Müütiline, ürgne, kummituslik ja looduslähedane – need on sõnad, mis iseloomustavad kõige ligilähedasemalt auhinnatud ja rahvusvaheliselt tunnustatud Kätlin Kaljuvee loomingut. Lisaks moevisanditele peegeldavad tema saladuslikku maailma tindipliiatsi ja vesivärvidega käsitsi joonistatud ja siidikangale trükitud illustratsioonid.

Kätlini loomingut võib sageli kohata ka ootamatus miljöös – tema töid on tellinud näiteks Givenchy, Rotring, Samsung, Baltika, Ivo Nikkolo ja paljud teised nii välis- kui ka kodumaised kliendid. Sellest, kuidas Kätlin moeillustreerimise juurde jõudis ja millega ta täna veel tegeleb, me temaga seekord juttu tegimegi.

Kätlin, kuidas sa moeillustratsioonide tegemiseni jõudsid?

Olen alati tahtnud kunstnikuks saada. Mu perekonnas on kunstniku taustaga sugulane, kelle ateljees ma väikese lapsena käisin ning kust pärinevad juba varajasest lapsepõlvest pildid ja kujutelmad, et minagi tahan sellest maailmast osa olla. Ateljee oli minu jaoks müstiline maailm – kõik need loomingulised tööd ja skulptuurid, mida ma seal nägin, avaldasid mulle sügavat muljet ja neist on mu peas saanud justkui pildikesed mõnest raamatust. Lisaks reisisime perega tihti Peterburi ja külastasime Ermitaaži. Need mälestused olid väga suureks tõukeks, mis panid mind kunsti suunas liikuma. Nii teadsingi juba 6-aastaselt, kes minust tulevikus saab. Mida aeg edasi, seda enam õppisin kunstist juurde ja lõpuks jõudsin õpingutega ka Eesti Kunstiakadeemiasse.

Kas moeillustratsiooni suund oli sinu jaoks teadlik valik?

Ülikooli ajal ma ei teadnudki täpselt, mis suunda ma liikuda tahan. EKAs olid aga väga kihvtid õppejõud, näiteks Anne Metsis andis tollal moejoonistamist, ja nemadki toetasid mind selles, kuhu suunda üldse liikuda. Mood on ju väga lai valdkond – see võib tähendada nii stilistikat, kunsti kui ka rõivadisaini, kuid sattusin Pariisi joonistamist ja graafikat õppima ning sealsedki õppejõud leidsid, et mul on hea käsi ja omapärane pilditaju. Nii suunasid nemadki mind selles suunas, et hakkasin üha rohkem illustreerimisega tegelema. Kuna sain positiivset tagasisidet oma tegemistele, siis saingi jõudu, et sellega edasi tegeleda.

Mida mood sinu jaoks üldse tähendab?

Pean moodi keeruliseks ja laiaks valdkonnaks, mis võib olla nii kunst kui ka äri. Kui see kunagi oli rohkem piiritletud, siis tänaseks on piirid moe ja muude valdkondade vahel hägustunud. Mulle meeldib näiteks see, mis Gucci kaubamärgiga on ajas juhtunud. Tegu pole enam pelgalt rõivakollektsioonide müügile keskenduva brändiga, vaid kaubamärgiga, mille tegevus hõlmab paljusid valdkondi alates heategevusest ja lõpetades maalikunstiga. Nende viimased kampaaniad koostöös maalikunstnik Ignasi Monrealiga on fantastilised ja selle tulemusena on nende tööd näiteks grafitina maalitud suurtele hoonetele NY Sohos, Milanos, Londonis. Sellised piireületavad projektid on toonud neid hetkel ka kõrgmoe müügiedetabelite tippu. See on hea näide sellest, kuidas mood ajas muutunud on, mis piire moevaldkond ületab ja kuhu see üldse ulatub. Võimalusi on piiritult, kaasates nii kunstnikke, videograafe kui ka mistahes muid lahendusi. Mood võib seega olla nii kunst kui ka peegeldus hetkest, kus me parasjagu elame – oma ajastu sümbol.

Mida moekrokii täpsemalt tähendab?

