Veneetsia arhitektuuribiennaal on sündmus, mida tasub käesoleval hooajal Veneetsiasse reisides kindlasti külastada. Valdkonna tippsündmusel tõstatuvad sageli küsimused, mis on parasjagu arhitektuuris ja ühiskonnas laiemalt olulised. Et väljapanekute rägastikus orienteerumine lihtsam oleks, toob arhitekt ja füüsik Kaja Pae välja seitse paviljoni, mis tema hinnangul pakuvad tänavusel biennaalil kõige põnevamat kogemust. 19. Veneetsia arhitektuuribiennaal kestab 23. novembrini.

Taani  

Tänavune Taani väljapanek „Build of Site“, mille kuraator on Søren Philmann, ei keskendu ajutisele näitusele, vaid paviljoni enda renoveerimisele. 1950ndatel ehitatud hoone vajas uuenduskuuri ning sellest praktilisest vajadusest sai kunstiline lähtekoht. Koostöös eri valdkondade ekspertidega on kogu väljapanek loodud restaureerimistööde käigus ning kasutab materjale, mis tavaliselt muutuksid ehitusjäätmeteks – seinad, põrandad, kivid, praht. Keskseks ideeks on kohalike ja olemasolevate ressursside maksimaalne kasutamine.

Paviljoni visuaalid on mõjusad: keset ruumi on põrandasse kaevatud auk, seinte ääres kõrguvad kivihunnikud. Philmann ja tema tiim esitavad küsimuse, kas need näiliselt kasutud materjalid võivad olla uue alguspunktiks – kas paviljoni saab nende toel taas üles ehitada. Renoveerimine ei ole siin pelgalt praktiline parandus, vaid protsess, mis kutsub kaasa mõtlema, kuidas arhitektuur võiks tulevikus vähem raisata ja rohkem väärtustada olemasolevat.

Vatikan 

Vatikani tänavune paviljon “Opera Aperta” keskendub 12. sajandist pärit Santa Maria Ausiliatrice hoone restaureerimisele. Tegemist on kunagise palverändurite varjupaiga ja hilisema nunnakloostriga, mille taastamist saavad külastajad kohapeal jälgida – lausa ise ka tellingutele ronides. Projekt kaasab kohalikke elanikke ja keskkonna probleemidega tegelevaid organisatsioone, et pakkuda vastukaalu Veneetsiat pikalt vaevanud massiturismile. 

Suurbritannia 

Suurbritannia paviljon „Geology of Britannic Repair“ uurib, kuidas arhitektuur on seotud geoloogiliste impeeriumitega – ressursikasutusel põhinevate süsteemidega, mis toidavad ebavõrdsust, ebaõiglust ja keskkonnakahju. Samas rõhutab väljapanek ka arhitektuuri potentsiaali parandada ja uuendada. See on kutse vaadata arhitektuuri mitte ainult vormi, vaid ka selle materjalide ja päritolu kaudu – kriitilise pilguga, aga lootusrikkalt. Nii Suurbritannia kui ka Vatikani paviljon pälvisid žüriilt äramärkimise special mentions kategoorias. 

 

View this post on Instagram

 

A post shared by La Biennale di Venezia (@labiennale)

Eesti 

Eesti väljapanek „Las ma soojendan sind“ äratas üldsuses suurt huvi juba biennaali esimestel nädalatel ja pälvis tähelepanu paljudes mõjukates rahvusvahelistes väljaannetes, sealhulgas The Guardian, Dezeen, Designboom, Bloomberg ja ArtReview. Näitust on kirjeldatud kui vaimukat, teravat ja visuaalselt mõjusat kommentaari Euroopa soojustusbuumile ja renoveerimise vastuoludele.

Nii käsitlebki tänavune Eesti paviljon massilist hoonete renoveerimise teemat läbi kriitilise, ent mängulise lähenemise. Ajaloolise Veneetsia palazzo fassaadile paigutatud suured valged soojustuspaneelid tõmbavad pilku ja kutsuvad esile arutelu, samal ajal kui hoone sees avaneb külastajale näitus, mis kujutab elu korterelamutes elavate inimeste vaatenurgast – nende hääled, dilemmad ja dialoogid. Näitus ei keskendu vaid vormile, vaid toob esile arhitektuuri sotsiaalse mõõtme ja inimese kui linnaruumi keskme. Paviljoni on loonud kuraatorid Elina Liiva, Keiti Lige ja Helena Männa. 

Serbia  

Serbia paviljoni „Unraveling: New Spaces“ sisse astudes avaneb vaatepilt, justkui oleks kogu ruum täis kootud kassikangast, mida kümned päikeseenergial töötavad rattakesed tasapisi harutavad. Biennaali lõpuks saab kogu installatsioonist 125 villarulli, naastes teose algvormi. Kuraator Slobodan Jovići idee toob kokku Serbia käsitööpärandi ja tehnoloogilise innovatsiooni.

Šveits 

Šveitsi paviljonis on fookuses arhitektuur kui protsess ja koostöö. Neli arhitekti — Elena Chiavi, Kathrin Füglister, Amy Perkins ja Myriam Uzor — koos kunstniku Axelle Stiefeliga uurivad Lisbeth Sachsi (1914–2002) pärandit, kes oli üks esimesi naisarhitekte Šveitsis. Nad taaselustavad Sachsi 1958. aasta SAFFA näituse. Mänguline ja avatud ruum kutsub külastajaid osalema ja arhitektuuri mitte ainult vaatlema, vaid selle loomisesse panustama. 

Usbekistan

Usbekistani rahvuspaviljon “A Matter of Radiance” keskendub modernistlikule teadustaristule, mis rajati 1987. aastal Taškenti lähistele ning on tänaseni üks kahest maailmas tegutsevast suurest päikeseenergia uurimiskeskusest. Külma sõja ajastu suurprojektina sündinud kompleks kehastas kunagi lootust helgest, päikeseenergial põhinevast tulevikust, ent nüüd seisab see suursugune kompleks silmitsi hoopis düstoopilise reaalsusega, kus tulevik näib olevat lõputult edasi lükatud.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Uzbekistan National Pavilion (@uzbekistan_national_pavilion)

Käesoleval nädalal avas Pariisis uksed uus näitus „Azzedine Alaïa et L’Afrique”, mis toob esmakordselt ühte ruumi kokku Tuneesiast pärit legendaarse moelooja loomingulise dialoogi Aafrika mandriga – paigaga, mis jäi teda saatma ka kaua pärast kodumaalt lahkumist.

Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.

Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.

Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.

Täna, 6. mail kell 10 avatakse Veneetsia kunstibiennaalil Eestit esindav näitus „Lekkiva taeva maja“. Näituse avanguks on kunstnik Merike Estna esimesed pintslitõmbed tühjadel lõuenditel, mis moodustavad biennaali jooksul mastaapse maali. Veneetsia kunstibiennaal on külastamiseks avatud 9. maist 22. novembrini.

„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“

Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.

„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.

Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.