Kindlasti mäletavad paljud meie lugejad nõukaajast vanemate kappi virnade viisi kokku ostetud kirevaid ja triibulisi Marati dresse. Eks mõni meist käib siiani emal-isal maal abiks lehti riisumas, eelmainitud (kuid pisut päevinäinud) trendirõivas seljas. Nüüd on aga eesti disainimaastikul Marati kaubamärgist taas põhjust rääkida, sest kodumaine rõivabränd sünnib vingelt uuesti. Üks Marati uutest omanikest, Raul Saks, oli nõus meiega oma mõtteid sel teemal vahetama.

Miks sellise ettevõtmisega nagu Marati kaubamärgi uuendamine üldse algust tegite? Millest see huvi?

Töötasin 2011.-2016. aastal Sangari turundusdirektorina ning tegelesin sellel ajal päris intensiivselt Sangarile uue hingamise andmisega, nii turunduse kui ka tootearenduse vallas. Mõned asjad, mis seal ette said võetud, õnnestusid päris hästi ja pooljuhuslikult jõudis Marat ise minuni. Marati eelmine omanik soovis sellest ärist väljuda ja suunata oma energia teiste äride edendamisse. Marat oli saadaval. Suure ja uhke ajalooga bränd, 2016. aastaks tühi nagu kott. Maratist polnud kahjuks järel muud kui ilus mälestus kunagisest hiilgusest. Ei tea, miks, aga mulle tundus, et mul võiksid olla olemas eeldused ja mõningased oskused Maratile hinge sisse puhuda. Nii see väljakutse vastu sai võetud ning pea ees tundmatusse hüpatud, tahtmist täis see ettevõtmine uuesti ellu äratada ja Marat suuremalt pildile tagasi tuua. 

Mis teeb Marati kaubamärgi sinu jaoks eriliseks?

Kõikidel kaubamärkidel ei ole sobivat aurat ja faktidega sõnastatavat X-faktorit. Maratil on need asjad olemas. Ajalugu, mis ulatub pea 100 aasta taha, mälestused, mis lähemalt või kaugemalt puudutavad kindlasti rohkem kui poolt Eesti elanikkonda, kaasaelamist ja toetust ning positiivset suhtumist kaasmaalastelt jne. Kahju oleks olnud kõiki neid eelduseid mitte kasutada ja lasta sellel brändil ära surra. 

Räägime ka teistest kodumaistest tegijatest. Millised Eesti disainerid sulle silma on jäänud ja miks?

Eks enam jäävad silma need, kellega ise oma varasemas karjääris või hetkel koostööd olen teinud või teen. Imponeerivad Reet Aus, Jaanus Vahtra, Antonio, Ivo Nikkolo… Kindlasti on meil veel väga palju häid disainereid. Selleks aga, et nii väiksel turul nagu Eesti saaks disainerite toodang massidesse jõuda, läheb vaja ratsionaalset ning kaalutletud ärilist lähenemist ettevõtmisse. Mitmed suurepärased tooted, mida Eestis luuakse, võiksid mõnel suurel turul olla 100 või 1000 korda edukamad, kui need on siin. Siin näemegi oma väljakutset – luua korralik rahvusvaheliste kontaktide võrgustik ning saada juurde kogemusi müügi ja turunduse vallas.  

Kirjelda veidi Marati olemust. Kellele see mõeldud on?

Kui me kaks aastat tagasi alustasime, oli Marat mõeldud neile käputäiele inimestele, kes veel käisid Maratist sooja pesu ostmas. Täna on ta mõeldud kõigile. Meil on tooteid nii naistele, lastele kui ka meestele. Siiani on tootevalikus olnud peaasjalikult puuvillased koduriided ja pesu, kuid järjest enam ka dressid ja trenditooted – pusad, T-särgid jne. Näeme, et Marati bränd läheb eestlastele korda ja juhindume enda tegemistes inimestest, kes soovivad toetada kodumaist ettevõtlust, kes tahavad näha päris meie enda brändi taassündi, kes patsutavad toetavalt õlale sõnumiga – andke minna, meile igal juhul Teie energia meeldib.  

