Esimese lume saabudes hakkas sotsiaalmeedia vahendusel meieni jõudma noppeid kaugelt Vietnamist, Portaili ühelt armastatumalt disainerilt, Xenia Joostilt. Saime vihjetest aru, et ilmselt on tegu mingisuguse kollektsiooni esitluse ja miski moenädalaga ning et Xenia Joost on tõstnud au sisse teksamaterjalid.

Ning kohe, kui #eestlane Xenia oli lõpetanud defileega, panime oma küsimused teele ja täna saame saadud infot jagada teiegagi.

Xenia, mis üritus see nüüd siis ikkagi oli?

See oli Vietnam International Fashion Week, kus osalesin esimest korda. See on kaks korda aastas toimuv kohaliku moeelu suursündmus, kindlasti aasta täitsaim, kus sellel korral oli esindatud 35 disainerit erinevatest riikidest. Enamus neist küll Aasia riikidest, kuid oli esindatud ka Euroopa disainereid, näiteks Prantsusmaalt Pariisist. Eelmisel aastal käisin seda üritust vaatamas, nüüd olin kohal oma kollektsiooniga.

Sa ei näidanud omanimelist kollektsiooni. Mis kollektsiooni sa moenädalal esitlesid?

Kollektsioon, mida esitlesin, kannab nime „ÔCHÊ loves you” ning see saigi disainitud Vietnami brändi ÔCHÊ jaoks. Minu jaoks on jätkuvalt väga paeluv kogemus töötada Aasia turul ning end siin proovile panna. Meie koostöö nimetatud brändiga on väga avatud, mulle on antud disainimisel täiesti vabad käed ning saan ennast loominguliselt välja elada. Eestis töötasin alati meeskonnas, meil olid arutelud ning lõpptulemus oli kollektiivne. Hetkel on mul hoopiski vastupidine loomeprotsess, mis on põnev, kuid samas ka hirmutav. Just sellepoolest, et olen dialoogis ainult iseendaga, mul ei ole kellagagi ka vastutust jagada. Iga toode, mis valmib, on minu enda peegeldus. Iga lõige ja töötlus tuleb minu laualt. Iga õmblus ja piste pikkus tuleb minu laualt. Kõik, mis mina jätan tegemata, jääbki tegemata! Samas on mul siin väga palju abilisi – inimesi, kes on valmis tegema ja teostama minu ideid täpselt nii hästi, kui ma oskan neid juhendada ja inspireerida. Kui loomeprotsessiga on ühel pool, siis valib ÔCHÊ meeskond välja mudelid, mida nad tahavad oma klientidele pakkuda, need mugandatakse müügile sobilikuks ning valmib kauplustesse mõeldud kollektsioon.

Sinuga reisis Hanoisse 250 kg ehk kollektsioonijagu rõivaid, aksessuaare, jalanõusid. Kas see on senimaani sinu kõige suurem kollektsioon?

Eestis Ivo Nikkolo disainerina töötades tegime samuti suuremaid kollektsioone, kuid me ei näidanud kõiki neid esemeid moelaval, vaid tegime moeetenduse jaoks valiku. Venemaal ja Jaapanis show’del käies oli mul tavaliselt umbes 50 kg moodi kaasas. Aga sul on täiesti õigus – Vietnami moenädala kollektsioon oli suurim, millega ma ise reisinud olen.

Millised moetuuled praegu Vietnamis üldse puhuvad? Kas need on London-New York-Milano-Pariis suundadest ka mõjutatud või on moepilt hoopis teine ja omas rütmis?

