VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressi jaoks loodud kolmeosaline virtuaalnäitus “Tuleviku kaasavara”, mis tutvustab pärandi rikkuse laialdast kasutusvõimalust moekunstis, avatakse esmakordselt ka laiemale publikule. Näitusel antakse Piret Pupparti juhatusel ülevaade EKA moetudengite viimaste aastate etnograafilise moeloomingu sisust. Kõnekate näidetena sellest, mil viisil pärand inimeseks ja loovisikuks olemist mõjutada võib, on näitusel esitatud Karl Joonas Alamaa installatsioon “Õunapuu all — hommage hoolele” ja Lisette Sivardi performance “VÖÖ”.

Videonäitus ”Tuleviku kaasavara” pakub sissevaadet rõivaste pärandkultuuri kaasajastamisse moe kaudu. Riiete näol on tegu ühe rikkalikuma kaasavaraga minevikust, mis on keele kõrval püsinud ja mille traditsioonide ning praktikate elujõuline ühesvõtmine tulevikku sõltub selle kaasajastamise edukusest. “Traditsioonilisel rahvarõival, mineviku peeglil, on ühiskonnas väljakujunenud koht, ent selle vahevormidel (sh pärandkultuurist inspireeritud riietel) on täita oma osa oskuste ja teadmiste säilitamisel. Seepärast on tõlgenduste otsinguil külvatud seemned ning neist tärkavad võrsed kultuuri taaselustamise ja avastamise aspektist märgilise tähendusega, võimaldades luua paikkondliku identiteediga rikastatud rõivaid nii tänaseks kui homseks,” võttis EKA moeosakonna juht Piret Puppart näituse loomise põhjused kokku.

Eesti Kunstiakadeemia moeosakonnas on rahvarõivaste ja pärimuse interpreteerimisega tegeletud juba 1940. aastatest alates ning selle aja jooksul kogunenud kogemuste pagas on silmapaistvalt mitmekesine. Puppart annab videoringkäigu raames ülevaate etnograafilise materjali inspiratsiooniallikana kasutamise põhjustest, loogikast ja eetikast ning esitab selle toetuseks mitmeid illustreerivaid näiteid. Sektsiooni rikastab kunstnik Kärt Summataveti juhtkiri pärimusmaastike mõjusfääridest kaasaegses disainis.

Lisette Sivard ja Karl Joonas Alamaa on moeosakonna tudengid, kelle looming kätkeb endas lisaks mineviku uurimisele ka sotsiaalsete ja ühiskondlike konstruktsioonide lahkamist ja vaidlustamist. Sealjuures on mõlema noore kunstniku teoste keskmeks universaalsed inimeseks olemise alused, mis on kultuuri- ja ajastuülesed.

Karl Joonas Alamaa teos “Õunapuu all – hommage hoolele” (2020) seob omavahel etnograafilise traditsiooni, Setomaalt pärit juured ja vanavanemalt lapselapsele pärandatud loo tingimusteta hoolest ning eneseohverdusest läbi emaliku prisma. Töö keskmes on 139 õunapuu tuhaga glasuuritud portselanlusikat, toonitamaks inimliku empaatia ja väikeste eluliste asjade nagu toit olulisust. “Tihtipeale kipume inspiratsiooniotsingutel suunduma endast päris kaugele, teisisõnu arvame ekslikult, et teame juba siinse, ka praeguse hetke kohta piisavalt, ent pärand ei ole vaid esmapilgul tajutav ilu, vaid pakatab sisust, mis voolib meie maailmataju,” kirjeldas Alamaa oma protsessi.