Kas jagad meiega ka pisut tulevikuplaane? Mõned vihjed sellest, mida oodata võime?

Kõik plaanid on selleks, et neid muuta! Täna liigume teisel kursil, kui kaks aastat tagasi ette oskasime näha. Kuid suures plaanis töötame välja edasimüüjate võrku ja laienemist, ise tahame opereerida ühte või maksimaalselt kahte väga ägedat showroom’i ning hästi toimivat kaasaegset veebipoodi. Tahame kindlasti hakata kätt proovima ka enda toote Eestist välja müümisel, kuid selleks tuleb kodus asjad veel paremini toimima saada. Potentsiaali on. Kui jaksu on ja parajas annuses õnne ka leiame, siis on kõik võimalik. Oleks ju äge kui Marat müüks kunagi uuesti näiteks 20 miljonit toodet aastas, nii nagu 30-40 aastat tagasi tehti!

Marati uutele toodetele ja tegemistele saab pilgu peale heita Marati veebilehel aadressil marat.ee, samuti saab brändi tegemistega kursis olla sotsiaalmeedia vahendusel facebook.com/marateesti/ ja https://www.instagram.com/marateesti/.

Kolmapäeva, 28. oktoobri õhtul avati T1 Venues sügisene Tallinn Fashion Week, mille esimese päeva kulminatsiooniks kujunes Kaubamaja esitletav Kuldnõela gala, kus kuulutati välja Eesti parimad moeloojad. Tallinn Fashion Week jätkub ka täna ja homme, 29. ja 30. oktoobril.

Tänavusel Kuldnõela galal tunnustati kuut Eesti moedisainis silma paistnud loojat. Kuldnõel antakse disainerile arvestades tema viimase viie aasta loomingulist järjepidevust ja saavutusi, Hõbenõel tõstab esile viimasel aastal jõuliselt esile kerkinud tegijat. Tänavuse Kuldnõela nominendid olid Lilli Jahilo, Karl Korsar ja Maria Tammeorg ning Kuldnõela viis koju Karl Korsar. „Panin uude kollektsiooni selle, mis on minu kui disaineri käekiri ja tugevus – mustrid, värvid, mängulisus. Olen Kuldnõela üle õnnelik, sest see on ühtlasi tunnustuseks kogu minu tööle,“ rääkis Karl Korsar.

Karl Korsar tõi galal publiku ette kollektsiooni „Spectrum Renaissance“, mille keskmes olid erksad toonid ja spetsiaalselt loodud tekstiilid. „Tahtsin värvi abil tuua argipäeva rohkem julgust, helgust ja mängulisust. Selleks valmistasime kangad ise, katsetades kudumise, trükkimise ja plisseerimisega, et leida värskeid vorme ning uusi siluette,“ selgitas disainer.

Hõbenõelale kandideerisid Britten Pärkson, Mari Lemet ja Sille Randviir ning Hõbenõela vääriliseks tunnistati Mari Lemet. „Olen äärmiselt rõõmus Hõbenõela võidu ja saadud tunnustuse üle. Minu jaoks oli tegemist eelkõige enda proovilepanekuga – teha midagi, mida armastan, ja seda koos tiimiga, kellega nii backstage’is kui midagi luues on alati väga hea tunne,“ rääkis Mari Lemet.

Mari Lemet andis oma kollektsioonis kehalise väljenduse emotsionaalsele murdepunktile. „Mind huvitas hetk, mil tunded paisuvad üle pea ja mõtete loogika hakkab hajuma. Püüdsin vormida selle sisemise pinge skulptuurseteks siluettideks ning käsitsi valmistatud detailideks.“

Kuldnõela žüriis olid eelmise aasta võitja Kirill Safonov, moeajakirjanikud Urmas Väljaots ja Kristina Herodes, Tallinna Kaubamaja moevaldkonna kaubandusjuht Kätlin Häninen, Hõbenõela omanik Karl-Christoph Rebane, kunstnik Aet Alev-Kilg  ja ajakirja Eesti Naine moetoimetaja Anu Merila. Lõplikuks otsuse langetamiseks liitusid žüriiga Arne Niit, kellel endalgi Kuldnõel, ja kunstnik Liivia Leškin.

