Esimese lume saabudes hakkas sotsiaalmeedia vahendusel meieni jõudma noppeid kaugelt Vietnamist, Portaili ühelt armastatumalt disainerilt, Xenia Joostilt. Saime vihjetest aru, et ilmselt on tegu mingisuguse kollektsiooni esitluse ja miski moenädalaga ning et Xenia Joost on tõstnud au sisse teksamaterjalid.

Ning kohe, kui #eestlane Xenia oli lõpetanud defileega, panime oma küsimused teele ja täna saame saadud infot jagada teiegagi.

Xenia, mis üritus see nüüd siis ikkagi oli?

See oli Vietnam International Fashion Week, kus osalesin esimest korda. See on kaks korda aastas toimuv kohaliku moeelu suursündmus, kindlasti aasta täitsaim, kus sellel korral oli esindatud 35 disainerit erinevatest riikidest. Enamus neist küll Aasia riikidest, kuid oli esindatud ka Euroopa disainereid, näiteks Prantsusmaalt Pariisist. Eelmisel aastal käisin seda üritust vaatamas, nüüd olin kohal oma kollektsiooniga.

Sa ei näidanud omanimelist kollektsiooni. Mis kollektsiooni sa moenädalal esitlesid?

Kollektsioon, mida esitlesin, kannab nime „ÔCHÊ loves you” ning see saigi disainitud Vietnami brändi ÔCHÊ jaoks. Minu jaoks on jätkuvalt väga paeluv kogemus töötada Aasia turul ning end siin proovile panna. Meie koostöö nimetatud brändiga on väga avatud, mulle on antud disainimisel täiesti vabad käed ning saan ennast loominguliselt välja elada. Eestis töötasin alati meeskonnas, meil olid arutelud ning lõpptulemus oli kollektiivne. Hetkel on mul hoopiski vastupidine loomeprotsess, mis on põnev, kuid samas ka hirmutav. Just sellepoolest, et olen dialoogis ainult iseendaga, mul ei ole kellagagi ka vastutust jagada. Iga toode, mis valmib, on minu enda peegeldus. Iga lõige ja töötlus tuleb minu laualt. Iga õmblus ja piste pikkus tuleb minu laualt. Kõik, mis mina jätan tegemata, jääbki tegemata! Samas on mul siin väga palju abilisi – inimesi, kes on valmis tegema ja teostama minu ideid täpselt nii hästi, kui ma oskan neid juhendada ja inspireerida. Kui loomeprotsessiga on ühel pool, siis valib ÔCHÊ meeskond välja mudelid, mida nad tahavad oma klientidele pakkuda, need mugandatakse müügile sobilikuks ning valmib kauplustesse mõeldud kollektsioon.

Sinuga reisis Hanoisse 250 kg ehk kollektsioonijagu rõivaid, aksessuaare, jalanõusid. Kas see on senimaani sinu kõige suurem kollektsioon?

Eestis Ivo Nikkolo disainerina töötades tegime samuti suuremaid kollektsioone, kuid me ei näidanud kõiki neid esemeid moelaval, vaid tegime moeetenduse jaoks valiku. Venemaal ja Jaapanis show’del käies oli mul tavaliselt umbes 50 kg moodi kaasas. Aga sul on täiesti õigus – Vietnami moenädala kollektsioon oli suurim, millega ma ise reisinud olen.

Millised moetuuled praegu Vietnamis üldse puhuvad? Kas need on London-New York-Milano-Pariis suundadest ka mõjutatud või on moepilt hoopis teine ja omas rütmis?

