Eile teatasime suurepärasest uudisest, et Lindexi tänavuse parima disainiidee konkursi võitjaks ja sellega ühtlasi ka uue „Tomorrow” kollektsiooni loojaks on eestlanna Evelin Kägo. Heade uudiste lainel jätkame ka täna, sest Portailil õnnestus Tartust pärit Evelini tema kollektsiooni teemal intervjueerida.

Evelin, räägi, mis tunne on olla Lindexi parima disainiidee võtja?

Lindexi auhinna saamine on imeline tunnustus alustavale disainerile, eriti seetõttu, et see tuleb nii edukalt ja tuntud moefirmalt. See auhind andis mulle suurepärase võimaluse töötada enda disainiideega suuremas mastaabis koos suurepärase meeskonnaga. Ma olen väga õnnelik, elevil ja tänulik Lindexile selle suurepärast võimaluse ja kogemuse eest.

Me oleme sinu kollektsioonist juba näinud silmapaistvaid fotosid, aga räägi meile sellest lähemalt.

Minu kollektsiooni aluseks on värvid, mis on teineteise naabrid, ja mängitud on sellega, kuidas need üksteist mõjutavad. Põnevuse lisamiseks on kollektsioonis kasutatud ka läbipaistvat kangast, mida kandes tekivad kahe riidekihi vahel ootamatud efektid. Tänu kandja liikumisele tekivad riiete liikumisest põnevad mustrid ning riiete värvid muutuvad pidevalt. Seega saadab kollektsiooni idee riietest, mille välimus kogu aeg muutub nii kandja kui ka teiste liikumisest olenevalt – eri nurkade alt näivad riided alati veidi teistsugused.

Pidid muutma kontseptuaalse idee kantavamaks kiirmoeks – kas see oli ka raske väljakutse?

Peamine väljakutse kollektsiooni muutmisel oli see, et pidin uuesti välja mõtlema ja lihtsustama rõivaste siluetid. Läbipaistev riidekiht muutus lõpuks kollektsiooni eraldi esemeks, et tarbijal oleks võimalik rohkem rõivaga mängida ja anda oma rõivakomplektile põnevam välimus.

Kust sa inspiratsiooni ammutad?

Mulle meeldib mõelda eri kangaste omavahelistest suhetest ning kasutada vastandeid tekstiilis ja materjalis. Samuti meeldib mulle kombineerida erinevaid tehnikaid, et luua midagi uuenduslikku ja värsket.

Kuidas sa soovitaksid „Tomorrow” kollektsiooni kanda?

Kollektsioonis on palju erinevaid materjale, värvilahendusi ja lõikeid. Kõik esemed on tegelikult kergelt kokkusobitatavad nii varasemalt mainitud läbipaistva kleidiga kui ka ilma selleta – see kleit sobiks väga hästi mõne teise, näiteks kootud kleidi või siis pluusi ja pükste peale, luues väga huvitavaid värvikombinatsioone. Jakk sobib samuti hästi kokku kootud kleidiga või siis pükste ja pluusiga, seega mänguruumi jagub igaühele.

Keda näed enda loomingut kandmas?

Minu loomingut kanna enesekindel inimene. Ta ei karda silma paista ning talle meeldivad huvitava kontseptsiooni ja modernse välimusega riided, millel on omakorda ka naiselik külg.

Saime teada, et resideerud hetkel hoopiski Mehhikos. Mis on sinu plaanid ja ideed tulevikuks?

Ma töötan hetkel enda moedisainifirma loomise kallal ning näen ennast tulevikus juhtimas edukat rahvusvahelist moebrändi, mis baseerubki näiteks Mehhikos.

„Tomorrow” kollektsioon jõuab müügile 10. veebruaril valitud Lindexi kauplustesse Rootsis, Norras, Suurbritannias, Tšehhis, Slovakkias ja veebilehel lindex.com. Lisaks jõuab “Tomorrow” kollektsioon esimest korda müügile ka Lindexi De La Gardie kauplusesse Tallinnas.