Vahetult enne tänavust Tallinn Fashion Weeki räägib Hõbenõela nominent Sille Randviir Anne Vetikule Puue brändist, oma juurtest, äri ja disaini kombineerimisest ning kapuutsiga pusast kui maailma parimast rõivaesemest.

Astudes Sille Randviiri kesklinna industriaalsemasse nurka peidetud stuudiosse justkui vahetad Tallinna Kopenhaageni vastu. Kõrged valged seinad, suured aknad, meeldiv muusika ja elegantne sisustus komplementeerivad seinte ääres paiknevatel stangetel ilutsevaid rõivaid. Nende multifunktsionaalsete kleitide ja set’idega võib minna olenevalt kandja õhtu eesmärkidest nii klubisse pidu panema kui presidendi vastuvõtule komplimente koguma. Maandun Sille mugaval diivanil ja lasen ta mõtetel vabalt voolata. Aeg-ajalt kõõritan ideaalse musta pusa suunas, mis mulle toanurgast sosistab, et just tema ongi mu elust puudu ja tahab minuga koos koju minna. 

Alustame algusest

“Olen pärit Märjamaalt, käisin seal gümnaasiumis,” alustab Sille. “Ma arvan, et see juhtus kuskil 10. või 11. klassis, kui hakkasin endale ise riideid tegema. Mu vanaema oli omal ajal rätsep ja ema on alati olnud käsitöös tugev, ka mina käisin põhikoolis käsitööolümpiaadidel. See oli mul alati kuidagi käpas. Hakkasin siis endale ise riideid tegema ja klassikaaslased olid kohe platsis nagu väikesed harakad – tahtsid ka midagi ägedat saada. Nii see algaski ja gümnaasiumi lõpuks oli otsus tehtud, mida edasi õppima lähen: rätsepaks ja stilistiks.

Pärast rätsepakooli tegin eritellimustel õhtukleite ja pruutkleite, mu lõputöö oligi mu esimene pruutkleit. Nii läks päris mitu aastat, kuni sain aru, et kliendid tulevad oma piltidega ja ma lihtsalt teengi neid pilte järele. Tundsin, et see ei ole see, mida ma teha tahan, ja läksin Taani õppima.”

Rätsepakool andis Randviirile tugeva baasi, nii lõigete osas kui õmblemises. “Õppisin, kuidas konstrueerida, kuidas modelleerida, kuidas ühte eset nullist luua. Kui ma Taani õppima läksin, oli see väga suureks eeliseks. Disainerid joonistavad paberile kavandeid, mis võivad olla väga lahedad, aga kui sa ei oska seda päriselt valmis teha, siis mis sellest ägedusest alles jääb?” Taanist viis aastat tagasi tulles tegeles Randviir algul rohkem stilistikaga, kuid nüüdseks on ta sellest enamjaolt loobunud ja on keskendunud eelkõige Puue brändi arendamisele.

Korda luues

Disaineri 2025. aasta debüütkollektsioon kandis nime “Kaos”. Temale kaos ei olnud tol hetkel niivõrd miski, mida silmaga näed: “Disaini mõttes oli see pigem seisund, mis mind sel hetkel, kogu selle protsessi käigus, valdas. Kollektsiooni luues oligi mu sisemiseks tungiks luua sellesse segadusse kord.”

Üks paras segadus võib valitseda loomingulise inimese peas ka moeloome äriosaga tegeledes. Sille on kindel, et ilma ärilise mõtlemise ja leidlikkuseta brändi Eestis ehitada pole võimalik. “Ausalt öeldes ei ole see lihtne – sa lihtsalt investeerid kogu aeg. Materjalid on läinud väga kalliks ja nende kättesaadavus väga keeruliseks. Mõned kangad, mida varem kasutasin, on üldse tootmisest maha läinud, furnituuriga on sama lugu. Hõbenõela kollektsiooniga alustades käisin terve Tallinna läbi ja mitte kuskil ei leidnud näiteks valget triiksärgikangast ega musta mantlikangast. Lõpuks tuli appi Eve Hanson, kelle ateljeest leidsin vajalikud materjalid.”

