Umbes kuu aega tagasi tegi ühe suure levikuga väljaande toimetus oma lugejatele üleskutse riietuda ise ja rõivastada ka oma pere armeestiili, teha pilti ja postitada fotod sotsmeediasse. Ühisloominguna valmima pidanud visuaalne materjal oli planeeritud näitama toetust ukrainlastele. Tagasiside jäi kesiseks – promotud teemaviite alt leiab tänaseks vaid käputäie kaadreid. Moeinimeste omavahelistes vestlustes küttis see ettepanek aga kirgi… ja kuidas veel.

Kas praegusel ajal on okei end tsiviilisikuna sõjaväeteemaliste hilpudega katta? Panna lastele selga kamuflaažrõivad? Äkki pole isegi khakitoon enam lubatud? Kas mõni meie sõjakaugetest riigikogulastest võiks selga panna Zelenskõi kuulsaks kantud liibuva oliivikarva fliisi? Kas see mõjuks taktitundetult või saaksid kõik üheselt aru, et tegemist on toetusaktsiooniga? Või naerdaks see onu lihtsalt välja: mis teatrit ta teeb, miks teeskleb? Kust kulgeb rohekaspruun joon ja kellele on antud moepolitsei volitused?

Küsijate seas olin minagi. Uurisin teistelt ja ka iseendalt ning taipasin kuivõrd tugev negatiivne reaktsioon mul selle kampaaniaga seoses tekkis. Olen trende analüüsinud ja neist kirjutanud suure osa oma karjäärist – militaarstiil tuleb ja läheb, läheb ja tuleb ning sedasi aastast aastasse. Erinev on vaid see, millisest perioodist inspiratsiooni ammutatakse. Moemaailm lihtsalt ei saa ilma, on sõltuvuses nii look’ist kui ka intrigeerivast-irriteerivast tähendusväljast. Siiski, niikaua, kuni sõjad püsivad kaugel, on kamuflaaž vaid üks muster teiste seas, balaclavad ei tekita õudu, tanksaapad ei vii mõtteid lahingutele.

2022. aasta kevadel on aga sõda meie lävepakul ja moeajude tavaprogramm peab saama update’i. Usun, et on esemeid, mille puhul jõuame kiiresti üksmeelele – kamuflaažkangast bikiinid, peokleidid, beebiriided jmt on praegusel ajal selge no-no. Jah-lahtrisse saame nobedalt lükata esemed, mille seost sõjaväetemaatikaga ei oska paljud aimatagi, mis ei röögi „ARMEE”. Olgem ausad, isegi kui arvestame pelgalt viimase saja aasta jooksul sõjaväerõivastusest või sõjaga seotud tootearendusest tavatarbimisse liikunud esemeid ja materjale, peaksime oma kappe tõsiselt õgvendama – näiteks blusoonid, cargo-püksid, nailonist esemed jmt oleksid minevik.

Kelle ja millistest militaarrõivastest me siis paljaks koorime? Võtame vaatluse alla eseme, mis seostub pea 100% armeetemaatikaga – stsenaariumi peategelaseks on vormijakk ja otsustaja rollis, üllatus-üllatus, oled Sina. Situatsioon selline: tänaval sammuvad kõrvuti sarnases jakis ohvitser, punkar ja veel kaks tegelast. Jakk on kõigil seljas peaaegu sama, tüüpide motivatsioon selle kandmiseks aga erinev. Esimene kannab seda kohustuslikus korras, näidates kuuluvust riigikaitse ridadesse. Teine on rõivaeseme skoorinud mõnest armee-surplus poest ja näitab enda arvates oma moevalikuga toetust Ukraina sõduritele. Kolmas mähib kulunud sekkarileiu õlgadele hoopiski protestist kõikvõimalike jõuinstitutsioonide vastu. Neljandat ei huvita muu, kui see, et mõni Kardashianidest kandis ka midagi taolist. Stilistiliselt on esimesed kaks sarnased kui kaks tilka vett, kolmas aga selgelt osa alternatiivsemast seltskonnast, neljas, noh jah. Kuidas tundub, kellele jätaksid jaki selga ja kellel paluksid selle ära võtta? 