Moekrokii on moe visandamine. Selleks, et õppida joonistama, on ideaalne harjutada joonistama natuurist. Meil on tunnis modell, keda õpime visandama ja paberil kujutama. Kuid moe visandamisega tegelevad ka kunstnikud, kes näiteks visandavad moedisainerite loomingut moe-show’del või kes lihtsalt tegelevad inimese ja rõivaste kujutamisega. Ka illustratsioonis läheb visandamise oskust ja teadmisi vaja. Lisaks aitab moekrokii kätt lahti joonistada. Tihti on nii, et kui käsi on kinni, siis krokii joonistamine aitab seda vabastada ja seeläbi areneda.

EKAs õpetatakse ka tavalist krokiid, figuuri visandamist. See on enamasti aktikrokii, ehkki mitte alati. Peamine erinevus seisnebki selles, et moekrokiis on inimese proportsioonid natuke teistmoodi, sihvakamad. Ka stiliseerimise element on moekrokii puhul tähtis, näiteks see, kuidas kujutada pildil inimese seljas kangast, karvast või libedat materjali. Ning milliste tehniliste nippidega saaks seda kõige paremini edasi anda. Kuid, mis kõige tähtsam, moekrokii on üks ülimalt mõnus ja lõõgastav modelli joonistamise võimalus, mille kaudu saab ka oma joonistamisoskust lihvida, sest kui tihti muidu ikka saab enda ees olevat kaunist modelli joonistada?

Kas moekrokiiga tegelemiseks on vaja kindlaid eeldusi ja kes on sinu EKA avatud akadeemia kursustele õppima oodatud?

Kõik on oodatud. Mul on aegade jooksul olnud väga erinevaid õppijaid – neid, kes on joonistamist varem õppinud; neid, kes pole kunagi inimest joonistanud, ja neidki, kes pole üldse mitte kunagi joonistanud. Ja minu arvates tulevad nad hästi toime, on vaid tahtmist vaja. Isegi nende inimeste puhul, kes pole kunagi joonistanud, on väga huvitav vaadata, kui vabad nad suudavad oma loomingus olla. Sageli ei karda nad katsetada asju, mida kardavad need inimesed, kellel on teatud põhi juba all. Huvitaval kombel on kogenematud inimesed nii vabad ja seda on väga inspireeriv kõrvalt näha.

Mida kursuste juhendamine sulle kui õppejõule või kunstnikule annab?

Kursustel osalejad peegeldavadki minu jaoks vabadust. Võib-olla seda enam, kuna ma olen selle teema sees juba nii kaua olnud. Vahel vaatan nende töid ja mõtlen wow… minagi tahaksin samamoodi teha. Mul on endal väljakujunenud käekiri ja näha teiste pealt sellist vabadust on väga inspireeriv. Juhendan akadeemias ka lastekursuseid, näiteks moeillustreerimise ja T-särgile joonistamise kursust. Need on samuti väga toredad – lõbus seltskond ja toredad tegemised. Mõnes mõttes ma natuke kardan lapsi juhendada, sest nende nägemismaailm on veel laiem ja neil on veel rohkem julgust kui täiskasvanutel. Vahel on mul hirm, et äkki ma rikun midagi ära, kui neid liiga palju õpetan. Nii proovingi neid õpetamise asemel hoopis innustada ja näidata, mida ma ise olen teinud ja mille kaudu nemadki õppida või katsetada saaksid.

Kui sa parasjagu kursuseid ei juhenda, siis millega sa veel tegeled? Kus ja millal sinu loomingut näha saab?

Olen teinud koostööd ühe Soome brändiga umbes 5 aastat, teen nende spordirõivastele mustreid. Teen ka uusi printe ja varsti ongi minult uut loomingut oodata. Olen ka teinud erinevaid portreeillustratsiooniprojekte, hiljuti näiteks TEDx Tallinna Vangla jaoks, kui lõin korraldajate ja esinejate portreed moeillustratsioonina.

On sul veel olnud põnevaid töökogemusi või projekte seoses moeillustreerimisega?

