Veneetsia arhitektuuribiennaal on sündmus, mida tasub käesoleval hooajal Veneetsiasse reisides kindlasti külastada. Valdkonna tippsündmusel tõstatuvad sageli küsimused, mis on parasjagu arhitektuuris ja ühiskonnas laiemalt olulised. Et väljapanekute rägastikus orienteerumine lihtsam oleks, toob arhitekt ja füüsik Kaja Pae välja seitse paviljoni, mis tema hinnangul pakuvad tänavusel biennaalil kõige põnevamat kogemust. 19. Veneetsia arhitektuuribiennaal kestab 23. novembrini.

Taani  

Tänavune Taani väljapanek „Build of Site“, mille kuraator on Søren Philmann, ei keskendu ajutisele näitusele, vaid paviljoni enda renoveerimisele. 1950ndatel ehitatud hoone vajas uuenduskuuri ning sellest praktilisest vajadusest sai kunstiline lähtekoht. Koostöös eri valdkondade ekspertidega on kogu väljapanek loodud restaureerimistööde käigus ning kasutab materjale, mis tavaliselt muutuksid ehitusjäätmeteks – seinad, põrandad, kivid, praht. Keskseks ideeks on kohalike ja olemasolevate ressursside maksimaalne kasutamine.

Paviljoni visuaalid on mõjusad: keset ruumi on põrandasse kaevatud auk, seinte ääres kõrguvad kivihunnikud. Philmann ja tema tiim esitavad küsimuse, kas need näiliselt kasutud materjalid võivad olla uue alguspunktiks – kas paviljoni saab nende toel taas üles ehitada. Renoveerimine ei ole siin pelgalt praktiline parandus, vaid protsess, mis kutsub kaasa mõtlema, kuidas arhitektuur võiks tulevikus vähem raisata ja rohkem väärtustada olemasolevat.

Vatikan 

Vatikani tänavune paviljon “Opera Aperta” keskendub 12. sajandist pärit Santa Maria Ausiliatrice hoone restaureerimisele. Tegemist on kunagise palverändurite varjupaiga ja hilisema nunnakloostriga, mille taastamist saavad külastajad kohapeal jälgida – lausa ise ka tellingutele ronides. Projekt kaasab kohalikke elanikke ja keskkonna probleemidega tegelevaid organisatsioone, et pakkuda vastukaalu Veneetsiat pikalt vaevanud massiturismile. 

Suurbritannia 

Suurbritannia paviljon „Geology of Britannic Repair“ uurib, kuidas arhitektuur on seotud geoloogiliste impeeriumitega – ressursikasutusel põhinevate süsteemidega, mis toidavad ebavõrdsust, ebaõiglust ja keskkonnakahju. Samas rõhutab väljapanek ka arhitektuuri potentsiaali parandada ja uuendada. See on kutse vaadata arhitektuuri mitte ainult vormi, vaid ka selle materjalide ja päritolu kaudu – kriitilise pilguga, aga lootusrikkalt. Nii Suurbritannia kui ka Vatikani paviljon pälvisid žüriilt äramärkimise special mentions kategoorias. 

 

View this post on Instagram

 

A post shared by La Biennale di Venezia (@labiennale)

Eesti 

Eesti väljapanek „Las ma soojendan sind“ äratas üldsuses suurt huvi juba biennaali esimestel nädalatel ja pälvis tähelepanu paljudes mõjukates rahvusvahelistes väljaannetes, sealhulgas The Guardian, Dezeen, Designboom, Bloomberg ja ArtReview. Näitust on kirjeldatud kui vaimukat, teravat ja visuaalselt mõjusat kommentaari Euroopa soojustusbuumile ja renoveerimise vastuoludele.

Nii käsitlebki tänavune Eesti paviljon massilist hoonete renoveerimise teemat läbi kriitilise, ent mängulise lähenemise. Ajaloolise Veneetsia palazzo fassaadile paigutatud suured valged soojustuspaneelid tõmbavad pilku ja kutsuvad esile arutelu, samal ajal kui hoone sees avaneb külastajale näitus, mis kujutab elu korterelamutes elavate inimeste vaatenurgast – nende hääled, dilemmad ja dialoogid. Näitus ei keskendu vaid vormile, vaid toob esile arhitektuuri sotsiaalse mõõtme ja inimese kui linnaruumi keskme. Paviljoni on loonud kuraatorid Elina Liiva, Keiti Lige ja Helena Männa. 

