VIII soome-ugri rahvaste maailmakongressi jaoks loodud kolmeosaline virtuaalnäitus “Tuleviku kaasavara”, mis tutvustab pärandi rikkuse laialdast kasutusvõimalust moekunstis, avatakse esmakordselt ka laiemale publikule. Näitusel antakse Piret Pupparti juhatusel ülevaade EKA moetudengite viimaste aastate etnograafilise moeloomingu sisust. Kõnekate näidetena sellest, mil viisil pärand inimeseks ja loovisikuks olemist mõjutada võib, on näitusel esitatud Karl Joonas Alamaa installatsioon “Õunapuu all — hommage hoolele” ja Lisette Sivardi performance “VÖÖ”.

Videonäitus ”Tuleviku kaasavara” pakub sissevaadet rõivaste pärandkultuuri kaasajastamisse moe kaudu. Riiete näol on tegu ühe rikkalikuma kaasavaraga minevikust, mis on keele kõrval püsinud ja mille traditsioonide ning praktikate elujõuline ühesvõtmine tulevikku sõltub selle kaasajastamise edukusest. “Traditsioonilisel rahvarõival, mineviku peeglil, on ühiskonnas väljakujunenud koht, ent selle vahevormidel (sh pärandkultuurist inspireeritud riietel) on täita oma osa oskuste ja teadmiste säilitamisel. Seepärast on tõlgenduste otsinguil külvatud seemned ning neist tärkavad võrsed kultuuri taaselustamise ja avastamise aspektist märgilise tähendusega, võimaldades luua paikkondliku identiteediga rikastatud rõivaid nii tänaseks kui homseks,” võttis EKA moeosakonna juht Piret Puppart näituse loomise põhjused kokku.

Eesti Kunstiakadeemia moeosakonnas on rahvarõivaste ja pärimuse interpreteerimisega tegeletud juba 1940. aastatest alates ning selle aja jooksul kogunenud kogemuste pagas on silmapaistvalt mitmekesine. Puppart annab videoringkäigu raames ülevaate etnograafilise materjali inspiratsiooniallikana kasutamise põhjustest, loogikast ja eetikast ning esitab selle toetuseks mitmeid illustreerivaid näiteid. Sektsiooni rikastab kunstnik Kärt Summataveti juhtkiri pärimusmaastike mõjusfääridest kaasaegses disainis.

Lisette Sivard ja Karl Joonas Alamaa on moeosakonna tudengid, kelle looming kätkeb endas lisaks mineviku uurimisele ka sotsiaalsete ja ühiskondlike konstruktsioonide lahkamist ja vaidlustamist. Sealjuures on mõlema noore kunstniku teoste keskmeks universaalsed inimeseks olemise alused, mis on kultuuri- ja ajastuülesed.

Karl Joonas Alamaa teos “Õunapuu all – hommage hoolele” (2020) seob omavahel etnograafilise traditsiooni, Setomaalt pärit juured ja vanavanemalt lapselapsele pärandatud loo tingimusteta hoolest ning eneseohverdusest läbi emaliku prisma. Töö keskmes on 139 õunapuu tuhaga glasuuritud portselanlusikat, toonitamaks inimliku empaatia ja väikeste eluliste asjade nagu toit olulisust. “Tihtipeale kipume inspiratsiooniotsingutel suunduma endast päris kaugele, teisisõnu arvame ekslikult, et teame juba siinse, ka praeguse hetke kohta piisavalt, ent pärand ei ole vaid esmapilgul tajutav ilu, vaid pakatab sisust, mis voolib meie maailmataju,” kirjeldas Alamaa oma protsessi.

Lisette Sivardi teos “VÖÖ” (2019) on tantsuline lavastus ornamendi kõne- ja mõjuvõimest, selle kadunud sümbolirikkusest, tööarmastusest ning siin- ja sealpoolsusest. Tõlgendades rahvuslikke kirivöid, lõi autor liikumis- ja inim(keha)keskse “Vöö”, mille tsentriks on seitsmemeetrine kihnu lambavillast hiigelvöö, mis ärkab ellu vaid koos inimestega, kelle jäsemed liiguvad nii vöös, vööl kui vööga, tekitades sel viisil ornamente. Mustreid loovad ühtekokku kaheksa inimese ihuliikmed – märk sellest kui oluline on loomis- ja hoidmisprotsessis koostöö. Autor selgitab: “Kui hakkasin pärimuskultuuriga tegelema, ei osanud ma arvata, et võin pärimusse ära armuda. Nüüdseks mõtlengi, et see on üks valdkondadest, millega soovin tulevikus edasi töötada, sest olen mõistnud, et tollane mõttemaailm on inspiratsiooniallikana niivõrd viljakas ning sellega töötades ei pea tingimata olema tagasihoidlik ja konservatiivne. Senikaua kui suhtuda esivanematesse austusega, on meile pärandatud materjaliga töötamiseks piiramatult võimalusi.”

Teosed jäävad vaatamiseks üles Eesti Rahva Muuseumi, Eesti Kunstiakadeemia ja Fenno-Ugria Asutuse veebilehtedele kaheks järgnevaks aastaks. Näitust toetavad: Haridus- ja Teadusministeerium, Hõimurahvaste programm.

Uudista näitust veebilehel https://www.erm.ee/et/content/tuleviku-kaasavara.

Sügise saabudes suunab Fotografiska pilgu tähistaeva poole ja toob esitlusele suurnäituse „KOSMOS – visuaalne rännak“, mis pakub kaasahaaravat elamust igas vanuses külastajale. Näitusel kohtuvad taevapiiril kunst ja teadus ning põimuvad uurimustöö ja kunstiloome. 14 autori käsitluses tõstatuvad suured küsimused: kes me selles igavikulises maailmas oleme ja kellel üldse on lubatud unistada tulevikust?