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Tallinn Fashion Week (@tallinnfashionweek)

Randviiri jaoks algab disainiprotsess väikestele asjadele keskendumisega. “Minu töö on väga detailipõhine: teen neist lähtuvalt ühe toote valmis ja siis hakkan inspireerituna sellest tegema järgmist. Üks triiksärk tekkiski umbes kaks nädalat tagasi mõttega, et ma ei jõua vajalikku furnituuri välismaalt kätte saada, sest need asjad tulevad tavaliselt kolm-neli nädalat. Pidin leidma uusi viise, kuidas soovitud efekti saavutada.”

Hoitud asjad

Kas Eestis jagub kvaliteetsele kodumaisele disainile ostjaid? Sille usub, et jagub, sest lisaks kvaliteedile on inimestele paratamatult oluline ka brändi identiteet. “Need inimesed, kes tahavad eristuda, on olemas. Võib öelda, et nõudlust on mul pigem rohkem, kui ma praegu pakkuda suudan. Loodetavasti saab Hõbenõela kollektsiooniga samaaegselt valmis ka koduleht. Lisaks eneseväljendusele on kollektsiooni suunitlus olla kantav ja müüdav, sest lõppkokkuvõttes on see mu töö ja maksan sellega oma arveid. Teen teadlikult ready-to-wear’i ja olen praegu teinud väga palju lõikeid eesmärgiga, et nad oleksid skaleeritavad ja saaksin neid tootmisse viia.”

Brändiga on disaineri sõnul see imelik asi, et kõigepealt ehitad selle üles ideede maailmas ja füüsilise tooteni jõudes pead tagasi tulema päris maailma. “Suur segapudru käib. Ühelt poolt tahan, et kollektsioon oleks eristuv ja lahe ja edgy, aga teiselt poolt mõtlen alati ka kliendile ja sellele, kas see sobib tema ellu, kas ta tunneb end nendes asjades hästi. Paljud minu kliendid on loomevaldkonna inimesed, kes väärtustavad disaini. Nagu ikka, ka lõpetajaid on mul tavaliselt väga palju! See on minu jaoks väga suur kompliment ja tekitab sooja tunde, kui keegi tahab olulist hetke just minu kleidis või kostüümis tähistada. Tean ka seda, et minu kliendid hoiavad minu asju, hooldavad neid ja see tagab, et need jäävad garderoobi kauaks püsima.”

“hõbe” Hõbenõelale

Jõuame jutuga Puue brändi koduni, Sille ateljeeni, mis annab tema kollektsioonidele niivõrd sobiliku tausta. Ruum on Sille jaoks väga oluline: “Ma veedan stuudios enamiku ajast, koju lähen lihtsalt magama. Mu keskkond peab olema avar, ilus ja selline, kus ma saan klienti vastu võtta. Arvan, et õige keskkond paneb ka klienti disaini rohkem väärtustama.” Lisaks sisekujundusele pakub disainerile huvi ka aksessuaaride tootmine: “Olen hakanud tegema päris palju kotte ja eks mulle üleüldse meeldivad igasugused väikesed jubinad. Võimalik, et hakkan tootma lisaks kottidele ka midagi veel.”

Randviiri loodud esemed on pealtnäha lihtsad ja minimalistlikud. “Eks ole Skandinaavia stiil on minu taustaks,” ei tee Sille saladust. Tegelikkuses aga on iga tema toode väga mitmetahuline: pealt on see lihtne triiksärk, aga kui süvenenult vaadata, leiab mitmeid põnevaid detaile, näiteks tagaluku. “Kui särk on seljas, ja on lukk seljalt lahti, seda saab kleidina kanda, kui tõmbad luku kinni, muutub kleit särgiks tagasi. Siin on ka reguleeritavad kinnitused, mis samuti mängulisust lisavad,” selgitab Sille. “Mõtteviis, et detailides on jõud, on jõudnud minu disaini stilistikatöö kaudu. Selle puhul võtad mingi baas-outfiti ja hakkad sinna juurde lisama kingi, kotti, ehteid, mis lõpuks panevad terviku elama. See on mu lähenemist disainiprotsessile muutnud: ma ei disaini ainult üht toodet, vaid mõtlen kohe alguses läbi stilistika – selle, kuidas toode kandja seljas elama hakkab. Veel meeldib mulle luua kontraste: õhuline, voolav kangas ja aktsentidena juures robustsemad detailid.”

