Foto: erakogu
Kätlini loomingut võib sageli kohata ka ootamatus miljöös – tema töid on tellinud näiteks Givenchy, Rotring, Samsung, Baltika, Ivo Nikkolo ja paljud teised nii välis- kui ka kodumaised kliendid. Sellest, kuidas Kätlin moeillustreerimise juurde jõudis ja millega ta täna veel tegeleb, me temaga seekord juttu tegimegi.
Kätlin, kuidas sa moeillustratsioonide tegemiseni jõudsid?
Olen alati tahtnud kunstnikuks saada. Mu perekonnas on kunstniku taustaga sugulane, kelle ateljees ma väikese lapsena käisin ning kust pärinevad juba varajasest lapsepõlvest pildid ja kujutelmad, et minagi tahan sellest maailmast osa olla. Ateljee oli minu jaoks müstiline maailm – kõik need loomingulised tööd ja skulptuurid, mida ma seal nägin, avaldasid mulle sügavat muljet ja neist on mu peas saanud justkui pildikesed mõnest raamatust. Lisaks reisisime perega tihti Peterburi ja külastasime Ermitaaži. Need mälestused olid väga suureks tõukeks, mis panid mind kunsti suunas liikuma. Nii teadsingi juba 6-aastaselt, kes minust tulevikus saab. Mida aeg edasi, seda enam õppisin kunstist juurde ja lõpuks jõudsin õpingutega ka Eesti Kunstiakadeemiasse.
Kas moeillustratsiooni suund oli sinu jaoks teadlik valik?
Ülikooli ajal ma ei teadnudki täpselt, mis suunda ma liikuda tahan. EKAs olid aga väga kihvtid õppejõud, näiteks Anne Metsis andis tollal moejoonistamist, ja nemadki toetasid mind selles, kuhu suunda üldse liikuda. Mood on ju väga lai valdkond – see võib tähendada nii stilistikat, kunsti kui ka rõivadisaini, kuid sattusin Pariisi joonistamist ja graafikat õppima ning sealsedki õppejõud leidsid, et mul on hea käsi ja omapärane pilditaju. Nii suunasid nemadki mind selles suunas, et hakkasin üha rohkem illustreerimisega tegelema. Kuna sain positiivset tagasisidet oma tegemistele, siis saingi jõudu, et sellega edasi tegeleda.
Mida mood sinu jaoks üldse tähendab?
Pean moodi keeruliseks ja laiaks valdkonnaks, mis võib olla nii kunst kui ka äri. Kui see kunagi oli rohkem piiritletud, siis tänaseks on piirid moe ja muude valdkondade vahel hägustunud. Mulle meeldib näiteks see, mis Gucci kaubamärgiga on ajas juhtunud. Tegu pole enam pelgalt rõivakollektsioonide müügile keskenduva brändiga, vaid kaubamärgiga, mille tegevus hõlmab paljusid valdkondi alates heategevusest ja lõpetades maalikunstiga. Nende viimased kampaaniad koostöös maalikunstnik Ignasi Monrealiga on fantastilised ja selle tulemusena on nende tööd näiteks grafitina maalitud suurtele hoonetele NY Sohos, Milanos, Londonis. Sellised piireületavad projektid on toonud neid hetkel ka kõrgmoe müügiedetabelite tippu. See on hea näide sellest, kuidas mood ajas muutunud on, mis piire moevaldkond ületab ja kuhu see üldse ulatub. Võimalusi on piiritult, kaasates nii kunstnikke, videograafe kui ka mistahes muid lahendusi. Mood võib seega olla nii kunst kui ka peegeldus hetkest, kus me parasjagu elame – oma ajastu sümbol.
Mida moekrokii täpsemalt tähendab?
Moekrokii on moe visandamine. Selleks, et õppida joonistama, on ideaalne harjutada joonistama natuurist. Meil on tunnis modell, keda õpime visandama ja paberil kujutama. Kuid moe visandamisega tegelevad ka kunstnikud, kes näiteks visandavad moedisainerite loomingut moe-show’del või kes lihtsalt tegelevad inimese ja rõivaste kujutamisega. Ka illustratsioonis läheb visandamise oskust ja teadmisi vaja. Lisaks aitab moekrokii kätt lahti joonistada. Tihti on nii, et kui käsi on kinni, siis krokii joonistamine aitab seda vabastada ja seeläbi areneda.
