Fotografiska alustab uut aastat ekstravagantse ja mitmekülgse Maroko-Londoni kunstniku Hassan Hajjajiga. Homsest avatud värvirohkel näitusel „Vogue, araabia erinumber“ tuleb esile nii fotograafi Maroko päritolu kui ka tänapäevase Londoni mõjutused. Portail sai näitust uudistada juba täna ning jagame meeleldi sellest eelvaadet.

Fotografiska ja Pariisi Maison Européenne de la Photographie koostöös loodud näitusel „Vogue, araabia erinumber“ eksponeeritakse Hajjaji ainulaadseid fotoseeriaid, millel on tihtipeale ka silmapaistvad raamid, mis on valmistatud leidmaterjalidest nagu jalgrattakummid või araabiapäraste logodega plekkpurgid. Näituse pealkiri viitab ühele Hajjaji kogemusele, kui ta oli inglise keelega abiks ühele sõbrale, kelle juures üks suur moeajakiri pildistamas käis. Ta märkas, et mitte ükski asjaosaline, ei meigikunstnikud, modellid ega fotograafid polnud Põhja-Aafrikaga mitte kuidagi seotud. Kõik lennutati mujalt kohale ja sõbra kaunist aeda kasutati lihtsalt eksootilise taustana. Pärast seda otsustas ta korraldada fotosessiooni, kus osalevad kohalikud modellid, kasutatakse kohalikku disaini ja arvestatakse kultuurikontekstiga – ja nüüd saabki seda seeriat Fotografiskas näha.

Marokos Larache’i-nimelises kaluri linnas 1960. aastatel üles kasvades puutus Hassan Hajjaj fotograafiaga kokku inimesi pildistavate ja siis fotod portreteeritavatele müüvate tänavafotograafide, rannamelu jäädvustavate rannafotograafide ning filmiplakatite fotode kaudu. Toona töötas tema isa juba Londonis ning ülejäänud pere elas Marokos, aga 1970. aastate alguses kolis Hassan koos õdede ja emaga isa juurde ning see märkis täiesti uue peatüki algust noore Hassani elus.

„Minu jaoks algas kõik siis kui ma 12-aastasena Londonisse jõudsin, ma tahtsin sõpradele oma riiki tutvustada. Nemad olid pärit Kariibidelt, Brasiiliast, Indiast ja mujalt ning nende paikade kultuur oli kõigile tuttav: reggae, Pelé, samba, kalüpso, rai-muusika jne. Ma tahtsin näidata, et olen ka lahedast kohast pärit, nii et hakkasin ka looma – tegin graffitit ja pildistasin laenatud kaameraga väljamõeldud stseene üles. Segasin Maroko ja meie kõigi koduks oleva Londoni kirevat kultuuri. Aga asjad hakkasid tõeliselt edenema 1989. aastal kui Zak Ové käest omale kasutatud Pentaxi ostsin,“ ütleb Hajjaj. Praeguseks on tema looming jõudnud näiteks New Yorgi Brooklyni muuseumi, Los Angelese kaasaegse kunsti muuseumi ning Londoni Victoria ja Alberti muuseumi kogudesse.

“‘Uus aasta toob meie majja palju põnevaid fotograafe kaugemalt ja lähemalt. Heameel on uut aastat alustada just Marokost pärit mitmekülgse kaasaegse kunstnikuga, kelle looming avab meile maailma, mis meile kauge ja tundmatu, aga samas nii rikas ja eriline. Tema tööde  raamid on omaette vaatamisväärsused, tehtud nupukalt taaskasutatud materjalidest on need on lausa omaette teosed,” lisab omalt poolt Fotografiska Tallinn näituste juht Maarja Loorents.

Muide, Hajjajit nimetatakse sageli ka Marrakechi Andy Warholiks. „Esimest korda öeldi seda mingis artiklis 1990. aastatel. Ühest küljest on ju tore kui võrreldakse niisuguse legendaarse kunstnikuga, aga samas tekitab küsimusi, miks peab Põhja-Aafrika, selle nn kolmanda maailma nähtusi tingimata võrdlema Lääne kultuuriga…“, arvab kunstnik.

Näitus „Vogue, araabia erinumber“ on Fotografiskas avatud 14. jaanuarist 17. aprillini. 

Sügise saabudes suunab Fotografiska pilgu tähistaeva poole ja toob esitlusele suurnäituse „KOSMOS – visuaalne rännak“, mis pakub kaasahaaravat elamust igas vanuses külastajale. Näitusel kohtuvad taevapiiril kunst ja teadus ning põimuvad uurimustöö ja kunstiloome. 14 autori käsitluses tõstatuvad suured küsimused: kes me selles igavikulises maailmas oleme ja kellel üldse on lubatud unistada tulevikust?

