Fotografiska alustab uut aastat ekstravagantse ja mitmekülgse Maroko-Londoni kunstniku Hassan Hajjajiga. Homsest avatud värvirohkel näitusel „Vogue, araabia erinumber“ tuleb esile nii fotograafi Maroko päritolu kui ka tänapäevase Londoni mõjutused. Portail sai näitust uudistada juba täna ning jagame meeleldi sellest eelvaadet.

Fotografiska ja Pariisi Maison Européenne de la Photographie koostöös loodud näitusel „Vogue, araabia erinumber“ eksponeeritakse Hajjaji ainulaadseid fotoseeriaid, millel on tihtipeale ka silmapaistvad raamid, mis on valmistatud leidmaterjalidest nagu jalgrattakummid või araabiapäraste logodega plekkpurgid. Näituse pealkiri viitab ühele Hajjaji kogemusele, kui ta oli inglise keelega abiks ühele sõbrale, kelle juures üks suur moeajakiri pildistamas käis. Ta märkas, et mitte ükski asjaosaline, ei meigikunstnikud, modellid ega fotograafid polnud Põhja-Aafrikaga mitte kuidagi seotud. Kõik lennutati mujalt kohale ja sõbra kaunist aeda kasutati lihtsalt eksootilise taustana. Pärast seda otsustas ta korraldada fotosessiooni, kus osalevad kohalikud modellid, kasutatakse kohalikku disaini ja arvestatakse kultuurikontekstiga – ja nüüd saabki seda seeriat Fotografiskas näha.

Marokos Larache’i-nimelises kaluri linnas 1960. aastatel üles kasvades puutus Hassan Hajjaj fotograafiaga kokku inimesi pildistavate ja siis fotod portreteeritavatele müüvate tänavafotograafide, rannamelu jäädvustavate rannafotograafide ning filmiplakatite fotode kaudu. Toona töötas tema isa juba Londonis ning ülejäänud pere elas Marokos, aga 1970. aastate alguses kolis Hassan koos õdede ja emaga isa juurde ning see märkis täiesti uue peatüki algust noore Hassani elus.

„Minu jaoks algas kõik siis kui ma 12-aastasena Londonisse jõudsin, ma tahtsin sõpradele oma riiki tutvustada. Nemad olid pärit Kariibidelt, Brasiiliast, Indiast ja mujalt ning nende paikade kultuur oli kõigile tuttav: reggae, Pelé, samba, kalüpso, rai-muusika jne. Ma tahtsin näidata, et olen ka lahedast kohast pärit, nii et hakkasin ka looma – tegin graffitit ja pildistasin laenatud kaameraga väljamõeldud stseene üles. Segasin Maroko ja meie kõigi koduks oleva Londoni kirevat kultuuri. Aga asjad hakkasid tõeliselt edenema 1989. aastal kui Zak Ové käest omale kasutatud Pentaxi ostsin,“ ütleb Hajjaj. Praeguseks on tema looming jõudnud näiteks New Yorgi Brooklyni muuseumi, Los Angelese kaasaegse kunsti muuseumi ning Londoni Victoria ja Alberti muuseumi kogudesse.

“‘Uus aasta toob meie majja palju põnevaid fotograafe kaugemalt ja lähemalt. Heameel on uut aastat alustada just Marokost pärit mitmekülgse kaasaegse kunstnikuga, kelle looming avab meile maailma, mis meile kauge ja tundmatu, aga samas nii rikas ja eriline. Tema tööde  raamid on omaette vaatamisväärsused, tehtud nupukalt taaskasutatud materjalidest on need on lausa omaette teosed,” lisab omalt poolt Fotografiska Tallinn näituste juht Maarja Loorents.

Muide, Hajjajit nimetatakse sageli ka Marrakechi Andy Warholiks. „Esimest korda öeldi seda mingis artiklis 1990. aastatel. Ühest küljest on ju tore kui võrreldakse niisuguse legendaarse kunstnikuga, aga samas tekitab küsimusi, miks peab Põhja-Aafrika, selle nn kolmanda maailma nähtusi tingimata võrdlema Lääne kultuuriga…“, arvab kunstnik.

Näitus „Vogue, araabia erinumber“ on Fotografiskas avatud 14. jaanuarist 17. aprillini. 

Tartu kevadine Galeriide öö toimub tänavu 10. aprillil ning toob üheks õhtuks Aparaaditehasesse, selle ümbrusesse ja Samelini tehasesse enam kui 30 näitust ja sündmust. 18. korda toimuva ürituse külastajaid ootavad näituste avamised, avatud stuudiod, tuurid, kontserdid ja peod. Kõik galeriid ja näitusepinnad on avatud kuni hilisõhtuni.