Aasia on loominguliselt üks ütlemata põnev koht. Disainerid kindlasti vaatavad ja uurivad lääne moesuundi, kuid need interpreteeritakse Aasia turule. Kultuuriruum on siin ikka hoopis teine. Kui ma siia tulin ja oma esimese kohalikule Aasia turule mõeldud kollektsiooniga alustasin, istusin maha ja ütlesin iseendale: „Xenia, tore, et sa oled disainerina töötanud ja sul on kõik need kogemused, aga nüüd unusta see kõik ära ja alusta valgelt lehelt!” Siin ei olnud – ja ei ole siiani – ükski asi iseenesest mõistetav, kõik vajas täiesti uut lähenemist. Näiteks võttis mul pool aastat aega, et aru saada naiste ja meeste silueti erinevustest. Terve esimese talve üritasin aru saada, mis on „Aasia ilu”. Filme vaadates hakkasin sellest vaikselt aru saama. Näiteks seda, et samurai kannab taljest kitsast ja puusast laia vormi, samuti seda, et pikad juuksed ja krunn on mehelikud. Traditsioonilised naisterõivad on kas sirge siluetiga või ampiirlõikelised. Naiste taljet ei rõhutada nii palju kui läänes. Sokkide kandmine sandaalidega on siin elegantne ja näitas ajalooliselt kõrgemasse klassi kuulumist. Aasias on mood üldse väga oluline, sest sellega näidatakse oma positsiooni ühiskonnas, just see ongi kõige olulisem ja seda nimetatakse lausa „inimese näoks”. Igapäevaelu otsused tehakse just nimelt nii, arvestades oma näo säilitamisega. See on olulisem kui elu ja surm, ning moel on selles ühiskonnas suur roll.

Kas kohalikele pakkus sinu T-särgil olev kiri #eestlane sama palju elevust nagu meilegi siin?

#eestlane oli mõeldud Eestile! Eesti on imeline riik, meid on vähe, kuid meil on identiteet, usk ja tahe, ambitsioon! Meid on arvuliselt vähe, seega ei saa me omal jõul Eestisse suuri tootmisi asutada. Tõsi on ka see, et meil ei ole piisavalt inimesi, et isegi omaenda vajadusi ära teenindada, ekspordist rääkimata. Ma näen, et tänapäeva kontekstis, kus inimeste arvukus aina kasvab, ei tohiks riigis elavate inimeste arv takistuseks olla, tuleb keskenduda erinevustele ja tugevustele. Meie tugevus on meie nutikus! Eestis on väga palju talente ja andekust, kuid meie riik ei ole võimeline seda ematurul edukalt müüma. Mina leian, et Eesti väike turg on väga hea koht enda testimiseks enne kui suurde maailma minna, kuid inimesed peavad aru saama, et ainult ematurule keskendumine on majanduslikult väga piiratud. Ma näen, et meie põhieksport ei saa kunagi olema Eestis toodetud toode, kuid see saaks olla meie aju! Meie inimesed on võimelised minema kaugele ja tegema suuri tegusid. Eesti riik investeerib küll haridusse, kuid hiljem toimub nende haritud inimeste väljavool. Kuidas saaks seda kõike pöörata riigi investeeringuks? See on minu küsimus.

Ma ise teen hetkel koostööd Eesti Kunstiakadeemiaga ning tänavu suvel võtsin Vietnamis vastu esimesed moeosakonna tudengid, kes tulid siia praktikale. Vietnam on suur riik, siin elab 90 miljonit inimest – see on riik maavarade, meeletu tootmise ning suure koduturuga. Eesti on väike riik andekate ja haritud inimestega. Ma kindlasti ei kahtle Eesti inimeste võimekuses, aga ma tean, et iga eduloo taga on meeskond. Ma loodan, et saan panna Eestit uskuma, et #eestlane on väärt investeeringut ja riiklikku toetust. Ja ma töötan selle nimel, et kultuuri kaudu saaksime riikliku hariduse muuta Eesti investeeringuks riigi eksporti!

Mulle jäi silma, et sa ei ole Eestimaad ka moemõttes hüljanud ning Xenia Joosti esemed on tegelikult meiegi maal täiesti saadaval.