Töötasin näiteks 3 aastat Montonis. Pean seda väga oluliseks kogemuseks, mis andis mulle samuti väga suure tõuke, et kes või mis ma kunstnikuna ikkagi olen. Huvitav kogemus oli ka see, et umbes 10 aastat tagasi, kui internetimaailm oli endiselt pisut algeline, aga üha rohkem tekkis blogisid, lõin minagi selle enda tööde-tegemiste jaoks. Kuidagimoodi juhtuski nii, et Rotring, üks suurimaid disainijoonistustarvete tootjaid maailmas, leidis mu juhuslikult üles. Rotringi esindajad tulid Eestisse, tegid minuga video ja nii sündis kokkulepe, et nende brändisaadikuna joonistan just Rotringi toodetega ja jagan seeläbi ka oma muljeid. Olin tollal lihtsalt üks noor kunstnik ja minu jaoks oli uskumatu, et mulle selline võimalus avanes. Hiljem olen koostööd teinud Stockholmi galeristidega, kes mu töid 3 aastat Rootsis esindasid. See kogemus oli samuti minu jaoks väga eriline, mille puhul mõtlesin, kuidas see õigupoolest nüüd juhtus… Aga tegelikult tegin oma asja omaenda käekirjaga ja siis hakkasidki asjad liikuma suunas, mida ma esialgu isegi ette ei osanud näha. Kõik kliendid, kellega olen koostööd teinud, on mulle midagi õpetanud ja mu isiklikule arengule kaasa aidanud.

Kas sul on olnud või on praegugi eeskujusid, kes on sind inspireerinud või kellele alt üles vaatad?

Näiteks Cecilia Carlstedt ja Laura Laine on tõelised ikoonid, kes on mind inspireerinud. Aastaid tagasi otsustasime Helen Saluveeri eestvedamisel, et teeme Eestis oma moeillustratsioonide näituse ja kutsume nemadki osalema. Nii oligi mul võimalus oma eeskujudega samal näitusel osaleda. See on iga kunstniku unistuse täitumine, kui ta saab oma iidolitega ühel näitusel osaleda ja mõtteid vahetada! Kunagi oli ajakiri Siluett väga populaarne ja ka moejoonistamine oli siis menukas. Kui aga ajakiri kadus, unustati justkui ka moejoonistamine ja siis need näitused aitasid uuesti seda teemat elavdada. Tundub, et nüüd on inimesed moeillustreerimisest taas rohkem teadlikud ja seetõttu on ka kunstnikel end lihtsam müüa.

Kätlini tegemistega saab end kursis hoida: https://www.katlinkaljuvee.net/ või Facebooki-leheküljel aadressil https://www.facebook.com/artistkatlinkaljuvee/.

Kolm aastat tagasi kutsus festival Jazzkaar koostöös UNESCO Muusikalinn Tallinnaga ellu Tallinna laste jazzifestivali Kräsh, mis toimub tänavu 1.–2. juunil Eesti Noorsooteatris. Nii Kräshi kui Jazzkaare pikaaegne turundusjuht Eva Saar ütleb, et lastele oli oma muusikafestivali vaja eelkõige selleks, et neid varakult muusika juurde tuua ja Eesti kontserdipublikut noorena hoida.

Eva, olid üks eestvedajatest, kelle käe all Jazzkaare kontoris Kräsh hakkas sündima. Kui keegi küsib sinult, miks on vaja lastele eraldi jazzifestivali, siis kuidas vastad?

Laste jazzifestival oli Jazzkaare pikaaegne unistus. Oleme Jazzkaare perekontserte korraldanud aastast 2012 ja seda tehes nägime, kui tänulik on publik spetsiaalselt lastele loodud programmi eest. Lisaks on need kontserdid toonud alati nii palju rõõmu osalejatele, muusikutele kui ka korraldajatele. Tundsime ka vastutust, et meid nakatanud jazzipisik leviks ka lastele ja noori rütmimuusikast õppureid jaguks, sest nii läheb ka tulevikus jazzivaldkonnal Eestis hästi. Samas tahtsime lisaks kontsertidele pakkuda lastele nii palju enamat ja seda kõike teadlikult lastele loodud keskkonnas, mis toetab ja innustab neid veel rohkem muusikaga tegelema. Seda kõike me aga kevadise Jazzkaare raames pakkuda ei saanud.