Aasia on loominguliselt üks ütlemata põnev koht. Disainerid kindlasti vaatavad ja uurivad lääne moesuundi, kuid need interpreteeritakse Aasia turule. Kultuuriruum on siin ikka hoopis teine. Kui ma siia tulin ja oma esimese kohalikule Aasia turule mõeldud kollektsiooniga alustasin, istusin maha ja ütlesin iseendale: „Xenia, tore, et sa oled disainerina töötanud ja sul on kõik need kogemused, aga nüüd unusta see kõik ära ja alusta valgelt lehelt!” Siin ei olnud – ja ei ole siiani – ükski asi iseenesest mõistetav, kõik vajas täiesti uut lähenemist. Näiteks võttis mul pool aastat aega, et aru saada naiste ja meeste silueti erinevustest. Terve esimese talve üritasin aru saada, mis on „Aasia ilu”. Filme vaadates hakkasin sellest vaikselt aru saama. Näiteks seda, et samurai kannab taljest kitsast ja puusast laia vormi, samuti seda, et pikad juuksed ja krunn on mehelikud. Traditsioonilised naisterõivad on kas sirge siluetiga või ampiirlõikelised. Naiste taljet ei rõhutada nii palju kui läänes. Sokkide kandmine sandaalidega on siin elegantne ja näitas ajalooliselt kõrgemasse klassi kuulumist. Aasias on mood üldse väga oluline, sest sellega näidatakse oma positsiooni ühiskonnas, just see ongi kõige olulisem ja seda nimetatakse lausa „inimese näoks”. Igapäevaelu otsused tehakse just nimelt nii, arvestades oma näo säilitamisega. See on olulisem kui elu ja surm, ning moel on selles ühiskonnas suur roll.

Kas kohalikele pakkus sinu T-särgil olev kiri #eestlane sama palju elevust nagu meilegi siin?

#eestlane oli mõeldud Eestile! Eesti on imeline riik, meid on vähe, kuid meil on identiteet, usk ja tahe, ambitsioon! Meid on arvuliselt vähe, seega ei saa me omal jõul Eestisse suuri tootmisi asutada. Tõsi on ka see, et meil ei ole piisavalt inimesi, et isegi omaenda vajadusi ära teenindada, ekspordist rääkimata. Ma näen, et tänapäeva kontekstis, kus inimeste arvukus aina kasvab, ei tohiks riigis elavate inimeste arv takistuseks olla, tuleb keskenduda erinevustele ja tugevustele. Meie tugevus on meie nutikus! Eestis on väga palju talente ja andekust, kuid meie riik ei ole võimeline seda ematurul edukalt müüma. Mina leian, et Eesti väike turg on väga hea koht enda testimiseks enne kui suurde maailma minna, kuid inimesed peavad aru saama, et ainult ematurule keskendumine on majanduslikult väga piiratud. Ma näen, et meie põhieksport ei saa kunagi olema Eestis toodetud toode, kuid see saaks olla meie aju! Meie inimesed on võimelised minema kaugele ja tegema suuri tegusid. Eesti riik investeerib küll haridusse, kuid hiljem toimub nende haritud inimeste väljavool. Kuidas saaks seda kõike pöörata riigi investeeringuks? See on minu küsimus.

Ma ise teen hetkel koostööd Eesti Kunstiakadeemiaga ning tänavu suvel võtsin Vietnamis vastu esimesed moeosakonna tudengid, kes tulid siia praktikale. Vietnam on suur riik, siin elab 90 miljonit inimest – see on riik maavarade, meeletu tootmise ning suure koduturuga. Eesti on väike riik andekate ja haritud inimestega. Ma kindlasti ei kahtle Eesti inimeste võimekuses, aga ma tean, et iga eduloo taga on meeskond. Ma loodan, et saan panna Eestit uskuma, et #eestlane on väärt investeeringut ja riiklikku toetust. Ja ma töötan selle nimel, et kultuuri kaudu saaksime riikliku hariduse muuta Eesti investeeringuks riigi eksporti!

Mulle jäi silma, et sa ei ole Eestimaad ka moemõttes hüljanud ning Xenia Joosti esemed on tegelikult meiegi maal täiesti saadaval.

Eesti on minu kodu ja ma ei ole kunagi seda hüljanud. Ma olen müünud ja müün ka edaspidi oma tooteid Eestis. Oleksin väga õnnelik, kui mul oleks selleks rohkemgi võimalusi ja vahendeid, sest ma loodan, et ajapikku suudan valikut Eestis veelgi suurendada. Täna saab minu valitud disainidega tutvuda Tallinnas Foorumi keskuse disainipoes WAB, Tallinna ja Tartu Disainimajas. Samuti on valik lasterõivaid saadaval Skandikidsi poes Tallinnas Rocca Al Mare keskuses.

