Veneetsia arhitektuuribiennaal on sündmus, mida tasub käesoleval hooajal Veneetsiasse reisides kindlasti külastada. Valdkonna tippsündmusel tõstatuvad sageli küsimused, mis on parasjagu arhitektuuris ja ühiskonnas laiemalt olulised. Et väljapanekute rägastikus orienteerumine lihtsam oleks, toob arhitekt ja füüsik Kaja Pae välja seitse paviljoni, mis tema hinnangul pakuvad tänavusel biennaalil kõige põnevamat kogemust. 19. Veneetsia arhitektuuribiennaal kestab 23. novembrini.

Taani  

Tänavune Taani väljapanek „Build of Site“, mille kuraator on Søren Philmann, ei keskendu ajutisele näitusele, vaid paviljoni enda renoveerimisele. 1950ndatel ehitatud hoone vajas uuenduskuuri ning sellest praktilisest vajadusest sai kunstiline lähtekoht. Koostöös eri valdkondade ekspertidega on kogu väljapanek loodud restaureerimistööde käigus ning kasutab materjale, mis tavaliselt muutuksid ehitusjäätmeteks – seinad, põrandad, kivid, praht. Keskseks ideeks on kohalike ja olemasolevate ressursside maksimaalne kasutamine.

Paviljoni visuaalid on mõjusad: keset ruumi on põrandasse kaevatud auk, seinte ääres kõrguvad kivihunnikud. Philmann ja tema tiim esitavad küsimuse, kas need näiliselt kasutud materjalid võivad olla uue alguspunktiks – kas paviljoni saab nende toel taas üles ehitada. Renoveerimine ei ole siin pelgalt praktiline parandus, vaid protsess, mis kutsub kaasa mõtlema, kuidas arhitektuur võiks tulevikus vähem raisata ja rohkem väärtustada olemasolevat.

Vatikan 

Vatikani tänavune paviljon “Opera Aperta” keskendub 12. sajandist pärit Santa Maria Ausiliatrice hoone restaureerimisele. Tegemist on kunagise palverändurite varjupaiga ja hilisema nunnakloostriga, mille taastamist saavad külastajad kohapeal jälgida – lausa ise ka tellingutele ronides. Projekt kaasab kohalikke elanikke ja keskkonna probleemidega tegelevaid organisatsioone, et pakkuda vastukaalu Veneetsiat pikalt vaevanud massiturismile. 

Suurbritannia 

Suurbritannia paviljon „Geology of Britannic Repair“ uurib, kuidas arhitektuur on seotud geoloogiliste impeeriumitega – ressursikasutusel põhinevate süsteemidega, mis toidavad ebavõrdsust, ebaõiglust ja keskkonnakahju. Samas rõhutab väljapanek ka arhitektuuri potentsiaali parandada ja uuendada. See on kutse vaadata arhitektuuri mitte ainult vormi, vaid ka selle materjalide ja päritolu kaudu – kriitilise pilguga, aga lootusrikkalt. Nii Suurbritannia kui ka Vatikani paviljon pälvisid žüriilt äramärkimise special mentions kategoorias. 

 

View this post on Instagram

 

A post shared by La Biennale di Venezia (@labiennale)

Eesti 

Eesti väljapanek „Las ma soojendan sind“ äratas üldsuses suurt huvi juba biennaali esimestel nädalatel ja pälvis tähelepanu paljudes mõjukates rahvusvahelistes väljaannetes, sealhulgas The Guardian, Dezeen, Designboom, Bloomberg ja ArtReview. Näitust on kirjeldatud kui vaimukat, teravat ja visuaalselt mõjusat kommentaari Euroopa soojustusbuumile ja renoveerimise vastuoludele.

Nii käsitlebki tänavune Eesti paviljon massilist hoonete renoveerimise teemat läbi kriitilise, ent mängulise lähenemise. Ajaloolise Veneetsia palazzo fassaadile paigutatud suured valged soojustuspaneelid tõmbavad pilku ja kutsuvad esile arutelu, samal ajal kui hoone sees avaneb külastajale näitus, mis kujutab elu korterelamutes elavate inimeste vaatenurgast – nende hääled, dilemmad ja dialoogid. Näitus ei keskendu vaid vormile, vaid toob esile arhitektuuri sotsiaalse mõõtme ja inimese kui linnaruumi keskme. Paviljoni on loonud kuraatorid Elina Liiva, Keiti Lige ja Helena Männa. 

Serbia  

Serbia paviljoni „Unraveling: New Spaces“ sisse astudes avaneb vaatepilt, justkui oleks kogu ruum täis kootud kassikangast, mida kümned päikeseenergial töötavad rattakesed tasapisi harutavad. Biennaali lõpuks saab kogu installatsioonist 125 villarulli, naastes teose algvormi. Kuraator Slobodan Jovići idee toob kokku Serbia käsitööpärandi ja tehnoloogilise innovatsiooni.

Šveits 

Šveitsi paviljonis on fookuses arhitektuur kui protsess ja koostöö. Neli arhitekti — Elena Chiavi, Kathrin Füglister, Amy Perkins ja Myriam Uzor — koos kunstniku Axelle Stiefeliga uurivad Lisbeth Sachsi (1914–2002) pärandit, kes oli üks esimesi naisarhitekte Šveitsis. Nad taaselustavad Sachsi 1958. aasta SAFFA näituse. Mänguline ja avatud ruum kutsub külastajaid osalema ja arhitektuuri mitte ainult vaatlema, vaid selle loomisesse panustama. 

Usbekistan

Usbekistani rahvuspaviljon “A Matter of Radiance” keskendub modernistlikule teadustaristule, mis rajati 1987. aastal Taškenti lähistele ning on tänaseni üks kahest maailmas tegutsevast suurest päikeseenergia uurimiskeskusest. Külma sõja ajastu suurprojektina sündinud kompleks kehastas kunagi lootust helgest, päikeseenergial põhinevast tulevikust, ent nüüd seisab see suursugune kompleks silmitsi hoopis düstoopilise reaalsusega, kus tulevik näib olevat lõputult edasi lükatud.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Uzbekistan National Pavilion (@uzbekistan_national_pavilion)

Pariisi Bourse de Commerce’is on avatud mahukas fotonäitus „Remember Me”, mis tähistab fotograafia 200. aastapäeva. Pinault’ kunstikogul põhinev väljapanek koondab ligi 700 teost enam kui 70 autorilt, pakkudes ülevaadet fotograafia ajaloost selle algusaegadest tänapäevani.

Näituse „Remember Me” autorite seas on mitmeid kunstifotograafia suurkujusid, aga ka moefotograafia ajalugu kujundanud nimesid, nagu Irving Penn, Richard Avedon, Helmut Newton ja Edward Steichen. Eraldi tähelepanu on pööratud Irving Penni loomingule, millele pühendatud väljapanek „The World According to Penn” koondab ligi 450 fotot, alates moe- ja portreefotodest kuni natüürmortideni.

Näitus ei järgi kronoloogilist ülesehitust, vaid loob dialoogi eri ajastute, žanrite ja fotograafiliste lähenemiste vahel. Esindatud on teiste seas Man Ray, Cindy Sherman, Nan Goldin, Wolfgang Tillmans ja Hiroshi Sugimoto.

Muide, näituse pealkiri viitab Ameerika kunstniku Barbara Krugeri samanimelisele teosele. Kruger on loonud muuseumi rotundi ka suuremõõtmelise installatsiooni „The History of Tears”, mis käsitleb mälu, identiteedi ja ühiskonna suhteid.

Näitus „Remember Me” on Pariisi Bourse de Commerce’is avatud kuni 18. jaanuarini 2027. Uuri lisa: pinaultcollection.com. 

