Foto: Rasmus Linde | Riina Varol.
Tänavune näitus viib seekord külastajad une ja ärkveloleku vahepealsesse seisundisse – sinisesse hotellituppa, kus miski pole päris, kuid ometi kummastavalt tuttav. Esitletavad teosed on valminud üle kuu aja kestnud kursusel. Läbi kanga punumise, narmastamise, vahatamise ja muude meetodite sünnib lihtsast voodilinast midagi ulmelist. Vihje algmaterjalile annavad tööde teemad, milles kohtuvad erisugused hotellikülastajad ja kummastavalt tuttavlik interjöör.
„Seekord visati tudengid silmitsi sinise kangaga – materjaliga, mis esialgu ei lubanud midagi erilist. Aga just see näiline neutraalsus muutus provokatsiooniks. Kangast ei hellitatud, vaid painutati, väänati ja nihestati, kuni algne vorm ja identiteet hakkasid lagunema. Algne materjal kaotas oma näo, oma loogika ja turvalise tähenduse. Lõpptulemuses on sinine kangas vaid mälestus – raskesti äratuntav, ümber mõtestatud ja täielikult üle võetud tudengite poolt,” kommenteerib töötoa üks juhendajaid kunstnik Flo Kasearu.
Moekunstnik Liisi Eesmaa on tudengeid juhendanud näituse toimumise algusest alates: „Minu jaoks on see üks suur eksperimentaalvormi juubeliaasta. Olen neid üle-elusuuruses vorme juhendanud juba 10 aastat ning Viru Keskuse aatriumis täitub meil seitsmes näituse kord. Minu suureks rõõmuks suudavad tudengid endiselt üllatada julgete ideede ja pööraste materjalikatsetustega — siniselt tuksuvad olendid, unelõksud, alateadvust kollitavad sundmõtted ja hotellitoa müsteeriumid. Just see pidev julgus hoiab vormieksperimendid elus ja laetuna!”
Näitusesele on ruumikujunduse loonud EKA sisearhitektuuri 2. kursuse tudengid.
„Soovisime rääkida tööde materjali, hotelli voodilinade, ringluse loo. Asi, mis on iseenesestmõistetavalt lumivalge ja korralik, käib läbi uskumatult pika protsessi, alustades koristaja kätest, lõpetades pesumaja linavirnadega. Aga mis saab linast, mis peale igapäevast kasutust nurgast natuke narmendab, või millel on maandunud sõrmeotsasuurune kohviplekk? Kaua ta seisab pesumaja nurgas, karistuseks aina matvamad linakuhjad?” kirjeldab loomeprotsessi sisearhitektuuri tudeng Aleksandra Saar.
„Viru Keskus on läbi aastate toetanud kultuuri ning loomevaldkonna arengut. Uhkusega võõrustame taas EKA eksperimentaalvormide näitust, pakkudes noortele loojatele nähtavust ja võimalust kõnetada laiemat publikut. See näitus toob igal aastal majja rohkelt huvilisi, mis kinnitab, et tudengite tööd on tõeliselt kõrgel tasemel ja kontseptuaalselt tugevad,” sõnas Viru Keskuse turundus- ja kommunikatsioonijuht Kärt Vilt.
Näitus on Viru Keskuse aatriumis avatud 10. märtsist ning on üleval 24. märtsini.
Kunstnikud: Adel Rusin, Annabel Mustasaar, Eelia Laasma, Ethel Noortoots, Getlin Tammoja, Heti Darleen Vihman, Helen Saarik, Janina Lõhmus, Kadri Vulkan, Karin Sarv, Katriin Tammoja, Lee Mikkin, Maigi Teino, Marcus Eier, Mare Eijkelkamp, Maria Lisanne Arumäe, Mia Uustal, Nataly Järvik, Rasmus Linde, Rosena Melvin
Sisearhitektid: Aleksandra Saar, Diana Alliksaar, Henri Kats, Julius Heinlo, Kaur-Markus Jenas, Kaur Rõõmussaar, Kertu Aljas, Ketlin Kõiv, Krisette Juur, Lisell Oja, Sander Etverk
Vormide juhendajad: Liisi Eesmaa, Flo Kasearu
Ruumiloome juhendaja: Annika Kaldoja
Produktsioon: Piret Puppart, Cärol Ott
Graafiline disain: Grittel Kastan, Rebecca Raquel Lopez Ortiz
Fotode kunstiline juht: Liisi Eesmaa
Fotograaf: Riina Varol
Fotograafi assistent: Ksenia Kvitko
MUAH: Marily Kapp
Modellid: Birgit Veegen (Agency Icon ) ja Yana Ronin
Näituse „Remember Me” autorite seas on mitmeid kunstifotograafia suurkujusid, aga ka moefotograafia ajalugu kujundanud nimesid, nagu Irving Penn, Richard Avedon, Helmut Newton ja Edward Steichen. Eraldi tähelepanu on pööratud Irving Penni loomingule, millele pühendatud väljapanek „The World According to Penn” koondab ligi 450 fotot, alates moe- ja portreefotodest kuni natüürmortideni.