Mida näitab Randviir moenädala laval? “Uus kollektsioon on mingis mõttes muidugi sarnane eelmisele, töötan ju selle kallal, et mul oleks äratuntav käekiri. Ma ei hakka jalgratast leiutama. Aga värvides on muutus: eelmises kollektsioonis oli mul palju pruuni, erinevaid halle ja üsna palju valget. Nüüd on valget vähem, pigem domineerib nude, kaks erinevat halli ja must. Väga palju musta, ma ei saa mustast üle! Isegi kui hakkan mingeid värve katsetama, lähen alati tagasi musta juurde. Mulle endale see kokkutulnud palett väga meeldib. Tanel Veenre ütles mulle kunagi, et mu asjad on väga styling-based ja ka trend-based ja siinkohal ei saa vaielda.”

Tööd ja armastust on uude kollektsiooni läinud Randviiril enam kui küll. “Ma olen sellesse pannud kõik, mida olen viie aasta jooksul õppinud ja teinud, et luua oma identiteeti, aga kindlasti toonud juurde ka uuendusi. Kollektsiooni nimi on “sølv”, mis ongi taani keeles “hõbe”. Tahan, et see kollektsioon saaks mu brändi visiitkaardiks. Enamik lõikeid on uued, isegi kui üldine vaib on eelmise kollektsiooniga sarnane. Kindlasti tegin kogu konstrueerimist nii korrektselt kui võimalik, et seda, mis tuleb lavale, saaks ka õmblejatele seeriatootmiseks üle anda.”

Sõbrad ja maagiline kaitserüü

Sillel on vedanud toetavate lähedastega. “Ideid meeldib mulle põrgatada moevaldkonna kaaslastega, näiteks Mari-Ly Kapiga ja Katrin Aasmaaga, kes kuuluvad ka minu parimate sõprade ringi. Siiani olen enamjaolt üksi ja omaette toimetanud, aga brändi kasvuga olen aru saanud, et edasiviiv jõud on hea tiim. Minu unistus on, et varsti on mul stuudios oma õmbleja, et sellest tulenevalt läheks tootmisprotsess lihtsamaks ning kiiremaks. Kõige lähedasemad sõbrad, pere ja mu kaaslane on need, kes nende paari kuu jooksul enne kollektsiooni esitlust on olnud kõige suuremaks toeks nii mentaalselt kui füüsiliselt.”

Mida disainer ise igapäevaselt kannab? Nagu selgub, sedasama võrgutavat musta pusa, mis on mulle terve intetrvjuu aja silma teinud. “Kui peaksin valima eluks ajaks ühe rõiva, siis see oleks must kapuutsiga pusa. Seda ma ilmselt kõige rohkem kannangi igapäevaelus. See on kõige mugavam toode, ükskõik kuidas sa välja näed ja mida päev toob. Seda saab ka erinevalt stiliseerida. Paned alla dressid ja tossud ja oled ülimalt casual, paned alla kontsad ja lähed sellega kontserdile. Lisaks on ta pehme ja soe. Ja mustal pusal on mingi psühholoogiline maagia: kui tahad ennast peita, tõmbad kapuutsi pähe ja saadki omaette ning kaitstud olla!” Ei jää üle midagi muud kui nõustuda.

Ootan väga Randviiri “hõbedaga” kohtumist Tallinna moenädala catwalk’il, kus meid ootavad petlikult lihtsad kleidid, peen rätsepakunst ja pealtnäha lihtne, tegelikult aga maagilist jõudu täis moedisain.

Tänavused Kuldnõel ja Hõbenõel jagatakse sügisese Tallinn Fashion Weeki raames, 28. oktoobril toimuval Kuldnõela galal. Kuldnõelale on nomineeritud Lilli Jahilo, Karl Korsar ja Maria Tammeorg, Hõbenõelale Sille Randviir, Britten Pärkson ja Mari Lemet.