Tegid oma valiku? Ohvitserile vast jätaksime tema vormi alles, onju? Fashionista jääks vist jakist kohe ilma? Tundub igati õigustatud. Punkari osas võivad mõtted lahkneda. Mõnele ei sobi taoline provotseeriv rõivastumine üldse, mõnele mõjub, vastupidi, sümpaatsena. Minult saab see üsna neutraalse hinnangu – sümbolit kantakse ja sellega mängitakse teadlikult ning vastuolu on otsusesse samuti teadlikult sisse kodeeritud. Selgus on majas. Aga see kolmas tüüp, mis me temast arvame? Kas saame selgelt aru, miks see jakk tal praegusel ajal seljas on? Kas kõik – nii meie oma inimesed kui ukrainlased – mõistavad, et just selle jaki kandmine näitab, et „me oleme Teiega!”? Kas järeldus on ühene? Ehk ratsutab ta hoopiski sõjaväe cool’i peal? Või on enda arust tubli action-mees? Kui veidikenegi teemasse süüvime, jõuame ristuvate teemade ja kihtideni, mis panevad enne pea valutama, kui tõeni välja jõuame.

Valutamiste vältimiseks pakun välja ühe lihtsa mõtte – antud juhul polegi tegemist niivõrd moeteema ja lubamiste-mittelubamistega kui üldinimliku respekti näitamisega. Sisetunne ütleb, et hetkel peaksime äratuntava armeestiili reserveerima vaid Ukraina riigi kaitsjatele ja meie riigi kaitsjatele. See on moraalse kompassi, mitte moeregulatsiooni küsimus, onju? Võiksime mõelda sellele, mida ühe või teise militaarseosega eseme kandmine tähendab, millega ja kellel seostuda võib. Rõivad on ju meie teine nahk, rõivastega saadame sõnumeid, mida saame kontrollida. 

Peaksin ehk täpsustama, et kirjutades mõtisklesin rõivastest, mille puhul teeme teadlikke moevalikuid näiteks töö või vaba aja „kesta” leidmiseks. Kodus või võpsikus ei kaasne kamuflaažpükste ja tumeroheliste fliisidega suuremat sorti filosofeerimist. Vähemalt minu jaoks mitte. Iseasi, kas vaim lubab neid kanda ja ei pane võpatama kui vaatevälja kogemata khakitooni T-särgivarrukas ilmub. Viimast olen muide ise kogenud.

Ilma pikema jututa, eelpool mainitud toimetuse ettepanek oli tehtud heaga, vastupidist on raske uskuda. Küllap sooviti tuua tähelepanu lugejate mõtetes üha kaugenevale sõjateemale, et innustada neid tegutsema ja annetama. Lihtsa ja näiliselt klaari üleskutse taga peitis end aga palju suurem ja keerulisem teema. Teie kõigi lahkel loal näitan Ukrainale hetkel toetust sellega, et ei trügi kandma avalikus kohas militaarstiiliga seonduvaid esemeid. Ja proovin oma täitsa tavalistes rõivastes teha asju, mis ka päriselt kasu toovad. 

Selja taha jääval aastal ilmus Portailis hulganisti nii silmi kui meeli paitavaid lugusid, millest nii mõnedki said suurema tähelepanu osaliseks kui teised. Nagu traditsiooniks on saanud, võtame tänagi aasta kokku ja anname meie 2024. aasta enim loetud artiklitele veel ühe virtuaalse aplausi.

Oleme seda isegi mõned korrad valju häälega välja öelnud ja meie tänavused enimloetud artiklid kinnitavad seda veelgi. Portail ei ole enam pelgalt moeportaal, vaid elustiiliväljaanne, kus lisaks sellele, mis parasjagu toimub Eesti disainimaastikul, maailma moelavadel, ilumaailma telgitagustes, aga ka kohalike – ja ehk ka mitte nii kohalike – andekate inimeste elus, on üha rohkem põimitud ka paras annus elustiiliteemasid, alates reisimisest, toidust kuni kultuuri ja aktuaalsete arvustusteni välja.

