Kirjutan seda teksti ropus leitsakus, põrgukatlatemperatuuris, mis pole augustikuisele Eestile üldse omane. Peaksime juba mõned head nädalad kampsunites ringi liikuma, ent uus 30+ C° reaalsus paneb vaatama hoopiski napimate hilpude suunas. Ajutööd pärssiv kuumalaine tuletab meelde, et kliimamuutus on jõudnud otse me koduõuele – isegi suure suve fännidest sõpradel on siiber ja nad on tasapisi liitumas kliimaärevate ridadega. 

Mis on sel kõigel pistmist moega? Raske valik kudumite ja bikiinide vahel? Oleks see vaid nii. On karm ja häbiväärselt väheteada fakt, et moetööstus pole keskkonnale vajutatud süsinikujalajälje poolest kaugeltki mitte süütu lapsuke – ÜRO Keskkonnaprogrammi ja Ellen MacArthur Fondi sõnul räägime suurusjärgust 10% kogu portsust, mis on suurem kui rahvusvaheliste lendude ja merenduse oma kokku. 

Ma armastan moodi ja soovin südamest, et ma ei peaks oma kireobjekti pärast pidevalt piinlikkust ja häbi tundma. Seetõttu on mul silmad-kõrvad kogu aeg lahti, et märgata iga pisitillukestki muutust positiivsemas ja säästvamas suunas. Tean, et minusuguseid on veel, seega jagan väikest mõtteidu, mis tärkas peas hiljuti toimunud Kopenhaageni moenädala pildimaterjali sirvides.

Mida ma siis nägin või õigupoolest EI näinud? Esimest korda ei sattunud mu silme ette MITTE ÜHTEGI vormi- või värvikasutust, mida minu mälusoppides juba ei eksisteeriks (olen moealast materjali tarbinud veerand sajandit ja ühtteist peaks juba ka talletunud olema). See oli pigem tuunimis- ja stilistikaparaad, mis mõjus uudsena tänu üllatavatele kombinatsioonidele, mitte lõigete või materjalide innovatsiooni poolest. Sama kehtis ka jalatsite ja aksessuaaride kohta. It had all been done before! See pole kaugeltki kriitikat väärt, vaid pigem põnevaid võimalusi pakkuv vaheldus, inspiratsioon ja keskkonnale kasulik tõsiasi.

Taon oma rasvatule hundirinnale ja väidan, et suudaksin iga moenädalal fookusesse toodud trendi põhiolemuse teise ringi kauba abil taasluua, andke ainult võimalus! Ilmselt on suurem osa kümnendite tagusest moest, mille kaja CPHFW lavalaudadelt üle käis, küll prügimägedele saadetud, kuid see, mis säästetud, teeb rõõmu paljudele. Üha enam on moemängud osavate sekkarituhnijate, online-osavate, vintage-jahtijate ja kompavõlurite päralt! 

Nende tuhnijate ja jahtijate hulka ei kuulu aga enam pelgalt allakirjutanu ja teised fanaatikud, vaid täitsa tavalised inimesed ja võib-olla veidi väljavalitumadki. Alles see oli, kui kodumaise uudiskünnise ületas fakt, et Kaja Kallas rivistas oma diplomaatilise tippkogemusega kleidid kirbuturu müügi-box’i või et Soome peaminister Sanna Marin kandis Helsingis toimunud Flow festivali möllus 8-eurost sillerdavat kirppismekko’t ehk kirbukakleiti.

Pre-loved kauba kandmine on demokratiseerumas, tahab vanast süsteemist kinni hoidev moemasin seda või mitte. Juba ühe elu elanud rõivaid ei kanta ainult paratamatusest ja vaesusest tingituna, ega jõukuse märgina end päranduseks saadud vintage-leidudega ehtides või irooniliselt trotsi märgina nagu hipi-, punk- või grungeajastul. Kui Sanna Marini väisatud festivalil üles pildistatud moegaleriis kannab kümnest küsitletud festivalikülastajast kirbukakraami kümme, kui nii su parim sõber kui tädi on Facebooki Marketplace’ist endale uue suvekleidi hankinud, kui pea kõik vastsed vanemad on valmis oma lastele selga lükkama juba kantud asju, siis räägime normist, peavoolu praktikast, mitte alternatiivsest käitumisviisist. 