Näitus ei järgi kronoloogilist ülesehitust, vaid loob dialoogi eri ajastute, žanrite ja fotograafiliste lähenemiste vahel. Esindatud on teiste seas Man Ray, Cindy Sherman, Nan Goldin, Wolfgang Tillmans ja Hiroshi Sugimoto.
Muide, näituse pealkiri viitab Ameerika kunstniku Barbara Krugeri samanimelisele teosele. Kruger on loonud muuseumi rotundi ka suuremõõtmelise installatsiooni „The History of Tears”, mis käsitleb mälu, identiteedi ja ühiskonna suhteid.
Näitus „Remember Me” on Pariisi Bourse de Commerce’is avatud kuni 18. jaanuarini 2027. Uuri lisa: pinaultcollection.com.
Laupäeval, 17. oktoobril avatakse Kai kunstikeskuses tunnustatud kunstniku Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“, mis toob publikuni seitse nii ulatuselt kui ka filmikeelelt avarat videoteost, mille lähtekohaks on Kaiseni sünnisaar — traagilise ajalooga Jeju. Saar Korea lõunarannikul, kus vägivalla ja vastupanu jäljed on kihistunud üksteise peale. Suures mõõtkavas projitseeritud ja ruumi paigutatud filmid ei seisa vaataja vastas, vaid ümbritsevad teda, luues tõusu ja mõõna rütmis kulgeva liikumise läbi rituaali, müütide, leina ja mälu. Vaatamisest saab tunnistamise ja äratundmise viis. Jane Jin Kaisen nimetab seda „teistmoodi tõlkimiseks”, praktikaks, mille kaudu saab seni vaigistatud ajalugu nähtavaks uuel moel.
Jane Jin Kaiseni loomingus ei jää ajalugu millekski, mida kõrvalt vaadelda või üksnes dokumenteerida. Aastaid koos šamaanide, sukeldujate ja saare kogukondadega töötanud kunstnik käsitleb filmitegemist rituaalse praktikana. Nii nagu Jeju šamaanlikus traditsioonis, põimuvad ka tema filmides minevik ja olevik, kus rituaalid loovad võimaluse elavate ja surnute kohtumiseks, nendevaheliste sidemete hoidmiseks ning uue tähenduse andmiseks.
Kaiseni filmitsükkel liigub vabalt intiimse ja kosmilise, isikliku ja müütilise vahel; eaka sukelduja ilmast räsitud kätest maailma loomiseni. Jeju mütoloogiale toetudes seab kunstnik kesksele kohale naised kui teadmiste kandjad ja hoidjad. Nende seas on Seolmundae Halmang, vanaemast jumalanna, kelle kehast sündis saar; ning printsess Bari, keda Kaisen ei tõlgenda kuuleka tütrena, vaid piiride ületaja ning eri maailmade vahendajana. Müütiliste tegelaste lood haakuvad ka kunstniku enda perekonna ajalooga: Kaiseni ema ja vanaema olid haenyeo’d, Jeju saare naissukeldujad, kes teenivad elatist mereandidest, sukeldudes ilma hapnikumaskideta mitmekümne meetri sügavusele ookeanipõhja neid püüdma ja korjama. Nende merega seotud teadmised ja kogemused läbivad kogu filmitsüklit. Olulisel kohal on ka sochang, Korea üleminekuriitustel kasutatav pikk valge puuvillane kangas. Filmides lookleb see üle musta laavapinna, kandub vee alla ja rullub lahti kui side, mis ühendab üht põlvkonda järgmisega.
„Tallinnal on Jeju saarega palju ühist: mõlemad on mere kujundatud paigad ning mõlema lugu kannavad inimesed, kes on andnud oma lugusid edasi põlvest põlve ja leidnud uusi viise nende jutustamiseks. Jane Jin Kaiseni filmid avavad dialoogi meie kahe ranniku vahel, kutsudes mõtlema sellele, kuidas mälu edasi kandub ja kuidas kogukonnad uuenevad. Kaisen annab hääle naiste teadmistele ja saare müütidele ning pakub vaatamisviisi, mis on tähelepanelik, avatud ja lootusrikas,” kirjeldab Kai kunstikeskuse kunstiline juht ja näituse kuraator Karin Laansoo.
Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“ on Kai kunstikeskuses avatud 17. oktoobrist 2026. kuni 21. veebruarini 2027. aastal. Laupäeval, 17. oktoobril kell 14.00 toimub erituur ja kohtumine kunstnikuga. Lisainfo: kai.center.