Mahukas grupinäitus avab uksed 13. septembril ning toob kokku rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikud, kelle seas on teadlasi ja insenere, aga ka neid, kes on ise seotud päris kosmosereiside ettevalmistamisega. Näiteks peaks Michael Najjar (Saksamaa) tulevase Virgin Galacticu astronaudina kosmosesse lendama juba järgmisel aastal. Ka Najjari kunstiloome põhineb tegelikel tehnoloogilistel edusammudel ning koostööl kosmoseagentuuride, astronautide ja teadlastega. Kunstnik Rhiannon Adam (Iirimaa) valiti aga ainsa naisena osalema Jaapani miljardäri Yusaku Maezawa SpaceX-projektis, mis pidanuks esmakordselt tsiviilisikud Kuu orbiidile viima – seni on seda vaadet kogenud vaid Ameerika mehed. Paraku tühistati projekt ootamatult möödunud aastal. 

Näitusel löövad kaasa ka silmapaistev Rootsi kunstnik Cecilia Ömalm ning astronoom ja Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia teadur Göran Östlin, kes esitlevad ühist kunstilis-teaduslikku projekti. Inseneriharidusega multikunstnik Mikael Owunna (Nigeeria/USA) uurib aga hoopis teaduse, kunsti ja Aafrika kosmoloogiate põimumispunkte. Sloveenia kunstnik Matjaž Tančič on see-eest dokumenteerinud inimesi, kes elavad Marsi-olustikku simuleerivas kõrbes, et valmistuda tulevaseks reisiks punasele planeedile.

14 kunstniku seast leiab ka eestlase Ivar Veermäe, kelle mitmeosaline projekt hõlmab nii tuumasünteesi-teemalist videot kui ka fotoseeriat Päikesest, mida on bioloogiliste protsesside abil muudetud, et uurida mikroskoopilise elu mõju pildipinnale. Soome kunstniku Petri Eskelineni videoteosed mängivad aga teadusulme ja teaduslike faktide piirimail, tuues kunstilisel kujul esile kosmoseuuringutes aktuaalse küsimuse: kui tahame kosmosesse minna, peame taimed kaasa võtma ja välja mõtlema, kuidas neid nullgravitatsioonis kasvatada.

Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents kirjeldab, et tegemist on Fotografiska seni tehnoloogiliselt kõige mastaapsema näitusega, mis sobib suurepäraselt ka perega külastamiseks: „Kosmosenäitusel on erinevaid mitmekesiseid elamusi pakkuvaid teoseid ja spetsiaalselt näituseks valminud eriinstallatsioone, aga ka ohtralt põnevat lugemismaterjali nii ajaloost kui tänapäeva kosmoseuuringutest. Saalist leiab ka interaktiivse, tehisintellekti toel töötava Mõtisklusjaama, mis poetab külastajale mõtisklemiseks ette täpselt eakohased küsimused ning aitab näitusel kogetut paremini lahti mõtestada.“

Virtuaalselt saab näitusele sisse kiigata Fotografiska kosmoseportaali kaudu, kust leiab peatükke inimkonna ja universumi suhestumisest, vestlusi kunstnikega ning ka kosmilist muusikat.

Näituse ja ülejäänud kunstnike, samuti näitusega seotud eriürituste  kohta saab lugeda lisa Fotografiska veebist.

Kolmapäeval, 3. septembril kell 18.00, avaneb Punctum galeriis naisideaali kui kultuurilist konstruktsiooni ning selle ajas muutuvat tähendusvälja uuriv grupinäitus „Vana Veenus“. Näituse kuraator on Lilian Hiob-Küttis, osalevad kunstnikud Kate Cooper, Cloe Jancis, Johanna Mudist, Maarja Mäemets, Terje Ojaver ja Sirje Runge.

„Kunstnikud Kate Cooper, Cloe Jancis, Johanna Mudist, Maarja Mäemets, Terje Ojaver ja Sirje Runge vaatavad naiseks olemise tahke läbi selle, mida kirjanik ja teadlane Sara Ahmed nimetab feministlikuks tujurikkujaks — keegi, kes raputab normi pelgalt oma ilustamata kohaloluga,“ kirjeldas kuraator Lilian Hiob-Küttis. Näituse nimiteos on Sirje Runge foto „Vana Veenus“, mis kujutab arhetüüpset naisideaali küpses eas. Kogu näitus keskendub inimese kujunemisprotsessile, mida määratlevad vastuolud, keeldumised, õppimine, hool, õelus, sõsarlus ja rõõm.

„Näituse lähtekohaks on N. K. Jemisini ulmetriloogia „Purunenud Maa”, mille peategelane Essun — küpses eas seismiliste võimetega naine —püüab lagunevas maailmas ellu jääda, otsides samal ajal oma tütart. Tema teekonnale põimuvad Damaya ja Syenite, peategelase nooremad minad, ning lahtirulluv lugu on täis vägivalda, kontrolli, vastupanu ja lõpuks maailmade ning normide murdumist. Jemisini maailmas, nagu ka meie omas, mässavad planeet Maa kui ka naistegelased süstemaatilise allutamise vastu,“ lisas Hiob-Küttis.

Grupinäitus „Vana Veenus“ on avatud 03.09–02.11.2025 Punctum galeriis ja kuulub Tallinna Fotokuu 2025 satelliitprogrammi.