Erik Mortenseni nimi ei pane tõenäoliselt eesti moegurmaanil kõrvus kellukest helisema, kuid kindlasti on teada Balmaini ekstravagantne kaubamärk või siis selle noor peadisainer Oliver Rousteing.

Siiski, seekord keerame moeajaloos mõned peatükid tagasi ja mullegi suureks üllatuseks jõuame Taani, kus Kopenhaagenis on Taani Disainimuuseumis (Designmuseum Denmark) juba paar kuud olnud võimalus osa saada näitusest „I am Black Velvet. Erik Mortensen – Haute Couture”. Näitus annab ülevaate Mortenseni unikaalsest talendist ja Balmaini pärandist.

Paari sõnaga ka kõnealusest disainerist. Erik Mortensen (1926−1998) oli moekunstnik, kes on jõudnud rahvusvahelises moes taanlastest kaugeimale. Juba 16-aastasena leidis ta tee Taani pealinna, et alustada õpipoisina toonase tippmoelooja Holger Blomi juures. Ambitsioonikas Mortensen tegi kuue aasta pärast sihikindla valiku ja siirdus Pariisi, kus temast sai 1947. aastal Balmaini moemajas praktikant. Mõni aasta hiljem nimetas Vogue teda Balmaini paremaks käeks. Alates 1951. aastast oli ta ametlikult peadisaineri assistent, kuni võttis 1982. aastal üle Pierre’i trooni. Mortensen disainis kaheksa aasta jooksul 17 kollektsiooni ja lahkus Balmainist 1990. aastal. Disainer suri Pariisis 1998. aastal, olles enne seda töötanud paar aastat Jean-Louis Scherrier’le. Mortenseni loomingut on hinnatud kolmel korral le Dé d’or’i – moetööstuse Oscari vääriliseks.

Taani pole tuntud suurjooneliste moeetenduste ega -näituste poolest. Seetõttu on sellelaadne väljapanek vägagi eriline ja palju kajastust leidnud. Näitusel on väljas ligukaudu 70 komplekti, lisaks tööproovid, sketšid ja fotod. Suur osa väljapanekust on Mortenseni enda tehtud annetus. Lisaks on Disainimuuseum laenanud 30 kleiti Balmainilt ning väike osa väljapanekust pärineb Mortenseni elukaaslaselt Jean Pierre Michaud’lt.

Päikselisel septembripäeval näitust külastades võimendus väljapaneku tonaalsus eriliselt. Sumedates, peaaegu öistes näituseruumides mängis muusika, mis meenutas ja kordas Balmaini meeldejäävaid moeetendusi 1980. aastatel. Kui peaksin sellelt näituselt valima kõige meeldejäävama osa, siis oleks see heli ja vormide väga täpne kombineerimine. Pikemalt jäin peatuma näituse väikseimas saalis, kus ringikujulisele poodiumil on mustade siidjate narmaskardinate taga salapäraselt esitletud Mortenseni väiksed mustad kleidid. Kuigi nende disain on pigem lopsakas kui minimalistlik, mõjus kogu väljapanek õrnalt, diskreetselt, sensuaalselt ja salapäraselt.

Näituse keskmine saal sunnib peatuma videoseina ees, kus assortiina vilksatavad Balmaini 80ndate show’d. Ülevaatlik kollaaž elustab väljapanekut ja annab kinnitust, et Erik Mortenseni käekiri mõjutas oluliselt 80ndate moepilti. Tema tööde puhul on tähelepanuväärne, et hoolimata kümnendi mõjust, suurtest vormidest ja maskuliinsusest, suutis ta oma loomingus edasi anda peent ilu ja ülistada naise keha. Kui taani disain kohtub kehaga nii vormis kui ka materjalides vaid distantsilt, siis Mortensen töötab vastupidiselt – keha kaunistab nii vormi kui ka materjali.

Näitus ise on jagatud erinevatesse teemadesse, millest olulisim ja meeldejäävaim on kindlasti disaineri vaimustus musta kanga vastu. Must oli Mortenseni armastus, kuid ta mängis konservatiivse tooniga nii osavalt, et kogu kergus, sära ja eripära on lõigetes, detailides ja kvaliteetses kangas. Ekspositsioonis on oluline roll ka sketšidel, mis annavad aimu emotsioonist kantud disainiprotsessist. Joonised on kiired, rõhuasetusega siluetil, jättes meistritele suured väljakutsed kangavaliku ja detailitöötluse osas. Peene käsitöö hindajana paelusid mind eriliselt pisidetaile ja tehnikat rõhutavad tööproovid.

Elamusi pakkuvat näitust on võimalik vaadata Taani Disainimuuseumis kuni 31. jaanuarini 2018. Vaata ka designmuseum.dk/en/exhibition/erik-mortensen.

Eesti Kunstnike Liidu aastanäitus Kevadnäitus 2026 on tänavu senisest suurim ja toimub mitmes paigas. Näitusele valiti varasemaga võrreldes üle poole rohkem töid, mida eksponeeritakse Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis ning Eesti Kunstnike Liidu vanalinna galeriides – Draakonis, Hobusepeas, HOPis ja Vabaduses. 

Reedel, 13. märtsil kell 17.00 on publik oodatud näituse avamisele HOP, Hobusepea ja Draakoni galeriidesse. Kell 18.00 avatakse näitus Vabaduse galeriis ja kell 19.00 Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis.

Näitusele esitas oma teosed 437 kunstnikku, kellest žürii valis välja 153 kunstniku ja kollektiivi tööd. Näituse teostest valmivad postkaardi-komplektid, millest külastajad saavad koostada isikliku Kevadnäitus 2026 kataloogi.

Näitusel eksponeerivad oma töid: Aarne Mesikäpp, Aet Ollisaar, Ahti Sepsivart, Aksel Haagensen, Alexei Gordin, Alyona Movko-Mägi, Andres Koort, Andrus Raag, Anna Kõuhkna, Anna Škodenko, Anna-Liisa Kree, Anna-Liisa Sääsk, Anne Parmasto, Anne Türn, Anu Samarüütel-Long, Arne Maasik, Arthur Arula, Asko Künnap, B105 kooseisus Kertu-Liisa Sarap, Oliver Kanniste ja Daria Morozova, Bob Bicknell-Knight, Brenda Purtsak ja Marleen Suvi, Brigit Arop ja Piibe Kolka, Britta Benno, Caroliina Ladva, Danel Ülper, Edgar Tedresaar, Eero Ijavoinen, Elisabet Kiverik, Elo Liiv, Enno Ootsing, Erik Teemägi, Erki Kasemets, Eve Kiiler, Fred Kotkas, Hannah Harkes, Hedi Jaansoo, Heikki Leis, Heli Tuksam, Helle Videvik, Herkki-Erich Merila, Hermes Sarapuu, Hille Palm, Ilme Rätsep, Indrek Köster, Inessa Saarits, Inga Heamägi, Ivar Kaasik, Ivar Veermäe, Jaan Luik, Jane Remm, Jenny Grönholm, Jila Svicevic, Johanna Mudist, Johannes Luik, Jüri Kass, Kadi Kübarsepp, Kai Kiudsoo-Värv, Kairi Orgusaar, Karin Kalman, Kärt Hammer, Katariin Mudist, Kati Kerstna, Katrin Enni, Katrin Pere, Katrin Piile, Kaupo Kikkas, Kertu Tuberg, Kertu-Liisa Sarap, Killu Sukmit, Krista Leesi, Kristel Saan-Soom, Kristi Kangilaski, Kristina Norman, Laivi Suurväli, Leena Kuutma, Lemme Haldre, Liina Kalvik, Liina Leo, Liis Karu, Liisa Jugapuu, Liisa Mudist, Liisi Eelmaa, Liivia Leškin, Lilian Mosolainen, Lilli-Krõõt Repnau, Lisette Sivard, Loora Kaubi, Maarit Murka, Maarja Mäemets, Maiu Mooses, Mall Nukke, Malle Karik-Hallimäe, Manfred Dubov, Mare Saare, Maret Sarapu, Margot Õunapuu, Mari Prekup, Maria Kapajeva, Maria-Kristiina Ulas, Mariann Kallas, Maris Siimer, Markus Kasemaa, Mauri Gross, Meiu Münt, Mihkel Maripuu, Miina Vilo, Naima Neidre, Nils Hint, Orest Kormašov, Ott-Kaspar Sults, Peeter Laurits, Peeter Pere, Piret Rohusaar, Priit Pangsepp, Rait Prääts, Regina-Mareta Soonsein, Reti Saks, Riin Maide, Riina Varol, Rosita Raud, Sasha Tishkov, Sigrid Viir, Siim-Tanel Annus, Sirja-Liisa Eelma, Sofi Aršas, Taavi Suisalu, Tarmo Roosimölder, Tarrvi Laamann, Tea Lemberpuu, Terje Ojaver, Tiina Kaljuste, Tiina Sarapu, Tiina Tammetalu, Tiiu Kirsipuu, Tiiu Pallo-Vaik, Tõnis Jürgens, Toomas Kuusing, Triin Kerge, Uku Sepsivart, Ülle Raadik, Ulvi Haagensen, Uno Roosvalt, Urmas Puhkan, Urve Küttner, Valeri Vinogradov, Valev Sein, Vano Allsalu, Veiko Klemmer, Vello Vinn, Viive Noor, Vilen Künnapu, Virge Jõekalda, Zody Burke.

Kevadnäituse žüriisse kuulusid Cloe Jancis ja Maria Valdma-Härm (Eesti Kunstnike Liidu esindajad), Jüri Mildeberg (Kevadnäitus 2025 publikupreemia laureaat), Madli Ljutjuk (Tallinna Kunstihoone esindaja) ning Riivo Anton (toetajate esindaja).

Traditsiooniliselt panevad Eesti kunstikollektsionäärid ja -toetajad Riivo Anton, Aivar Berzin, Jaan Manitski, Tiit Pruuli ja Rain Tamm publiku lemmikkunstnikule välja 6000-eurose auhinna. Kõigi hääletanute vahel loositakse välja NOBA.ac kunstikeskkonna 500-eurone kinkekaart.

Kevadnäitus 2026 on avatud Eesti Kunstnike Liidu vanalinna galeriides 5. aprillini ning Kunstihoone Lasnamäe paviljonis 17. maini.

Käesoleval nädalal avaneb Fotografiskas Läti fotograafi Inta Ruka näitus „Paigad nimega kodu“. Ruka pildistas aastatel 1983–2008 inimesi oma kodumaal Lätis, jäädvustades nende elu tubades, hoovides ja tänavatel – paikades, kus rullub lahti argipäev. Ta naasis inimeste juurde korduvalt, töötades aeglaselt ja lastes usaldusel ajapikku kujuneda. Nii sündisid fotod, mis ei ole pelgalt dokumentaalsed, vaid talletavad paiku, suhteid ja elatud elu, millest kasvab välja kuuluvustunne.

Inta Ruka sündis 1958. aastal Riias, kus ta elab ja töötab ka täna. Fotograafiaga hakkas ta tegelema noorelt, ajendatuna sügavast uudishimust ümbritsevate inimeste vastu. Kaamerast sai talle viis maailmaga kohtuda. Ruka töötab aeglaselt ja keskendunult, kasutades klassikalist Rolleiflexi statiivil ning toetudes üksnes olemasolevale valgusele. Tema lähenemine on rahulik ja vahetu – fotograafia, mis on ühtaegu otsekohene, intiimne ja lugupidav.

Tänapäeval on Inta Ruka rahvusvaheliselt tunnustatud fotograaf, kes on korraldanud hulga isikunäitusi üle Euroopa ja kelle töid leidub mitmes rahvusvahelises muuseumi- ja erakogus. Näitus „Paigad nimega kodu“ on Fotografiska Tallinnas avatud 14. märtsist ning toob üle 80 fotol kokku kaks seeriat, mis loovad vaikse, kuid võimsa narratiivi üleminekuaja Lätist ja inimestest, kes nimetavad neid paiku oma koduks.

Seeria „Minu maa inimesed“ sai alguse 1983. aastal, mil Ruka hakkas külastama Põhja-Läti Balvi piirkonna külasid. Ligi kahekümne aasta jooksul pildistas ta inimesi, kes olid üle elanud sõja, okupatsiooni ja ulatuslikud ühiskondlikud muutused. Selle seeria piltidele on püütud kodud ja elukeskkonnad, kus puudus elekter, ning eluviis, mis oli juba kadumas – fotodel avaneb lugu maaelust, tööst, mälestustest ja sügavast kuuluvustundest. Seeria „Minu maa inimesed“ esindas Lätit 1999. aasta Veneetsia biennaalil ja sellest sai Ruka rahvusvaheline läbimurre.

Näituse teine seeria „Amālijas iela 5a (Amālija tänav 5a)“ on pikaajaline portreteering 20. sajandi alguses ehitatud elamust Riia kesklinnas. Keset 2000. aastate linnaelu oli Amālija tänaval säilinud ootamatu maailm: kruusateed, tagasihoidlikud toad ja rahulik õhkkond. Nelja aasta jooksul jälgis Ruka hoone elanikke ja sai osaks nende elust – pigem sõbra kui vaatlejana –, jäädvustades aastatel 2004–2008 ligi sadat inimest eri põlvkondadest, kelle igapäevaelud kulgesid samal aadressil. Seeria koosneb peamiselt portreedest, aga ka sündmustest ja hetkedest, mis loovad pildi kodust, milles elati.

Näituse „Paigad nimega kodu“ on kureerinud Fotografiska rahvusvaheliste näituste juht Jessica Jarl ja Fotografiska Tallinna näituste juht Maarja Loorents ning selle esmaesitlus toimub Fotografiska Tallinnas. Lisaks fotodele on näitusel eksponeeritud ka Rootsi filmitegija Maud Nycanderi dokumentaalfilm „Fotograaf Riiast“ (2009), mis avab Ruka elu, isiksust ja loomingut lähedalt.

„Inta Ruka püüab portreteerimise kaudu mõista ja edasi anda iga inimese ainulaadset identiteeti ja elulugu koos selle aja ja keskkonnaga, milles nad elavad. Just see teeb tema fotod eriliseks – neis kohtuvad dokumentaalsus, ehedad keskkonnad ja tugev kunstiline käekiri,“ ütleb Loorents. Ta lisab, et tänu usalduslikule suhtele pildistatavatega mõjuvad Ruka fotod vahel justkui perekonna fotoalbumist.

Reedel, 13. märtsil kell 18.30 toimub näituse avamine koos filmilinastuse ja näitusetuuriga, mida viivad läbi kunstnik Inta Ruka ja kuraator Jessica Jarl. Kunstniku- ja kuraatorituur leiab aset ka laupäeval, 14. märtsil kell 13.00 koos Inta Ruka ning kuraatorite Jessica Jarli ja Maarja Loorentsiga.

Näitus „Paigad nimega kodu“ on Fotografiska Tallinnas avatud 4. oktoobrini.