Keskkonnaprobleemid, millest on raske mööda vaadata, energiakriis, inflatsioon (Eesti on 22%ga Euroopa Liidu liider) ja muud jamad, millega meid viimasel ajal kostitatakse, sunnivad säästlikkusele ja oma mõtete ümber kalibreerimisele ka neid, kes varem pikema jututa ostlemisteraapiale keskendusid. Tõsi, on ka tegelasi, kes sheinitavad ja alibabatavad edasi, ent julgen arvata, et enamuse jaoks mõjub olukord kainestavalt. Endalt küsitakse üha tihedamini, kas senine tarbimine on olnud mõistlik ja kas muutuste tuules ollakse valmis käituma teisiti. 

Uues kontekstis vaadatakse kindlasti avatumalt ka teise ringi kauba suunas. 2019. aastal ilmunud thredUP platvormi tellitud uuringu aruandest selgus, et 70% naistest olid avatud second-hand-ostudele. Suuna suurimad fännid olid analüüsi hinnangul milleniaalid ja zoomerid – just nemad peaksid 2029. aastaks USA teise ringi moe turu kolmekordseks, 90 miljardi USD suuruseks kasvatama. Kui tõdeda, et seni on tarbijateks (sageli uute ostuäppide abil) olnud pigem n-ö varajased kasutuselevõtjad ja skeptikud on alles pardale astumas, siis tundub kasvuprognoos igati loogiline, kui mitte tagasihoidlik.

Ma ei tea, kuidas ülejäänud moerahvaga lood on, aga minu jaoks on sellised nunnud numbrid hädavajalikud, et suudaksin endiselt moodi uskuda (olgem aus, see tunne on aastatega ja info lisandudes üha rabedamal pinnasel olnud). Mood on eneseväljenduse ja rõõmuallikana oluline, ent vaid siis, kui trall ei käi keskkonna ja järeltulevate põlvkondade arvel. Just praegu on oluline mõtiskleda selle üle, kuidas oma moekirge rahuldada, milliseid arenguid toetada ja kelle rahakotti selle käigus nuumata. 

Kallis lugeja, loodan, et su viimase aja rõivahangete seas on ka jätkusuutlikke valikuid – pre-loved-kaupa, kohalikke (või veidi eemalt pärit) brände, mille logistika ja tootmine on säästlik, või uusi esemeid, mis on hangitud teadmisega, et need püsivad su kasutuses aastaid. Muide, ostuprotsessis tasub alati meeles pidada ka esemete resale-väärtust – kvaliteetsele ja ajatule kraamile leidub alati ostja, eriti nüüd, mil tabud on purunemas ja vanad käitumismallid on muutumas. Tarbitud esemete prügimäele saatmine ja teise (miks mitte kolmanda ja neljandagi) ringi kauba pelgamine on ikka väga ÜLEEILNE värk.

Selja taha jääval aastal ilmus Portailis hulganisti nii silmi kui meeli paitavaid lugusid, millest nii mõnedki said suurema tähelepanu osaliseks kui teised. Nagu traditsiooniks on saanud, võtame tänagi aasta kokku ja anname meie 2024. aasta enim loetud artiklitele veel ühe virtuaalse aplausi.

Oleme seda isegi mõned korrad valju häälega välja öelnud ja meie tänavused enimloetud artiklid kinnitavad seda veelgi. Portail ei ole enam pelgalt moeportaal, vaid elustiiliväljaanne, kus lisaks sellele, mis parasjagu toimub Eesti disainimaastikul, maailma moelavadel, ilumaailma telgitagustes, aga ka kohalike – ja ehk ka mitte nii kohalike – andekate inimeste elus, on üha rohkem põimitud ka paras annus elustiiliteemasid, alates reisimisest, toidust kuni kultuuri ja aktuaalsete arvustusteni välja.