Nii oligi Tallinna laste jazzifestival Kräsh ühe pikaaegse unistuse täitumine. Ja mitte ainult meile, vaid noorele publikule suunatud jazziprogrammile mõtlesid ka Eesti Jazzliit, Eesti Rütmimuusika Hariduse Liit, Philly Joe’s jazziklubi ja mitmed teised. Kui UNESCO muusikalinn Tallinn kutsus muusikalinna programmiks esitama uusi ideid, siis tuligi jazzivaldkonna ühisel istumisel valdkonnaülene äratundmine, et nüüd ongi aeg laste jazzifestivali idee teoks teha. Kogu valdkonna jaoks on oluline, et jazz oleks popp, publik püsiks noor ja uusi muusikuid kasvaks peale. Laste jazzifestival koos muusikalaagrite, spetsiaalse kontsertprogrammiga lastele, noorte endite esinemiste, erinevate töötubade, artistidega kohtumistega, jazziklubi ja stuudiote külastamisega ning palju muuga aitavad selleks kaasa. Ja kõik see areng saab teoks tänu UNESCO muusikalinn Tallinnale.

Kräsh toimub sel aastal juba kolmandat korda. Mis olid põhilised eesmärgid, kui Kräshi planeerima hakkasite ja kas tänaseks tundub, et need on ka täitunud?

Tallinna laste jazzifestival Kräsh eesmärk on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste jazzmuusika juurde toomine. Festivali missiooniks on pakkuda lastele ja noortele kvaliteetset haridusprogrammi ning meelelahutust koos kaasalöömise ning esinemisvõimalustega ning läbi selle harida ja arendada noore publiku muusikalist silmaringi ja huvi jazzi vastu ning kasvatada uusi avatud meelega kultuuri- ja jazzisõpru.

Ja nüüd kolmandal aastal saame öelda, et publik on meid üles leidnud. Seda näitab see, et muusikalaagritesse kandideerimine on väga populaarne ja ka piletimüük festivalile läheb hästi. Sel aastal katsetame esimest korda koolidele suunatud muusikapäeva, ka see päev on juba täitunud osalemissoovidega. Meil on peale kasvamas juba mitusada jazzifänni ja ka noori korraldajaid, kes tahaksid tulevikus ka Jazzkaart või miks mitte ka mõnda teist festivali korraldama hakata. Lisaks rõõmustame väga, et Kräshi muusikalaager on aidanud üles leida neid noori, kes tundsid endas ära tõelise muusikaarmastuse ja on läinudki tänaseks MUBAsse rütmimuusikat õppima. Ja kui üks armastatud muusik ütles eelmisel Kräshil, et see on tema kõige lemmikum festival üldse ning need töötoad ja kontserdid pakuvad lisaks lastele ka täiskasvanutele (ja muusikutele endile) nii suurt ja sooja elamust, siis on see tõesti veel üks märk sellest, et teeme väga õiget asja.

Mil moel on Kräsh sind ennast üllatanud?

Kräsh on aidanud hoida Jazzkaare tiimi korraldajatena heas vomis ja julgustanud mugavustsoonist välja astuma. Kuigi meil on suur kogemus festivalide-kontsertide korraldamisel, siis üllatas, et ainult lastele suunatud programmi ja turunduse-kommunikatsiooni tegemine on palju keerulisem kui oskasime esialgu arvata. Samuti oli väljakutse täiesti uue asja käivitamine ja oma sihtrühma ülesleidmine. Õnneks saime endale appi kõige ägedama projektijuhi Maris Aljaste, kel on väga suur kogemus lastega tegutsemisel ja muusikaarmastuse jagamisel. Üheskoos oleme hakkama saanud südantsoojendava ettevõtmisega ning näeme nii selgelt, kuidas aitame muuta nende laste ja noorte tunnetust muusika suhtes positiivsemaks ning tuua neid muusika juurde.

Oleme seda festivali teinud koos lastega — küsinud lastelt tagasisidet juba korraldamisfaasis ja nende ettepanekute-soovidega arvestanud. Üks suurimaid üllatusi oli mulle laste eelistused artistide osas — vaieldamatu top 1 artist oli ka lastel ja noortel Anne Veski. Veel ei ole meil õnnestunud Annet Kräshile tuua, aga küll see unistus ka täitub. Samuti usaldasime laste ja noorte eelistusi nii festivali nime kui ka disaini osas. Ja jälle tasus noori usaldada, sest festivali Kräsh disain võitis aastal 2024 Eesti Muusikaettevõtluse Auhindadel aasta parima reklaami muustikasündmustele tiitli (disainer Viktor Gurov).

Millised on olnud sinu enda lemmikhetked Kräshi kahelt esimeselt festivalilt? 