Tänavuse Galeriide öö üheks keskseks sündmuseks on uue näitusepinna – Haab galerii – avamine Aparaaditehases. Galeriid veab Ukrainast pärit kunstnik ja kunstiterapeut Hanna Davõdova, kelle sõnul sündis galerii loomise idee elu enda ja õigete kokkusattumuste tulemusena. „Otsisin oma kunstiteraapia individuaaltundide jaoks stuudiot ja leidsin selle Aparaaditehase ühest vähetuntud tiivast. Seal tekkis võimalus luua midagi enamat – nii sündiski galerii,“ kirjeldab Davõdova.

Ta soovib Haab galeriis pakkuda võimalusi ka neile kunstnikele, kellel varasem näitusekogemus puudub, ning tuua publikuni muuhulgas ka autistlike kunstnike loomingut ja art brut’ esteetikat. Galerii esimene näitus jääb avatuks aprillist detsembrini ning lisaks plaanitakse regulaarselt korraldada töötubasid, kunstiteraapia kohtumisi ja loovtegevusi.

Ukraina kunstnikud on Galeriide ööl esindatud laiemaltki. Lisaks Hanna Davõdovale korraldab kunstnik Viktoria Berezina näitusmüügi, mille eesmärk on toetada KolkjArt nimelise projektigalerii loomist. Ukraina sõjapõgenike lood jõuavad publikuni ka Eesti Pagulasabi portreenäitusel „Hääled kriiside keskelt. Rändajate lood“, mis on väljas Aparaaditehase Koridorigaleriis.

18. Galeriide öö annab ühtlasi avalöögi Aparaaditehase Kultuuriplatvormi noorteprogrammi 2026. aasta sündmuste hooajale. Katuseaias saab kogeda Lovisa Luka Hiiopi audiovisuaalset väliinstallatsiooni „Juhuslikud osakesed“.

Erilise sündmusena kolib üheks õhtuks Aparaaditehasesse ka Otepää külje all Tammuri talus tegutsev Lauda Galerii. Armastuse saalis avatav pop-up näitus toob kokku erinevad lood ja põlvkonnad, pakkudes kohtumispaika nii kunstnikele kui publikule.

Galeriide öö asutaja ja Tartu Kunstimuuseumi kuraator Stella Mõttus rõhutab sündmuse mitmekesisust: „Kevadine Galeriide öö on kauaoodatud sündmus, mis pakub võimalust ühe õhtuga kustutada see kultuurinälg, mis pimedatel talvekuudel võib-olla tekkida jõudis. Valida saab üle 30 ürituse ja näituse vahel, mis toimuvad Aparaaditehases, selle ümbruses, aga ka Samelini tehase eri korrustel. See on hea võimalus astuda sisse ka nendesse galeriidesse ja stuudiotesse, kuhu muidu üksinda ehk ei julgeks.“

Galeriide öö programmiga saab tutvuda Aparaaditehase kodulehel.

A-Galerii seifis, mis on kohaliku ehtekunsti olulisimaks näitusepinnaks, toimus möödunud aastal kümme näitust, millest parimaks valiti Kertu Tubergi “Kompost”. 

Kertu Tuberg möödunud suvel A-Galerii seifis avatud näituse “Kompost” keskmes oli lagunemine kui osa eluringist – kus põimusid orgaaniline ja tehislik, jääk ja võimalus. “Tervik jaguneb – ja koos sellega nihkub ka tähendus. Kui ümbermaailmareis taandub teekonnaks tugitoolist aknani, liigub fookus väliselt sisemisele. Õnn ei pruugi kaduda, küll aga omandab see uue olemuse,” seisis näituse kirjelduses.

Kertu Tuberg lõpetas 1999. aastal Tartu Kunstikooli graafilise disaini eriala ning omandas 2008. aastal magistrikraadi Eesti Kunstiakadeemia ehte- ja sepakunsti erialal. Ta on õpetanud Eesti Kunstiakadeemias, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemias ja Kõrgemas Kunstikoolis Pallas. Rahvusvahelistel näitustel on osalenud alates 2001. aastast. Tema loomingut leidub Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi kogus ning erakogudes. Tuberg töötab Tartus ühisateljees Cirrus.

Parimat seifinäitust valitakse A-Galeriis alates 2007. aastast, eesmärgiga tunnustada kunstnike meisterlikke saavutusi oma loomingus. A-Galerii on professionaalsete metallikunstnike loomingut esindav ehtegalerii, mille tegevuste hulka kuulub näituste korraldamine. Seif on ajalooline ühenduslüli 1891. aastal juveliir Joseph Kopfi kullassepaärina ehitatud hoone ja näitusepinna vahel. Näitusetegevus toimub seal 2005. aastast.