Sel nädalal ilmus kodumaise laulja Alonette’i debüütalbum “Compass”— kogumik, kus tema ühiskonda ja isiklikke tundmusi peegeldavad tekstid põimuvad nostalgiahõngulise, värviküllase helikeelega. Albumis on aimata ka 60ndate ja 70ndate klassikalise popmuusika mõjutusi.

Nime Alonette taga on Anett Tamm ning Portailil avanes meeldiv võimalus temaga muusikast ja inspiratsioonist vestelda.

Alustuseks, räägi meile, mis lugu on artistinimega Alonette?

Kogusin 2023. aasta sügisel hoogu ja julgust sooloprojekti käimalükkamiseks, et anda välja muusikat, millele polnud sel hetkel veel õiget väljundit ja mis oli liialt erinev esitamiseks minu muude väljakujunenud ansamblitega. Esialgne plaan oli sooloprojektiks võtta lihtsalt oma täisnimi, kuid tasapisi tekkis uuele muusikale selgem suund ja visioon. Seda uut loomingumaailma mõtteis marineerides torkas ühel õhtul pähe nimi Alonette, mis tundus koheselt õige.

Alonette on tagurpidi u-ga alouette ehk prantsuse keeles lõoke, laululind. Lisaks sisaldub Alonette’is väga sobivalt minu eesnimi Anett. Nimest võib välja lugeda ka üksindust tähendava sõna “alone”, mida tõlgendan pigem võimestava kui melanhoolsena, sest kuigi sooloprojekt arendab minus uutmoodi iseteadlikkust, on mu ümber sel teekonnal palju suurepäraseid muusikuid ja toetavaid inimesi.

Sul on valminud täispikk album. Kas sul on kindel meetod, kuidas sinu lood sünnivad – alustad sa alati meloodiaga, sõnadega või mõne kindla tundega?

Alonette’i lood on saanud alguse tuumikust ehk sõnumist, mille ümber olen ehitanud detailid. Esmalt ajendab mõni hinge kripeldav teema, tunne või olukord mind oma mõtteid sõnadesse seadma ja sünnib jutuke või luuletus. Sageli tekib sõnu kirjutades ka juba meloodia või rütm, mis sõnumit ja tunnet kannab ning tasapisi laulu struktuuri vormib. Seejärel võtan kätte kitarri või istun klaveri taha ja arendan välja harmoonilise ja arranžeeringulise terviku.

Varasemalt ma laulusõnadele nii suurt rõhku ei pööranud ja nad olid rohkem kaunistuse rollis, muusika ise tundus alati olulisem ja põnevam. Viimastel aastatel kirjutades ning eriti Alonette’ina on sõnad saanud lähtepunktiks, mis on andnud lauludele hoopis isiklikuma mõõtme.

Kas on mõni lugu sellel albumil, mis on sulle endale eriliselt südamelähedane? 

Kõik laulud albumil on minu jaoks südamelähedased, kuid teistest veidi tähendusrikkam on “Twist of Fate”, sest väga positiivse saatuse keerdkäiguna sai laulu avaldamisest kogu Alonette’i seiklus alguse.

Mis oli selle albumi loomise juures kõige suurem väljakutse ja mis pakkus kõige rohkem rahulolu?

Minu jaoks on alati suurimaks väljakutseks olnud avaldamiseelne ettevalmistusperiood, ka Alonette’i albumi puhul. Muusika ise on selleks hetkeks valmis ning loominguliselt on endast juba kõik justkui antud, kuid siis on vaja hakata nuputama, kuidas loodu parimal viisil teiste inimesteni viia. Avaldamist ette valmistades jõuab mulle ikka ja jälle kohale, et infost küllastunud maailmas haarab inimesi esmalt pakend, ning see heidutab mind sageli. Katsumus on viimane “pakendamise” etapp teha samuti enda jaoks loominguliseks ning jääda endale truuks, säilitada ehedus ning mitte ära kaotada sidet teose sügavama mõttega.

Rahuloluhetki, kus tundsin, et olen õiges kohas ja teen õiget asja, oli albumi loomise juures õnneks oluliselt rohkem. Kõige rikastavamad olid mängurõõmu ja vabadusetunnet täis hetked protsessis, mida kogesin kirjutades, muusikutega proovi tehes ning stuudios.

Millist sõnumit või tunnet tahad oma muusikaga kuulajateni tuua? Kas see on ajas ka muutunud?