EKAs õpetatakse ka tavalist krokiid, figuuri visandamist. See on enamasti aktikrokii, ehkki mitte alati. Peamine erinevus seisnebki selles, et moekrokiis on inimese proportsioonid natuke teistmoodi, sihvakamad. Ka stiliseerimise element on moekrokii puhul tähtis, näiteks see, kuidas kujutada pildil inimese seljas kangast, karvast või libedat materjali. Ning milliste tehniliste nippidega saaks seda kõige paremini edasi anda. Kuid, mis kõige tähtsam, moekrokii on üks ülimalt mõnus ja lõõgastav modelli joonistamise võimalus, mille kaudu saab ka oma joonistamisoskust lihvida, sest kui tihti muidu ikka saab enda ees olevat kaunist modelli joonistada?
Kas moekrokiiga tegelemiseks on vaja kindlaid eeldusi ja kes on sinu EKA avatud akadeemia kursustele õppima oodatud?
Kõik on oodatud. Mul on aegade jooksul olnud väga erinevaid õppijaid – neid, kes on joonistamist varem õppinud; neid, kes pole kunagi inimest joonistanud, ja neidki, kes pole üldse mitte kunagi joonistanud. Ja minu arvates tulevad nad hästi toime, on vaid tahtmist vaja. Isegi nende inimeste puhul, kes pole kunagi joonistanud, on väga huvitav vaadata, kui vabad nad suudavad oma loomingus olla. Sageli ei karda nad katsetada asju, mida kardavad need inimesed, kellel on teatud põhi juba all. Huvitaval kombel on kogenematud inimesed nii vabad ja seda on väga inspireeriv kõrvalt näha.
Mida kursuste juhendamine sulle kui õppejõule või kunstnikule annab?
Kursustel osalejad peegeldavadki minu jaoks vabadust. Võib-olla seda enam, kuna ma olen selle teema sees juba nii kaua olnud. Vahel vaatan nende töid ja mõtlen wow… minagi tahaksin samamoodi teha. Mul on endal väljakujunenud käekiri ja näha teiste pealt sellist vabadust on väga inspireeriv. Juhendan akadeemias ka lastekursuseid, näiteks moeillustreerimise ja T-särgile joonistamise kursust. Need on samuti väga toredad – lõbus seltskond ja toredad tegemised. Mõnes mõttes ma natuke kardan lapsi juhendada, sest nende nägemismaailm on veel laiem ja neil on veel rohkem julgust kui täiskasvanutel. Vahel on mul hirm, et äkki ma rikun midagi ära, kui neid liiga palju õpetan. Nii proovingi neid õpetamise asemel hoopis innustada ja näidata, mida ma ise olen teinud ja mille kaudu nemadki õppida või katsetada saaksid.
Kui sa parasjagu kursuseid ei juhenda, siis millega sa veel tegeled? Kus ja millal sinu loomingut näha saab?
Olen teinud koostööd ühe Soome brändiga umbes 5 aastat, teen nende spordirõivastele mustreid. Teen ka uusi printe ja varsti ongi minult uut loomingut oodata. Olen ka teinud erinevaid portreeillustratsiooniprojekte, hiljuti näiteks TEDx Tallinna Vangla jaoks, kui lõin korraldajate ja esinejate portreed moeillustratsioonina.
On sul veel olnud põnevaid töökogemusi või projekte seoses moeillustreerimisega?
Töötasin näiteks 3 aastat Montonis. Pean seda väga oluliseks kogemuseks, mis andis mulle samuti väga suure tõuke, et kes või mis ma kunstnikuna ikkagi olen. Huvitav kogemus oli ka see, et umbes 10 aastat tagasi, kui internetimaailm oli endiselt pisut algeline, aga üha rohkem tekkis blogisid, lõin minagi selle enda tööde-tegemiste jaoks. Kuidagimoodi juhtuski nii, et Rotring, üks suurimaid disainijoonistustarvete tootjaid maailmas, leidis mu juhuslikult üles. Rotringi esindajad tulid Eestisse, tegid minuga video ja nii sündis kokkulepe, et nende brändisaadikuna joonistan just Rotringi toodetega ja jagan seeläbi ka oma muljeid. Olin tollal lihtsalt üks noor kunstnik ja minu jaoks oli uskumatu, et mulle selline võimalus avanes. Hiljem olen koostööd teinud Stockholmi galeristidega, kes mu töid 3 aastat Rootsis esindasid. See kogemus oli samuti minu jaoks väga eriline, mille puhul mõtlesin, kuidas see õigupoolest nüüd juhtus… Aga tegelikult tegin oma asja omaenda käekirjaga ja siis hakkasidki asjad liikuma suunas, mida ma esialgu isegi ette ei osanud näha. Kõik kliendid, kellega olen koostööd teinud, on mulle midagi õpetanud ja mu isiklikule arengule kaasa aidanud.