Disainer ja ettevõtja Siim Karro on liikunud ruumiloome alalt üha sügavamale biotehnoloogia ja materjaliarenduse maailma. Ta on mütseelipõhiseid materjale arendava Myceeni kaasasutaja ja tegevjuht ning tema töö keskmes on küsimus, kuidas viia eksperimentaalsed biomaterjalid laborist ja väiketootmisest laiemasse kasutusse. Disainiöö rahvusvahelisel konverentsil „The Future of Product Design / Tootedisaini tulevik“ räägib Karro sellest, miks uued lahendused, mis näivad vastavat tänastele probleemidele, ei jõua siiski kasutusse üleöö.

Vestlesime Siimuga sellest, millised materjalid ja tootmisviisid kujundavad homset disaini, kuidas sünnib päriselt konkurentsivõimeline materjaliinnovatsioon ning mis peab muutuma, et tänased eksperimendid jõuaksid homme meie kodudesse, hoonetesse ja igapäevaellu.

Millisel hetkel said aru, et seened ja mütseel ei ole sinu jaoks enam lihtsalt põnev eksperiment, vaid midagi, millele tahad päriselt oma töö ja ettevõtte üles ehitada?

See arusaam tekkis tegelikult alles siis, kui olime Myceeni juba asutanud ja töö täie hooga käis. Ma ei saa öelda, et oleks olnud üks konkreetne hetk, mil otsustasin, et nüüd on nii. Pigem on see olnud orgaaniline kasv selles suunas. Materjali enda potentsiaal andis pidevalt hoogu juurde.

Seenematerjal kõlab endiselt paljude jaoks pisut futuristlikult või isegi veidralt. Mis on kõige suurem eelarvamus, millega Myceen kokku puutub, ja millal muutub „huvitav alternatiivmaterjal“ sinu jaoks päriselt konkurentsivõimeliseks materjaliks?

Minu jaoks on see muutus juba toimunud. Laiema üldsuseni jõuab see teadmine siis, kui suudame materjali toota samas suurusjärgus nagu tavapäraseid materjale. Praegu otsustab turg suuresti selle järgi, mida kasutada, arvestades eelkõige hinda ja omadusi. Kui suudame näidata, et võistleme selles raamistikus, on meie materjalidel eelis, sest tootmine ei sõltu energiamahukatest protsessidest ega esmase tooraine kasutamisest.

Myceen alustas valgustite ja sisustustoodetega, nüüd liigute järjest enam ehitusmaterjalide, sealhulgas isolatsiooni suunas. Kui suur hüpe on liikuda Eesti tootedisaini auhinnaga BRUNO pärjatud tootest materjalini, mida võiks ühel päeval kasutada tuhandetes hoonetes? 

Sisustustooted on olnud väga hea vahend uudse materjali tutvustamiseks. Oleme tõestanud, et neid on võimalik toota ka piiratud tingimustes – seda kinnitavad arvukad projektid üle maailma, kodudest baaride ja kontoriteni.

Ehitusmaterjalidega siseneme aga täiesti uude maailma. See eeldab suurt tootmisvõimekust ning seda, et materjalid vastaksid eri turgude nõuetele, mis on kujunenud aastakümneid kasutusel olnud materjalide põhjal. Sellisesse turuloogikasse sissesulandumine võib tunduda keeruline, kuid näen, et isegi oma konservatiivsuse poolest tuntud ehitussektoris on tulemas suured muutused, arvestades seda, kui palju innovatsiooni selle ümber praegu toimub.

Kestlikkusest on saanud disainimaailmas peaaegu kohustuslik sõna. Kuidas eristada sinu meelest tegelikku muutust rohelisest retoorikast ja kas see võiks sinu arvates olla midagi, millega Eesti disain maailmas edu saavutab?

Üleminekuperioodidel võib tunduda, et millestki räägitakse ebavajalikult palju ning tekkida võib isegi väsimus või vastuseis. Tegelik muutus on toimunud siis, kui me ei pea enam kestlikkust müügiargumendina kasutama, vaid saame aru, et see ongi kõige eelduseks, mida teeme.

