Käesoleval nädalal avaneb Fotografiskas Läti fotograafi Inta Ruka näitus „Paigad nimega kodu“. Ruka pildistas aastatel 1983–2008 inimesi oma kodumaal Lätis, jäädvustades nende elu tubades, hoovides ja tänavatel – paikades, kus rullub lahti argipäev. Ta naasis inimeste juurde korduvalt, töötades aeglaselt ja lastes usaldusel ajapikku kujuneda. Nii sündisid fotod, mis ei ole pelgalt dokumentaalsed, vaid talletavad paiku, suhteid ja elatud elu, millest kasvab välja kuuluvustunne.

Inta Ruka sündis 1958. aastal Riias, kus ta elab ja töötab ka täna. Fotograafiaga hakkas ta tegelema noorelt, ajendatuna sügavast uudishimust ümbritsevate inimeste vastu. Kaamerast sai talle viis maailmaga kohtuda. Ruka töötab aeglaselt ja keskendunult, kasutades klassikalist Rolleiflexi statiivil ning toetudes üksnes olemasolevale valgusele. Tema lähenemine on rahulik ja vahetu – fotograafia, mis on ühtaegu otsekohene, intiimne ja lugupidav.

Tänapäeval on Inta Ruka rahvusvaheliselt tunnustatud fotograaf, kes on korraldanud hulga isikunäitusi üle Euroopa ja kelle töid leidub mitmes rahvusvahelises muuseumi- ja erakogus. Näitus „Paigad nimega kodu“ on Fotografiska Tallinnas avatud 14. märtsist ning toob üle 80 fotol kokku kaks seeriat, mis loovad vaikse, kuid võimsa narratiivi üleminekuaja Lätist ja inimestest, kes nimetavad neid paiku oma koduks.

Seeria „Minu maa inimesed“ sai alguse 1983. aastal, mil Ruka hakkas külastama Põhja-Läti Balvi piirkonna külasid. Ligi kahekümne aasta jooksul pildistas ta inimesi, kes olid üle elanud sõja, okupatsiooni ja ulatuslikud ühiskondlikud muutused. Selle seeria piltidele on püütud kodud ja elukeskkonnad, kus puudus elekter, ning eluviis, mis oli juba kadumas – fotodel avaneb lugu maaelust, tööst, mälestustest ja sügavast kuuluvustundest. Seeria „Minu maa inimesed“ esindas Lätit 1999. aasta Veneetsia biennaalil ja sellest sai Ruka rahvusvaheline läbimurre.

Näituse teine seeria „Amālijas iela 5a (Amālija tänav 5a)“ on pikaajaline portreteering 20. sajandi alguses ehitatud elamust Riia kesklinnas. Keset 2000. aastate linnaelu oli Amālija tänaval säilinud ootamatu maailm: kruusateed, tagasihoidlikud toad ja rahulik õhkkond. Nelja aasta jooksul jälgis Ruka hoone elanikke ja sai osaks nende elust – pigem sõbra kui vaatlejana –, jäädvustades aastatel 2004–2008 ligi sadat inimest eri põlvkondadest, kelle igapäevaelud kulgesid samal aadressil. Seeria koosneb peamiselt portreedest, aga ka sündmustest ja hetkedest, mis loovad pildi kodust, milles elati.

Näituse „Paigad nimega kodu“ on kureerinud Fotografiska rahvusvaheliste näituste juht Jessica Jarl ja Fotografiska Tallinna näituste juht Maarja Loorents ning selle esmaesitlus toimub Fotografiska Tallinnas. Lisaks fotodele on näitusel eksponeeritud ka Rootsi filmitegija Maud Nycanderi dokumentaalfilm „Fotograaf Riiast“ (2009), mis avab Ruka elu, isiksust ja loomingut lähedalt.

„Inta Ruka püüab portreteerimise kaudu mõista ja edasi anda iga inimese ainulaadset identiteeti ja elulugu koos selle aja ja keskkonnaga, milles nad elavad. Just see teeb tema fotod eriliseks – neis kohtuvad dokumentaalsus, ehedad keskkonnad ja tugev kunstiline käekiri,“ ütleb Loorents. Ta lisab, et tänu usalduslikule suhtele pildistatavatega mõjuvad Ruka fotod vahel justkui perekonna fotoalbumist.

Reedel, 13. märtsil kell 18.30 toimub näituse avamine koos filmilinastuse ja näitusetuuriga, mida viivad läbi kunstnik Inta Ruka ja kuraator Jessica Jarl. Kunstniku- ja kuraatorituur leiab aset ka laupäeval, 14. märtsil kell 13.00 koos Inta Ruka ning kuraatorite Jessica Jarli ja Maarja Loorentsiga.

Näitus „Paigad nimega kodu“ on Fotografiska Tallinnas avatud 4. oktoobrini.

Käesoleval nädalal avas Pariisis uksed uus näitus „Azzedine Alaïa et L’Afrique”, mis toob esmakordselt ühte ruumi kokku Tuneesiast pärit legendaarse moelooja loomingulise dialoogi Aafrika mandriga – paigaga, mis jäi teda saatma ka kaua pärast kodumaalt lahkumist.

Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.

Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.

Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.

Täna, 6. mail kell 10 avatakse Veneetsia kunstibiennaalil Eestit esindav näitus „Lekkiva taeva maja“. Näituse avanguks on kunstnik Merike Estna esimesed pintslitõmbed tühjadel lõuenditel, mis moodustavad biennaali jooksul mastaapse maali. Veneetsia kunstibiennaal on külastamiseks avatud 9. maist 22. novembrini.

„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“

Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.

„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.

Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.