Foto: Eva Saar | Rene Jakobson.
Eva, olid üks eestvedajatest, kelle käe all Jazzkaare kontoris Kräsh hakkas sündima. Kui keegi küsib sinult, miks on vaja lastele eraldi jazzifestivali, siis kuidas vastad?
Laste jazzifestival oli Jazzkaare pikaaegne unistus. Oleme Jazzkaare perekontserte korraldanud aastast 2012 ja seda tehes nägime, kui tänulik on publik spetsiaalselt lastele loodud programmi eest. Lisaks on need kontserdid toonud alati nii palju rõõmu osalejatele, muusikutele kui ka korraldajatele. Tundsime ka vastutust, et meid nakatanud jazzipisik leviks ka lastele ja noori rütmimuusikast õppureid jaguks, sest nii läheb ka tulevikus jazzivaldkonnal Eestis hästi. Samas tahtsime lisaks kontsertidele pakkuda lastele nii palju enamat ja seda kõike teadlikult lastele loodud keskkonnas, mis toetab ja innustab neid veel rohkem muusikaga tegelema. Seda kõike me aga kevadise Jazzkaare raames pakkuda ei saanud.
Nii oligi Tallinna laste jazzifestival Kräsh ühe pikaaegse unistuse täitumine. Ja mitte ainult meile, vaid noorele publikule suunatud jazziprogrammile mõtlesid ka Eesti Jazzliit, Eesti Rütmimuusika Hariduse Liit, Philly Joe’s jazziklubi ja mitmed teised. Kui UNESCO muusikalinn Tallinn kutsus muusikalinna programmiks esitama uusi ideid, siis tuligi jazzivaldkonna ühisel istumisel valdkonnaülene äratundmine, et nüüd ongi aeg laste jazzifestivali idee teoks teha. Kogu valdkonna jaoks on oluline, et jazz oleks popp, publik püsiks noor ja uusi muusikuid kasvaks peale. Laste jazzifestival koos muusikalaagrite, spetsiaalse kontsertprogrammiga lastele, noorte endite esinemiste, erinevate töötubade, artistidega kohtumistega, jazziklubi ja stuudiote külastamisega ning palju muuga aitavad selleks kaasa. Ja kõik see areng saab teoks tänu UNESCO muusikalinn Tallinnale.
Kräsh toimub sel aastal juba kolmandat korda. Mis olid põhilised eesmärgid, kui Kräshi planeerima hakkasite ja kas tänaseks tundub, et need on ka täitunud?
Tallinna laste jazzifestival Kräsh eesmärk on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste jazzmuusika juurde toomine. Festivali missiooniks on pakkuda lastele ja noortele kvaliteetset haridusprogrammi ning meelelahutust koos kaasalöömise ning esinemisvõimalustega ning läbi selle harida ja arendada noore publiku muusikalist silmaringi ja huvi jazzi vastu ning kasvatada uusi avatud meelega kultuuri- ja jazzisõpru.
Ja nüüd kolmandal aastal saame öelda, et publik on meid üles leidnud. Seda näitab see, et muusikalaagritesse kandideerimine on väga populaarne ja ka piletimüük festivalile läheb hästi. Sel aastal katsetame esimest korda koolidele suunatud muusikapäeva, ka see päev on juba täitunud osalemissoovidega. Meil on peale kasvamas juba mitusada jazzifänni ja ka noori korraldajaid, kes tahaksid tulevikus ka Jazzkaart või miks mitte ka mõnda teist festivali korraldama hakata. Lisaks rõõmustame väga, et Kräshi muusikalaager on aidanud üles leida neid noori, kes tundsid endas ära tõelise muusikaarmastuse ja on läinudki tänaseks MUBAsse rütmimuusikat õppima. Ja kui üks armastatud muusik ütles eelmisel Kräshil, et see on tema kõige lemmikum festival üldse ning need töötoad ja kontserdid pakuvad lisaks lastele ka täiskasvanutele (ja muusikutele endile) nii suurt ja sooja elamust, siis on see tõesti veel üks märk sellest, et teeme väga õiget asja.
Mil moel on Kräsh sind ennast üllatanud?
