Foto: Gucci
Kõnealune film põhineb Sara Gay Fordeni raamatul „Gucci moemaja. Sensatsiooniline lugu mõrvast, hullumeelsusest, glamuurist ja ahnusest”. Mulle meenus, et see raamat on mul riiulis täiesti olemas, ning filmiuudiste valguses otsustasin selle mälu värskendamiseks uuesti ette võtta. Raamat loetud, mõtlesin jagada teiegagi põnevaid seiku Gucci moemajast ja dünastiast. Kui täpsem olla, siis koguni 25 huvitavat fakti. Olge lahked!
1. Guccisid oli väga palju, väga-väga palju. Ei ole juhuslik, et raamat algab Guccide sugupuuga – seda läheb tõesti vaja, et aru saada, kes on kes – juba Guiccio Guccisid käib raamatust läbi mitu. Ning suurem osa nendest Guccidest oli ka Gucci äridega seotud.
2. Kõik sai alguse Gucci nahkkottidest ja mokassiinidest – nendest said eelmise sajandi keskpaigas tõelised staatuse sümbolid nii siin- kui sealpool Atlandi ookeani. Valmisrõivaid hakkas Gucci valmistama alles 1960. aastate keskel, kui bränd oli juba luksusmärgina kuulsuse saavutanud.
3. Gucci tänaseks ikooniline monogrammiga kangas sündis 1969. aastal.
4. Gucci Flora lillemuster sündis tänu Grace Kellyle.
5. Guccidel ei olnud sadulate valmistamise ega hobuste mingit pistmist, see on edukalt viimistletud legend.
6. Gucci esimene käekell, The Model 2000 murdis kõik varasemad kellamüügirekordid – seda müüdi kahe aastaga üle miljoni eksemplari.
7. 1980. aastatel sai Gucci tuntuks pigem pidevate peresõdade kui kaubamärgi toodete kaudu. Samas, mida suuremad ja sensatsioonilisemad olid kõmupressi pealkirjad, seda enam kliente voolas Gucci poodidesse.
8. Guccide dünastiat võrreldi enim just nimelt ameeriklaste telesarjaga „Dünastia”.
9. Milano moenädalal astus Gucci esimest korda üles 1982. aastal Aafrika-teemalise kollektsiooniga.
10. Gucci esimesed moekampaaniafotod tegi Irving Penn.
11. Gucci ajaloos toimus nii palju kohtuprotsesse, et vahepeal tundus, et selles raamatus muust juttu ei tulegi. Õnneks tuli.
12. Millega põhjustas Gucci ameeriklastele aga suurimat peavalu? Sellega, et sulges oma butiike lõunapausiks (nagu Itaalias kombeks) ja inimesed pidid ukse taga järjekorras nende avamist ootama. Täna see õnneks enam nii ei ole.
13. Moeteadlik Tom Ford kandis Gucci mokassiine juba 13-aastasena. Moedisaineriks otsustas ta aga hakata pea dekaad hiljem – lebades haigena hotellitoa voodis… Venemaal!
14. Jah, see oli Tom Ford, kes 1990ndatel Gucci ka ready-to-wear kategoorias kõrgmoeliigasse viis – varasemalt olid rõivad Gucci moemärgi peavalu ja nõrgim lüli.
15. Amber Valletta oli esimene supermodell, kes (loomulikult tänu Tom Fordile) Gucci kollektsiooni esitlusel üles astus – ja publik aina ohhetas ja ahhetas.
16. Samal ajal oli aga Gucci rahaline seis nii halb, et moemärgi juht Maurizio Gucci proovis isegi Silvio Berlusconilt raha laenata.
17. 1993. aastal loobus rahalistes raskustes Maurizio Gucci – viimane perekonna pärija, kes Guccit juhtinud – oma Gucci aktsiatest ja ettevõtte tegevjuhi kohast.
18. Alles peale nelja aastat Guccile disainimist läks Tom Ford moeetenduse lõpus lavale kummardama — varem ei lubatud tal seda teha.
19. Maurizio Gucci ja Patrizia Reggiani, kelle suhte ümber keerleb kogu „House of Gucci” film, kasutasid mõlemad kord üks, kord teine nõidade, pulbrite, amulettide abi, et teineteist kas ära needa või siis end teise eest kaitsta.
20. Patrizia Reggiani kuulsaim tsitaat on: „I’d rather cry in Rolls-Royce than laugh on a bicycle.”
21. Kui uudis Maurizio Gucci surmast teatavaks sai, töötas Tom Ford oma laua taga Firenzes Gucci 1996. aasta kevadkollektsiooni kallal.
22. Ajakiri Vanity Fair nimetas 1997. aastal Tom Fordi kahekordse G-tähega stringid üheks aasta kuumimaks leiutiseks.
23. Sel nädalal, kui Patrizia Reggiani Maurizio Gucci mõrva tellimises süüdi mõisteti, kaunistasid Gucci poodide vaateaknaid kõikjal maailmas säravad hõbedased käerauad, kuigi firma esindaja väitis kõigile helistajatele, et see on „kokkusattumus”.
24. Ega Pradagi moemajas asjad vähem emotsionaalsed olnud. Ühel päeval lendas Prada Milano kontori aknast välja käekott ja tabas kõnniteel möödujat. Selle viskas vihahoos Miuccia Prada abikaasa Patrizio Bertelli, kes kiirustas kohe tänavale, et mööduja ees alandlikult vabandada.
25. „Gucci lugu on täiuslik näide selle kohta, mida üks perekond teha ei tohiks,” ütles kord legendaarne kellaärimees Severin Wunderman.