Lisette Sivardi teos “VÖÖ” (2019) on tantsuline lavastus ornamendi kõne- ja mõjuvõimest, selle kadunud sümbolirikkusest, tööarmastusest ning siin- ja sealpoolsusest. Tõlgendades rahvuslikke kirivöid, lõi autor liikumis- ja inim(keha)keskse “Vöö”, mille tsentriks on seitsmemeetrine kihnu lambavillast hiigelvöö, mis ärkab ellu vaid koos inimestega, kelle jäsemed liiguvad nii vöös, vööl kui vööga, tekitades sel viisil ornamente. Mustreid loovad ühtekokku kaheksa inimese ihuliikmed – märk sellest kui oluline on loomis- ja hoidmisprotsessis koostöö. Autor selgitab: “Kui hakkasin pärimuskultuuriga tegelema, ei osanud ma arvata, et võin pärimusse ära armuda. Nüüdseks mõtlengi, et see on üks valdkondadest, millega soovin tulevikus edasi töötada, sest olen mõistnud, et tollane mõttemaailm on inspiratsiooniallikana niivõrd viljakas ning sellega töötades ei pea tingimata olema tagasihoidlik ja konservatiivne. Senikaua kui suhtuda esivanematesse austusega, on meile pärandatud materjaliga töötamiseks piiramatult võimalusi.”

Teosed jäävad vaatamiseks üles Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Kunstiakadeemia ja Fenno-Ugria Asutuse veebilehtedele kaheks järgnevaks aastaks. Näitust toetavad: Haridus- ja Teadusministeerium, Hõimurahvaste programm.

Uudista näitust veebilehel https://www.erm.ee/et/content/tuleviku-kaasavara.

Eesti Kunstnike Liidu aastanäitus Kevadnäitus 2026 on tänavu senisest suurim ja toimub mitmes paigas. Näitusele valiti varasemaga võrreldes üle poole rohkem töid, mida eksponeeritakse Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis ning Eesti Kunstnike Liidu vanalinna galeriides – Draakonis, Hobusepeas, HOPis ja Vabaduses. 

Reedel, 13. märtsil kell 17.00 on publik oodatud näituse avamisele HOP, Hobusepea ja Draakoni galeriidesse. Kell 18.00 avatakse näitus Vabaduse galeriis ja kell 19.00 Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis.

Näitusele esitas oma teosed 437 kunstnikku, kellest žürii valis välja 153 kunstniku ja kollektiivi tööd. Näituse teostest valmivad postkaardi-komplektid, millest külastajad saavad koostada isikliku Kevadnäitus 2026 kataloogi.