Galeriis saad tutvuda värskete kaadritega ÔCHÊ kollektsiooni esitluselt Vietnam International Fashion Weekil, samuti on kogu kollektsiooni esitlus nähtav ka videona:

Disainer ja ettevõtja Siim Karro on liikunud ruumiloome alalt üha sügavamale biotehnoloogia ja materjaliarenduse maailma. Ta on mütseelipõhiseid materjale arendava Myceeni kaasasutaja ja tegevjuht ning tema töö keskmes on küsimus, kuidas viia eksperimentaalsed biomaterjalid laborist ja väiketootmisest laiemasse kasutusse. Disainiöö rahvusvahelisel konverentsil „The Future of Product Design / Tootedisaini tulevik“ räägib Karro sellest, miks uued lahendused, mis näivad vastavat tänastele probleemidele, ei jõua siiski kasutusse üleöö.

Vestlesime Siimuga sellest, millised materjalid ja tootmisviisid kujundavad homset disaini, kuidas sünnib päriselt konkurentsivõimeline materjaliinnovatsioon ning mis peab muutuma, et tänased eksperimendid jõuaksid homme meie kodudesse, hoonetesse ja igapäevaellu.

Millisel hetkel said aru, et seened ja mütseel ei ole sinu jaoks enam lihtsalt põnev eksperiment, vaid midagi, millele tahad päriselt oma töö ja ettevõtte üles ehitada?

See arusaam tekkis tegelikult alles siis, kui olime Myceeni juba asutanud ja töö täie hooga käis. Ma ei saa öelda, et oleks olnud üks konkreetne hetk, mil otsustasin, et nüüd on nii. Pigem on see olnud orgaaniline kasv selles suunas. Materjali enda potentsiaal andis pidevalt hoogu juurde.

Seenematerjal kõlab endiselt paljude jaoks pisut futuristlikult või isegi veidralt. Mis on kõige suurem eelarvamus, millega Myceen kokku puutub, ja millal muutub „huvitav alternatiivmaterjal“ sinu jaoks päriselt konkurentsivõimeliseks materjaliks?

Minu jaoks on see muutus juba toimunud. Laiema üldsuseni jõuab see teadmine siis, kui suudame materjali toota samas suurusjärgus nagu tavapäraseid materjale. Praegu otsustab turg suuresti selle järgi, mida kasutada, arvestades eelkõige hinda ja omadusi. Kui suudame näidata, et võistleme selles raamistikus, on meie materjalidel eelis, sest tootmine ei sõltu energiamahukatest protsessidest ega esmase tooraine kasutamisest.

Myceen alustas valgustite ja sisustustoodetega, nüüd liigute järjest enam ehitusmaterjalide, sealhulgas isolatsiooni suunas. Kui suur hüpe on liikuda Eesti tootedisaini auhinnaga BRUNO pärjatud tootest materjalini, mida võiks ühel päeval kasutada tuhandetes hoonetes? 

Sisustustooted on olnud väga hea vahend uudse materjali tutvustamiseks. Oleme tõestanud, et neid on võimalik toota ka piiratud tingimustes – seda kinnitavad arvukad projektid üle maailma, kodudest baaride ja kontoriteni.

Ehitusmaterjalidega siseneme aga täiesti uude maailma. See eeldab suurt tootmisvõimekust ning seda, et materjalid vastaksid eri turgude nõuetele, mis on kujunenud aastakümneid kasutusel olnud materjalide põhjal. Sellisesse turuloogikasse sissesulandumine võib tunduda keeruline, kuid näen, et isegi oma konservatiivsuse poolest tuntud ehitussektoris on tulemas suured muutused, arvestades seda, kui palju innovatsiooni selle ümber praegu toimub.

Kestlikkusest on saanud disainimaailmas peaaegu kohustuslik sõna. Kuidas eristada sinu meelest tegelikku muutust rohelisest retoorikast ja kas see võiks sinu arvates olla midagi, millega Eesti disain maailmas edu saavutab?

Üleminekuperioodidel võib tunduda, et millestki räägitakse ebavajalikult palju ning tekkida võib isegi väsimus või vastuseis. Tegelik muutus on toimunud siis, kui me ei pea enam kestlikkust müügiargumendina kasutama, vaid saame aru, et see ongi kõige eelduseks, mida teeme.