Kräsh on aidanud hoida Jazzkaare tiimi korraldajatena heas vomis ja julgustanud mugavustsoonist välja astuma. Kuigi meil on suur kogemus festivalide-kontsertide korraldamisel, siis üllatas, et ainult lastele suunatud programmi ja turunduse-kommunikatsiooni tegemine on palju keerulisem kui oskasime esialgu arvata. Samuti oli väljakutse täiesti uue asja käivitamine ja oma sihtrühma ülesleidmine. Õnneks saime endale appi kõige ägedama projektijuhi Maris Aljaste, kel on väga suur kogemus lastega tegutsemisel ja muusikaarmastuse jagamisel. Üheskoos oleme hakkama saanud südantsoojendava ettevõtmisega ning näeme nii selgelt, kuidas aitame muuta nende laste ja noorte tunnetust muusika suhtes positiivsemaks ning tuua neid muusika juurde.
Oleme seda festivali teinud koos lastega — küsinud lastelt tagasisidet juba korraldamisfaasis ja nende ettepanekute-soovidega arvestanud. Üks suurimaid üllatusi oli mulle laste eelistused artistide osas — vaieldamatu top 1 artist oli ka lastel ja noortel Anne Veski. Veel ei ole meil õnnestunud Annet Kräshile tuua, aga küll see unistus ka täitub. Samuti usaldasime laste ja noorte eelistusi nii festivali nime kui ka disaini osas. Ja jälle tasus noori usaldada, sest festivali Kräsh disain võitis aastal 2024 Eesti Muusikaettevõtluse Auhindadel aasta parima reklaami muustikasündmustele tiitli (disainer Viktor Gurov).
Millised on olnud sinu enda lemmikhetked Kräshi kahelt esimeselt festivalilt?
Lemmikud on kohtumised laste-noortega, seda nii korraldusfaasis kui ka festivalil. Südames on hetked noorte õhtujuhtidega lava tagant festivali avasõnade harjutamisest ja üheskoos nende õnnestumise üle rõõmustades. Samuti näha nii lähedalt seda noort publikut — süda avatud muusikale, võttes silmade särades avasüli vastu neile pakutava ja julgelt küsimas artistidelt seda, mis neil päriselt hingel on. Eriline hetk oli näha enda last rõõmustamas Kräshi festivalikülastuse üle, sellistel momentumil tunned, et meil on kõige ägedam töö üldse!
Oled Jazzkaarega seotud juba üle kümne aasta, ürituste korraldamisega pikemaltki. Kuidas oled nende aastate jooksul tajunud publiku muutumist – kas järelkasv on olemas?
Aastaid on Jazzkaare väliskülalised imestanud, kuidas Jazzkaare publik on nii noor. See on tõesti noorem kui jazzifestivalide publik mujal Euroopas. Loomulikult on Jazzkaar selleks teadlikult tööd teinud (lisaks perekontsertidele ka muud programmivalikud ja tegevused), aga mitte ainult, see on kogu Eesti jazzivaldkonna ühine panus, et jazzmuusika on Eestis populaarne ning jazzmuusikud hinnatud ja armastatud. Tundub, et aastatega läheb publik järjest avatumaks ning on valmis ka värskeid ja crazy’sid elamusi katsetama. Samas tahab publik kõige rohkem seda positiivset elamust, vaimuturgutust ning võimalust unustada igapäev ja sukelduda korraks emotsionaalselt kõrgemale, võttes selle elamuse endaga ka peale kontserti kaasa.
Tallinna laste jazzmuusikafestivali Kräsh, mille eesmärgiks on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste muusika juurde toomine, on ellu kutsunud festival Jazzkaar koostöös UNESCO Muusikalinn Tallinnaga. Sel aastal koosneb Kräsh kolmest osast – muusikalaagritest, avalikust festivalipäevast 1. juunil ning muusikapäevast 2. juunil, mis on suunatud koolidele. 1. juuni avalikul festivalipäeval on peaesinejateks Saara Pius kavaga „Pidu loomariigis“, Airi Liiva koos Laulupesa laululastega ning Puuluup koos Liisi Koiksoniga, lisaks toimuvad ka toredad töötoad näiteks Laura Põldvere ja Johan Randverega ning kohtumine Getter Jaaniga. Vaata kogu programmi ja leia piletid Kräshi kodulehelt!