Nii olemegi saanud vastata küsimustele “Kust saab Tallinna parimat brunch’i?” ja “Mis toimub Iittalaga?” – just need kaks artiklit troonisid tänavust populaarsemate lugude esiviisikut. Moeteemadest rõõmustas meie lugejaid enim uudis, et kodumaine disainerrõivaste laenutusplatvorm Rentalier lansseeris teenuse, mis pakub võimalust oma rõivaid Rentalieri platvormil välja laenutada – kestlikumad moevalikud ja lisatulu teenimise võimalus ühes. Iluteemadest pakkusime aga enim inspiratsiooni loos “15 soengut algavaks pidude hooajaks”.

Novembris Portaili peatoimetaja Aljona Eesmaa sulest ilmunud avameelne “See ei ole küll tavapärane Portaili teema, aga…” tõestas aga, et ka sellised teemad puudutavad paljusid ning loodetavasti aitab Aljona kogetud õppetund tulevikus vältida mõnda samavõrd tõsist olukorda.

Aitäh teile veelkord, head lugejad – lugemast, jagamast, hoolimast – ning järgmiste lugudeni aastal 2025!

Pean seekordset sissekannet alustama vabandusega kõigi lugejate ees, kes on möödunud nädalal Portaili külastanud — ja siin on valitsenud vaikus. Ma näen, et teid oli palju, ning olen igaühe eest teist jätkuvalt äärmiselt tänulik.  

Põhjus, miks Portailis aeg nädalaks seisma jäi, peitus minu haigestumises. Täpsemalt, minu tervise ootamatus halvenemises. Olin köhinud juba nädalaid, kuid jätkasin igapäevaseid töid ja toimetusi, sest enesetunne tundus ju üldiselt hea. Tulemus? 10. novembri õhtupoolikul, peale paaritunnilist sisemist monoloogi stiilis “Ah, mis nüüd mina…”, kutsusin esimest korda elus endale kiirabi. Mul tõusis palavik ja hingamine muutus ohtlikult raskeks. Erakorralise meditsiini osakonnas leiti minu kehast nii COVID, bakteriaalne infektsioon kui ka kopsupõletik. Järgnes nädal (!) intensiivset ravi Lääne-Tallinna Keskhaiglas ja sellele rahulikus tempos taastumine kodus.  

Miks asi nii kaugele läks? Ausalt öeldes ei ole ma harjunud haige-haige olema. Haigla raviarstki naljatas, et olen kõige igavama haiguslooga patsient — haiglas olen käinud vaid sünnitamas ja tõsiseid haigusi pole varem olnud. Samuti olen ma tänaseks omandanud suurepärased oskused kõikvõimalike külmetuste ravimiseks: supid, mahlad, eliksiirid, vitamiinid ja toidulisandid. Pole ime, et suutsin kõnealust eskalatsiooni nii pikalt edasi lükata. Seekord polnud tegemist aga tavalise külmetusega. Kahjuks taipasin seda alles liiga hilja, sest tähtajad, sündmused ja pere tundusid köhast tähtsamad. Olge teie targemad kui mina.

Kui küsite, miks ma varem arsti juurde ei läinud, siis tegelikult läksin. Esialgu ei leitud aga midagi, mis väärinuks erilist tähelepanu. Mõne päeva pärast oli olukord aga drastiliselt muutunud.  

Täna olen kodus tagasi ja mõistan, kui habras on tervis. See õppetund tuli valusalt, kuid seda mõjusamalt.  

Ja veel, kaks kummalist asja, mis juhtusid vahetult enne mu haiglasse sattumist:

Mu käekell jäi seisma.  

Minu isale helistati petukõnega, mis algas sõnadega: “Tere, teie tütar on haiglas.”

Universum, sa töötad müstilistel viisidel.  

Minu suurim lugupidamine ja tänu Tallinna kiirabi ning Lääne-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonna ja nakkuskliiniku personalile. 

Olin tõesti hoitud ♥

Minu terviserike oli tõsine ja hirmutav, kuid see pole võrreldav sellega, millega Kristel Leif praegu rinda pistab. Kui sul on võimalus aidata teda võitluses haruldase silmavähiga, leiad lisainformatsiooni ja juhised siit.