Eesti on minu kodu ja ma ei ole kunagi seda hüljanud. Ma olen müünud ja müün ka edaspidi oma tooteid Eestis. Oleksin väga õnnelik, kui mul oleks selleks rohkemgi võimalusi ja vahendeid, sest ma loodan, et ajapikku suudan valikut Eestis veelgi suurendada. Täna saab minu valitud disainidega tutvuda Tallinnas Foorumi keskuse disainipoes WAB, Tallinna ja Tartu Disainimajas. Samuti on valik lasterõivaid saadaval Skandikidsi poes Tallinnas Rocca Al Mare keskuses.

Galeriis saad tutvuda värskete kaadritega ÔCHÊ kollektsiooni esitluselt Vietnam International Fashion Weekil, samuti on kogu kollektsiooni esitlus nähtav ka videona:

Jätkatest Portaili seeriat, mis toob kaadri tagant välja seal tegutsevad persoonid, on seekord fookuses Marianna Gunja. Moefotograaf, kelle jaoks on kaamera vahend visuaalsete maailmade ehitamiseks.

Marianna on romantik, kes usaldab intuitsiooni rohkem kui reegleid ning leiab ilu nii naerukortsudes kui ka ootamatutes tehnilistes vigades. Saame tuttavaks loojaga, kes ei karda “flow-seisundis” stuudio inventari otsa komistada ega otsida tähendust ka kõige argisematest hetkedest. Autentsuse huvides avaldame intervjuu inglise keeles.

Name: Marianna Gunja or Mara

Age: 39, but 25 in heart

Location: Tallinn

Preferred camera: Canon 6d and Fujifilm XT3, but anything that shoots really

Instagram: @noxdies

Marianna, what first pulled you into photography?

You know, it was not always so easy for me to start a conversation and approach people. I was getting anxious and overthinking about what I was going to say and it was pretty scary, so at one point I realised that photography could be a way for me to come closer to a person and give us a topic to engage in. Actually, Susan Sontag wrote about this in one of her essays. When I first read it, I had this “omg, that’s me” moment. And secondly, I wanted to tell stories and build my small worlds.

You mentioned Susan Sontag’s essays helped you see photography as a way to bridge the gap between you and other people. Now that you’re experienced, do you still feel like the camera is a “shield” that helps you connect, or has it become something else entirely?

Not anymore. I realized a while ago that I needed to find a new meaning for it. The original reasoning – that the camera is a tool that gives me permission to get closer to people – is no longer the main thing. Instead, the desire to create a world is something I’ve always had. I want to dive deeper now and take on more of a creative director role.

What is it about fashion and beauty photography that excites you the most?

The collaborative moment is definitely my favourite one. Everyone is giving a part of their craft and their soul and then everything is coming together as a visual story. It’s the best feeling in the world!

How do you usually get into the right mindset before a big shoot?

I wish I could say that I do morning yoga and cold showers because it would be healthier, but actually I just walk to one of my favourite cafes to grab a cappuccino if I have time and then I put on my headphones and put some music on while I’m on my way to the shoot location.  What exactly can depend a little on the mood on the shoot and on my energy levels this day, but my choices can vary from Imagine Dragons to Massive Attack or Moderat or even Noëp. Sometimes when I have a lot of random thoughts I actually start my morning by going through the mood boards for the shoot, which helps me get organised and think of some new ideas on how I can approach certain moments during the shoot. 

What’s something people would be surprised to learn about what happens behind the scenes?

I guess, people don’t realise that some things might not work out as planned even though there was so much planning and prep involved. Sometimes, models feel unsure about their outfits and feel reserved while posing in them, or the outfit just doesn’t work because of their body type. Sometimes the photo equipment starts misbehaving suddenly, while everything was perfectly working a moment ago… And the only (best) thing you can do is not to be frustrated about it, keep positive for yourself and for your team and adapt. The original plan goes out the window and intuition and trust in team work take over and the most memorable moments are born. 