Mahukas grupinäitus avab uksed 13. septembril ning toob kokku rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikud, kelle seas on teadlasi ja insenere, aga ka neid, kes on ise seotud päris kosmosereiside ettevalmistamisega. Näiteks peaks Michael Najjar (Saksamaa) tulevase Virgin Galacticu astronaudina kosmosesse lendama juba järgmisel aastal. Ka Najjari kunstiloome põhineb tegelikel tehnoloogilistel edusammudel ning koostööl kosmoseagentuuride, astronautide ja teadlastega. Kunstnik Rhiannon Adam (Iirimaa) valiti aga ainsa naisena osalema Jaapani miljardäri Yusaku Maezawa SpaceX-projektis, mis pidanuks esmakordselt tsiviilisikud Kuu orbiidile viima – seni on seda vaadet kogenud vaid Ameerika mehed. Paraku tühistati projekt ootamatult möödunud aastal. 

Näitusel löövad kaasa ka silmapaistev Rootsi kunstnik Cecilia Ömalm ning astronoom ja Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia teadur Göran Östlin, kes esitlevad ühist kunstilis-teaduslikku projekti. Inseneriharidusega multikunstnik Mikael Owunna (Nigeeria/USA) uurib aga hoopis teaduse, kunsti ja Aafrika kosmoloogiate põimumispunkte. Sloveenia kunstnik Matjaž Tančič on see-eest dokumenteerinud inimesi, kes elavad Marsi-olustikku simuleerivas kõrbes, et valmistuda tulevaseks reisiks punasele planeedile.

14 kunstniku seast leiab ka eestlase Ivar Veermäe, kelle mitmeosaline projekt hõlmab nii tuumasünteesi-teemalist videot kui ka fotoseeriat Päikesest, mida on bioloogiliste protsesside abil muudetud, et uurida mikroskoopilise elu mõju pildipinnale. Soome kunstniku Petri Eskelineni videoteosed mängivad aga teadusulme ja teaduslike faktide piirimail, tuues kunstilisel kujul esile kosmoseuuringutes aktuaalse küsimuse: kui tahame kosmosesse minna, peame taimed kaasa võtma ja välja mõtlema, kuidas neid nullgravitatsioonis kasvatada.

Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents kirjeldab, et tegemist on Fotografiska seni tehnoloogiliselt kõige mastaapsema näitusega, mis sobib suurepäraselt ka perega külastamiseks: „Kosmosenäitusel on erinevaid mitmekesiseid elamusi pakkuvaid teoseid ja spetsiaalselt näituseks valminud eriinstallatsioone, aga ka ohtralt põnevat lugemismaterjali nii ajaloost kui tänapäeva kosmoseuuringutest. Saalist leiab ka interaktiivse, tehisintellekti toel töötava Mõtisklusjaama, mis poetab külastajale mõtisklemiseks ette täpselt eakohased küsimused ning aitab näitusel kogetut paremini lahti mõtestada.“

Virtuaalselt saab näitusele sisse kiigata Fotografiska kosmoseportaali kaudu, kust leiab peatükke inimkonna ja universumi suhestumisest, vestlusi kunstnikega ning ka kosmilist muusikat.

Näituse ja ülejäänud kunstnike, samuti näitusega seotud eriürituste  kohta saab lugeda lisa Fotografiska veebist.

Kolmapäeval, 3. septembril kell 18.00, avaneb Punctum galeriis naisideaali kui kultuurilist konstruktsiooni ning selle ajas muutuvat tähendusvälja uuriv grupinäitus „Vana Veenus“. Näituse kuraator on Lilian Hiob-Küttis, osalevad kunstnikud Kate Cooper, Cloe Jancis, Johanna Mudist, Maarja Mäemets, Terje Ojaver ja Sirje Runge.

„Kunstnikud Kate Cooper, Cloe Jancis, Johanna Mudist, Maarja Mäemets, Terje Ojaver ja Sirje Runge vaatavad naiseks olemise tahke läbi selle, mida kirjanik ja teadlane Sara Ahmed nimetab feministlikuks tujurikkujaks — keegi, kes raputab normi pelgalt oma ilustamata kohaloluga,“ kirjeldas kuraator Lilian Hiob-Küttis. Näituse nimiteos on Sirje Runge foto „Vana Veenus“, mis kujutab arhetüüpset naisideaali küpses eas. Kogu näitus keskendub inimese kujunemisprotsessile, mida määratlevad vastuolud, keeldumised, õppimine, hool, õelus, sõsarlus ja rõõm.

„Näituse lähtekohaks on N. K. Jemisini ulmetriloogia „Purunenud Maa”, mille peategelane Essun — küpses eas seismiliste võimetega naine —püüab lagunevas maailmas ellu jääda, otsides samal ajal oma tütart. Tema teekonnale põimuvad Damaya ja Syenite, peategelase nooremad minad, ning lahtirulluv lugu on täis vägivalda, kontrolli, vastupanu ja lõpuks maailmade ning normide murdumist. Jemisini maailmas, nagu ka meie omas, mässavad planeet Maa kui ka naistegelased süstemaatilise allutamise vastu,“ lisas Hiob-Küttis.

Grupinäitus „Vana Veenus“ on avatud 03.09–02.11.2025 Punctum galeriis ja kuulub Tallinna Fotokuu 2025 satelliitprogrammi.