Kai kunstikeskuses avaneb sel nädalavahetusel Taani-Korea kunstniku ja filmitegija Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“. Aastatel 2022-2024 valminud seitse videoteost on esmakordselt Euroopas esitlemisel terviksarjana, viies vaataja Korea lõunarannikul asuvale Jeju saarele. Näituse kuraator on Karin Laansoo.

Laupäeval, 17. oktoobril avatakse Kai kunstikeskuses tunnustatud kunstniku Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“, mis toob publikuni seitse nii ulatuselt kui ka filmikeelelt avarat videoteost, mille lähtekohaks on Kaiseni sünnisaar — traagilise ajalooga Jeju. Saar Korea lõunarannikul, kus vägivalla ja vastupanu jäljed on kihistunud üksteise peale. Suures mõõtkavas projitseeritud ja ruumi paigutatud filmid ei seisa vaataja vastas, vaid ümbritsevad teda, luues tõusu ja mõõna rütmis kulgeva liikumise läbi rituaali, müütide, leina ja mälu. Vaatamisest saab tunnistamise ja äratundmise viis. Jane Jin Kaisen nimetab seda „teistmoodi tõlkimiseks”, praktikaks, mille kaudu saab seni vaigistatud ajalugu nähtavaks uuel moel.

Jane Jin Kaiseni loomingus ei jää ajalugu millekski, mida kõrvalt vaadelda või üksnes dokumenteerida. Aastaid koos šamaanide, sukeldujate ja saare kogukondadega töötanud kunstnik käsitleb filmitegemist rituaalse praktikana. Nii nagu Jeju šamaanlikus traditsioonis, põimuvad ka tema filmides minevik ja olevik, kus rituaalid loovad võimaluse elavate ja surnute kohtumiseks, nendevaheliste sidemete hoidmiseks ning uue tähenduse andmiseks.

Kaiseni filmitsükkel liigub vabalt intiimse ja kosmilise, isikliku ja müütilise vahel; eaka sukelduja ilmast räsitud kätest maailma loomiseni. Jeju mütoloogiale toetudes seab kunstnik kesksele kohale naised kui teadmiste kandjad ja hoidjad. Nende seas on Seolmundae Halmang, vanaemast jumalanna, kelle kehast sündis saar; ning printsess Bari, keda Kaisen ei tõlgenda kuuleka tütrena, vaid piiride ületaja ning eri maailmade vahendajana. Müütiliste tegelaste lood haakuvad ka kunstniku enda perekonna ajalooga: Kaiseni ema ja vanaema olid haenyeo’d, Jeju saare naissukeldujad, kes teenivad elatist mereandidest, sukeldudes ilma hapnikumaskideta mitmekümne meetri sügavusele ookeanipõhja neid püüdma ja korjama. Nende merega seotud teadmised ja kogemused läbivad kogu filmitsüklit. Olulisel kohal on ka sochang, Korea üleminekuriitustel kasutatav pikk valge puuvillane kangas. Filmides lookleb see üle musta laavapinna, kandub vee alla ja rullub lahti kui side, mis ühendab üht põlvkonda järgmisega.

„Tallinnal on Jeju saarega palju ühist: mõlemad on mere kujundatud paigad ning mõlema lugu kannavad inimesed, kes on andnud oma lugusid edasi põlvest põlve ja leidnud uusi viise nende jutustamiseks. Jane Jin Kaiseni filmid avavad dialoogi meie kahe ranniku vahel, kutsudes mõtlema sellele, kuidas mälu edasi kandub ja kuidas kogukonnad uuenevad. Kaisen annab hääle naiste teadmistele ja saare müütidele ning pakub vaatamisviisi, mis on tähelepanelik, avatud ja lootusrikas,” kirjeldab Kai kunstikeskuse kunstiline juht ja näituse kuraator Karin Laansoo.

Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“ on Kai kunstikeskuses avatud 17. oktoobrist 2026. kuni 21. veebruarini 2027. aastal. Laupäeval, 17. oktoobril kell 14.00 toimub erituur ja kohtumine kunstnikuga. Lisainfo: kai.center.