Näitusel eksponeerivad oma töid: Aarne Mesikäpp, Aet Ollisaar, Ahti Sepsivart, Aksel Haagensen, Alexei Gordin, Alyona Movko-Mägi, Andres Koort, Andrus Raag, Anna Kõuhkna, Anna Škodenko, Anna-Liisa Kree, Anna-Liisa Sääsk, Anne Parmasto, Anne Türn, Anu Samarüütel-Long, Arne Maasik, Arthur Arula, Asko Künnap, B105 kooseisus Kertu-Liisa Sarap, Oliver Kanniste ja Daria Morozova, Bob Bicknell-Knight, Brenda Purtsak ja Marleen Suvi, Brigit Arop ja Piibe Kolka, Britta Benno, Caroliina Ladva, Danel Ülper, Edgar Tedresaar, Eero Ijavoinen, Elisabet Kiverik, Elo Liiv, Enno Ootsing, Erik Teemägi, Erki Kasemets, Eve Kiiler, Fred Kotkas, Hannah Harkes, Hedi Jaansoo, Heikki Leis, Heli Tuksam, Helle Videvik, Herkki-Erich Merila, Hermes Sarapuu, Hille Palm, Ilme Rätsep, Indrek Köster, Inessa Saarits, Inga Heamägi, Ivar Kaasik, Ivar Veermäe, Jaan Luik, Jane Remm, Jenny Grönholm, Jila Svicevic, Johanna Mudist, Johannes Luik, Jüri Kass, Kadi Kübarsepp, Kai Kiudsoo-Värv, Kairi Orgusaar, Karin Kalman, Kärt Hammer, Katariin Mudist, Kati Kerstna, Katrin Enni, Katrin Pere, Katrin Piile, Kaupo Kikkas, Kertu Tuberg, Kertu-Liisa Sarap, Killu Sukmit, Krista Leesi, Kristel Saan-Soom, Kristi Kangilaski, Kristina Norman, Laivi Suurväli, Leena Kuutma, Lemme Haldre, Liina Kalvik, Liina Leo, Liis Karu, Liisa Jugapuu, Liisa Mudist, Liisi Eelmaa, Liivia Leškin, Lilian Mosolainen, Lilli-Krõõt Repnau, Lisette Sivard, Loora Kaubi, Maarit Murka, Maarja Mäemets, Maiu Mooses, Mall Nukke, Malle Karik-Hallimäe, Manfred Dubov, Mare Saare, Maret Sarapu, Margot Õunapuu, Mari Prekup, Maria Kapajeva, Maria-Kristiina Ulas, Mariann Kallas, Maris Siimer, Markus Kasemaa, Mauri Gross, Meiu Münt, Mihkel Maripuu, Miina Vilo, Naima Neidre, Nils Hint, Orest Kormašov, Ott-Kaspar Sults, Peeter Laurits, Peeter Pere, Piret Rohusaar, Priit Pangsepp, Rait Prääts, Regina-Mareta Soonsein, Reti Saks, Riin Maide, Riina Varol, Rosita Raud, Sasha Tishkov, Sigrid Viir, Siim-Tanel Annus, Sirja-Liisa Eelma, Sofi Aršas, Taavi Suisalu, Tarmo Roosimölder, Tarrvi Laamann, Tea Lemberpuu, Terje Ojaver, Tiina Kaljuste, Tiina Sarapu, Tiina Tammetalu, Tiiu Kirsipuu, Tiiu Pallo-Vaik, Tõnis Jürgens, Toomas Kuusing, Triin Kerge, Uku Sepsivart, Ülle Raadik, Ulvi Haagensen, Uno Roosvalt, Urmas Puhkan, Urve Küttner, Valeri Vinogradov, Valev Sein, Vano Allsalu, Veiko Klemmer, Vello Vinn, Viive Noor, Vilen Künnapu, Virge Jõekalda, Zody Burke.

Kevadnäituse žüriisse kuulusid Cloe Jancis ja Maria Valdma-Härm (Eesti Kunstnike Liidu esindajad), Jüri Mildeberg (Kevadnäitus 2025 publikupreemia laureaat), Madli Ljutjuk (Tallinna Kunstihoone esindaja) ning Riivo Anton (toetajate esindaja).

Traditsiooniliselt panevad Eesti kunstikollektsionäärid ja -toetajad Riivo Anton, Aivar Berzin, Jaan Manitski, Tiit Pruuli ja Rain Tamm publiku lemmikkunstnikule välja 6000-eurose auhinna. Kõigi hääletanute vahel loositakse välja NOBA.ac kunstikeskkonna 500-eurone kinkekaart.

Kevadnäitus 2026 on avatud Eesti Kunstnike Liidu vanalinna galeriides 5. aprillini ning Kunstihoone Lasnamäe paviljonis 17. maini.

Käesoleval nädalal avaneb Fotografiskas Läti fotograafi Inta Ruka näitus „Paigad nimega kodu“. Ruka pildistas aastatel 1983–2008 inimesi oma kodumaal Lätis, jäädvustades nende elu tubades, hoovides ja tänavatel – paikades, kus rullub lahti argipäev. Ta naasis inimeste juurde korduvalt, töötades aeglaselt ja lastes usaldusel ajapikku kujuneda. Nii sündisid fotod, mis ei ole pelgalt dokumentaalsed, vaid talletavad paiku, suhteid ja elatud elu, millest kasvab välja kuuluvustunne.