Kas sul on olnud või on praegugi eeskujusid, kes on sind inspireerinud või kellele alt üles vaatad?
Näiteks Cecilia Carlstedt ja Laura Laine on tõelised ikoonid, kes on mind inspireerinud. Aastaid tagasi otsustasime Helen Saluveeri eestvedamisel, et teeme Eestis oma moeillustratsioonide näituse ja kutsume nemadki osalema. Nii oligi mul võimalus oma eeskujudega samal näitusel osaleda. See on iga kunstniku unistuse täitumine, kui ta saab oma iidolitega ühel näitusel osaleda ja mõtteid vahetada! Kunagi oli ajakiri Siluett väga populaarne ja ka moejoonistamine oli siis menukas. Kui aga ajakiri kadus, unustati justkui ka moejoonistamine ja siis need näitused aitasid uuesti seda teemat elavdada. Tundub, et nüüd on inimesed moeillustreerimisest taas rohkem teadlikud ja seetõttu on ka kunstnikel end lihtsam müüa.
Kätlini tegemistega saab end kursis hoida: https://www.katlinkaljuvee.net/ või Facebooki-leheküljel aadressil https://www.facebook.com/artistkatlinkaljuvee/.
Nanushka brändi süda ja hing on Sandra Sándor – disainer, kelle isiklik stiilitunnetus ja arusaam moest on algusest peale kujundanud Nanushka ainulaadset käekirjat. Tema eestvedamisel on Nanushka kujunenud mitte ainult rahvusvaheliselt tunnustatud moemajaks, mis meisterlikult ühendab kaasaegse minimalismi ja funktsionaalse elegantsi, vaid ka populaarseks valikuks neile, kes peavad oluliseks jätkusuutlikkust, kohalikku tootmist ja kestlike valikuid.
Selle valguses, võib tulla üllatusena, et jätkusuutlikkus polnud brändi asutamisel selle esmane põhimõte. Kui algusaastatel oli asutaja jaoks palju olulisem luua ilu ilma kompromissideta, siis tänaseks on just jätkusuutlikkusest saanud Nanushka keskne väärtus. Moemaanide seas vaat et kultuslikuks saanud „võipehme“ vegan-nahk on tõestus brändi soovist pakkuda eetilisemat alternatiivi ehtsale nahale. Lisaks sellele valmivad kollektsioonid üha enam taaskasutatud ja jälgitava päritoluga materjalidest, sealhulgas Nanushka enda laojääkidest. Samal ajal arendab bränd ka omaenda materjale, et vähendada sõltuvust teistest tootjatest.
Seega, Nanushka jaoks tähendab jätkusuutlikkus pidevat liikumist paremate valikute poole – kompromissitu esteetika kõrval. Sandra Sándor jagab rõõmuga, kuidas see on kujundanud nii tema enda kui ka tema brändi teekonda.
Sandra, mis inspireeris sind looma oma moebrändi?
Ma õppisin moedisaini Londonis ja pärast lõpetamist tundsin tugevat soovi luua oma kollektsioon ja alustada isikliku moemärgiga. Otsustasin mitte liituda mõne suure moemajaga, vaid naasta Budapesti – ja just nii sündis 2005. aastal Nanushka. Mul oli väga vedanud, et sain suure osa oma noorusest veeta ema lastemoe äri keskel – seetõttu ei tundunud moevaldkonnas iseseisvalt alustamine liiga hirmutav. Ema oli mulle tohutuks toeks ateljee käivitamisel – tänu tema sidemetele rätsepate, kohalike käsitööliste ja tarnijatega sai kõik hoo sisse. Olen talle selle hindamatu abi eest ääretult tänulik. Tagantjärele vaadates oli see kindlasti julge otsus, eriti arvestades, et otsustasin moebrändi üles ehitada väljaspool suuri Euroopa moepealinnu.
Kas sa mäletad esimest rõivast, mille Nanushka nime all disainisid?