Üksikute väikeste näidetega ei saavuta aga suuremat edu, mis maailmas silma paistaks. Selleks on vaja riigipoolset toetavat tööstuspoliitikat, sest ainult projektipõhisest rahastusest ei piisa. Hea näide on Itaalia, kus pärast Teist maailmasõda loodi tööstuse moderniseerimiseks väiketootjatele soodsad tingimused maksusoodustuste ja muude toetavate meetmete näol. Selle tulemusel tekkisid tööstuspiirkonnad ja tootmisvõrgustikud, mis omakorda lõid tingimused kohalikele disaineritele. Sõjajärgsed Itaalia disainerid olid kahtlemata geniaalsed, kuid ilma kohaliku tööstuse võimekuseta poleks nad ilmselt saavutanud sellist rahvusvahelist mainet. Ainult heast disainerist ei piisa, vaja on ka tööstust, mis võimaldab tal end täielikult väljendada.

Ilma kogu ettekannet ette ära rääkimata, mis on see üks mõte, mille tahad Disainiöö konverentsi publikule kaasa anda?

See vestlus avabki tegelikult natuke teemat, mida oma ettekandes käsitlen. Tahan rääkida sellest, miks uued lahendused, mis justkui lahendavad tänaseid probleeme, ei jõua kasutusse üleöö.

Milline täna kasutusel olev materjal või tootmisviis võib meile kümne aasta pärast tunduda täiesti vananenud ja keskkonnavaenulik?

Üks teema, millest teadlikkus loodetavasti kasvab, on materjalide mõju tervisele. Tänapäeval väga tavalised materjalid nagu lamineeritud mööbliplaadid, vineer ja isegi liimpuit, sisaldavad liime, sideaineid ja muud ehituskeemiat, mis võib mõjutada inimeste tervist. See on nähtamatu probleem, mida on teaduslikult uuritud, kuid millele pole seni piisavalt tähelepanu pööratud.

Loodan näha ka seda, et praegu veel eksperimentaalsed materjalid on leidnud endale sobiva rakenduse. Ja kui ebamõistlikult toodetud materjalid pole selleks ajaks kasutusest kadunud, siis vähemalt on neid arendatud märksa mõistlikumateks ja keskkonda vähem kurnavateks lahendusteks.

28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee. 

Kuigi moelavade sügis/talv 2026 kollektsioonid tegid üsna veenva katse meid taas värvidesse riietada – roosast koobaltsinise ja happevõitu roheliseni –, on hooajavahetuses midagi, mis paneb vaatama hoopis garderoobi kõige lihtsama osa poole. Must, valge ja nende kahe kombinatsioon ei vaja erilist trendiprognoosi ning just seepärast mõjuvad need praegu kuidagi eriti õigesti.

Kopenhaageni moenädalal, mis tänavastiili mõttes rabab pigem värvide, mustrite ja leidlike kihtidega, paistis seekord silma üllatavalt palju monokroomseid komplekte. Seda ka moemärgi Almada moeetenduse eel, kus kaamera ette jäid mustvalged kooslused, mille tugevus peitus eelkõige proportsioonides ja materjalides.

Näiteks võib pikkade varrukatega valge T-särgi panna kokku musta satiinse seeliku ja sametiste kingadega. Mustad bermuudapüksid saavad hoopis teise ilme valgete kontsakingade kõrval, valge teksapüks toimib alusena romantilisemale volangseelikule ning kraeta must nahktagi muudab pika valge seeliku parajalt rangeks. Ka sall, pitsiline kiht või narmastega vöö võib kõige lihtsama mustvalge komplekti tasakaalu meeldivalt paigast nihutada.

Ja praegu on nende kombinatsioonide kandmiseks ehk aasta parim hetk. Veel ei pea end mantlitesse pakkima, kuid suvine „üks kleit ja valmis” loogika on juba pisut liiga optimistlik. Pealegi, mustvalge garderoob lubab suure tõenäosusega kasutada seda, mis kapis juba olemas on.

Galeriist leiad 15 mustvalget näidet Kopenhaagenist, mis tuletavadki meelde, et uue hooaja algus ei pea tingimata tähendama uusi riideid. Vahel piisab sellest, kui vanad tuttavad veidi teistmoodi kokku panna!