Kolm aastat tagasi kutsus festival Jazzkaar koostöös UNESCO Muusikalinn Tallinnaga ellu Tallinna laste jazzifestivali Kräsh, mis toimub tänavu 1.–2. juunil Eesti Noorsooteatris. Nii Kräshi kui Jazzkaare pikaaegne turundusjuht Eva Saar ütleb, et lastele oli oma muusikafestivali vaja eelkõige selleks, et neid varakult muusika juurde tuua ja Eesti kontserdipublikut noorena hoida.

Eva, olid üks eestvedajatest, kelle käe all Jazzkaare kontoris Kräsh hakkas sündima. Kui keegi küsib sinult, miks on vaja lastele eraldi jazzifestivali, siis kuidas vastad?

Laste jazzifestival oli Jazzkaare pikaaegne unistus. Oleme Jazzkaare perekontserte korraldanud aastast 2012 ja seda tehes nägime, kui tänulik on publik spetsiaalselt lastele loodud programmi eest. Lisaks on need kontserdid toonud alati nii palju rõõmu osalejatele, muusikutele kui ka korraldajatele. Tundsime ka vastutust, et meid nakatanud jazzipisik leviks ka lastele ja noori rütmimuusikast õppureid jaguks, sest nii läheb ka tulevikus jazzivaldkonnal Eestis hästi. Samas tahtsime lisaks kontsertidele pakkuda lastele nii palju enamat ja seda kõike teadlikult lastele loodud keskkonnas, mis toetab ja innustab neid veel rohkem muusikaga tegelema. Seda kõike me aga kevadise Jazzkaare raames pakkuda ei saanud.

Nii oligi Tallinna laste jazzifestival Kräsh ühe pikaaegse unistuse täitumine. Ja mitte ainult meile, vaid noorele publikule suunatud jazziprogrammile mõtlesid ka Eesti Jazzliit, Eesti Rütmimuusika Hariduse Liit, Philly Joe’s jazziklubi ja mitmed teised. Kui UNESCO muusikalinn Tallinn kutsus muusikalinna programmiks esitama uusi ideid, siis tuligi jazzivaldkonna ühisel istumisel valdkonnaülene äratundmine, et nüüd ongi aeg laste jazzifestivali idee teoks teha. Kogu valdkonna jaoks on oluline, et jazz oleks popp, publik püsiks noor ja uusi muusikuid kasvaks peale. Laste jazzifestival koos muusikalaagrite, spetsiaalse kontsertprogrammiga lastele, noorte endite esinemiste, erinevate töötubade, artistidega kohtumistega, jazziklubi ja stuudiote külastamisega ning palju muuga aitavad selleks kaasa. Ja kõik see areng saab teoks tänu UNESCO muusikalinn Tallinnale.

Kräsh toimub sel aastal juba kolmandat korda. Mis olid põhilised eesmärgid, kui Kräshi planeerima hakkasite ja kas tänaseks tundub, et need on ka täitunud?

Tallinna laste jazzifestival Kräsh eesmärk on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste jazzmuusika juurde toomine. Festivali missiooniks on pakkuda lastele ja noortele kvaliteetset haridusprogrammi ning meelelahutust koos kaasalöömise ning esinemisvõimalustega ning läbi selle harida ja arendada noore publiku muusikalist silmaringi ja huvi jazzi vastu ning kasvatada uusi avatud meelega kultuuri- ja jazzisõpru.

Ja nüüd kolmandal aastal saame öelda, et publik on meid üles leidnud. Seda näitab see, et muusikalaagritesse kandideerimine on väga populaarne ja ka piletimüük festivalile läheb hästi. Sel aastal katsetame esimest korda koolidele suunatud muusikapäeva, ka see päev on juba täitunud osalemissoovidega. Meil on peale kasvamas juba mitusada jazzifänni ja ka noori korraldajaid, kes tahaksid tulevikus ka Jazzkaart või miks mitte ka mõnda teist festivali korraldama hakata. Lisaks rõõmustame väga, et Kräshi muusikalaager on aidanud üles leida neid noori, kes tundsid endas ära tõelise muusikaarmastuse ja on läinudki tänaseks MUBAsse rütmimuusikat õppima. Ja kui üks armastatud muusik ütles eelmisel Kräshil, et see on tema kõige lemmikum festival üldse ning need töötoad ja kontserdid pakuvad lisaks lastele ka täiskasvanutele (ja muusikutele endile) nii suurt ja sooja elamust, siis on see tõesti veel üks märk sellest, et teeme väga õiget asja.