Kuigi Murphy võttis sihiks kujutada ekraanil John F. Kennedy Jr.-i ja Carolyn Bessette Kennedy suhet, jutustades kõigest alates nende kurameerimisest 1990ndate alguses kuni nende laialdaselt kajastatud abieluni kümnendi teises pooles, siis moemaailm on algusest peale keskendunud ühele – Carolyni stiilile, mida võib olla küll lihtne kirjeldada, kuid keeruline tõeliselt tabada. Just see 90ndate minimalism, millega naine moeajalukku on läinud, toimib tänases moes nagu antidoodina üleväsinud trendimasinale. See on ka põhjus, miks moeringkond ei paista saavat CBK-st küllalt.
Pärast paari traagilist hukku 1999. aastal on nende mälestuseks avaldatud lugematul hulgal raamatuid ja biograafiaid, millest paljud on kirjutanud mõned nende kõige lähedasemad sõbrad. Portail valis välja kolm raamatut, mis keskenduvad Carolynile ja avavad just nimelt CBK fenomeni – sealhulgas ka just selle raamatu, mis inspireeris “Love Story” sarja.
“Once Upon a Time: The Captivating Life of Carolyn Bessette Kennedy”, Elizabeth Beller
Kakskümmend viis aastat pärast Carolyn Bessette Kennedy surma avaldas ajakirjanik Elizabeth Beller esimese suurema biograafia, mis keskendus eelkõige Carolynile endale. “Once Upon a Time” lõikab läbi mütoloogiast, mis kujutab Calvin Kleini pressiesindajat tühise ja külmana. Selle asemel esitab Beller mitmetahulise portree tugevast naisest, kes paisati enneolematusse kuulsusesse. Just see raamat sai ka “Love Story” üheks lähteimpulsiks.
“CBK: Carolyn Bessette Kennedy: A Life in Fashion”, Sunita Kumar Nair
Loomulikult väärib Carolyn Bessette Kennedy stiil omaette moepiiblit! Moeloovjuht ja sarja “Love Story” stiilikonsultant Sunita Kumar Nair võttis selle eesmärgi teoks selle kohvilauaraamatu kaudu. Edward Enninful OBE kirjutatud eessõna ja Gabriela Hearsti sissejuhatusega jälgib Nair CBK garderoobi ajatut loogikat ja mõju – miks need siluetid, toonid ja proportsioonid töötavad ka täna, ilma et peaksid karjuma.
View this post on Instagram
“Fairy Tale Interrupted: A Memoir of Life, Love, and Loss”, RoseMarie Terenzio
JFK Jr. endise assistendi mälestuslik pilk, mis nihutab fookuse tabloidikihist isiklikumale tasandile. Terenzio ei kirjelda paari mitte distantsilt või tagantjärele müüti üles ehitades, vaid inimesena, kes oli nende igapäevaelule päriselt lähedal. Just seetõttu on Terenzio vaatenurk väärtuslik – ta nägi, kuidas avalikkuse ette jõudnud kujund ja eraelu tegelikkus sageli ei kattunud. Tema meenutustes tulevad esile küljed, mis pressifotodelt ja kõmu-uudistest kipuvad kaduma: John F. Kennedy Jr.-i huumor ja kohati poisilik kohmakus, Carolyni vaoshoitud tundlikkus, ning mõlema võime olla üllatavalt soojad ja helded ka siis, kui nende ümber käis pidev tähelepanumüra. Terenzio oli üks neist vähestest inimestest, kes liikus nende kõrval siis, kui kaamerad ära pandi – ja just see teeb raamatu usutavaks vastukaaluks muinasjuttudele, mida avalikkus neile sageli külge projitseeris.
“Lugemine on kõige odavam ja mugavam viis mööda maailma ringi reisida ja iga raamatusõber teab, mis tunne on ühelt vägevalt lugemistripilt siseneda oma kodupoodi šampooni või hambapastat ostma – päris sürreaalne,” sõnab autor Andreas Kübar lisades, et “See ilus armastuslugu…” sõidabki seesuguste sürreaalsete momentide tuules ja seda võiks nimetada kaasaegseks seikluslooks, milles üksikud saared on asendunud korterite, hullumajade ja LuxExpressidega, piiritu ookeani asemel on kurbus, salajaste aardelaegaste asemel tegelaste väikesed unistused. “Kirjutama asudes teadsin, et sellest tuleb üks äärmiselt naljakas, kurb ja müstiline asi ja nende kolme märksõna vaheldumisel see ilus armastuslugu kestabki. Usun, et lugeja saab sellega omajagu trippida, kindlasti naerda, vahest veidi nutta ja hiljem ilusamana eluga edasi minna. Olgu öeldud, et ilu ja armastuse valemit romaanis ei avaldata. Küll aga saab nippe hullumajast põgenemiseks ja alkoholi maha jätmiseks, kui kunagi peaks vaja minema.”
Andreas Kübar on oma kirjanikuteel astunud paar esimest sammu ja proovinud viisakamate kausside asemel ilusatesse ämbritesse astuda. Tema tekstid on jõudnud “Värske Rõhu” ja “Eesti novelli” kaante vahele. Teatritekstidena on Kübara kirjutatut mängitud Elektron.arti, Tallinna Linnateatri, Tartu Uue Teatri ja VAT Teatri lavalaudadel. Igakuiselt kirjutab Kübar Müürilehe huumorirubriiki ja ennekõike peab ennast humoristiks, kelle sundimatu omadus on koleduses leida ilu ja traagikas nalja. Tema esikromaan on mõeldud lugejale, kes teab, et kõik on võimalik ja et ilu nägemist koolis ei õpetata.
Raamatu on toimetanud Maria Veske ja Anett Pillmann, kujundanud ja küljendanud Ran-Re Reimann, illustreerinud Luca Putz.