Serbia  

Serbia paviljoni „Unraveling: New Spaces“ sisse astudes avaneb vaatepilt, justkui oleks kogu ruum täis kootud kassikangast, mida kümned päikeseenergial töötavad rattakesed tasapisi harutavad. Biennaali lõpuks saab kogu installatsioonist 125 villarulli, naastes teose algvormi. Kuraator Slobodan Jovići idee toob kokku Serbia käsitööpärandi ja tehnoloogilise innovatsiooni.

Šveits 

Šveitsi paviljonis on fookuses arhitektuur kui protsess ja koostöö. Neli arhitekti — Elena Chiavi, Kathrin Füglister, Amy Perkins ja Myriam Uzor — koos kunstniku Axelle Stiefeliga uurivad Lisbeth Sachsi (1914–2002) pärandit, kes oli üks esimesi naisarhitekte Šveitsis. Nad taaselustavad Sachsi 1958. aasta SAFFA näituse. Mänguline ja avatud ruum kutsub külastajaid osalema ja arhitektuuri mitte ainult vaatlema, vaid selle loomisesse panustama. 

Usbekistan

Usbekistani rahvuspaviljon “A Matter of Radiance” keskendub modernistlikule teadustaristule, mis rajati 1987. aastal Taškenti lähistele ning on tänaseni üks kahest maailmas tegutsevast suurest päikeseenergia uurimiskeskusest. Külma sõja ajastu suurprojektina sündinud kompleks kehastas kunagi lootust helgest, päikeseenergial põhinevast tulevikust, ent nüüd seisab see suursugune kompleks silmitsi hoopis düstoopilise reaalsusega, kus tulevik näib olevat lõputult edasi lükatud.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Uzbekistan National Pavilion (@uzbekistan_national_pavilion)

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avaneb 1. mail näitus „Kogu maailm on Bauhaus”, mis toob legendaarse kunsti-, arhitektuuri- ja disainikooli Bauhausi ülevaatenäituse esmakordselt Eesti vaatajate ette.

Näitusel esitletakse kaheksa temaatilise peatüki kaudu mitmekülgset, põnevat ja üllatavat sissevaadet mõjuka avangardse kunstikooli Bauhaus töösse ja ellu. Tegu on ühe 20. sajandi olulisema kunstikooliga, mis asutati 1919. aastal Weimaris, 1926. aastal kolis kool Dessausse ja kui natsionaalsotsialistid seal edasi tegutsemise võimatuks muutsid,1932. aastal Berliini, kus selle uksed 1933. aastal lõplikult sulgusid.

Bauhausi koondusid kunstnikud, arhitektid ja disainerid selleks, et mõelda kaasaja ning selle ümbermõtestamise võimaluste üle. Õppetöö kaudu sai sellest koolist väljund julgetele eksperimentidele, millel oli suur mõju nii 1920-1930. aastatel kui ka edaspidi.

Fotode, originaaljooniste, makettide, dokumentide, filmide ja esemete kaudu kutsub näitus avastama Bauhausi modernistliku kujunduse teooria ja praktika laia haaret ning mitmekülgsust. See väljendub nii arhitektuuris, argiesemetes tekstiilidest ja mööblist keraamikani, maalis, fotograafias ja teatris kui ka sealsetes õpetamise meetodites ja -vormides. Bauhausi eesmärgiks oli luua paremat argikeskkonda ning edendada uusi elamise viise.

Bauhaus oli oma 14 aastase tegutsemisaja jooksul end pidevalt ümbermõtestav ja taasloov institutsioon. Läbivalt arutlesid ja vaidlesid kooli suundade üle nii selle kolm direktorit – arhitektid Walter Gropius, Hannes Meyer ja Ludwig Mies van der Rohe – kui ka Bauhausi meistrid ja tudengid. Nii kooli sees kui ka väljaspool arutati ja polemiseeriti alati Bauhausi eesmärgi ja olulisuse üle ning see jätkub tänaseni.

Näituse kuraator on Boris Friedewald. Näitus toimub koostöös Goethe Instituudiga.