Mil moel on Kräsh sind ennast üllatanud?

Kräsh on aidanud hoida Jazzkaare tiimi korraldajatena heas vomis ja julgustanud mugavustsoonist välja astuma. Kuigi meil on suur kogemus festivalide-kontsertide korraldamisel, siis üllatas, et ainult lastele suunatud programmi ja turunduse-kommunikatsiooni tegemine on palju keerulisem kui oskasime esialgu arvata. Samuti oli väljakutse täiesti uue asja käivitamine ja oma sihtrühma ülesleidmine. Õnneks saime endale appi kõige ägedama projektijuhi Maris Aljaste, kel on väga suur kogemus lastega tegutsemisel ja muusikaarmastuse jagamisel. Üheskoos oleme hakkama saanud südantsoojendava ettevõtmisega ning näeme nii selgelt, kuidas aitame muuta nende laste ja noorte tunnetust muusika suhtes positiivsemaks ning tuua neid muusika juurde.

Oleme seda festivali teinud koos lastega — küsinud lastelt tagasisidet juba korraldamisfaasis ja nende ettepanekute-soovidega arvestanud. Üks suurimaid üllatusi oli mulle laste eelistused artistide osas — vaieldamatu top 1 artist oli ka lastel ja noortel Anne Veski. Veel ei ole meil õnnestunud Annet Kräshile tuua, aga küll see unistus ka täitub. Samuti usaldasime laste ja noorte eelistusi nii festivali nime kui ka disaini osas. Ja jälle tasus noori usaldada, sest festivali Kräsh disain võitis aastal 2024 Eesti Muusikaettevõtluse Auhindadel aasta parima reklaami muustikasündmustele tiitli (disainer Viktor Gurov).

Millised on olnud sinu enda lemmikhetked Kräshi kahelt esimeselt festivalilt? 

Lemmikud on kohtumised laste-noortega, seda nii korraldusfaasis kui ka festivalil. Südames on hetked noorte õhtujuhtidega lava tagant festivali avasõnade harjutamisest ja üheskoos nende õnnestumise üle rõõmustades. Samuti näha nii lähedalt seda noort publikut —  süda avatud muusikale, võttes silmade särades avasüli vastu neile pakutava ja julgelt küsimas artistidelt seda, mis neil päriselt hingel on. Eriline hetk oli näha enda last rõõmustamas Kräshi festivalikülastuse üle, sellistel momentumil tunned, et meil on kõige ägedam töö üldse! 

Oled Jazzkaarega seotud juba üle kümne aasta, ürituste korraldamisega pikemaltki. Kuidas oled nende aastate jooksul tajunud publiku muutumist – kas järelkasv on olemas? 

Aastaid on Jazzkaare väliskülalised imestanud, kuidas Jazzkaare publik on nii noor. See on tõesti noorem kui jazzifestivalide publik mujal Euroopas. Loomulikult on Jazzkaar selleks teadlikult tööd teinud (lisaks perekontsertidele ka muud programmivalikud ja tegevused), aga mitte ainult, see on kogu Eesti jazzivaldkonna ühine panus, et jazzmuusika on Eestis populaarne ning jazzmuusikud hinnatud ja armastatud. Tundub, et aastatega läheb publik järjest avatumaks ning on valmis ka värskeid ja crazy’sid elamusi katsetama. Samas tahab publik kõige rohkem seda positiivset elamust, vaimuturgutust ning võimalust unustada igapäev ja sukelduda korraks emotsionaalselt kõrgemale, võttes selle elamuse endaga ka peale kontserti kaasa.

Tallinna laste jazzmuusikafestivali Kräsh, mille eesmärgiks on noore publiku harimine, noorte muusikute innustamine ja laste muusika juurde toomine, on ellu kutsunud festival Jazzkaar koostöös UNESCO Muusikalinn Tallinnaga. Sel aastal koosneb Kräsh kolmest osast – muusikalaagritest, avalikust festivalipäevast 1. juunil ning muusikapäevast 2. juunil, mis on suunatud koolidele. 1. juuni avalikul festivalipäeval on peaesinejateks Saara Pius kavaga „Pidu loomariigis“, Airi Liiva koos Laulupesa laululastega ning Puuluup koos Liisi Koiksoniga, lisaks toimuvad ka toredad töötoad näiteks Laura Põldvere ja Johan Randverega ning kohtumine Getter Jaaniga. Vaata kogu programmi ja leia piletid Kräshi kodulehelt! 

