Foto: Mari Makarov
Alonette on mitmekülgse laulja-laulukirjutaja Anett Tamme värske alias. Alonette’i looming ühendab 70ndate pop- ja rokkmuusika mõjutused igatsusega tänapäevaste tõlgenduste järele. Nii püüdleb ta muusika sentimentaalse ilu, satiiriliste tekstide ja siira väljendusviisi vahelise tasakaalu poole.
““Costume” räägib igatsusest olla nähtud ja väärtustatud iseendana, maskide ja kostüümideta,” sõnab Alonette. “Laul viitab ka emotsionaalse intiimsuse puudumisele kaasaegsetes inimsuhetes, milles peljatakse haavatavust, tunnustatakse kättesaamatuid ideaale ning teeseldakse hoolivust – nagu näitemängus.”
Anett Tamme hääle ja lauludega on jazzisõbrad tuttavad ansamblitest Alfa Collective ja TamTam duo. Samuti teatakse teda koostööst prantsuse helilooja ja kitarristi David Chevallier’ga, kelle ansambliga tuuritati sel sügisel Prantsusmaal, Soomes ja Eestis kavaga “Borders“. 2022. aastal Noore Jazzitalendi auhinna pälvinud Anett Tamm on pidevalt laiendanud oma muusikalist haaret – Alonette’ina võlub ta kuulajaskonda lugudega, mis ühendavad möödunud aegade nostalgia ja tänapäevase tunnetuse.
An-Marlen sõnas, et ühise loo plaan õhus juba pikemat aega. Stuudiosse jõuti aga üsna juhusliku tööprotsessi kaudu: esmalt prooviti kirjutada hoopis teist pala, ent kui Kermo Murel mängis ette ühe oma demo, tekkis äratundmine kiiresti. Peagi liitus protsessiga Markus Palo ning lugu sai stuudios konkreetse kuju.
Murel kirjutas „Tähtede eest” refrääni esmase versiooni koduses köögis, ent pala arenes edasi Berliinis koos produtsent boipepperoniga. Singli produtseerimisel osalesid lisaks boipepperonile ka Markus Palo, kes on mõlemad seotud mitmete nüüdisaegse Eesti popi ja elektroonilise muusika projektidega. „Tähtede eest” liigubki selles vahevööndis, kus meloodiline pop, klubikultuuri energia ja väikese traagikaga laetud romantika kohtuvad ilma liigse seletamisvajaduseta.
Loole valmis ka muusikavideo, mille režissöör on Loviisa Jännes. Video asetab artistid liminaalsetesse, kergelt düstoopilise atmosfääriga ruumidesse, kus poploo tähesära ei ole mitte niivõrd efekt, kuivõrd seisund.
EP-l kohtuvad isiklikud lood ja akustilistel instrumentidel põhinev produktsioon. “EP on justkui pilguheit minu kahe viimase aasta sisemaailma, peegeldades mõtteid ja tundeid perioodist, mil õppisin ennast ja inimesi minu ümber paremini mõistma,” räägib Andreas. “Me kõik jätame teineteisse silmale nähtamatuid jälgi ja selle lühialbumi kirjutamise protsess oli minu kihk omadega toime tulla.”
Osa EP vokaale on salvestatud Hispaanias perereisil olles sülearvuti mikrofoniga. “Algselt mõtlesin materjali kvaliteetsemalt sisse laulda, kuid siis taipasin, et just see toetas laulusõnade toorust ja ausust,” avab Andreas. See valik – rohkem instinkt kui strateegia – on kujunenud üheks plaadi iseloomulikuks jooneks.
Kuula Andrease uut albumit Spotifyst!
