Sel nädalal ilmus kodumaise laulja Alonette’i debüütalbum “Compass”— kogumik, kus tema ühiskonda ja isiklikke tundmusi peegeldavad tekstid põimuvad nostalgiahõngulise, värviküllase helikeelega. Albumis on aimata ka 60ndate ja 70ndate klassikalise popmuusika mõjutusi.

Nime Alonette taga on Anett Tamm ning Portailil avanes meeldiv võimalus temaga muusikast ja inspiratsioonist vestelda.

Alustuseks, räägi meile, mis lugu on artistinimega Alonette?

Kogusin 2023. aasta sügisel hoogu ja julgust sooloprojekti käimalükkamiseks, et anda välja muusikat, millele polnud sel hetkel veel õiget väljundit ja mis oli liialt erinev esitamiseks minu muude väljakujunenud ansamblitega. Esialgne plaan oli sooloprojektiks võtta lihtsalt oma täisnimi, kuid tasapisi tekkis uuele muusikale selgem suund ja visioon. Seda uut loomingumaailma mõtteis marineerides torkas ühel õhtul pähe nimi Alonette, mis tundus koheselt õige.

Alonette on tagurpidi u-ga alouette ehk prantsuse keeles lõoke, laululind. Lisaks sisaldub Alonette’is väga sobivalt minu eesnimi Anett. Nimest võib välja lugeda ka üksindust tähendava sõna “alone”, mida tõlgendan pigem võimestava kui melanhoolsena, sest kuigi sooloprojekt arendab minus uutmoodi iseteadlikkust, on mu ümber sel teekonnal palju suurepäraseid muusikuid ja toetavaid inimesi.

Sul on valminud täispikk album. Kas sul on kindel meetod, kuidas sinu lood sünnivad – alustad sa alati meloodiaga, sõnadega või mõne kindla tundega?

Alonette’i lood on saanud alguse tuumikust ehk sõnumist, mille ümber olen ehitanud detailid. Esmalt ajendab mõni hinge kripeldav teema, tunne või olukord mind oma mõtteid sõnadesse seadma ja sünnib jutuke või luuletus. Sageli tekib sõnu kirjutades ka juba meloodia või rütm, mis sõnumit ja tunnet kannab ning tasapisi laulu struktuuri vormib. Seejärel võtan kätte kitarri või istun klaveri taha ja arendan välja harmoonilise ja arranžeeringulise terviku.

Varasemalt ma laulusõnadele nii suurt rõhku ei pööranud ja nad olid rohkem kaunistuse rollis, muusika ise tundus alati olulisem ja põnevam. Viimastel aastatel kirjutades ning eriti Alonette’ina on sõnad saanud lähtepunktiks, mis on andnud lauludele hoopis isiklikuma mõõtme.

Kas on mõni lugu sellel albumil, mis on sulle endale eriliselt südamelähedane? 

Kõik laulud albumil on minu jaoks südamelähedased, kuid teistest veidi tähendusrikkam on “Twist of Fate”, sest väga positiivse saatuse keerdkäiguna sai laulu avaldamisest kogu Alonette’i seiklus alguse.

Mis oli selle albumi loomise juures kõige suurem väljakutse ja mis pakkus kõige rohkem rahulolu?

Minu jaoks on alati suurimaks väljakutseks olnud avaldamiseelne ettevalmistusperiood, ka Alonette’i albumi puhul. Muusika ise on selleks hetkeks valmis ning loominguliselt on endast juba kõik justkui antud, kuid siis on vaja hakata nuputama, kuidas loodu parimal viisil teiste inimesteni viia. Avaldamist ette valmistades jõuab mulle ikka ja jälle kohale, et infost küllastunud maailmas haarab inimesi esmalt pakend, ning see heidutab mind sageli. Katsumus on viimane “pakendamise” etapp teha samuti enda jaoks loominguliseks ning jääda endale truuks, säilitada ehedus ning mitte ära kaotada sidet teose sügavama mõttega.

Rahuloluhetki, kus tundsin, et olen õiges kohas ja teen õiget asja, oli albumi loomise juures õnneks oluliselt rohkem. Kõige rikastavamad olid mängurõõmu ja vabadusetunnet täis hetked protsessis, mida kogesin kirjutades, muusikutega proovi tehes ning stuudios.

Millist sõnumit või tunnet tahad oma muusikaga kuulajateni tuua? Kas see on ajas ka muutunud?