Esmaspäeval, 28. septembril toimub Disainiöö raames traditsiooniline moeetendus DOM – disain on moes, mis toob publiku ette neli eriilmelist Eesti disainibrändi: Mekoome, Kairi Getman, HANNES RÜÜTEL ja Stella Soomlais. Tänavuse etenduse keskmes on kestlik disain, traditsioonilised käsitöövõtted ja materjalide teadlik kasutamine. Ühekordse moeelamuse kaudu uuritakse, kuidas luua rõivaid ja aksessuaare, mille väärtus ulatub kaugemale ühest hooajast.

Larissa Kondina esitleb Mekoome nime all aastatel 2025–2026 käsitsi kootud kampsuneid, milles põimuvad intuitiivne värvikasutus, erinevad tekstuurid ja loomisrõõm. Pärast aastaid ateljeetööd on disainer naasnud kudumise juurde, kasutades muu hulgas lõngajääke ja üles harutatud rõivaid. Iga kampsun sünnib justkui maal, mille lõplikku ilmet kujundavad materjal ja loominguline vabadus.

Kairi Getmani loomingus kohtuvad pikaajaline rätsepatöö kogemus, universaalsed lõiked ja loodusvärvidega töödeldud tekstiilid. Tema kollektsioonis annavad kangastele iseloomu muu hulgas kuusekäbid ja tammelehed, samal ajal kui taaskasutatud materjalid suunavad rõivaste konstruktsiooni ja detailide kujunemist. Tulemuseks on vaoshoitud, ent tekstuuririkkad rõivad, milles praktiline kantavus ja kunstiline terviklikkus teineteist täiendavad.

Hannes Rüütel toob omanimelise brändiga lavale nostalgilise alatooniga kaasaegse moe. 2020. aastal meestemoebrändina alustanud ja 2022. aastal Hõbenõelaga pärjatud disainer esitles tänavu kevadel Riia moenädalal ka oma esimest naistekollektsiooni. Tema loomingut iseloomustavad kergelt androgüünne käekiri, isiklikest mälestustest lähtuvad ideed ning Eestis väikestes kogustes valmistatud kvaliteetsed rõivad.

Stella Runneli juhitud Stella Soomlais tähistab tänavu 15. tegutsemisaastat, jätkates ringdisaini põhimõtete arendamist. BrändiTelliskivi stuudios valmivad kotid ja aksessuaarid on loodud kestma, olema parandatavad ning leidma vajadusel uue kasutuse. Iga kott kannab oma numbrit ja valmistaja nime, rõhutades brändi arusaama disainist, mille eluiga mõõdetakse hooaegade asemel põlvkondades.

Moeetendus DOM – disain on moes toimub 28. septembril. Piletid on müügil Fientas. Uuri lisa Disainiöö kodulehelt.

Disainer ja ettevõtja Siim Karro on liikunud ruumiloome alalt üha sügavamale biotehnoloogia ja materjaliarenduse maailma. Ta on mütseelipõhiseid materjale arendava Myceeni kaasasutaja ja tegevjuht ning tema töö keskmes on küsimus, kuidas viia eksperimentaalsed biomaterjalid laborist ja väiketootmisest laiemasse kasutusse. Disainiöö rahvusvahelisel konverentsil „The Future of Product Design / Tootedisaini tulevik“ räägib Karro sellest, miks uued lahendused, mis näivad vastavat tänastele probleemidele, ei jõua siiski kasutusse üleöö.

Vestlesime Siimuga sellest, millised materjalid ja tootmisviisid kujundavad homset disaini, kuidas sünnib päriselt konkurentsivõimeline materjaliinnovatsioon ning mis peab muutuma, et tänased eksperimendid jõuaksid homme meie kodudesse, hoonetesse ja igapäevaellu.

Millisel hetkel said aru, et seened ja mütseel ei ole sinu jaoks enam lihtsalt põnev eksperiment, vaid midagi, millele tahad päriselt oma töö ja ettevõtte üles ehitada?

See arusaam tekkis tegelikult alles siis, kui olime Myceeni juba asutanud ja töö täie hooga käis. Ma ei saa öelda, et oleks olnud üks konkreetne hetk, mil otsustasin, et nüüd on nii. Pigem on see olnud orgaaniline kasv selles suunas. Materjali enda potentsiaal andis pidevalt hoogu juurde.

Seenematerjal kõlab endiselt paljude jaoks pisut futuristlikult või isegi veidralt. Mis on kõige suurem eelarvamus, millega Myceen kokku puutub, ja millal muutub „huvitav alternatiivmaterjal“ sinu jaoks päriselt konkurentsivõimeliseks materjaliks?