Lemmikud on kohtumised laste-noortega, seda nii korraldusfaasis kui ka festivalil. Südames on hetked noorte õhtujuhtidega lava tagant festivali avasõnade harjutamisest ja üheskoos nende õnnestumise üle rõõmustades. Samuti näha nii lähedalt seda noort publikut —  süda avatud muusikale, võttes silmade särades avasüli vastu neile pakutava ja julgelt küsimas artistidelt seda, mis neil päriselt hingel on. Eriline hetk oli näha enda last rõõmustamas Kräshi festivalikülastuse üle, sellistel momentumil tunned, et meil on kõige ägedam töö üldse! 

Oled Jazzkaarega seotud juba üle kümne aasta, ürituste korraldamisega pikemaltki. Kuidas oled nende aastate jooksul tajunud publiku muutumist – kas järelkasv on olemas? 

Aastaid on Jazzkaare väliskülalised imestanud, kuidas Jazzkaare publik on nii noor. See on tõesti noorem kui jazzifestivalide publik mujal Euroopas. Loomulikult on Jazzkaar selleks teadlikult tööd teinud (lisaks perekontsertidele ka muud programmivalikud ja tegevused), aga mitte ainult, see on kogu Eesti jazzivaldkonna ühine panus, et jazzmuusika on Eestis populaarne ning jazzmuusikud hinnatud ja armastatud. Tundub, et aastatega läheb publik järjest avatumaks ning on valmis ka värskeid ja crazy’sid elamusi katsetama. Samas tahab publik kõige rohkem seda positiivset elamust, vaimuturgutust ning võimalust unustada igapäev ja sukelduda korraks emotsionaalselt kõrgemale, võttes selle elamuse endaga ka peale kontserti kaasa.

Tallinna laste jazzmuusikafestivali Kräsh, mille eesmärgiks on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste muusika juurde toomine, on ellu kutsunud festival Jazzkaar koostöös UNESCO Muusikalinn Tallinnaga. Sel aastal koosneb Kräsh kolmest osast – muusikalaagritest, avalikust festivalipäevast 1. juunil ning muusikapäevast 2. juunil, mis on suunatud koolidele. 1. juuni avalikul festivalipäeval on peaesinejateks Saara Pius kavaga „Pidu loomariigis“, Airi Liiva koos Laulupesa laululastega ning Puuluup koos Liisi Koiksoniga, lisaks toimuvad ka toredad töötoad näiteks Laura Põldvere ja Johan Randverega ning kohtumine Getter Jaaniga. Vaata kogu programmi ja leia piletid Kräshi kodulehelt! 

Laupäeval, 26. aprillil paneb Jazzkaare tihedale festivalinädalale võimsa punkti Anna Kaneelina. Anna Kaneelina debüütalbum ilmus kuus aastat tagasi ja tõi neli Eesti Muusikaauhindade tiitlit, sealhulgas aasta albumi ja aasta naisartisti tiitli. Nüüd on ta laval, et tuua kuulajateni oma värske looming – ja sellest Portail temaga vestleski.

Anna, loodan, et nõustud, kui ütlen, et Jazzkaar esindab alati midagi erilist – mida tähendab see festival sinu jaoks isiklikult ja artistina?

Jazzkaar on minu elus alati olulist rolli mänginud. Esiteks kuulajana ning muusikafännina – eriti, kui mõelda tagasi ajale, mil ma alles lauljakarjäärist ja muusikaõpingutest unistasin. Jazzkaar on mulle aja jooksul pakkunud tohutult inspiratsiooni, julgust unistada ning liikuda oma eesmärkide suunas. Artistina on festival andnud mulle hindamatuid esinemiskogemusi väga erinevate koosseisudega. Minu esimene ülesastumine Jazzkaarel oli koos Tõnu Naissoo kvartetiga. Ka Anna Kaneelina looming kõlas esimest korda just Jazzkaare festivalil.

Sind on kirjeldatud kui jõulisemat ja rokilikumat kui kunagi varem – millest see uus energia või suund tuleneb?

Selliseks kirjelduseks on andnud põhjust minu viimati ilmunud singel “Better Man”, mis tõepoolest nende märksõnadega haakub. Kui uus muusika ennast ilmutama hakkas, kuulasin väga palju 90ndate grunge’i. See on kindlasti mu suunamuutust mõjutanud. Samuti oli mul tunne, et viimased aastad on jätnud mu sisse palju lõpuni lahendamata teemasid, mida soovisin füüsilisemalt ja jõulisemalt endast välja elada. Selline muusika annab mulle selleks parema võimaluse.

