt. Kus viga näed laita, sinna peab minema aitama (kehtiv vanasõna, jippii!), eriti infosõja tingimustes. Kui tasakaalukate suu jääb lukku, siis oleme varsti kaugel vabalt mõtlevate, ütlevate ja elavate inimeste ühiskonnast. Vaikimise ja ükskõiksuse väetisel kasvab rumalus ja sirguvad tillukesed diktaatorid, kes polegi varsti enam nii väikesed.
Kõrge empaatialävega inimestel võib trollidest mõnikord isegi kahju hakata. Kummalisel kombel on üks esimesi tõdesid, mille üks vaba ja salliva ühiskonna eest võitleja peab endale selgeks tegema, see, et sallimatus sallimatute aktsioonide vastu on ok. See pole minu tarkus, vaid härra Karl Popperi sõnastatud paradoks, mis peaks silme ette kerkima iga kord kui tekib mõte säästa vastulöögist neid, kes vainavad.
Kümme aastat tagasi, kui ma Portailiga alustasin, tegin seda missioonitundest. Tegin toona suhtekorraldustööd ning avastasin end üha enam põrkumas selle vastu, et mitmeid väikeseid kodumaiseid disainereid ei tervitanud meie meediamaastik just avasüli. Samuti kadus sujuvalt soov kajastada neid (minu silmis väärt) kaubamärke, mis ei toonud piisavalt klikke – ja reklaamiosakonnale käivet. Ei leitud ka põhjust teha juttu noorte loojatega, kellel oma teekond alles ees. Portail sai loodud vastukaaluks kõigele sellele. Ja vastuvõtt oli soojemast soojem.
Ma olen teiega aus. Kümne aasta sisse mahub omajagu palju. Mahub ka küsimusi, kas see, mida oled nii kaua teinud, on endiselt vajalik. Ei ole saladus, et meedia on nende aastatega omajagu muutunud. Ka kodumaisel moe- ja disainiringkonnal ei ole olnud kerge. Brändid lõpetavad, kaks korda aastas kollektsioone välja ei anta, uhkeid uudiseid, mille ümber luua klikitavat sisu, jõuab postkasti üha vähem. Oluline näib olevat ainult see 7 sekundit sotsiaalmeedias või see muu, mis „müüb”. Nii olengi end õhtustel tundidel leidnud küsimuse ees – kas Portaili on kellelgi veel üldse vaja?
Aga siis tuleb teine päev. Kui postkast on lookas, kui põnevaid teemasid on nii palju, et ei jõua neid kõiki 24 tunniga üleski laadida. Kui lugejanumbrid hüppavad vertikaalis üles. Kui võhivõõrad kirjutavad kirju ja avaldavad siirast tänu selle veebiväljaande eest. Kui noored tahavad tulla töövarjuks, tahavad tulla praktikale, tahavad olla kaasautoriks – kasvõi tasuta. Kui kodumaine lemmikdisainer kirjutab, et tahab, et just Portail oleks see, kes esimesena tema uue kollektsiooni fotod avaldab. Need on ilusad päevad ja ma olen otsustanud, et ma tahan, et neid päevi oleks veel.
Portaili 2. aastakümmet soovin ma alustada samuti missioonitundega, kuid soovin seda siinkohal mõneti täiendada. 2016. aastal alguse saanud Portail defineeris end kohana, kuhu on kogutud meelepärased nopped sellest, mis parasjagu toimub Eesti disainimaastikul, maailma moelavadel, ilumaailma telgitagustes, aga ka kohalike – ja ehk ka mitte nii kohalike – andekate inimeste elus. Elu on läinud edasi. Me oleme aastate jooksul toonud juurde teemasid nagu interjöör, reis, gurmee. Meil on täiesti eraldi elustiilikategooria ning ma näen, et siin on Portailil tegelikult veel väga palju ära teha.