“Ajal, mil suur osa tähelepanust on liikunud mittemateriaalsele disainile, on oluline tuua fookus tagasi tootedisainile ja meenutada valdkonna baasväärtusi. Tootedisain on ala, kus iga otsus, materjalist vormini, tootmisviisist kasutusea pikkuseni, mõjutab meie elu ja planeeti. Sel aastal küsime Disainiööl koos Eesti ja rahvusvaheliste disainiekspertidega: milline näeb välja vastutustundlik ja tulevikukindel tootedisain? Ka seekord festivali raames väljaantav BRUNO auhind on meie ühine vastus sellele küsimusele Eesti kontekstis – see on tunnustus innovaatilistele toodetele, mis seavad lati kõrgele nii esteetika, funktsionaalsuse kui kestlikkuse osas,” tutvustas festivali peateemat Disainiöö peakorraldaja Ilona Gurjanova.
Disainiöö keskmeks on neljapäeval, 1. oktoobril toimuv rahvusvaheline disainikonverents “Future of Product Design”, mis toob lavale rahvusvahelisi mõtlejaid ja disainipraktikuid. Peaesinejana astub üles Londoni disainistuudio Pearson Lloyd kaasasutaja Tom Lloyd, üks Suurbritannia juhtivaid tootedisainereid. Konverentsil esinevad ka Richard Hall (Suurbritannia), Raffaella Mangiarotti (Itaalia), Jean Louis Frechin (Prantsusmaa), Jonas Pettersson (Rootsi), Jaume Domenech (Saksamaa) jpt.
Tom Lloyd on samuti kuraator rändnäitusele “Well Made – what it means today”, mis avatakse Põhjala tehases festivalialal 28. septembril ning mis esitleb ligi 50 disaintoodet, püstitades küsimuse: mida tähendab “hästi tehtud” tänapäeva disainis? Lisaks rahvusvahelisele väljapanekule on kaasatud üle 20 tuntud Eesti inimese vaade disainile.
Festivali üks olulisemaid sündmusi on ka Eesti tootedisainiauhinna BRUNO 2026 näitus, mis toob publiku ette viimase kahe aasta Eesti tootedisaini paremiku kolmes kategoorias: elustiil, elukeskkondlik disain ja insenertehniline disain. Samuti antakse välja BRUNO Elutöö preemia. Disainiliidu poolt väljaantav auhind demonstreerib Eesti disainivaldkonna mitmekesisust ja kõrget taset ning peaks veenma nii ettevõtjaid kui avalikku sektorit hoogustama professionaalse disaini kaasamist. Näitus avatakse esmaspäeval 28. septembril. Auhinnad antakse pidulikult üle reedel, 2. oktoobril kell 19.00 toimuval Eesti Disainiauhinnad 2026 galal Põhjala tehases.
Nädalane programm pakub rikkalikku valikut näitusi, töötube ja disainiväljapanekuid. Prantsuse parimaid disaintooteid koondav France Impact Design Award näitus jõuab Tallinnasse koostöös Prantsuse disainikeskusega APCI. Rahvusvaheline disainierialade lõputööde platvorm Arts Thread Global Graduate Show esitleb üle kahekümne andeka noore disaineri töid üle maailma. Eesti disainikoolide väljapanek tutvustab Kõrgema Kunstikooli Pallas, Eesti Kunstiakadeemia, Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia, TalTechi ja Tallinna Ülikooli Haapsalu kolledži värskeimaid töid. Lisaks toob Haapsalu Graafilise Disaini Festivali rahvusvaheline kujundusgraafika näitus Tallinnasse kõnekaid plakateid üle maailma.
Festivali avab esmaspäeval, 28. septembril kestlikule rõivadisainile pühendatud etendus DOM. Kavas on veel ka inspireerivate välkloengutega PechaKucha Night, Disainioksjon, nädalavahetusel traditsiooniline disainiturg Disainitänav, mis hõlmab ka SISUSTUS+ väljapanekut jm. Valgustuskunstnikke kureerib Indrek Leht, tuues Põhjalasse põnevaid valgus- ja heliinstallatsioone. Tulemata ei jää ka festivali lasteala koostöös Vivita Tallinnaga ja rahvusvaheliste ekspertide juhendamisel toimuvad töötoad, millest osavõtmiseks ei pea omama disainiharidust, vaid mis on mõeldud kõikidele disainihuvilistele. Disainiöö satelliitprogrammi raames avatud stuudiod, galeriid ja ekskursioonid ootavad külastajaid üle kogu Tallinna.