Su muusika puudutab sageli armastuse, muutumise ja sisemiste varjude teemasid – millised mõtted või tunded on su värske loomingu keskmes?

Uue muusika keskmes on suuresti enda positsioneerimine praegusel keerulisel ja äreval ajal. Kõikjal on palju ebakindlust ning ka hirmu. Ka mina ei ole nendest teemadest puutumata – nii ühiskondlikul kui ka isiklikul tasandil. Tunnen muret ja olen kriitiline, kuid kindlasti ei positsioneeri ma ennast tekstides kuidagi teiste suunas näpuganäitajana – “be a better woman” kõlab esmajoones ikka mulle endale. Muutuste temaatika on samuti esindatud, sest see on midagi, milles ma inimesena ennast alati leian.

Sinu vokaalid ulatuvad sosinatest karjeteni – kuidas sa oma häält ja selle dünaamikat laval usaldad või juhtida püüad?

Tee iseenda hääle leidmiseks ja usaldamiseks on olnud käänuline ja pikk. Alles enda kirjutatud laule lauldes hakkas see pilt selginema ning sain aimu, milleks mu hääl üldse suuteline on. Kõige suuremaks õpetajaks on olnud enda muusika esitamine, laval enda emotsioonidega toimetulemine ja seejärel usaldamine, et need emotsioonid juhatavad häält ning viivad seda õigesse suunda. Õpingute ajal olin väga lukus – mõistus kontrollis kõike liialt, nii et hääl oli pidevalt justkui sordiini all ja kurgus kinni. Nüüd, kui hirm eksida on väiksem, juhtub ka rohkem ootamatusi, millest kasvavad välja uued teadmised iseenda kohta.

Kui mõelda tagasi su debüütalbumile ja sellele, kus sa nüüd oled – milline sisemine või loominguline muutus on olnud sinu jaoks kõige tähendusrikkam?

Esimese albumi puhul oli palju katsetamist ja avastamist – seal oli palju juhuslikku, mis sel hetkel mind väga võlus. Praegu olen jõudnud suurema selguseni selles osas, mida ja kuidas ma enda muusikas väljendada soovin, ning kogu protsess on teadlikum. Tähendusrikkaim on vast see, et olen jõudnud suurema eneseusalduseni.

Mida sa loodad, et kuulaja Jazzkaarel sinu kontserdilt kaasa võtab?

Ma loodan, et minu kontsert mõjub kuulajale, kui ammu oodatud kohtumine iseendaga. Loodan, et see valgustab südant ning annab lootust. Me kõik oleme nii erinevaid, kuid samas ühendavad meid inimeseks olemise tuumtunded nagu armastus, lootus, igatsus, lein… Minu jaoks on oluline luua ühendus ja olla nendes tunnetes kollektiivselt koos.

Millest sa hetkel ise kõige rohkem unistad – muusikas või elus üldiselt?

Minu unistused on hetkel väga maised ja lähtuvad sellest, mis minu “päris” elus kõige suurema kaaluga on – minu lapsed ja nende heaolu. Unistan koolisüsteemist, mis suudaks paremini arvestada laste eripäradega – nii tugevuste kui ka nõrkustega – ja neid paremini toetada. Unistan, et see sama süsteem toetaks ka õpetajaid ning hoiaks nende vaimset tervist ja motivatsiooni. Soovin, et Eesti lapsed oleksid just vaimse heaolu ja koolirõõmu poolest esirinnas – seda pean olulisemaks kui kohti rahvusvaheliste testide pingereas. Unistan tervishoiusüsteemist, kus ühiskonna nõrgemad ja vähemkindlustatud – eelkõige lapsed – ei jääks õigest abist õigel ajal ilma. Unistan vabakutseliste loomeinimeste tervisekindlustusest. Mu mure nende teemade pärast on mastaapne.  Ja kõigest enam unistan ma, et sõjad lõppeks ning me saaksime kõik lõpuks rahus hingata. 

Anna Kaneelina astub Jazzkaare raames üles 26. aprillil kell 21.30 Von Krahlis.