Kindlasti on ajas küpsenud see, kuidas mõtestan kunsti tähtsust ja mõju ning oma rolli loomingulise inimesena ühiskonnas. Kunstil on võime panna inimesi sügavamalt mõtlema ja tundma ning ennast avama, mis võib viia parema mõistmiseni ja arvestavama suhtumiseni. Loodan samuti luua oma muusikaga õhkkonda, milles võib vabalt kõiki emotsioone läbi elada, kuid leida ka jõudu raskustega silmitsi seismiseks ja arenemiseks.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Anett Tamm (@alonette_)

Kui sa saaksid valida ükskõik millise artisti – elava või lahkunud –, kellega koos ühe loo teha, kes see oleks ja miks?

Kui selline võimalus antaks, peaksin valima Joni Mitchelli, kes on elanud väga seiklusrikast ja loomingut täis elu. Tema muusika on vahetu, samas nii poeetiline, sageli ka ühiskonnakriitiline. Kordumatu ja liigutav on nii tema hääl, kitarrimäng kui ka laulukirjutamine. Temasuguse elutarga kunstnikuga oleks meeletult põnev mõtteid vahetada ja koos kirjutada.

Ning lõpetuseks. Millal ja kus saab sinu uut albumit kuulda?

Minu uus album “Compass” ilmus digitaalselt 10. märtsil ja on täna kuulatav kõigil streaming platvormidel. Elavas esituses saab albumi laule kuulda 19. märtsil Tallinnas, klubis Uus Laine. Laval liitub minuga bänd koosseisus Erki Pärnoja, Raun Juurikas, Marti Tärn ja Martin Petermann.

Karl-Erik Taukar ja An-Marlen on ühendanud jõud uuel singlil „Teineteiseta“ – koostööl, mis toob kokku kaks Eesti popmuusika eriilmelist autorit ja esitajat.

Lugu hakkas kuju võtma Taukari ja tema bändi kitarristi, produtsendi ning laulukirjutaja Eric Kammiste käe all. Esimeste demode valmides tekkis Taukaril mõte kutsuda kaasa An-Marlen, kellega tutvuti „Su nägu kõlab tuttavalt“ salvestustel – et seda lugu üheskoos edasi kirjutada ja duetina esitada. „Läks õnneks, tahtiski,“ võtab Taukar koostöö alguse kokku.

An-Marleni sõnul oli otsus lihtne. “Lisaks sellele, et Karl on meeletult sümpaatne ja muhe, oli stuudios tore avastada, et meie maitse muusikalistes küsimustes ühtib ideaalselt ja mõni hetk isegi täiendas üksteist. Kordaks teinekordki!” kirjeldas lauljatar ühist loomeprotsessi.

„Teineteiseta“ autorite ja produtsentide ringi kuuluvad lisaks Taukarile, An-Marlenile ja Kammistele Kerli Kivilaan ning Vallo Kikas. Tulemuseks on emotsionaalne poplugu, mille keskmes on kahe inimese vaheline lähedus ja samal ajal nende vahele jääv distants.

Sama motiivi jätkab Patrik Printsi lavastatud muusikavideo, kus peategelased liiguvad ühes ajas ja ruumis, kuid nende teed ei taha päriselt ristuda. An-Marleni sõnul lisas Printsi visuaalne käsitlus loole sügavuse, mida autorid kirjutamise ajal veel ise märgata ei osanud.

Disainer ja ettevõtja Siim Karro on liikunud ruumiloome alalt üha sügavamale biotehnoloogia ja materjaliarenduse maailma. Ta on mütseelipõhiseid materjale arendava Myceeni kaasasutaja ja tegevjuht ning tema töö keskmes on küsimus, kuidas viia eksperimentaalsed biomaterjalid laborist ja väiketootmisest laiemasse kasutusse. Disainiöö rahvusvahelisel konverentsil „The Future of Product Design / Tootedisaini tulevik“ räägib Karro sellest, miks uued lahendused, mis näivad vastavat tänastele probleemidele, ei jõua siiski kasutusse üleöö.

Vestlesime Siimuga sellest, millised materjalid ja tootmisviisid kujundavad homset disaini, kuidas sünnib päriselt konkurentsivõimeline materjaliinnovatsioon ning mis peab muutuma, et tänased eksperimendid jõuaksid homme meie kodudesse, hoonetesse ja igapäevaellu.

Millisel hetkel said aru, et seened ja mütseel ei ole sinu jaoks enam lihtsalt põnev eksperiment, vaid midagi, millele tahad päriselt oma töö ja ettevõtte üles ehitada?

See arusaam tekkis tegelikult alles siis, kui olime Myceeni juba asutanud ja töö täie hooga käis. Ma ei saa öelda, et oleks olnud üks konkreetne hetk, mil otsustasin, et nüüd on nii. Pigem on see olnud orgaaniline kasv selles suunas. Materjali enda potentsiaal andis pidevalt hoogu juurde.