Nii olemegi saanud vastata küsimustele “Kust saab Tallinna parimat brunch’i?” ja “Mis toimub Iittalaga?” – just need kaks artiklit troonisid tänavust populaarsemate lugude esiviisikut. Moeteemadest rõõmustas meie lugejaid enim uudis, et kodumaine disainerrõivaste laenutusplatvorm Rentalier lansseeris teenuse, mis pakub võimalust oma rõivaid Rentalieri platvormil välja laenutada – kestlikumad moevalikud ja lisatulu teenimise võimalus ühes. Iluteemadest pakkusime aga enim inspiratsiooni loos “15 soengut algavaks pidude hooajaks”.

Novembris Portaili peatoimetaja Aljona Eesmaa sulest ilmunud avameelne “See ei ole küll tavapärane Portaili teema, aga…” tõestas aga, et ka sellised teemad puudutavad paljusid ning loodetavasti aitab Aljona kogetud õppetund tulevikus vältida mõnda samavõrd tõsist olukorda.

Aitäh teile veelkord, head lugejad – lugemast, jagamast, hoolimast – ning järgmiste lugudeni aastal 2025!

Pean seekordset sissekannet alustama vabandusega kõigi lugejate ees, kes on möödunud nädalal Portaili külastanud — ja siin on valitsenud vaikus. Ma näen, et teid oli palju, ning olen igaühe eest teist jätkuvalt äärmiselt tänulik.  

Põhjus, miks Portailis aeg nädalaks seisma jäi, peitus minu haigestumises. Täpsemalt, minu tervise ootamatus halvenemises. Olin köhinud juba nädalaid, kuid jätkasin igapäevaseid töid ja toimetusi, sest enesetunne tundus ju üldiselt hea. Tulemus? 10. novembri õhtupoolikul, peale paaritunnilist sisemist monoloogi stiilis “Ah, mis nüüd mina…”, kutsusin esimest korda elus endale kiirabi. Mul tõusis palavik ja hingamine muutus ohtlikult raskeks. Erakorralise meditsiini osakonnas leiti minu kehast nii COVID, bakteriaalne infektsioon kui ka kopsupõletik. Järgnes nädal (!) intensiivset ravi Lääne-Tallinna Keskhaiglas ja sellele rahulikus tempos taastumine kodus.  

Miks asi nii kaugele läks? Ausalt öeldes ei ole ma harjunud haige-haige olema. Haigla raviarstki naljatas, et olen kõige igavama haiguslooga patsient — haiglas olen käinud vaid sünnitamas ja tõsiseid haigusi pole varem olnud. Samuti olen ma tänaseks omandanud suurepärased oskused kõikvõimalike külmetuste ravimiseks: supid, mahlad, eliksiirid, vitamiinid ja toidulisandid. Pole ime, et suutsin kõnealust eskalatsiooni nii pikalt edasi lükata. Seekord polnud tegemist aga tavalise külmetusega. Kahjuks taipasin seda alles liiga hilja, sest tähtajad, sündmused ja pere tundusid köhast tähtsamad. Olge teie targemad kui mina.

Kui küsite, miks ma varem arsti juurde ei läinud, siis tegelikult läksin. Esialgu ei leitud aga midagi, mis väärinuks erilist tähelepanu. Mõne päeva pärast oli olukord aga drastiliselt muutunud.  

Täna olen kodus tagasi ja mõistan, kui habras on tervis. See õppetund tuli valusalt, kuid seda mõjusamalt.  

Ja veel, kaks kummalist asja, mis juhtusid vahetult enne mu haiglasse sattumist:

Mu käekell jäi seisma.  

Minu isale helistati petukõnega, mis algas sõnadega: “Tere, teie tütar on haiglas.”

Universum, sa töötad müstilistel viisidel.  

Minu suurim lugupidamine ja tänu Tallinna kiirabi ning Lääne-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonna ja nakkuskliiniku personalile. 

Olin tõesti hoitud ♥

Minu terviserike oli tõsine ja hirmutav, kuid see pole võrreldav sellega, millega Kristel Leif praegu rinda pistab. Kui sul on võimalus aidata teda võitluses haruldase silmavähiga, leiad lisainformatsiooni ja juhised siit.