Spetsiaalselt Tallinnas eksponeerimiseks on koostatud lisaväljapanek „Rudolf Paris – Bauhausi kunstnik Eestist“, mis käsitleb ainsa eestlasena Bauhausis õppinud Parise tegevust Weimaris ja vahetule selle järel. 1896. aastal Tartus sündinud kunstnik ja kunstiajaloolane Paris õppis aastatel 1922–1925 Bauhausi seinamaali töökojas Oskar Schlemmeri ja Vassili Kandinsky juhendamisel. Ta kuulus üliõpilasliikumisse KURI, mis nõudis radikaalset pühendumist abstraktsioonile, ning mängis Bauhausi revolutsioonilises kapellis.

Näitus „Kogu maailm on Bauhaus” jääb avatuks 4. oktoobrini 2026. Uuri lisa etdm.ee. 

Tartu kevadine Galeriide öö toimub tänavu 10. aprillil ning toob üheks õhtuks Aparaaditehasesse, selle ümbrusesse ja Samelini tehasesse enam kui 30 näitust ja sündmust. 18. korda toimuva ürituse külastajaid ootavad näituste avamised, avatud stuudiod, tuurid, kontserdid ja peod. Kõik galeriid ja näitusepinnad on avatud kuni hilisõhtuni.

Tänavuse Galeriide öö üheks keskseks sündmuseks on uue näitusepinna – Haab galerii – avamine Aparaaditehases. Galeriid veab Ukrainast pärit kunstnik ja kunstiterapeut Hanna Davõdova, kelle sõnul sündis galerii loomise idee elu enda ja õigete kokkusattumuste tulemusena. „Otsisin oma kunstiteraapia individuaaltundide jaoks stuudiot ja leidsin selle Aparaaditehase ühest vähetuntud tiivast. Seal tekkis võimalus luua midagi enamat – nii sündiski galerii,“ kirjeldab Davõdova.

Ta soovib Haab galeriis pakkuda võimalusi ka neile kunstnikele, kellel varasem näitusekogemus puudub, ning tuua publikuni muuhulgas ka autistlike kunstnike loomingut ja art brut’ esteetikat. Galerii esimene näitus jääb avatuks aprillist detsembrini ning lisaks plaanitakse regulaarselt korraldada töötubasid, kunstiteraapia kohtumisi ja loovtegevusi.

Ukraina kunstnikud on Galeriide ööl esindatud laiemaltki. Lisaks Hanna Davõdovale korraldab kunstnik Viktoria Berezina näitusmüügi, mille eesmärk on toetada KolkjArt nimelise projektigalerii loomist. Ukraina sõjapõgenike lood jõuavad publikuni ka Eesti Pagulasabi portreenäitusel „Hääled kriiside keskelt. Rändajate lood“, mis on väljas Aparaaditehase Koridorigaleriis.

18. Galeriide öö annab ühtlasi avalöögi Aparaaditehase Kultuuriplatvormi noorteprogrammi 2026. aasta sündmuste hooajale. Katuseaias saab kogeda Lovisa Luka Hiiopi audiovisuaalset väliinstallatsiooni „Juhuslikud osakesed“.

Erilise sündmusena kolib üheks õhtuks Aparaaditehasesse ka Otepää külje all Tammuri talus tegutsev Lauda Galerii. Armastuse saalis avatav pop-up näitus toob kokku erinevad lood ja põlvkonnad, pakkudes kohtumispaika nii kunstnikele kui publikule.

Galeriide öö asutaja ja Tartu Kunstimuuseumi kuraator Stella Mõttus rõhutab sündmuse mitmekesisust: „Kevadine Galeriide öö on kauaoodatud sündmus, mis pakub võimalust ühe õhtuga kustutada see kultuurinälg, mis pimedatel talvekuudel võib-olla tekkida jõudis. Valida saab üle 30 ürituse ja näituse vahel, mis toimuvad Aparaaditehases, selle ümbruses, aga ka Samelini tehase eri korrustel. See on hea võimalus astuda sisse ka nendesse galeriidesse ja stuudiotesse, kuhu muidu üksinda ehk ei julgeks.“

Galeriide öö programmiga saab tutvuda Aparaaditehase kodulehel.