Samuti tahan ma veelgi enam fookusesse tuua imelised Eesti inimesed. Olgu need disainerid, olgu need fotograafid, aga miks mitte arhitektid, floristid, galeristid – miks mitte kõik need, kelle ametinimetust on keeruline ühe sõnagagi kokku võtta. Ma olen pikalt nimetanud Portaili moe- ja disainiväljaandeks, aga kohe kindlasti on see täna palju enamat. Ning ma näen väga selgelt ka numbritest, et meie inimesed on need, kes huvitavad teid enim. Seega annan ma rõõmuga neile hääle ja platvormi. Miks? Sest ma ei taha olla see väljaanne, mis räägib ainult asjadest. Ma tahan, et Portail räägiks inimestest nende asjade taga – neist, kes loovad, katsetavad, kahtlevad, alustavad uuesti ja liiguvad edasi ka siis, kui olud seda justkui ei soosi. Ma tahan inspireerida – sest mõnikord võib just kellegi teise lugu olla see, mis paneb ka enda oma natuke julgemalt kirjutama.
Tahan rõhutada, et ka aastal 2026 on kõik, mis Portail.ee lehele jõuab, parajalt kureeritud, omaalgatuslikult vürtsitatud või missioonitundest kirjutatud – sellest ka meie jätkuv offline attitude tänapäeva piiritus online-maailmas. Me ei taha olla kõige kiirem, kõige lärmakam ega kõige vilkuvam kanal teie ekraanil. Me tahame olla koht, kuhu tullakse põhjusega. Puhastama paletti.
Kümme aastat – ja 4000 (!) avaldatud artiklit – on ühe väikese sõltumatu väljaande jaoks palju. See on olnud rõõm, töö, kõhklus, väsimus, elevus ja lugematu hulk tunde. Aga just teie tõttu, head lugejad, tundub see kõik jätkuvalt oluline.
Aitäh, et olete märganud. Aitäh, et olete lugenud. Aitäh, et olete jaganud.
Portail läheb edasi. Võib-olla aeg-ajalt veidi rahulikumalt, võib-olla kohati veelgi teadlikumalt, aga kohe kindlasti avatud pilgu ja selge südamega.
Alustuseks lubage öelda, et on rõõm tõdeda, et kujunenud nimistus said kaetud kõik meie teemakategooriad – ilust elustiilini, persoonidest gurmeeni, juurde paras annus noort, mässavat moedisaini. Kui Portail alustas, moodustasid suurema osa meie artiklitest just moeteemad, kuid täna näeme, et oleme enamat kui moeportaal – ja meil on selle üle ääretult hea meel!
Ja üks väike, ent märgiline fakt veel: seda pole varem juhtunud, kuid 2025. aasta enimloetud lugude sekka jõudis ka artikkel… aastast 2024. See on ehe tõestus sellest, et heal ja sisukal lool ei ole aegumiskuupäeva.
Millised lood siis Portaili lugejate pilke enim püüdsid?
2025. aasta kevadel saime tuttavaks Reti Niimanniga ning vestlesime temaga vahetult enne tema Jazzkaare kontserti. Samuti kergitasime saladuskatet Hiiumaa metsade ja mere vahele kerkivalt retriidilt Eha, mis avab oma uksed juba 2026. aasta suvel. Uutest kohtadest pälvis suurt huvi – ja loodetavasti ka rõõmu – lätlaste Kalve kohvikohvikute jõudmine Tallinna.
Minule isiklikult teeb suurt rõõmu, et minu iga-aastased ilutoodete avastused teid jätkuvalt kõnetavad – luban, et jätkan selle traditsiooniga ning uus nimistu ootab teid juba jaanuaris. Ning see, et väga suurt elevust tekitas Rhode’i sammukese võrra meile lähemale jõudmise lugu, on minulegi igati mõistetav. Kui ilubränd peaks meile veelgi lähemale tulema, siis kuulete sellest Portailis esimesena.
Aasta oodatuimaks moeuudiseks kujunes… trummipõrin… ERKI Moeshow 2025 finalistide avalikustamine!
Ja see 2024. aasta artikkel? See vastas küsimusele: „Kust saab Tallinna parimat brunch’i?“
Aitäh, et Portaili loete, jagate ja tulete tagasi! Uued lood ootavad juba ees!