Kindlasti on ajas küpsenud see, kuidas mõtestan kunsti tähtsust ja mõju ning oma rolli loomingulise inimesena ühiskonnas. Kunstil on võime panna inimesi sügavamalt mõtlema ja tundma ning ennast avama, mis võib viia parema mõistmiseni ja arvestavama suhtumiseni. Loodan samuti luua oma muusikaga õhkkonda, milles võib vabalt kõiki emotsioone läbi elada, kuid leida ka jõudu raskustega silmitsi seismiseks ja arenemiseks.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Anett Tamm (@alonette_)

Kui sa saaksid valida ükskõik millise artisti – elava või lahkunud –, kellega koos ühe loo teha, kes see oleks ja miks?

Kui selline võimalus antaks, peaksin valima Joni Mitchelli, kes on elanud väga seiklusrikast ja loomingut täis elu. Tema muusika on vahetu, samas nii poeetiline, sageli ka ühiskonnakriitiline. Kordumatu ja liigutav on nii tema hääl, kitarrimäng kui ka laulukirjutamine. Temasuguse elutarga kunstnikuga oleks meeletult põnev mõtteid vahetada ja koos kirjutada.

Ning lõpetuseks. Millal ja kus saab sinu uut albumit kuulda?

Minu uus album “Compass” ilmus digitaalselt 10. märtsil ja on täna kuulatav kõigil streaming platvormidel. Elavas esituses saab albumi laule kuulda 19. märtsil Tallinnas, klubis Uus Laine. Laval liitub minuga bänd koosseisus Erki Pärnoja, Raun Juurikas, Marti Tärn ja Martin Petermann.

An-Marlen ja Kermo Murel avaldasid ühise singli „Tähtede eest”, mille sünd ulatub tagasi aega, mil artistid astusid TV3 „Su nägu kõlab tuttavalt” laval üles Modern Talkingu kehastustena. Toonasest telehetkest kasvas ajapikku välja mõte teha koos muusikat ka väljaspool paroodia ja karakterimängu raamistikku.

An-Marlen sõnas, et ühise loo plaan õhus juba pikemat aega. Stuudiosse jõuti aga üsna juhusliku tööprotsessi kaudu: esmalt prooviti kirjutada hoopis teist pala, ent kui Kermo Murel mängis ette ühe oma demo, tekkis äratundmine kiiresti. Peagi liitus protsessiga Markus Palo ning lugu sai stuudios konkreetse kuju.

Murel kirjutas „Tähtede eest” refrääni esmase versiooni koduses köögis, ent pala arenes edasi Berliinis koos produtsent boipepperoniga. Singli produtseerimisel osalesid lisaks boipepperonile ka Markus Palo, kes on mõlemad seotud mitmete nüüdisaegse Eesti popi ja elektroonilise muusika projektidega. „Tähtede eest” liigubki selles vahevööndis, kus meloodiline pop, klubikultuuri energia ja väikese traagikaga laetud romantika kohtuvad ilma liigse seletamisvajaduseta.

Loole valmis ka muusikavideo, mille režissöör on Loviisa Jännes. Video asetab artistid liminaalsetesse, kergelt düstoopilise atmosfääriga ruumidesse, kus poploo tähesära ei ole mitte niivõrd efekt, kuivõrd seisund.

Andreas Poom avaldas täna uue 6-loolise EP “CLAW MARKS”, mis on lõppakordiks kahele seniavaldatud singlile “what’s wrong with me?” ja “better than me (i betcha!)”. Kogumik on täielikult kirjutatud ja produtseeritud Andrease enda poolt ning avab eelnenud kahe aasta sisekaemust, avastust ja emotsionaalset ausust. 

EP-l kohtuvad isiklikud lood ja akustilistel instrumentidel põhinev produktsioon. “EP on justkui pilguheit minu kahe viimase aasta sisemaailma, peegeldades mõtteid ja tundeid perioodist, mil õppisin ennast ja inimesi minu ümber paremini mõistma,” räägib Andreas. “Me kõik jätame teineteisse silmale nähtamatuid jälgi ja selle lühialbumi kirjutamise protsess oli minu kihk omadega toime tulla.”

Osa EP vokaale on salvestatud Hispaanias perereisil olles sülearvuti mikrofoniga. “Algselt mõtlesin materjali kvaliteetsemalt sisse laulda, kuid siis taipasin, et just see toetas laulusõnade toorust ja ausust,” avab Andreas. See valik – rohkem instinkt kui strateegia – on kujunenud üheks plaadi iseloomulikuks jooneks.

Kuula Andrease uut albumit Spotifyst!