Ma ei mäleta täpselt, milline oli see rõivaese, kuid mäletan, et minu esimene kollektsioon oli inspireeritud Bauhausi liikumisest ja ühest nende olulisemast põhimõttest – „vorm järgib funktsiooni“. Sellest saigi üks Nanushka põhiväärtustest ja minu jaoks oluline disainiprintsiip. Algusest peale on mulle olnud tähtis luua rõivaid, mis pole mitte ainult ilusad, vaid ka funktsionaalsed ja mugavad. Rõivad peaksid kandjat tõstma, mitte piirama – usun, et inimene näeb kõige kaunim ja enesekindlam välja siis, kui tal on mugav olla.
Kui peaksid kirjeldama Nanushka naist (või meest) kolme sõnaga, siis millised need oleksid?
Nad on uudishimulikud, teadlikud ja kaasaegsed.
Moemaailm on pidevas muutumises – kas tunned vahel survet selle tempoga kaasas käia ?
Minu disainikeel peegeldab eluviisi, mida juhivad intuitsioon ja oskus näha ilu ebatäiuslikkuses. Ma ei tunne vajadust joosta trendide sabas ega luua midagi pelgalt seetõttu, et see on hetkel moes. Nanushka eesmärk on luua elegantne ja kaasaegne garderoob, mis põhineb teadlikult kujundatud esteetikal. Me ühendame puhta disaini ja teadliku loovuse, pakkudes peenetundelist ja läbimõeldud lähenemist, mida inspireerivad rännakud, innovatsioon ja austus traditsioonide vastu.
Kuidas sünnib üks Nanushka kollektsioon – kust algab idee ja kuidas saab sellest kangas ja vorm?
Kollektsiooni loomise juures on imeline see, et inspiratsiooni võib ammutada sõna otseses mõttes kõikjalt. See võib alguse saada hoone arhitektuurist, mõnest raamatu või filmi karakterist või ka millestki nii lihtsast nagu jalutuskäik looduses koos isaga – just nii sündis meie pre-fall 2025 kollektsioon „Stop to Smell the Roses“. Inspiratsioon on kõikjal meie ümber. Tõeline maagia peitub aga selles, kuidas üks tunne muudetakse millekski füüsiliseks – läbi värvide, tekstuuride ja kontuuride. Minu jaoks on suurim tähendus selles, kui ideest saab midagi, mida saab kanda, puudutada ja kogeda. Just see annabki minu tööle nii sügava mõtte.
Nanushka on nüüd jõudnud ka Eestisse. Kas sinu arvates on Kesk-Euroopa ja Balti disainil ühine esteetiline või kultuuriline tunnetus?
Jah, Kesk-Euroopa ja Balti disaini seob sageli minimalistlik ja funktsionaalne esteetika, mis tugineb sügavale looduse, käsitöö ja pärandi väärtustamisele. Meid ühendab vaikne elegants ja mõtestatus.
Mida võivad Eesti moesõbrad oodata Nanushka tänavusest sügiskollektsioonist?
Sügis-talv 2025 kollektsioon on austusavaldus Nanushka naise arenguloole – talle, kes on koos minuga ja meie brändi kogukonnaga aastate jooksul kasvanud ja küpsenud. Inspiratsiooni olen ammutanud nende naiste vaoshoitud, ent kindlast enesekindlusest – nad on eneseteadlikud, tugevad ja valmis astuma oma elu järgmisesse peatükki.
Kas on mõni konkreetne rõivaese sügiskollektsioonist, mis sind isiklikult kõige rohkem kõnetab?
Mind paelub väga see, kuidas paper jersey’d on hakanud kujundama rätsepatööd – luues enesekindlaid ja iseloomuga vorme. Tugevad õlad ja hoolikalt viimistletud ülerõivad toovad tähelepanu klassikalistele vormidele, ja mulle meeldib, kuidas need rõivad tasakaalustavad teineteist – sportlik kohtub elegantsiga, käsitöö kohtub kaasajaga. See kollektsioon tundub olevat ehe kokkuvõte kõigest sellest, mille eest Nanushka seisab.
Nanushka tähistab sel aastal oma 20. sünnipäeva. Tagasi vaadates – milline hetk või otsus muutis sinu arvates brändi jaoks kõike?
Aastate jooksul on olnud palju erakordseid hetki – mõni neist isiklikum, mõni aga oluline verstapost brändi teekonnal. Kõigi nende hetkede nägemine ühes ajajoonel, mille panime kokku 20. aastapäeva tähistamiseks, on olnud väga liigutav. Endiselt on suur väljakutse saavutada edu väljaspool Lääne-Euroopa moekeskusi, kuid Nanushka on tõestanud, et see on võimalik – ja see teeb mind tõeliselt uhkeks. On olnud rõõm näha, kuidas Budapest on meie kaudu rahvusvahelisel moekaardil koha leidnud ja kuidas inimesed seostavad Nanushkat minu kodulinnaga. Selleks on kulunud väga palju aastaid tööd ja pühendumist, aga ma olen alati meisse uskunud!