Festivali pidevalt täieneva programmiga saab end kursis hoida Disainiöö veebikodus www.disainioo.ee.
Üks Kräshi külalistest on An-Marlen, kes kohtub festivalil noorte muusikahuviliste ja alustavate muusikutega, et jagada oma teekonda muusikani ning vastata nende küsimustele. Sündmuse eel avanes Portailil erakordne võimalus temaga juttu teha nii lapsepõlve esimestest muusikaelamustest, emakeeles loomise julgusest kui ka sellest, miks ei pea esimesed katsetused kohe laulude moodi olema.
An-Marlen, kui mõtled enda lapsepõlvele, siis milline oli see esimene muusikaline elamus, mis jäi kuidagi eriti selgelt meelde?
Vanemad viisid mind väiksena päris palju erinevaid etendusi vaatama ja kontserte kuulama ja võiksin erilisi mälestusi neist nimetada mitmeid. Kuulasin tollel ajal palju Eesti muusikat ja armastasin väga teatrimaailma. Kõige erilisema ma tooksin aga välja ajast, kui sain vanemana oma lemmikartiste välismaale kuulama minna. Teismeeast lemmikuks saanud Jorja Smithi nägin päris mitu korda, aga kõige eredamalt on meeles Londoni O2 live, mille piletid sain sünnipäevaks. Teda kuulates sain aru, kui väga ma armastan muusikat ja seda tunnet, kui saan ära tunda end kellegi teise loomingus. Kontserdil seda kõike kogeda on kuidagi eriti eriline.
Kas sul oli lapsena või teismelisena mõni artist, laul, plaat või kontsert, mis pani sind esimest korda tundma, et muusika võib olla ka sinu tee?
See oli kindlasti Inese “15 magamata ööd”. Kuulasin üldse väiksena palju CD-plaate. Sellel oli mingi oma võlu. Kuulasin palju ka Maarja-Liis Ilusa ja Liisi Koiksoni plaate. Mäletan, kuidas oma toas kõva häälega kaasa laulsin.
Popmuusikat nähakse sageli väga särava ja valmis vormina, aga selle taga on palju otsimist, katsetamist ja vahel ka ebakindlust. Mida oleksid tahtnud kuulda hetkel, kui ise alles alustasid?
Ma ütleks, et mul on olnud võrdlemisi pikk teekond leidmaks ennast artistina. Oma teed alustasin tehes ingliskeelset muusikat ja eesti keeles loomiseks pidin ma pikalt julgust koguma ja hoogu võtma. Täna ei kujutaks ma ennast teistmoodi ettegi. Armastan luua emakeeles muusikat ja tuua uut kõla meie maastikule. Naljakal kombel võiksin öelda, et ebakindlust tunnen ma pigem praegu rohkem, kui seda võib-olla algusaastatel. Mäletan, et uskusin enda muusikasse südamest ja teadsin, et see leiab oma kuulajad. Täna on mu jaoks saanud oluliseks areneda ja kasvada oma muusikas ja see tekitab omamoodi ebakindlust. Nooremana olin võib-olla hulljulgem ja teekonna alguses sain oma ebaõnnestumisi peita. Nüüd pean ikka ja jälle endale meelde tuletama, et loome sündis alati selle nautimisest ja kõike elus ei tasu liiga tõsiselt võtta. Usun, et oluline on nii ennast kui ka teisi uskuma panna, et unistama peab suurelt ja peame alati uskuma sellesse, mida teeme ja armastame.
Kui sa saaksid anda ühe nõuande nooremale An-Marlenile, kes alles avastab oma häält, kirjutamist ja lavalist kohalolu, siis mis see oleks?
Ma sooviks, et pisike An-Marlen naudiks kõiki neid samme, katsumusi, otsimist ja õnnestumisi. Vahel tunnen, et tehes on siht ainult järgmiste asjade suunas ja jääb märkamata, kuidas väiksed ja suured soovid täituvad.
View this post on Instagram
Sind tunnustati Eesti Muusikaauhindadel aasta naisartistina. Kuidas sa ise seda teekonda tajud – kas see tundub pigem suure hüppena, järjepideva töö loomuliku jätkuna või millegi kolmandana?