Üksikute väikeste näidetega ei saavuta aga suuremat edu, mis maailmas silma paistaks. Selleks on vaja riigipoolset toetavat tööstuspoliitikat, sest ainult projektipõhisest rahastusest ei piisa. Hea näide on Itaalia, kus pärast Teist maailmasõda loodi tööstuse moderniseerimiseks väiketootjatele soodsad tingimused maksusoodustuste ja muude toetavate meetmete näol. Selle tulemusel tekkisid tööstuspiirkonnad ja tootmisvõrgustikud, mis omakorda lõid tingimused kohalikele disaineritele. Sõjajärgsed Itaalia disainerid olid kahtlemata geniaalsed, kuid ilma kohaliku tööstuse võimekuseta poleks nad ilmselt saavutanud sellist rahvusvahelist mainet. Ainult heast disainerist ei piisa, vaja on ka tööstust, mis võimaldab tal end täielikult väljendada.

Ilma kogu ettekannet ette ära rääkimata, mis on see üks mõte, mille tahad Disainiöö konverentsi publikule kaasa anda?

See vestlus avabki tegelikult natuke teemat, mida oma ettekandes käsitlen. Tahan rääkida sellest, miks uued lahendused, mis justkui lahendavad tänaseid probleeme, ei jõua kasutusse üleöö.

Milline täna kasutusel olev materjal või tootmisviis võib meile kümne aasta pärast tunduda täiesti vananenud ja keskkonnavaenulik?

Üks teema, millest teadlikkus loodetavasti kasvab, on materjalide mõju tervisele. Tänapäeval väga tavalised materjalid nagu lamineeritud mööbliplaadid, vineer ja isegi liimpuit, sisaldavad liime, sideaineid ja muud ehituskeemiat, mis võib mõjutada inimeste tervist. See on nähtamatu probleem, mida on teaduslikult uuritud, kuid millele pole seni piisavalt tähelepanu pööratud.

Loodan näha ka seda, et praegu veel eksperimentaalsed materjalid on leidnud endale sobiva rakenduse. Ja kui ebamõistlikult toodetud materjalid pole selleks ajaks kasutusest kadunud, siis vähemalt on neid arendatud märksa mõistlikumateks ja keskkonda vähem kurnavateks lahendusteks.

28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee. 

Kuigi moelavade sügis/talv 2026 kollektsioonid tegid üsna veenva katse meid taas värvidesse riietada – roosast koobaltsinise ja happevõitu roheliseni –, on hooajavahetuses midagi, mis paneb vaatama hoopis garderoobi kõige lihtsama osa poole. Must, valge ja nende kahe kombinatsioon ei vaja erilist trendiprognoosi ning just seepärast mõjuvad need praegu kuidagi eriti õigesti.

Kopenhaageni moenädalal, mis tänavastiili mõttes rabab pigem värvide, mustrite ja leidlike kihtidega, paistis seekord silma üllatavalt palju monokroomseid komplekte. Seda ka moemärgi Almada moeetenduse eel, kus kaamera ette jäid mustvalged kooslused, mille tugevus peitus eelkõige proportsioonides ja materjalides.

Näiteks võib pikkade varrukatega valge T-särgi panna kokku musta satiinse seeliku ja sametiste kingadega. Mustad bermuudapüksid saavad hoopis teise ilme valgete kontsakingade kõrval, valge teksapüks toimib alusena romantilisemale volangseelikule ning kraeta must nahktagi muudab pika valge seeliku parajalt rangeks. Ka sall, pitsiline kiht või narmastega vöö võib kõige lihtsama mustvalge komplekti tasakaalu meeldivalt paigast nihutada.

Ja praegu on nende kombinatsioonide kandmiseks ehk aasta parim hetk. Veel ei pea end mantlitesse pakkima, kuid suvine „üks kleit ja valmis” loogika on juba pisut liiga optimistlik. Pealegi, mustvalge garderoob lubab suure tõenäosusega kasutada seda, mis kapis juba olemas on.

Galeriist leiad 15 mustvalget näidet Kopenhaagenist, mis tuletavadki meelde, et uue hooaja algus ei pea tingimata tähendama uusi riideid. Vahel piisab sellest, kui vanad tuttavad veidi teistmoodi kokku panna!