Miks sellise ettevõtmisega nagu Marati kaubamärgi uuendamine üldse algust tegite? Millest see huvi?
Töötasin 2011.-2016. aastal Sangari turundusdirektorina ning tegelesin sellel ajal päris intensiivselt Sangarile uue hingamise andmisega, nii turunduse kui ka tootearenduse vallas. Mõned asjad, mis seal ette said võetud, õnnestusid päris hästi ja pooljuhuslikult jõudis Marat ise minuni. Marati eelmine omanik soovis sellest ärist väljuda ja suunata oma energia teiste äride edendamisse. Marat oli saadaval. Suure ja uhke ajalooga bränd, 2016. aastaks tühi nagu kott. Maratist polnud kahjuks järel muud kui ilus mälestus kunagisest hiilgusest. Ei tea, miks, aga mulle tundus, et mul võiksid olla olemas eeldused ja mõningased oskused Maratile hinge sisse puhuda. Nii see väljakutse vastu sai võetud ning pea ees tundmatusse hüpatud, tahtmist täis see ettevõtmine uuesti ellu äratada ja Marat suuremalt pildile tagasi tuua.
Mis teeb Marati kaubamärgi sinu jaoks eriliseks?
Kõikidel kaubamärkidel ei ole sobivat aurat ja faktidega sõnastatavat X-faktorit. Maratil on need asjad olemas. Ajalugu, mis ulatub pea 100 aasta taha, mälestused, mis lähemalt või kaugemalt puudutavad kindlasti rohkem kui poolt Eesti elanikkonda, kaasaelamist ja toetust ning positiivset suhtumist kaasmaalastelt jne. Kahju oleks olnud kõiki neid eelduseid mitte kasutada ja lasta sellel brändil ära surra.
Räägime ka teistest kodumaistest tegijatest. Millised Eesti disainerid sulle silma on jäänud ja miks?
Eks enam jäävad silma need, kellega ise oma varasemas karjääris või hetkel koostööd olen teinud või teen. Imponeerivad Reet Aus, Jaanus Vahtra, Antonio, Ivo Nikkolo… Kindlasti on meil veel väga palju häid disainereid. Selleks aga, et nii väiksel turul nagu Eesti saaks disainerite toodang massidesse jõuda, läheb vaja ratsionaalset ning kaalutletud ärilist lähenemist ettevõtmisse. Mitmed suurepärased tooted, mida Eestis luuakse, võiksid mõnel suurel turul olla 100 või 1000 korda edukamad, kui need on siin. Siin näemegi oma väljakutset – luua korralik rahvusvaheliste kontaktide võrgustik ning saada juurde kogemusi müügi ja turunduse vallas.
Kirjelda veidi Marati olemust. Kellele see mõeldud on?
Kui me kaks aastat tagasi alustasime, oli Marat mõeldud neile käputäiele inimestele, kes veel käisid Maratist sooja pesu ostmas. Täna on ta mõeldud kõigile. Meil on tooteid nii naistele, lastele kui ka meestele. Siiani on tootevalikus olnud peaasjalikult puuvillased koduriided ja pesu, kuid järjest enam ka dressid ja trenditooted – pusad, T-särgid jne. Näeme, et Marati bränd läheb eestlastele korda ja juhindume enda tegemistes inimestest, kes soovivad toetada kodumaist ettevõtlust, kes tahavad näha päris meie enda brändi taassündi, kes patsutavad toetavalt õlale sõnumiga – andke minna, meile igal juhul Teie energia meeldib.
Kas jagad meiega ka pisut tulevikuplaane? Mõned vihjed sellest, mida oodata võime?
Kõik plaanid on selleks, et neid muuta! Täna liigume teisel kursil, kui kaks aastat tagasi ette oskasime näha. Kuid suures plaanis töötame välja edasimüüjate võrku ja laienemist, ise tahame opereerida ühte või maksimaalselt kahte väga ägedat showroom’i ning hästi toimivat kaasaegset veebipoodi. Tahame kindlasti hakata kätt proovima ka enda toote Eestist välja müümisel, kuid selleks tuleb kodus asjad veel paremini toimima saada. Potentsiaali on. Kui jaksu on ja parajas annuses õnne ka leiame, siis on kõik võimalik. Oleks ju äge kui Marat müüks kunagi uuesti näiteks 20 miljonit toodet aastas, nii nagu 30-40 aastat tagasi tehti!
Marati uutele toodetele ja tegemistele saab pilgu peale heita Marati veebilehel aadressil marat.ee, samuti saab brändi tegemistega kursis olla sotsiaalmeedia vahendusel facebook.com/marateesti/ ja https://www.instagram.com/marateesti/.