See on minu jaoks tohutult suur tunnustus ja kuigi mul on seljataga väga pikk tee, tundub see mulle pigem ikka väga suure hüppena. Olles pisikesest saadik käinud Muusikaauhindu vaatamas, tundub see kõik väga sürreaalne. Ma ei osanud seda tõesti isegi ette kujutada, vaid pigem lihtsalt tegin alati seda, mida armastasin ja see on toonud mu siia. Ei ole midagi ilusamat, kui olla tunnustatud oma loome eest.
Millal tekkis sul tunne, et artistiks olemine ei tähenda ainult laulmist või lugude kirjutamist, vaid ka tervikliku maailma loomist – koos heli, visuaalide, lavaoleku ja stiiliga? Kui teadlikult sa mõtled oma artistimaailma visuaalsele poolele?
Ma arvan, et see on artistiks olemise juures üks kõige olulisemaid asju. See on käinud minu muusikaga käsikäes algusest peale. Minu jaoks on see justkui võimalus minu kuulajal olla osa minu pisikesest mullist, mida saan kildude haaval jagada ja see on selle kõige suurem võlu.
Portaili lugejat huvitab ka moe ja muusika kokkupuutepunkt. Kui teadlikult sa mõtled lavale või avalikkuse ette minnes riietusest kui osast oma artistikeelest?
Mul on nii hea meel, et nad puutuvad või isegi käivad käsikäes. Ma ei arva, et see on ainult osa artistiks olemisest, vaid meist kõigist. Mood annab mulle palju suurema võime ennast väljendada ja inimestega jagada. Ilma üheta ei oleks minu jaoks teist.
Kas sul on enne lavale minekut mõni kindel rituaal, harjumus või mõte, mis aitab end õigesse seisundisse viia?
Lavad on kogu aeg erinevad ja igaüks on omamoodi ja mulle meeldib selles kohaneda. Mul on küll üks lemmikpõhjus, miks ma armastan esinemist. Minu lemmikhetk on see kontserdil, kui publik on lõpuks täielikult sinuga. See on iga kord erinev, võtab erinevalt kaua aega, vahel on terve publik juba esimesest loost sinuga kaasas, vahel läheb selleks aega terve live. Aga see on alati üks kindel moment, mis paneb mind niivõrd eriliselt tundma. Saan tänu oma muusikale inimestega üheks.
Mis annab sulle kõige rohkem energiat pärast intensiivset perioodi – vaikus, sõbrad, loodus, mõni täiesti muusikaväline tegevus?
Pere ja sõbrad, ideaalis Hiiumaal suvekodus.
Milline on sinu ideaalne vaba päev, kui kalendris ei ole proovi, esinemist ega stuudiot?
Kui mul on võimalus Hiiumaal olla, siis ideaalsemat kirjeldust sellele ei olekski. Olgu seal kas soe või külm, kas ma kütan ahju ja joon teed või päevitan ja käin rannas, kõik sealne on idüll. Aga kui see vaba päev peaks juhtuma Tallinnas, siis ma käiksin kindlasti trennis, sööksin head toitu ja mängiksin sõpradega lauamänge.
Kräshi kontekstis on oluline julgustada lapsi ja noori mitte ainult kuulama, vaid ka ise proovima. Mida soovitaksid noorele inimesele, kes tahab muusikat teha, aga ei tea veel, kust alustada või ei julge oma esimesi katsetusi teistele näidata?
Mind julgustasid ja inspireerisid muusikat tegema minu lemmikartistid ja sõbrad, kes armastasid muusikat ja loomist sama palju kui mina. Väga palju kirjutasin ka üksi muusikat. Esimesed 100 ei olnud veel laulu moodigi, aga need innustasid mind alati uusi kirjutama ja muusikat kuulama, millest inspiratsiooni saada ja sõpradega jagada.
An-Marleniga saavad noored muusikahuvilised kohtuda ja vestelda juba 31. mail Tallinna laste jazzifestivalil Kräsh, mis toimub tänavu PROTO avastustehases Noblessneris. Jazzkaare ja UNESCO muusikalinn Tallinna koostöös sündinud festival ühendab kontserdid, töötoad, kohtumised muusikutega ja PROTO põnevad eksponaadid. Esinevad Curly Strings koos Mudilaskoor Ellerheinaga, Valter Soosalu koos Kadri Voorandiga ning noortekollektiivid. Kogu programmi kohta saab lugeda Kräshi kodulehel.