Seenematerjal kõlab endiselt paljude jaoks pisut futuristlikult või isegi veidralt. Mis on kõige suurem eelarvamus, millega Myceen kokku puutub, ja millal muutub „huvitav alternatiivmaterjal“ sinu jaoks päriselt konkurentsivõimeliseks materjaliks?

Minu jaoks on see muutus juba toimunud. Laiema üldsuseni jõuab see teadmine siis, kui suudame materjali toota samas suurusjärgus nagu tavapäraseid materjale. Praegu otsustab turg suuresti selle järgi, mida kasutada, arvestades eelkõige hinda ja omadusi. Kui suudame näidata, et võistleme selles raamistikus, on meie materjalidel eelis, sest tootmine ei sõltu energiamahukatest protsessidest ega esmase tooraine kasutamisest.

Myceen alustas valgustite ja sisustustoodetega, nüüd liigute järjest enam ehitusmaterjalide, sealhulgas isolatsiooni suunas. Kui suur hüpe on liikuda Eesti tootedisaini auhinnaga BRUNO pärjatud tootest materjalini, mida võiks ühel päeval kasutada tuhandetes hoonetes? 

Sisustustooted on olnud väga hea vahend uudse materjali tutvustamiseks. Oleme tõestanud, et neid on võimalik toota ka piiratud tingimustes – seda kinnitavad arvukad projektid üle maailma, kodudest baaride ja kontoriteni.

Ehitusmaterjalidega siseneme aga täiesti uude maailma. See eeldab suurt tootmisvõimekust ning seda, et materjalid vastaksid eri turgude nõuetele, mis on kujunenud aastakümneid kasutusel olnud materjalide põhjal. Sellisesse turuloogikasse sissesulandumine võib tunduda keeruline, kuid näen, et isegi oma konservatiivsuse poolest tuntud ehitussektoris on tulemas suured muutused, arvestades seda, kui palju innovatsiooni selle ümber praegu toimub.

Kestlikkusest on saanud disainimaailmas peaaegu kohustuslik sõna. Kuidas eristada sinu meelest tegelikku muutust rohelisest retoorikast ja kas see võiks sinu arvates olla midagi, millega Eesti disain maailmas edu saavutab?

Üleminekuperioodidel võib tunduda, et millestki räägitakse ebavajalikult palju ning tekkida võib isegi väsimus või vastuseis. Tegelik muutus on toimunud siis, kui me ei pea enam kestlikkust müügiargumendina kasutama, vaid saame aru, et see ongi kõige eelduseks, mida teeme.

Üksikute väikeste näidetega ei saavuta aga suuremat edu, mis maailmas silma paistaks. Selleks on vaja riigipoolset toetavat tööstuspoliitikat, sest ainult projektipõhisest rahastusest ei piisa. Hea näide on Itaalia, kus pärast Teist maailmasõda loodi tööstuse moderniseerimiseks väiketootjatele soodsad tingimused maksusoodustuste ja muude toetavate meetmete näol. Selle tulemusel tekkisid tööstuspiirkonnad ja tootmisvõrgustikud, mis omakorda lõid tingimused kohalikele disaineritele. Sõjajärgsed Itaalia disainerid olid kahtlemata geniaalsed, kuid ilma kohaliku tööstuse võimekuseta poleks nad ilmselt saavutanud sellist rahvusvahelist mainet. Ainult heast disainerist ei piisa, vaja on ka tööstust, mis võimaldab tal end täielikult väljendada.

Ilma kogu ettekannet ette ära rääkimata, mis on see üks mõte, mille tahad Disainiöö konverentsi publikule kaasa anda?

See vestlus avabki tegelikult natuke teemat, mida oma ettekandes käsitlen. Tahan rääkida sellest, miks uued lahendused, mis justkui lahendavad tänaseid probleeme, ei jõua kasutusse üleöö.

Milline täna kasutusel olev materjal või tootmisviis võib meile kümne aasta pärast tunduda täiesti vananenud ja keskkonnavaenulik?

Üks teema, millest teadlikkus loodetavasti kasvab, on materjalide mõju tervisele. Tänapäeval väga tavalised materjalid nagu lamineeritud mööbliplaadid, vineer ja isegi liimpuit, sisaldavad liime, sideaineid ja muud ehituskeemiat, mis võib mõjutada inimeste tervist. See on nähtamatu probleem, mida on teaduslikult uuritud, kuid millele pole seni piisavalt tähelepanu pööratud.

Loodan näha ka seda, et praegu veel eksperimentaalsed materjalid on leidnud endale sobiva rakenduse. Ja kui ebamõistlikult toodetud materjalid pole selleks ajaks kasutusest kadunud, siis vähemalt on neid arendatud märksa mõistlikumateks ja keskkonda vähem kurnavateks lahendusteks.

28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee.