Foto: Annika Metsla
Mare, mõne kuu eest oli mul isiklikult au Sulle üle anda tänavune Hõbenõel. Täna, kui Sul on olnud natuke aega sellest toibuda, räägi palun, kas see auhind on ka midagi Sinu elus muutnud?
Usun, et teave Kelpman Textile’i kaubamärgi olemasolust jõudis paljudeni esimest korda just seoses Hõbenõelaga. Sain ka mõningaid pakkumisi koostöödeks, aga kas ja kuidas neid kasutan, pole veel kindel.
Tunnustust saada oli muidugi väga tore, aga reaalne elu jätkus tohutu kiirusega. Minu eelmise aasta teine pool on olnud justkui sõit ameerika mägedel. Samal ajal pidin lähetama Jaapanisse suure tellimuse, valmistuma koos Soome disainbrändidega hüpikpoe avamiseks Soulis, saatma tooteid eesti disaini näitusele Pariisi ning tegelema uude stuudiosse tehnoloogia ja valgustuse hankimisega. Lisaks veel Soomes kudumine ja poodide igapäevase varustatuse tagamine. Diivanil mõnuleda ja aastale tagasi vaadata sain alles pühade ajal.
Ma tean, et seda ütlevad paljud, aga ma ei ole alati kindel, kui paljud seda ka tõsiselt mõtlevad. Kas Sa tõesti ei uskunud, et see auhind võiks tulla just Sulle?
Suureks üllatuseks ja positiivseks tunnustuseks pidasin ainuüksi fakti, et mind Hõbenõela auhinnale nomineeriti. Ma ei nimeta ju end moedisaineriks. Olen oma loomingu ja töö eest päris palju auhindu võitnud ja enamasti ongi need tulnud ootamatult. Oleks olnud väga segav mõelda, et pean võitma ja püüda ära arvata žürii eelistusi. Loomulikult olen õnnelik ja uhke, et nii nimekas žürii just mind auhinna vääriliseks valis. Aitäh veel kord!
Seda moeetendust oli tore teha. Seadsin eesmärgiks, et protsessi pean nautima nii mina ise, aga eriti need ägedad naised, keda palusin lavale modelliks. Lava jaoks aitas lisaaksessuaare leida Liis Plato, kellega koos tegime ka kollektsiooni võtted. Seegi oli mõnus koostöö. Ja loomulikult fotograaf Maiken Staak, kellega oleme teinud viimastel aastatel koos kõik kollektsioonide pildistamised. Kogu see protsess oli tore ja oleks kahju olnud seda auhinnaootusega pärssida. Kollektsioon liikus peale show’d poodi ning enamus tooteid leidis ruttu uue omaniku. Ma ei teinud midagi ekstra lava jaoks, ei saanud seda ajaliselt lubada. Seega jah – ei mõelnud, ei uskunud. Seda tänulikum olen.
Kui aga nüüd ajas tagasi minna, siis räägi meile lahti, kuidas Sa tekstiilimaailmas alustasid ja kuidas Kelpman Textile’ini välja jõudsid. Usun, et paljudele Sinu noorematele austajatele võiks see asjade käik huvi pakkuda.
„Tekstiilimaailmas” tegutsesin juba mudilasena. Mäletan, et palusin koolieelikuna emal tikkimiseks endale mustreid joonistada. Kahjuks on need teosed tänaseks kaduma läinud. Õmblusmasin ja vardad olid samuti mulle varakult tuttavad. Ema tegi palju käsitööd ja see tundus tol ajal nii normaalne. Kui nukule oli kleiti vaja, tuli ise õmmelda. Hiljem endale, siis teistele jne. See tunduski nii tavaline ja igapäevane, et ma ei kujutanud tekstiili eriala elukutsevalikuna ettegi. Kui tuli aeg, et sain veel kord õppima minna, tekkis äratundmine. Varem olin õppinud Tartu Kunstikoolis, nüüd viis tee Eesti Kunstiakadeemiasse.
Üsna kohe peale EKA lõpetamist sattusin oma koduosakonda ja ka mujale õpetama, kuigi see polnud mu eesmärk. Avastasin endas selle senitundmatu külje ja olen õpetamise tõttu pidanud ka ise palju õppima. Paraku tuli 2012. aastal valida, kas tervis või töö. Võtsin aasta vabaks ja pärast seda otsustasin uut tundmatut, loodetavalt stressivabamat, teekonda alustada.
Ma ei ole kunagi järginud mingeid brändiloomise reegleid, olen teinud palju asju teistmoodi, kui oleksin ise tudengitele õpetanud. Kelpman Textile’i nimi sündis mu mäletamist mööda mingi näitusega seoses, oli vaja sildid teha ja nii ka jäi. Asjad on juhtunud, kasvanud millestki välja, olen tekkinud võimalustest kinni haaranud. Võtsingi alguses seda tegevust rohkem mänguna. Nüüd üritan pigem suundi seada, kuid olen endiselt avatud sellele, mis elu toob.
Kelpman Textile’i algusaastatel oli mu tegevuse ulatus väga väike. Näitasin asju pigem välismaal ega uskunud, et selliste lihtsate villaste toodete vastu siinmail huvi tuntaks, sest pildil olid pigem pidulikud haldjakleidid. Positiivset tagasisidet mujal jagus, sain aru, kes on mu toodete tarbijad ja et teen unikaalset ning väärtuslikku tööd. Tootmisvõimalused ja võimekus olid siiski puudulikud ning pelgasin pidevaid suuri tellimusi võtta. Praeguseks on suutlikkus parem, hea „kooli” olen saanud oma Telliskivi poe varustamise ja uute ekspordivõimalustega.
Kui ma õppejõutöö kõrval osalesin paljudel rahvusvahelistel ja kodumaistel tekstiili- ja disaininäitustel ning tegin ka mõned isikunäitused, siis täna on Kelpman Textile’i töö midagi muud, aga standardid peavad olema sama kõrged. Praegu võtan kollektsioonide fotosessioone kui väikesi näitusi. See on meeskonnatöö, aga milliseid valikuid ma modelli, asukoha ja muu kaasneva osas teen, sellele on aluseks minu valitud lugu.
Millise saavutuse üle – just tekstiilikunstnikuna – Sa täna kõige rohkem uhkust tunned?
Kõige olulisem on olnud ehk see, et olen julgenud oma rada käia ja peavoolust erineda. Ajal, kui ma õppisin, oli gobeläänvaip ainsana tunnustatud tekstiilikunsti suund. Sain kohustuslikku koolitööd tehes aru, et see pole minu rida. Õppejõuna olen kasvatanud disainiusku terve plejaadi inimesi, kes tegutsevad nii kodu- kui ka välismaal, on andekad ja panustavad erineval moel. Nende kõigi üle rõõmustan väga.
Räägi meile ka sellest, kuidas täna valmivad Kelpman Textile’i esemed – ideest esinduspoodi jõudmiseni välja.
Kangad töötan välja ja koon ise Soomes, kus katsetan palju lõngade, tiheduste ja mustritega. Žakaarkangad kootakse minu kavandite alusel Lätis ning osa materjale kootakse ka Leedus. Lähiregioonis tootmine on juba aastaid olnud Euroopas disainiteadlike ettevõtete trendiks. Kuna Eestis mulle vajalikke masinaid ei ole, olen leidnud koostööpartnerid lähiriikidest. Kudumiseks vajalikud lõngad tellin samuti Euroopast. Osa koostööpartnerid on pikaajalised ja valin lõngu nende välja töötatud mahukate värvikaartide alusel. Uusi lõngu ja tootjaid käin messidel otsimas. Igale uuele lõngatüübile järgneb arendusprotsess, st mis tihedusega ja mis mustrit oleks õige kududa. Paljud imelised lõngad on jäänud ootele, sest ma pole neile veel õiget kasutust leidnud. Sallid lõikame käsitsi, peseme, vanutame, aurutame, puhastame, sildistame. Selles osas kasutan abijõudu. Iga sall käib palju kordi ja mitmete käte alt läbi. Sallides on peale villasoojuse tõesti ka armastus ja kätesoojus sees.
Ka igale uuele kangatüübile tuleb leida katsetades see õige lõige. Osa tooteid õmblen veel ise, aga mahud on suurenenud ning mantleid ja jakke õmblevad nüüd juba tublid koostööpartnerid Eestis.
Kas Sa täna ainuisikuliselt vastutad oma kollektsioonide tulemi eest või on Sul loomeprotsessi kaasatud ka teisi inimesi, kes annavad juhiseid värvide, lõigete, toodete kohta?
Ma ikka valin ja vastutan ise. Kelpman Textile on minu eelistuste nägu.
Milline on Su enda loodud lemmikese?
Viimase aja arendustest kujunes lemmikuks Sophy mantel. Kangast planeerides oli esmalt teistsugune mõte, aga tehases asju arutades mõistsin, et tulem ei jääks ootuspärane. Leidsin uue lahenduse, suure kreppmustri, mis katab kangast osaliselt. Kuna olin sarnase kangatüübiga juba varem katsetanud, oskasin lõiget ja tehnoloogiat valides vigu eos vältida. Tulemuseks sai väga soe ja tuulekindel mantel kaitseks siinsete talvetormide eest. See on soojapidavuselt võrreldav kasukaga, aga on kordades kergem ja isikupärasem.
Ja tegelikult meeldivad mulle kõik loodud tekstiilid. Kui mõni muster või koefaktuur pikemas perspektiivis ei meeldi, siis rohkem seda ei tee. Mul on see valikuvabadus ja võimekus.
Mis Sulle täna disainerina kõige rohkem rõõmu teeb?
Ma olen väga tänulik, et olen leidnud nii palju inimesi, kes hindavad samu väärtusi ja jagavad nii palju positiivset tagasisidet. Meil on palju püsikliente, uskumatult palju ka välismaalasi, kes teevad isegi spetsiaalseid ostureise Kelpman Textile’i poodi Telliskivis.
Millega meid Kelpman Textile 2018. aastal üllatab?
Tahaksin ka ise teada! Plaanid on õhus ja vajavad selginemist. Mitmeid muutusi sooviksin teha ning leida ka uusi põneva tehnoloogiaga koostööpartnereid. Lisaks uus veebileht ja -pood. Loodan väga, et jõuan kõike ja et saan hakkama.
Kelpman Textile’i tegemistel saab silma peal hoida aadressil www.kelpmantextile.com, samuti Facebookis ja Instagramis.
Vestlesime Siimuga sellest, millised materjalid ja tootmisviisid kujundavad homset disaini, kuidas sünnib päriselt konkurentsivõimeline materjaliinnovatsioon ning mis peab muutuma, et tänased eksperimendid jõuaksid homme meie kodudesse, hoonetesse ja igapäevaellu.
Millisel hetkel said aru, et seened ja mütseel ei ole sinu jaoks enam lihtsalt põnev eksperiment, vaid midagi, millele tahad päriselt oma töö ja ettevõtte üles ehitada?
See arusaam tekkis tegelikult alles siis, kui olime Myceeni juba asutanud ja töö täie hooga käis. Ma ei saa öelda, et oleks olnud üks konkreetne hetk, mil otsustasin, et nüüd on nii. Pigem on see olnud orgaaniline kasv selles suunas. Materjali enda potentsiaal andis pidevalt hoogu juurde.
Seenematerjal kõlab endiselt paljude jaoks pisut futuristlikult või isegi veidralt. Mis on kõige suurem eelarvamus, millega Myceen kokku puutub, ja millal muutub „huvitav alternatiivmaterjal“ sinu jaoks päriselt konkurentsivõimeliseks materjaliks?
Minu jaoks on see muutus juba toimunud. Laiema üldsuseni jõuab see teadmine siis, kui suudame materjali toota samas suurusjärgus nagu tavapäraseid materjale. Praegu otsustab turg suuresti selle järgi, mida kasutada, arvestades eelkõige hinda ja omadusi. Kui suudame näidata, et võistleme selles raamistikus, on meie materjalidel eelis, sest tootmine ei sõltu energiamahukatest protsessidest ega esmase tooraine kasutamisest.
Myceen alustas valgustite ja sisustustoodetega, nüüd liigute järjest enam ehitusmaterjalide, sealhulgas isolatsiooni suunas. Kui suur hüpe on liikuda Eesti tootedisaini auhinnaga BRUNO pärjatud tootest materjalini, mida võiks ühel päeval kasutada tuhandetes hoonetes?
Sisustustooted on olnud väga hea vahend uudse materjali tutvustamiseks. Oleme tõestanud, et neid on võimalik toota ka piiratud tingimustes – seda kinnitavad arvukad projektid üle maailma, kodudest baaride ja kontoriteni.
Ehitusmaterjalidega siseneme aga täiesti uude maailma. See eeldab suurt tootmisvõimekust ning seda, et materjalid vastaksid eri turgude nõuetele, mis on kujunenud aastakümneid kasutusel olnud materjalide põhjal. Sellisesse turuloogikasse sissesulandumine võib tunduda keeruline, kuid näen, et isegi oma konservatiivsuse poolest tuntud ehitussektoris on tulemas suured muutused, arvestades seda, kui palju innovatsiooni selle ümber praegu toimub.
Kestlikkusest on saanud disainimaailmas peaaegu kohustuslik sõna. Kuidas eristada sinu meelest tegelikku muutust rohelisest retoorikast ja kas see võiks sinu arvates olla midagi, millega Eesti disain maailmas edu saavutab?
Üleminekuperioodidel võib tunduda, et millestki räägitakse ebavajalikult palju ning tekkida võib isegi väsimus või vastuseis. Tegelik muutus on toimunud siis, kui me ei pea enam kestlikkust müügiargumendina kasutama, vaid saame aru, et see ongi kõige eelduseks, mida teeme.
Üksikute väikeste näidetega ei saavuta aga suuremat edu, mis maailmas silma paistaks. Selleks on vaja riigipoolset toetavat tööstuspoliitikat, sest ainult projektipõhisest rahastusest ei piisa. Hea näide on Itaalia, kus pärast Teist maailmasõda loodi tööstuse moderniseerimiseks väiketootjatele soodsad tingimused maksusoodustuste ja muude toetavate meetmete näol. Selle tulemusel tekkisid tööstuspiirkonnad ja tootmisvõrgustikud, mis omakorda lõid tingimused kohalikele disaineritele. Sõjajärgsed Itaalia disainerid olid kahtlemata geniaalsed, kuid ilma kohaliku tööstuse võimekuseta poleks nad ilmselt saavutanud sellist rahvusvahelist mainet. Ainult heast disainerist ei piisa, vaja on ka tööstust, mis võimaldab tal end täielikult väljendada.
Ilma kogu ettekannet ette ära rääkimata, mis on see üks mõte, mille tahad Disainiöö konverentsi publikule kaasa anda?
See vestlus avabki tegelikult natuke teemat, mida oma ettekandes käsitlen. Tahan rääkida sellest, miks uued lahendused, mis justkui lahendavad tänaseid probleeme, ei jõua kasutusse üleöö.
Milline täna kasutusel olev materjal või tootmisviis võib meile kümne aasta pärast tunduda täiesti vananenud ja keskkonnavaenulik?
Üks teema, millest teadlikkus loodetavasti kasvab, on materjalide mõju tervisele. Tänapäeval väga tavalised materjalid nagu lamineeritud mööbliplaadid, vineer ja isegi liimpuit, sisaldavad liime, sideaineid ja muud ehituskeemiat, mis võib mõjutada inimeste tervist. See on nähtamatu probleem, mida on teaduslikult uuritud, kuid millele pole seni piisavalt tähelepanu pööratud.
Loodan näha ka seda, et praegu veel eksperimentaalsed materjalid on leidnud endale sobiva rakenduse. Ja kui ebamõistlikult toodetud materjalid pole selleks ajaks kasutusest kadunud, siis vähemalt on neid arendatud märksa mõistlikumateks ja keskkonda vähem kurnavateks lahendusteks.
28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee.
Tänavusel Disainiööl on tal mitu rolli: ta on Eesti tootedisainiauhinna BRUNO žürii esimees, toob Suurbritanniast festivalile tootedisaini tulevikule keskenduva näituse „Well Made“ ning astub üles ka rahvusvahelisel konverentsil. Rääkisime temaga disaini mõttest ja vastutusest, inimese ja toote suhtest, tehisintellekti mõjust loovusele ning sellest, milliseid oskusi vajab disainer tulevikus.
Luke, sinu töö paikneb sageli inimese, toote ja ruumi kokkupuutepunktis. Mida on nii erinevate keskkondade kujundamine sulle inimkäitumise kohta õpetanud?
Mind on alati paelunud tasakaal selle vahel, kui palju disain peaks inimest suunama ja kui palju võimaldama tal ise kohaneda. Üks asi, mida olen õppinud, on see, kui erakordselt kohanemisvõimelised on inimesed. Väga sageli muutub süsteemi kohanevaks osaks just inimene: me muudame oma käitumist, et sobituda ümbritseva toote või keskkonnaga. Sellel võib aga olla nii praktiline kui emotsionaalne hind. Räägin sageli „loomulikest lahendustest“ – sellest, et peaksime inimeste tegelikke vajadusi ja käitumist mõistma piisavalt hästi, et disain töötaks nendega koos, mitte ei sunniks inimesi disainiga kohanema. Mõnikord sünnib selline lahendus järk-järgulise täiustamise kaudu, teinekord tuleb probleem täiesti teisiti lahti mõtestada.
Mis on disainiteadmistes sellist, mida oleksid soovinud mõista juba oma karjääri alguses?
Tõenäoliselt ettevõtte juhtimise olemust. Äriroll ja loovstuudio juhtimine ei sobitu alati loomulikult. Loovinimestena tahame katsetada, otsida ja uurida, kuid kõik see nõuab aega ja aeg maksab. Tasakaalu leidmine äri majanduslike vajaduste ja loovuseks vajaliku vabaduse vahel on midagi, mida oleksin soovinud palju varem mõista.
Disainiöö festivali raames avatav näitus „Well Made“ keskendub nutikale, tulevikukindlale disainile. Osa väljapanekust on ka Eesti tuntud inimeste poolt esitatud hea disaini näited. Millised neist jäid eriti silma?
Eesti valik on minu jaoks huvitav just seetõttu, et seal on tunda isiklikku emotsiooni ja kohati ka nostalgiat. Esimesena tooksin välja KIRA saapad, mille valis Anne Kahru. Mulle meeldib materjalide taaskasutus ja eriti see, et need ei mõju väliselt üldse taaskasutatud materjalist tootena. Ivika Luisu valitud tuubivõti on omakorda hea näide disainist, mis lahendab teise disaineseme ebatäiuslikkust – me kõik oleme püüdnud kreemi- või hambapastatuubist seda viimast osa kätte saada. Mall Nukke valitud lõuendi pingutustangid on täiesti pragmaatiline tööriist valdkonnas, mis ise sageli pragmaatilisusele ei allu. Priit Tenderi valitud Ida-Aafrika kikoi meenutab aga, et lihtsus võib olla ühtaegu väga rafineeritud, kaunis ja hoolikalt teostatud. Samuti näitab see, et eseme väärtus on väga sageli palju enamat kui ainult selle praktiline funktsioon.
Eesti on väike riik tugeva digikultuuri ja järjest nähtavama disainiskeenega. Mida ootad BRUNO auhinna žürii esimehena Eesti disainilt?
Üks põhjus, miks ma omal ajal stuudio lõin, oli soov avastada, reisida ja mõista, kuidas eri kultuurid disainile lähenevad. Ma ei ole varem Eestis käinud, seega on aus vastus: ma veel ei tea, mis siin teisiti on, ja just seda ma teada tahangi. Mõnikord on need erinevused väga peened, teinekord aga sügavad ning mõjutavad kogu mõtteviisi, millest disain lähtub. Kõige rohkem huvitabki mind kultuuriline nüanss.
Tehisintellekt suudab sekunditega genereerida ideid, kujutisi ja tootekontseptsioone. Mis on sinu arvates see, mida AI disaineris asendada ei suuda?
Ma ei ole kindel, kas AI tegelikult ideid genereerib. AI suudab kindlasti luua erakordseid ja sageli lausa uskumatuid kujutisi, kuid me laseme end kergesti petta: kui lõpptulemus näeb tõeline välja, eeldame, et ka selle taga toimuv mõtteprotsess peab olema samaväärne.
Praegu näen AI-d eelkõige filtreeriva ja keskmistava tööriistana. See kogub, koondab ja ühtlustab. Kõik, mis läheneb päris loovusele, näib endiselt sündivat inimese antud suunast ja küsimusest ning see on, nagu hea loovjuhtimise puhul ikka, väga oluline osa protsessist. Halvimal juhul käitub AI nagu kehv disainer: plagieerib, muudab olemasolevaid ideid või on teistest niivõrd otseselt mõjutatud, et esitab sisuliselt kellegi teise mõtteid uues vormis. See ei tähenda, et loovus nõuaks täiesti originaalset mõtlemist. Miski ei sünni vaakumis. Me kõik võtame endasse varasemaid mõjutusi, laename, tõlgendame ümber ja ehitame olemasolevale edasi. Parimal juhul on AI juba praegu erakordselt võimas tööriist, ehkki veidi nagu jonnakas laps – ta ei tee päris seda, mida tahad, ja kindlasti mitte alati siis, kui tahad. Oleme selle tehnoloogiaga alles väga varases arengufaasis ning ma ei kahtle, et aasta pärast võiksin sellele küsimusele juba teisiti vastata.
Suurepärase disaineri teeb raskesti asendatavaks terve elu jooksul kogunenud nähtamatu mõjutuste ja teadmiste kiht: kogemused, tähelepanekud, vestlused, vead, emotsioonid, kultuurilised viited ja lugematu hulk asju, mille omandamist me ise ei pruugi teadvustadagi. Sellest üsna korratust voost sünnibki mingil moel loovus. Samas on disain väga lai valdkond. Suur osa sellest puudutab korda, head planeerimist, täiustamist, tõhusust, optimeerimist ja üha enam ka oskust teha vähemaga rohkem. Need omadused on teataval määral programmeeritavad ning just nendes valdkondades võib AI inimesest üsna kiiresti mööduda. Seda tasub ära kasutada ja võtta AI-d kui väga võimsat tööriista.
Tõeliselt originaalne loovmõtlemine on midagi muud. Kuni me ei suuda luua algoritme, mis päriselt jäljendavad seda kummalist ja sageli irratsionaalset protsessi, mille kaudu inimene õpib ja loob, ei usu ma, et AI suudab suurepärase disaineri täielikult asendada. Küll aga võib ta muutuda väga osavaks sellise mulje jätmisel. Paljude inimeste jaoks võib tulemus üsna pea olla juba piisavalt lähedal. Meie ülesanne on sellega kohaneda.
Kujutame ette, et kohtume uuesti aastal 2036. Mis on tootedisainis ja disaineri töös laiemalt selleks ajaks täiesti muutunud ning mida loodad näha endiselt samasugusena?
Usun, et AI lihtsustab tohutult paljusid protsesse ja kaotab vajaduse mitmete oskuste järele, mida disainerilt seni eeldati. See muutus on vältimatu. Samas on disain eelkõige mõtteviis ja oma olemuselt kohanemisvõimeline, mistõttu usun, et disaineri põhiline lähenemine jääb alles. Veel üsna hiljuti vajas disainer väga konkreetseid füüsilisi oskusi: tuli osata visandada, teha makette ja prototüüpe, mõista materjali, füüsikat ja konstruktsiooni ning omada head käe-silma koordinatsiooni. Arvutipõhised tööriistad on seda juba pikalt muutnud. CAD ja renderdamine võimaldavad ideid veenvalt esitleda ka siis, kui inimene ei oska hästi joonistada. Sellised visualiseeringud võivad olla sedavõrd realistlikud, et hakkavad mõjutama meie hinnangut ideele endale – samamoodi võis halb visand kunagi jätta suurepärasest ideest halva mulje. AI viib selle muutuse veel palju kaugemale. Osa inseneriarvutusi, konstruktsioonianalüüse ja isegi kolmemõõtmeliste kujutiste loomist saab järjest enam automatiseerida. Alles jäävad inimlikud oskused ja ma arvan, et just neid valdavad parimad disainerid. Disain on alati tähendanud kohanemist keskkonna, nõuete ja probleemidega. Võimalik, et probleemid ise ei muutu kuigi palju, kuid viis, kuidas me neid lahendame, muutub väga selgelt.
Ajaloos oleme sedalaadi tehnoloogilisi nihkeid varemgi näinud. Tööstusliku kangakudumise tulek kaotas kunagi tohutul hulgal seniseid töökohti, kuid asemele tekkisid uued rollid ja inimesed kohanesid. AI puhul on muutuse ulatus siiski teistsugune, eriti nüüd, kui tehisintellekti agendid saavad täita ülesandeid meie ja ka teiste AI-süsteemide eest. Suur muutus tuleb kindlasti, kuid inimese osa ei kao niipea. Disaini parim külg ongi inimlikkus – empaatia ja oskus mõista teist inimest. Oskused võivad muutuda ja osa neist kaotada tähtsuse, kuid disainmõtlemine ise peaks jääma.
Esined 1. oktoobril Tallinnas Disainiöö rahvusvahelisel konverentsil, mille keskmes on tootedisaini tulevik. Mis on see üks mõte või küsimus, millega tahad, et publik sinu ettekandelt lahkuks?
Minu jaoks on keskne küsimus, milline on disaini väärtus ja eesmärk ning kuidas kasutada disaini positiivse muutuse tööriistana. Meie võime uusi asju kiiresti luua on muutunud peaaegu ülemääraseks – midagi uut valmistada on odavam ja kiirem kui kunagi varem. 1930.–1950. aastatel oli tööstusdisain väga praktiline tööriist, tihedalt seotud tööstusliku tootmisega: see aitas anda vormi ja tähenduse objektidele, mille puhul inseneridel ei pruukinud olla selleks vajalikke oskusi, ning tõlgendada inimeste vajadusi. Tänaseks on disain minu meelest osaliselt muutunud millekski muuks ja halvimal juhul taandunud lihtsalt turundusvahendiks. Seetõttu tahan uuesti küsida, mis on disaini tegelik väärtus ja eesmärk väljaspool turundust.
28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee.