Minu jaoks on see muutus juba toimunud. Laiema üldsuseni jõuab see teadmine siis, kui suudame materjali toota samas suurusjärgus nagu tavapäraseid materjale. Praegu otsustab turg suuresti selle järgi, mida kasutada, arvestades eelkõige hinda ja omadusi. Kui suudame näidata, et võistleme selles raamistikus, on meie materjalidel eelis, sest tootmine ei sõltu energiamahukatest protsessidest ega esmase tooraine kasutamisest.

Myceen alustas valgustite ja sisustustoodetega, nüüd liigute järjest enam ehitusmaterjalide, sealhulgas isolatsiooni suunas. Kui suur hüpe on liikuda Eesti tootedisaini auhinnaga BRUNO pärjatud tootest materjalini, mida võiks ühel päeval kasutada tuhandetes hoonetes? 

Sisustustooted on olnud väga hea vahend uudse materjali tutvustamiseks. Oleme tõestanud, et neid on võimalik toota ka piiratud tingimustes – seda kinnitavad arvukad projektid üle maailma, kodudest baaride ja kontoriteni.

Ehitusmaterjalidega siseneme aga täiesti uude maailma. See eeldab suurt tootmisvõimekust ning seda, et materjalid vastaksid eri turgude nõuetele, mis on kujunenud aastakümneid kasutusel olnud materjalide põhjal. Sellisesse turuloogikasse sissesulandumine võib tunduda keeruline, kuid näen, et isegi oma konservatiivsuse poolest tuntud ehitussektoris on tulemas suured muutused, arvestades seda, kui palju innovatsiooni selle ümber praegu toimub.

Kestlikkusest on saanud disainimaailmas peaaegu kohustuslik sõna. Kuidas eristada sinu meelest tegelikku muutust rohelisest retoorikast ja kas see võiks sinu arvates olla midagi, millega Eesti disain maailmas edu saavutab?

Üleminekuperioodidel võib tunduda, et millestki räägitakse ebavajalikult palju ning tekkida võib isegi väsimus või vastuseis. Tegelik muutus on toimunud siis, kui me ei pea enam kestlikkust müügiargumendina kasutama, vaid saame aru, et see ongi kõige eelduseks, mida teeme.

Üksikute väikeste näidetega ei saavuta aga suuremat edu, mis maailmas silma paistaks. Selleks on vaja riigipoolset toetavat tööstuspoliitikat, sest ainult projektipõhisest rahastusest ei piisa. Hea näide on Itaalia, kus pärast Teist maailmasõda loodi tööstuse moderniseerimiseks väiketootjatele soodsad tingimused maksusoodustuste ja muude toetavate meetmete näol. Selle tulemusel tekkisid tööstuspiirkonnad ja tootmisvõrgustikud, mis omakorda lõid tingimused kohalikele disaineritele. Sõjajärgsed Itaalia disainerid olid kahtlemata geniaalsed, kuid ilma kohaliku tööstuse võimekuseta poleks nad ilmselt saavutanud sellist rahvusvahelist mainet. Ainult heast disainerist ei piisa, vaja on ka tööstust, mis võimaldab tal end täielikult väljendada.

Ilma kogu ettekannet ette ära rääkimata, mis on see üks mõte, mille tahad Disainiöö konverentsi publikule kaasa anda?

See vestlus avabki tegelikult natuke teemat, mida oma ettekandes käsitlen. Tahan rääkida sellest, miks uued lahendused, mis justkui lahendavad tänaseid probleeme, ei jõua kasutusse üleöö.

Milline täna kasutusel olev materjal või tootmisviis võib meile kümne aasta pärast tunduda täiesti vananenud ja keskkonnavaenulik?

Üks teema, millest teadlikkus loodetavasti kasvab, on materjalide mõju tervisele. Tänapäeval väga tavalised materjalid nagu lamineeritud mööbliplaadid, vineer ja isegi liimpuit, sisaldavad liime, sideaineid ja muud ehituskeemiat, mis võib mõjutada inimeste tervist. See on nähtamatu probleem, mida on teaduslikult uuritud, kuid millele pole seni piisavalt tähelepanu pööratud.

Loodan näha ka seda, et praegu veel eksperimentaalsed materjalid on leidnud endale sobiva rakenduse. Ja kui ebamõistlikult toodetud materjalid pole selleks ajaks kasutusest kadunud, siis vähemalt on neid arendatud märksa mõistlikumateks ja keskkonda vähem kurnavateks lahendusteks.

28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee.