Erik Mortenseni nimi ei pane tõenäoliselt eesti moegurmaanil kõrvus kellukest helisema, kuid kindlasti on teada Balmaini ekstravagantne kaubamärk või siis selle noor peadisainer Oliver Rousteing.

Siiski, seekord keerame moeajaloos mõned peatükid tagasi ja mullegi suureks üllatuseks jõuame Taani, kus Kopenhaagenis on Taani Disainimuuseumis (Designmuseum Denmark) juba paar kuud olnud võimalus osa saada näitusest „I am Black Velvet. Erik Mortensen – Haute Couture”. Näitus annab ülevaate Mortenseni unikaalsest talendist ja Balmaini pärandist.

Paari sõnaga ka kõnealusest disainerist. Erik Mortensen (1926−1998) oli moekunstnik, kes on jõudnud rahvusvahelises moes taanlastest kaugeimale. Juba 16-aastasena leidis ta tee Taani pealinna, et alustada õpipoisina toonase tippmoelooja Holger Blomi juures. Ambitsioonikas Mortensen tegi kuue aasta pärast sihikindla valiku ja siirdus Pariisi, kus temast sai 1947. aastal Balmaini moemajas praktikant. Mõni aasta hiljem nimetas Vogue teda Balmaini paremaks käeks. Alates 1951. aastast oli ta ametlikult peadisaineri assistent, kuni võttis 1982. aastal üle Pierre’i trooni. Mortensen disainis kaheksa aasta jooksul 17 kollektsiooni ja lahkus Balmainist 1990. aastal. Disainer suri Pariisis 1998. aastal, olles enne seda töötanud paar aastat Jean-Louis Scherrier’le. Mortenseni loomingut on hinnatud kolmel korral le Dé d’or’i – moetööstuse Oscari vääriliseks.

Taani pole tuntud suurjooneliste moeetenduste ega -näituste poolest. Seetõttu on sellelaadne väljapanek vägagi eriline ja palju kajastust leidnud. Näitusel on väljas ligukaudu 70 komplekti, lisaks tööproovid, sketšid ja fotod. Suur osa väljapanekust on Mortenseni enda tehtud annetus. Lisaks on Disainimuuseum laenanud 30 kleiti Balmainilt ning väike osa väljapanekust pärineb Mortenseni elukaaslaselt Jean Pierre Michaud’lt.

Päikselisel septembripäeval näitust külastades võimendus väljapaneku tonaalsus eriliselt. Sumedates, peaaegu öistes näituseruumides mängis muusika, mis meenutas ja kordas Balmaini meeldejäävaid moeetendusi 1980. aastatel. Kui peaksin sellelt näituselt valima kõige meeldejäävama osa, siis oleks see heli ja vormide väga täpne kombineerimine. Pikemalt jäin peatuma näituse väikseimas saalis, kus ringikujulisele poodiumil on mustade siidjate narmaskardinate taga salapäraselt esitletud Mortenseni väiksed mustad kleidid. Kuigi nende disain on pigem lopsakas kui minimalistlik, mõjus kogu väljapanek õrnalt, diskreetselt, sensuaalselt ja salapäraselt.

Näituse keskmine saal sunnib peatuma videoseina ees, kus assortiina vilksatavad Balmaini 80ndate show’d. Ülevaatlik kollaaž elustab väljapanekut ja annab kinnitust, et Erik Mortenseni käekiri mõjutas oluliselt 80ndate moepilti. Tema tööde puhul on tähelepanuväärne, et hoolimata kümnendi mõjust, suurtest vormidest ja maskuliinsusest, suutis ta oma loomingus edasi anda peent ilu ja ülistada naise keha. Kui taani disain kohtub kehaga nii vormis kui ka materjalides vaid distantsilt, siis Mortensen töötab vastupidiselt – keha kaunistab nii vormi kui ka materjali.

Näitus ise on jagatud erinevatesse teemadesse, millest olulisim ja meeldejäävaim on kindlasti disaineri vaimustus musta kanga vastu. Must oli Mortenseni armastus, kuid ta mängis konservatiivse tooniga nii osavalt, et kogu kergus, sära ja eripära on lõigetes, detailides ja kvaliteetses kangas. Ekspositsioonis on oluline roll ka sketšidel, mis annavad aimu emotsioonist kantud disainiprotsessist. Joonised on kiired, rõhuasetusega siluetil, jättes meistritele suured väljakutsed kangavaliku ja detailitöötluse osas. Peene käsitöö hindajana paelusid mind eriliselt pisidetaile ja tehnikat rõhutavad tööproovid.

Elamusi pakkuvat näitust on võimalik vaadata Taani Disainimuuseumis kuni 31. jaanuarini 2018. Vaata ka designmuseum.dk/en/exhibition/erik-mortensen.

16. oktoobril avatakse Narva Kunstiresidentuuris Eesti Kunstiakadeemia moedisaini osakonna eestvedamisel Narva seni suurim rahvusvaheline moenäitus „Hõimulõim“. Näitus avatakse „Narva soome-ugri kultuuripealinn 2025” ametliku programmi raames ning see maandub hõimurahvaste kalendriaasta olulisimale nädalale, hõimunädalale. 

„Hõimulõim“ on näitus, mis põimib soome-ugri pärimuse kaasaegsesse moeloomesse. See on austusavaldus rikkalikule kaasavarale, mille püsimine sõltub sellest, kui oskuslikult suudame seda oma tänasesse ellu kanda.

Näitusel on eksponeeritud üheksa soome-ugri rahva disainerite looming. Saami, handi, udmurdi, mari, komi, ungari, karjala, soome (sh ingeri) ja eesti (sh seto ja võro) loojate töödega tuuakse esile, et rõivas võib olla ühtaegu nii praktiline ese kui ka identiteedi ja kollektiivse mälu kandja. Iga autor küsib omal moel, mida tähendab olla soome-ugri disainer 21. sajandil – kuidas põimida oma traditsioon kaasaegsesse vormi ja mida selle mitmekihilisest tähendusväljast maailmale jutustada. Need teosed avavad ka eetilisi valikuid: millist materjali kasutada, kuidas hoida kohalikke oskusi ning kuidas jutustada oma rahva lugu nii, et see looks dialoogi ka nende jaoks, kes pole sellesse kultuuriruumi sündinud.

“Tänases maailmas, kus mõne rahva laul on vaiksem kui kunagi varem ja nii mõnegi mustri kuduja on jäänud üksikuks, on see hõimurahvaste vaheline lõim eriti habras,” sõnab näituse kuraator Piret Puppart.

Põnevust pakuvad ka näituse interaktiivsed, tehnoloogiliselt uuenduslikud elamused. Külastaja saab avastada nii magnetite abil Piret Pupparti loodud kleitidesse peidetud mustreid kui ka kogeda kunstnik Alyona Movko-Mägi kujundatud vadjalaste mustrimaailmale pühendatud hologramm-koske.

Ekspositsiooni saab külastada 11. jaanuarini. Lisainformatsioon nart.ee. 

Sel nädalal avaneb Fotografiskas näitus „Sündida ja sünnitada“, mis esitleb jõulises, ausas ja intiimses vaates hetki, mil saavad alguse nii elu kui vanemlus, saateks poeetilised mõtisklused sünnituse ürgse ja tabamatu olemuse üle.

Fotograaf Emilia Bergmark-Jiménez on aastast 2021 pildistanud Rootsis sünnitusi, talletades elu alguse lugusid – igaühel neist on olnud ainulaadsed asjaolud ja kulg. Fotografiskas 10. oktoobril avanev Bergmark-Jiménezi isikunäitus põhineb samal projektil ning juhatab läbi sünnituse erinevate etappide ja hetkede, mis tähistavad nii elu kui ühise teekonna algust. Dokumentaalfotod esitlevad sünnitust ausalt ja argiselt, kehalises ja intiimses vaates. Piltide saateks jagab fotograaf aga oma isiklikke mõtisklusi, mis puudutavad sünnituse ürgset ja metafüüsilist poolt – eluline ja poeetiline sulavad kokku näituseks, kus sünd on ühtaegu nii tunnistus kui teekond.

Bergmark-Jiménez on projekti raames osalenud üle 40 sünnitusel, millest igaühest on valminud umbkaudselt 900 ülesvõtet. Fotografiska näituse jaoks on ta välja valinud 25 sünnitust, mis on jäädvustatud fotograafi ausa, ent ülitundliku pilgu läbi. „Olen täheldanud, et need pildid toovad esile tugevaid reaktsioone. Fotod naiste kehadest, mis ei ole kaunid või sensuaalsed, äratavad üles allasurutud tundeid ja hirme,“ kommenteerib Bergmark-Jiménez oma loomingut. Näitusega „Sündida ja sünnitada“ jutustab kunstnik loo sünnituse eksistentsiaalsest aspektist, aga ka inimeseks saamisest ja inimesena elamisest. „See projekt on olnud mu elu kõige väekam teekond. See on põhjalikult ümber kujundanud minu arusaama reaalsusest,“ lisab kunstnik.

Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents sõnab, et näituse jõud peitub just selle ausas ja ilustamata eheduses: „Iga foto sellel näitusel kannab endas eriilmelist lugu ja selle kihte. Mõni pilt võib tunduda toore või liigagi vahetuna, kuid just selles peitub Emilia loomingu vägi – midagi pole ilustatud ega peidetud. Ehe elu etendub tema piltidel avameelselt ja kompromissitult, põhinedes Emilia sügaval austusel sünnituspalatis kogetu vastu.“

Näituse avamise puhul viibib Eestis ka kunstnik ise – tema inspireerivast maailmast saab vahetult osa saada nii 9. oktoobril kell 18 toimuval näituse avavestlusel kui 10. oktoobril kell 18 toimuval avatuuril. Sünnitust käsitleva näituse avanemise puhul lisandub 21. oktoobrist Fotografiska üritusteprogrammi ka hommikuvöönd – vastukaaluks igareedesele öövööndile seab Fotografiska teisipäeviti kell 9–11 fookuse lapse sündi ootavatele ning beebide ja väikelaste vanematele. Hommikuvöönd pakub rahulikku aega kunsti nautimiseks, turvalist ruumi lastega olemiseks ning võimalust kohtuda teiste vanematega ja jagada kogemusi. Hommikuvöönditel osalevad aeg-ajalt erikülalised, kes kõnetavad teemasid, mis ootuse ajal ning imikute ja maimikutega kooskasvamisel võiksid vanemale olla olulised või päevakajalised.