Nanushka sügiskollektsioon ootab avastamist Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas ja veebipoes kaubamaja.ee.
Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2025. aasta sügisnumbris.
Eva, olid üks eestvedajatest, kelle käe all Jazzkaare kontoris Kräsh hakkas sündima. Kui keegi küsib sinult, miks on vaja lastele eraldi jazzifestivali, siis kuidas vastad?
Laste jazzifestival oli Jazzkaare pikaaegne unistus. Oleme Jazzkaare perekontserte korraldanud aastast 2012 ja seda tehes nägime, kui tänulik on publik spetsiaalselt lastele loodud programmi eest. Lisaks on need kontserdid toonud alati nii palju rõõmu osalejatele, muusikutele kui ka korraldajatele. Tundsime ka vastutust, et meid nakatanud jazzipisik leviks ka lastele ja noori rütmimuusikast õppureid jaguks, sest nii läheb ka tulevikus jazzivaldkonnal Eestis hästi. Samas tahtsime lisaks kontsertidele pakkuda lastele nii palju enamat ja seda kõike teadlikult lastele loodud keskkonnas, mis toetab ja innustab neid veel rohkem muusikaga tegelema. Seda kõike me aga kevadise Jazzkaare raames pakkuda ei saanud.
Nii oligi Tallinna laste jazzifestival Kräsh ühe pikaaegse unistuse täitumine. Ja mitte ainult meile, vaid noorele publikule suunatud jazziprogrammile mõtlesid ka Eesti Jazzliit, Eesti Rütmimuusika Hariduse Liit, Philly Joe’s jazziklubi ja mitmed teised. Kui UNESCO muusikalinn Tallinn kutsus muusikalinna programmiks esitama uusi ideid, siis tuligi jazzivaldkonna ühisel istumisel valdkonnaülene äratundmine, et nüüd ongi aeg laste jazzifestivali idee teoks teha. Kogu valdkonna jaoks on oluline, et jazz oleks popp, publik püsiks noor ja uusi muusikuid kasvaks peale. Laste jazzifestival koos muusikalaagrite, spetsiaalse kontsertprogrammiga lastele, noorte endite esinemiste, erinevate töötubade, artistidega kohtumistega, jazziklubi ja stuudiote külastamisega ning palju muuga aitavad selleks kaasa. Ja kõik see areng saab teoks tänu UNESCO muusikalinn Tallinnale.
Kräsh toimub sel aastal juba kolmandat korda. Mis olid põhilised eesmärgid, kui Kräshi planeerima hakkasite ja kas tänaseks tundub, et need on ka täitunud?
Tallinna laste jazzifestival Kräsh eesmärk on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste jazzmuusika juurde toomine. Festivali missiooniks on pakkuda lastele ja noortele kvaliteetset haridusprogrammi ning meelelahutust koos kaasalöömise ning esinemisvõimalustega ning läbi selle harida ja arendada noore publiku muusikalist silmaringi ja huvi jazzi vastu ning kasvatada uusi avatud meelega kultuuri- ja jazzisõpru.
Ja nüüd kolmandal aastal saame öelda, et publik on meid üles leidnud. Seda näitab see, et muusikalaagritesse kandideerimine on väga populaarne ja ka piletimüük festivalile läheb hästi. Sel aastal katsetame esimest korda koolidele suunatud muusikapäeva, ka see päev on juba täitunud osalemissoovidega. Meil on peale kasvamas juba mitusada jazzifänni ja ka noori korraldajaid, kes tahaksid tulevikus ka Jazzkaart või miks mitte ka mõnda teist festivali korraldama hakata. Lisaks rõõmustame väga, et Kräshi muusikalaager on aidanud üles leida neid noori, kes tundsid endas ära tõelise muusikaarmastuse ja on läinudki tänaseks MUBAsse rütmimuusikat õppima. Ja kui üks armastatud muusik ütles eelmisel Kräshil, et see on tema kõige lemmikum festival üldse ning need töötoad ja kontserdid pakuvad lisaks lastele ka täiskasvanutele (ja muusikutele endile) nii suurt ja sooja elamust, siis on see tõesti veel üks märk sellest, et teeme väga õiget asja.