“Kindlasti pesen ma õhtul maha kõik, mis päeva jooksul näole maandunud,” alustab Piret oma näohoolduse a ja o-ga. Aegade jooksul on ta selleks kasutanud erinevaid tooteid, kuid nüüdseks jäänud pidama geeljate näopesuvahendite juurde. “Ma olen ka täielik mitsellaarvee fänn, minu meelest on see sajandi kosmeetikaleiutis.” Seda peamiselt seetõttu, et aastakümneid tagasi sai “rasvast grimmi” maha võetud vaseliini ja ligniiniga, mida pidi veel omakorda pesuseebiga maha nühkima. “Mitsellaarvesi on selle kõrval tõeline õnnistus!”
Agar katsetaja
Piret tunnistab, et ta ei ole ülemäära märgitruu, kuid aastate ning omajagu katse-eksituse meetoditega on välja kujunenud lemmikud, mille juurde ta pidama on jäänud. Üks toode, mida naine Kaubamajast juurde ostmas käib ja teistelegi julgelt soovitab, on Kiehl’si tummine silmaümbruskreem avokaadoga. “Lihtne, kuid parajalt rasvane, ideaalne ka grimmi alla, kuna ei jää silma ümber läikima.”
Samuti pälvib kiidusõnu Dr. Hauschka roosi kehaõli ja kehakreem, mille kasutamine kosutab nii ihu kui ka hinge. Grimmeerija kaudu jõudis Pireti ellu ka Lumene CC-kreem, mida on hea kerge meigi tegemisel kasutada. “Põhisoovitus grimmeerijatelt on ikkagi, et õhtul nägu puhtaks ning kui on vaba päev, siis lasta nahal puhata,” jagab Piret tarkusetera.
Parfüümi ja glamuuri
Kui Kaubamajast rääkida, on Pireti lemmikkoht Lõhnatuba, parfüümide tõeline pühamu. “See on hoopis teine maailm!” lööb naise nägu särama. “Ma ei ole spetsialist, aga mulle väga meeldivad erilisemat laadi parfüümid.” Lõhnatuppa siseneb Piret alati avatud meelega, valmis uusi parfüüme avastama, kuid ikka on juhtunud, et ta jääb mõnda oma lemmikusse kinni. Üks sellistest on Serge Lutensi Fille en Aiguilles – intensiivne, soe, puidune. “Minule meenutab see Kääriku suusabaasi, kus suuski tõrvati!” Serge Lutens on siiski ainult osake Pireti lõhnagarderoobist, sest käib temalgi lõhnade piserdamine vastavalt tujudele ja siis peab valikut olema. Ning kui Piret on kord 85-aastane glamuuri-pensionär, siis plaanib ta Kaubamaja Lõhnatoast oi-kui-palju lõhnu veel koju tuua.
“Punast huult ma kardan!”
“See, mille me endale 14-aastasena näkku määrisime, on minu meelest see, millega täna surnuid meigitakse,” ilmestab Piret meeleolukalt seda, kuhu “surimaskist ja pruunist Dzintarsi huulepulgast” meigimaailm tänaseks jõudnud on. Kuigi täna usaldab ta end erilisema sündmuse puhul ihumeikar Anu Konze käe alla, siis pretensioonikat punast huult kipub ta vältima ikka ja paneb hoopis rõhku üles seatud soengule, mis annab kohe pidulikuma tunde.
Lõpetuseks ütleb Piret, et tema nägu üldsiselt kannatab kõike ja ta ei pea piirduma ainult öko- või apteegikosmeetikaga, kuid üks, mida see ei kannata, on liigne päike. “Suvel SPF 50 faktor ning kaabu,” kõlab resoluutne ilureegel.
Avasta Piret Kalda ilulemmikud galeriist!
Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2024. aasta kevadnumbris.
Bändi nimi sündis pika ja veniva sõnade põrgatamise tulemusel
„Algselt proovisime läheneda oma nimede kaudu,“ meenutab Helen. „Katsetasime anagrammiga mängimist. Meeldejäävamad valikud olid Heaven ja Helen Ave ehk Helen Avenue. Samas, kumbki ei tundunud kuigi usutav ega bändi müüv. Vera Vice’i selgitan ise enamasti Aloe Vera ja Miami Vice’i kaudu. Rahva seas levima läinud lemmiktuletised on Visa Viss, Vera Voices, Veera Viitše. Senini pole veel kokkulepet, kumb meist on Vera ja kumb Vice. Aga ehk aeg annab arutust…“
Ave mälu järgi jõuti Verani kui lihtsalt õrnilusa naise nimeni enne ja siis prooviti sellele lisa leida. „Vice Versa oli ka kõla ja tähendusega sõelale jäänud – neid sobitades sündiski Vera Vice. Esikalbumgi oli veel sõnamängu mõjutuste pilves ja sai nimeks Vera Versa. Minu vanaema küsib aeg-ajalt siiani, et kuidas teil selle Visa Vissiga läheb ka.“
Ave ja Helen tutvusid Eesti Kunstiakadeemias uusmeedia erialale õppima asudes
„Olime kursaõed, küll mitte liiga pikka aega, ent parajalt selleks, et ühine kirg koos ellu äratada. Mulle meeldib mõelda, et Vera Vice on parim asi, mis ülikool anda võis, nii et aitäh, Eesti Kunstiakadeemia!“ sõnab Helen.