Inta Ruka sündis 1958. aastal Riias, kus ta elab ja töötab ka täna. Fotograafiaga hakkas ta tegelema noorelt, ajendatuna sügavast uudishimust ümbritsevate inimeste vastu. Kaamerast sai talle viis maailmaga kohtuda. Ruka töötab aeglaselt ja keskendunult, kasutades klassikalist Rolleiflexi statiivil ning toetudes üksnes olemasolevale valgusele. Tema lähenemine on rahulik ja vahetu – fotograafia, mis on ühtaegu otsekohene, intiimne ja lugupidav.

Tänapäeval on Inta Ruka rahvusvaheliselt tunnustatud fotograaf, kes on korraldanud hulga isikunäitusi üle Euroopa ja kelle töid leidub mitmes rahvusvahelises muuseumi- ja erakogus. Näitus „Paigad nimega kodu“ on Fotografiska Tallinnas avatud 14. märtsist ning toob üle 80 fotol kokku kaks seeriat, mis loovad vaikse, kuid võimsa narratiivi üleminekuaja Lätist ja inimestest, kes nimetavad neid paiku oma koduks.

Seeria „Minu maa inimesed“ sai alguse 1983. aastal, mil Ruka hakkas külastama Põhja-Läti Balvi piirkonna külasid. Ligi kahekümne aasta jooksul pildistas ta inimesi, kes olid üle elanud sõja, okupatsiooni ja ulatuslikud ühiskondlikud muutused. Selle seeria piltidele on püütud kodud ja elukeskkonnad, kus puudus elekter, ning eluviis, mis oli juba kadumas – fotodel avaneb lugu maaelust, tööst, mälestustest ja sügavast kuuluvustundest. Seeria „Minu maa inimesed“ esindas Lätit 1999. aasta Veneetsia biennaalil ja sellest sai Ruka rahvusvaheline läbimurre.

Näituse teine seeria „Amālijas iela 5a (Amālija tänav 5a)“ on pikaajaline portreteering 20. sajandi alguses ehitatud elamust Riia kesklinnas. Keset 2000. aastate linnaelu oli Amālija tänaval säilinud ootamatu maailm: kruusateed, tagasihoidlikud toad ja rahulik õhkkond. Nelja aasta jooksul jälgis Ruka hoone elanikke ja sai osaks nende elust – pigem sõbra kui vaatlejana –, jäädvustades aastatel 2004–2008 ligi sadat inimest eri põlvkondadest, kelle igapäevaelud kulgesid samal aadressil. Seeria koosneb peamiselt portreedest, aga ka sündmustest ja hetkedest, mis loovad pildi kodust, milles elati.

Näituse „Paigad nimega kodu“ on kureerinud Fotografiska rahvusvaheliste näituste juht Jessica Jarl ja Fotografiska Tallinna näituste juht Maarja Loorents ning selle esmaesitlus toimub Fotografiska Tallinnas. Lisaks fotodele on näitusel eksponeeritud ka Rootsi filmitegija Maud Nycanderi dokumentaalfilm „Fotograaf Riiast“ (2009), mis avab Ruka elu, isiksust ja loomingut lähedalt.

„Inta Ruka püüab portreteerimise kaudu mõista ja edasi anda iga inimese ainulaadset identiteeti ja elulugu koos selle aja ja keskkonnaga, milles nad elavad. Just see teeb tema fotod eriliseks – neis kohtuvad dokumentaalsus, ehedad keskkonnad ja tugev kunstiline käekiri,“ ütleb Loorents. Ta lisab, et tänu usalduslikule suhtele pildistatavatega mõjuvad Ruka fotod vahel justkui perekonna fotoalbumist.

Reedel, 13. märtsil kell 18.30 toimub näituse avamine koos filmilinastuse ja näitusetuuriga, mida viivad läbi kunstnik Inta Ruka ja kuraator Jessica Jarl. Kunstniku- ja kuraatorituur leiab aset ka laupäeval, 14. märtsil kell 13.00 koos Inta Ruka ning kuraatorite Jessica Jarli ja Maarja Loorentsiga.

Näitus „Paigad nimega kodu“ on Fotografiska Tallinnas avatud 4. oktoobrini.