Mil moel on Kräsh sind ennast üllatanud?
Kräsh on aidanud hoida Jazzkaare tiimi korraldajatena heas vomis ja julgustanud mugavustsoonist välja astuma. Kuigi meil on suur kogemus festivalide-kontsertide korraldamisel, siis üllatas, et ainult lastele suunatud programmi ja turunduse-kommunikatsiooni tegemine on palju keerulisem kui oskasime esialgu arvata. Samuti oli väljakutse täiesti uue asja käivitamine ja oma sihtrühma ülesleidmine. Õnneks saime endale appi kõige ägedama projektijuhi Maris Aljaste, kel on väga suur kogemus lastega tegutsemisel ja muusikaarmastuse jagamisel. Üheskoos oleme hakkama saanud südantsoojendava ettevõtmisega ning näeme nii selgelt, kuidas aitame muuta nende laste ja noorte tunnetust muusika suhtes positiivsemaks ning tuua neid muusika juurde.
Oleme seda festivali teinud koos lastega — küsinud lastelt tagasisidet juba korraldamisfaasis ja nende ettepanekute-soovidega arvestanud. Üks suurimaid üllatusi oli mulle laste eelistused artistide osas — vaieldamatu top 1 artist oli ka lastel ja noortel Anne Veski. Veel ei ole meil õnnestunud Annet Kräshile tuua, aga küll see unistus ka täitub. Samuti usaldasime laste ja noorte eelistusi nii festivali nime kui ka disaini osas. Ja jälle tasus noori usaldada, sest festivali Kräsh disain võitis aastal 2024 Eesti Muusikaettevõtluse Auhindadel aasta parima reklaami muustikasündmustele tiitli (disainer Viktor Gurov).
Millised on olnud sinu enda lemmikhetked Kräshi kahelt esimeselt festivalilt?
Lemmikud on kohtumised laste-noortega, seda nii korraldusfaasis kui ka festivalil. Südames on hetked noorte õhtujuhtidega lava tagant festivali avasõnade harjutamisest ja üheskoos nende õnnestumise üle rõõmustades. Samuti näha nii lähedalt seda noort publikut — süda avatud muusikale, võttes silmade särades avasüli vastu neile pakutava ja julgelt küsimas artistidelt seda, mis neil päriselt hingel on. Eriline hetk oli näha enda last rõõmustamas Kräshi festivalikülastuse üle, sellistel momentumil tunned, et meil on kõige ägedam töö üldse!
Oled Jazzkaarega seotud juba üle kümne aasta, ürituste korraldamisega pikemaltki. Kuidas oled nende aastate jooksul tajunud publiku muutumist – kas järelkasv on olemas?
Aastaid on Jazzkaare väliskülalised imestanud, kuidas Jazzkaare publik on nii noor. See on tõesti noorem kui jazzifestivalide publik mujal Euroopas. Loomulikult on Jazzkaar selleks teadlikult tööd teinud (lisaks perekontsertidele ka muud programmivalikud ja tegevused), aga mitte ainult, see on kogu Eesti jazzivaldkonna ühine panus, et jazzmuusika on Eestis populaarne ning jazzmuusikud hinnatud ja armastatud. Tundub, et aastatega läheb publik järjest avatumaks ning on valmis ka värskeid ja crazy’sid elamusi katsetama. Samas tahab publik kõige rohkem seda positiivset elamust, vaimuturgutust ning võimalust unustada igapäev ja sukelduda korraks emotsionaalselt kõrgemale, võttes selle elamuse endaga ka peale kontserti kaasa.
Tallinna laste jazzmuusikafestivali Kräsh, mille eesmärgiks on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste muusika juurde toomine, on ellu kutsunud festival Jazzkaar koostöös UNESCO Muusikalinn Tallinnaga. Sel aastal koosneb Kräsh kolmest osast – muusikalaagritest, avalikust festivalipäevast 1. juunil ning muusikapäevast 2. juunil, mis on suunatud koolidele. 1. juuni avalikul festivalipäeval on peaesinejateks Saara Pius kavaga „Pidu loomariigis“, Airi Liiva koos Laulupesa laululastega ning Puuluup koos Liisi Koiksoniga, lisaks toimuvad ka toredad töötoad näiteks Laura Põldvere ja Johan Randverega ning kohtumine Getter Jaaniga. Vaata kogu programmi ja leia piletid Kräshi kodulehelt!