Muusikat hakati tegema, sest mõlemal… olid sipelgad püksid
Kui Ave esiti ei pidanud end musikaalseks inimeseks ning sestap puudus tal enesekindlus muusikalist teed üksi ette võtta, siis Helen oli juba pikalt tundnud, et tema toonased visuaalkunsti õpingud ei täida kõiki tema loomingulisi ootusi. „Helide kompamine ja väljasalvestistega mängimine sai alguse fotograafiat õppides. Seejärel uusmeedia erialal oli taolise eksperimendi suunas liikumisel toetus hulga suurem ja inspireerivam. Vaikselt hakkas tunduma, et võiksin oma allasurutud kirge ehk muusika loomist rohkem pinnale tuua. Seda kõike toetas avastus, et ka Ave on sarnaste mõtetega elus edasi liikumas. Ja koos on ikka julgem midagi uut katsetada, seda enam, et meie maitsed ja motivatsioon tundusid kattuvat,“ meenutab Helen.
Meeldejäävaim esinemine leidis aset Ljubljanas
„Seda esiteks ülivinge kontserdimaja tõttu (Cankarjev Dom), mis on ehitatud 70ndate lõpus ja on justkui luksuslikum versioon meie Linnahallist,“ kirjeldab Helen. „Saal, kus esinesime, oli ringikujuline, amfiteatrit meenutav black box, nii et meie paigutusime all ringi keskel augus ja publik istus külgedel, tribüünidel. Lisaks ägedale kontserdipaigale tundus mulle, et meie kohalolu esinemise ajal oli kuidagi teistmoodi kõrgendatud ja sünergias.“ Teisena mäletab Helen Sõru Saundi. „See oli meie esimene suuremal välilaval ülesastumise kogemus. Väga palju enda sooritusest ei mäletagi, aga marune meretuul, mis andis jõudu ja tekitas turvalise seina publiku ja lava vahele, on tunne, mis jääb meelde.“
Ka Avel oli MENT Ljubljana üks lemmikuid. „Lisaks Heleni mainitule oli nii tänuväärne omada publikus tuttavaid kaasaelajaid Music Estonia tiimist – esinedes oli tunne tohutult soe ja kodune. Kohe meenub ka meie esimene ametlik etteaste, mis leidis aset kunagises MIM Stuudios. Hirm oli suur, aga oli igat pingutust väärt.“
Unistuste lava? Hoopis unistuste sünergia!
„Mulle tundub, et hea lava sünnib heast sünergiast publikuga,“ ütleb Ave. „Koht ise niivõrd oluline polegi, sest mäletama jääd lõpuks ikka kogetud emotsiooni.“ Ka Helen usub, et tunneb selle unistuste lava ükskord live’i andes ära. „Suurtest lavakogemustest erilisemad on hetked, mis kingivad elule mingi uue tähenduse. Kui jääd oma sooritusega rahule ja näed, et see jõudis ka kellelegi päriselt kohale. Aga muidugi esineks hea meelega näiteks Jaapanis, Islandil, Brasiilias, Kreekas, Ruhnu saarel ja veel-veel-veel!“
Ja lõpetuseks – keda plaanivad veravice’itarid ise Tallinn Music Weekil kuulata?
„Jagame lava andeka Poola muusiku Misia Furtakiga – absoluutne number üks minu check list’is,“ nimetab Ave oma tänavukevadise Tallinn Music Weeki lemmiku.
„Ma isegi võtaks siin korra lihtsalt hetke, et öelda aitäh TMW tiimile selle eest, et olete nii pikalt ja sihikindlalt Tallinna kevadeid elavaks ja värskeks muutnud. Selle festivali ajal on alati heas mõttes tunne, justkui ei viibikski kodulinnas – argine muutub vahetult vitaalseks, lõbusaks ja kirevaks, maailm muutub pisemaks ja kättesaadavamaks. Koju kätte tuuakse välisartiste, kes muidu ehk siia ei satukski,“ on Helen tänulik. Ise plaanib ta kindlasti minna kuulama sõpru Portugalist (Sereias), kelle siinne esinemine tuli talle suure (aga meeldiva) üllatusena.
Vera Vice astub Tallinn Music Weekil üles 4. aprillil klubis Uus Laine, Keychange Music Nightil.