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Mara Gunja (@noxdies)

Also, during the shoot I can go in such a deep “flow state” that I do not see anything else beyond my subject and beauty I aim to capture. So I can be completely oblivious about my surroundings, stumble a lot physically and bump into studio equipment, walls and other objects near me. It happens a lot, so I just joke about it with my team.

Studio or shooting on location?

That’s a good question. I think it might be a seasonal thing. As we are living in a colder climate, weather is a bit unpredictable at times and some locations are hard to get, photo studios are more reliable, for sure. Yet, in the spring time I yearn for a change. So, maybe a mix?

What has been your most memorable or favourite project so far?

My favourite project is always the next one. But there have been a couple of really cool and memorable shoots all over the years. Like the first time I shot for Karmen Pedaru’s brand, it was a whole day shoot and we had a big team and a lot of things to shoot, but the energy was just so good! Secondly, last autumn’s shoot with Hannes Rüütel was something I enjoyed a lot and the story he had in mind for it was quite unexpected.  And if I would pick an oldie but goodie, I would pick my first jewellery shoot ever for Hyrv, where we had two models portraying a mom and a daughter. There was just something so sincere and simply beautiful about it.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Mara Gunja (@noxdies)

Which do you lean towards more – fashion or beauty?

I like the playfulness in fashion, but if we are talking about meanings behind every image, fashion can be more complex and the language of beauty is more universal. I am also a dreamer and a romantic at heart, so I am always looking for beauty everywhere, even in mundane situations. 

Is there a person, face, or type of character you’ve been dreaming of capturing?

I have been involved a lot in shooting model tests for some of Estonian modelling agencies for the last couple of years. I am pretty grateful for that time, because I learned a lot about the industry outside our country, but at the same time I think it left me yearning for something different. I think more mature characters, with smile wrinkles in the corner of their eyes and a bit of devilish mischief can be my type of therapy at the moment.

And to finish – what’s a phrase you often use to sign off your emails?

There are two versions. To the people I want to connect with and make something beautiful together, it’s “Hope to hear from you soon”. Because I truly do! And to the people who know me, it would be “Best wishes” or “Love, M”. 

Disainerkleitide laenutusplatvorm Rentalier on avanud oma esimese pop-up showroom’i Tartus. Kvartali keskuse teisel korrusel tegutsev ajutine esindus toob Lõuna-Eesti moesõpradele lähemale valiku rahvusvahelisi brände, mida seni on saanud avastada eelkõige veebis või pealinna kaudu.

Laenutusplatvormi Rentalier Tartu showroom toob Lõuna-Eesti moesõpradeni armastatud rahvusvahelised brändid nagu Roberta Einer, Odd Muse, Solace London, House of CB ja paljud teised. Valikust leiab pidulikke ja trendikaid rõivaid erinevateks sündmusteks – olgu selleks lõpetamine, pulm, sünnipäev või lihtsalt meeldejääv õhtu sõpradega.

Rentalieri üks olulisemaid lähtekohti on teadlikum moekultuur. Disainerrõivaste laenutamine pakub alternatiivi kiirmoele ja ühekordsele tarbimisloogikale, mis on eriti visa tekkima just pidulike sündmuste ümber. Laenutusmudel võimaldab kanda kvaliteetseid rõivaid paindlikumalt, vähendades samal ajal impulssostude hulka ning andes esemetele pikema ja sisukama kasutusringi.

Tartu pop-up showroom lisab sellele ideele ka füüsilise mõõtme: rõivaid saab kohapeal vaadata, katsuda ja proovida. See on oluline eriti siis, kui tegu on piduliku riietusega, mille puhul istuvus, materjal ja liikumine loevad sageli rohkem kui ükski veebipoe foto lubada suudab.

Laenutusplatvormi Rentalier pop-up showroom on avatud Kvartali keskuse teisel korrusel esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti kell 11.00–18.00.