Erik Mortenseni nimi ei pane tõenäoliselt eesti moegurmaanil kõrvus kellukest helisema, kuid kindlasti on teada Balmaini ekstravagantne kaubamärk või siis selle noor peadisainer Oliver Rousteing.

Siiski, seekord keerame moeajaloos mõned peatükid tagasi ja mullegi suureks üllatuseks jõuame Taani, kus Kopenhaagenis on Taani Disainimuuseumis (Designmuseum Denmark) juba paar kuud olnud võimalus osa saada näitusest „I am Black Velvet. Erik Mortensen – Haute Couture”. Näitus annab ülevaate Mortenseni unikaalsest talendist ja Balmaini pärandist.

Paari sõnaga ka kõnealusest disainerist. Erik Mortensen (1926−1998) oli moekunstnik, kes on jõudnud rahvusvahelises moes taanlastest kaugeimale. Juba 16-aastasena leidis ta tee Taani pealinna, et alustada õpipoisina toonase tippmoelooja Holger Blomi juures. Ambitsioonikas Mortensen tegi kuue aasta pärast sihikindla valiku ja siirdus Pariisi, kus temast sai 1947. aastal Balmaini moemajas praktikant. Mõni aasta hiljem nimetas Vogue teda Balmaini paremaks käeks. Alates 1951. aastast oli ta ametlikult peadisaineri assistent, kuni võttis 1982. aastal üle Pierre’i trooni. Mortensen disainis kaheksa aasta jooksul 17 kollektsiooni ja lahkus Balmainist 1990. aastal. Disainer suri Pariisis 1998. aastal, olles enne seda töötanud paar aastat Jean-Louis Scherrier’le. Mortenseni loomingut on hinnatud kolmel korral le Dé d’or’i – moetööstuse Oscari vääriliseks.

Taani pole tuntud suurjooneliste moeetenduste ega -näituste poolest. Seetõttu on sellelaadne väljapanek vägagi eriline ja palju kajastust leidnud. Näitusel on väljas ligukaudu 70 komplekti, lisaks tööproovid, sketšid ja fotod. Suur osa väljapanekust on Mortenseni enda tehtud annetus. Lisaks on Disainimuuseum laenanud 30 kleiti Balmainilt ning väike osa väljapanekust pärineb Mortenseni elukaaslaselt Jean Pierre Michaud’lt.

Päikselisel septembripäeval näitust külastades võimendus väljapaneku tonaalsus eriliselt. Sumedates, peaaegu öistes näituseruumides mängis muusika, mis meenutas ja kordas Balmaini meeldejäävaid moeetendusi 1980. aastatel. Kui peaksin sellelt näituselt valima kõige meeldejäävama osa, siis oleks see heli ja vormide väga täpne kombineerimine. Pikemalt jäin peatuma näituse väikseimas saalis, kus ringikujulisele poodiumil on mustade siidjate narmaskardinate taga salapäraselt esitletud Mortenseni väiksed mustad kleidid. Kuigi nende disain on pigem lopsakas kui minimalistlik, mõjus kogu väljapanek õrnalt, diskreetselt, sensuaalselt ja salapäraselt.

Näituse keskmine saal sunnib peatuma videoseina ees, kus assortiina vilksatavad Balmaini 80ndate show’d. Ülevaatlik kollaaž elustab väljapanekut ja annab kinnitust, et Erik Mortenseni käekiri mõjutas oluliselt 80ndate moepilti. Tema tööde puhul on tähelepanuväärne, et hoolimata kümnendi mõjust, suurtest vormidest ja maskuliinsusest, suutis ta oma loomingus edasi anda peent ilu ja ülistada naise keha. Kui taani disain kohtub kehaga nii vormis kui ka materjalides vaid distantsilt, siis Mortensen töötab vastupidiselt – keha kaunistab nii vormi kui ka materjali.

Näitus ise on jagatud erinevatesse teemadesse, millest olulisim ja meeldejäävaim on kindlasti disaineri vaimustus musta kanga vastu. Must oli Mortenseni armastus, kuid ta mängis konservatiivse tooniga nii osavalt, et kogu kergus, sära ja eripära on lõigetes, detailides ja kvaliteetses kangas. Ekspositsioonis on oluline roll ka sketšidel, mis annavad aimu emotsioonist kantud disainiprotsessist. Joonised on kiired, rõhuasetusega siluetil, jättes meistritele suured väljakutsed kangavaliku ja detailitöötluse osas. Peene käsitöö hindajana paelusid mind eriliselt pisidetaile ja tehnikat rõhutavad tööproovid.

Elamusi pakkuvat näitust on võimalik vaadata Taani Disainimuuseumis kuni 31. jaanuarini 2018. Vaata ka designmuseum.dk/en/exhibition/erik-mortensen.

Sügise saabudes suunab Fotografiska pilgu tähistaeva poole ja toob esitlusele suurnäituse „KOSMOS – visuaalne rännak“, mis pakub kaasahaaravat elamust igas vanuses külastajale. Näitusel kohtuvad taevapiiril kunst ja teadus ning põimuvad uurimustöö ja kunstiloome. 14 autori käsitluses tõstatuvad suured küsimused: kes me selles igavikulises maailmas oleme ja kellel üldse on lubatud unistada tulevikust?

Mahukas grupinäitus avab uksed 13. septembril ning toob kokku rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikud, kelle seas on teadlasi ja insenere, aga ka neid, kes on ise seotud päris kosmosereiside ettevalmistamisega. Näiteks peaks Michael Najjar (Saksamaa) tulevase Virgin Galacticu astronaudina kosmosesse lendama juba järgmisel aastal. Ka Najjari kunstiloome põhineb tegelikel tehnoloogilistel edusammudel ning koostööl kosmoseagentuuride, astronautide ja teadlastega. Kunstnik Rhiannon Adam (Iirimaa) valiti aga ainsa naisena osalema Jaapani miljardäri Yusaku Maezawa SpaceX-projektis, mis pidanuks esmakordselt tsiviilisikud Kuu orbiidile viima – seni on seda vaadet kogenud vaid Ameerika mehed. Paraku tühistati projekt ootamatult möödunud aastal. 

Näitusel löövad kaasa ka silmapaistev Rootsi kunstnik Cecilia Ömalm ning astronoom ja Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia teadur Göran Östlin, kes esitlevad ühist kunstilis-teaduslikku projekti. Inseneriharidusega multikunstnik Mikael Owunna (Nigeeria/USA) uurib aga hoopis teaduse, kunsti ja Aafrika kosmoloogiate põimumispunkte. Sloveenia kunstnik Matjaž Tančič on see-eest dokumenteerinud inimesi, kes elavad Marsi-olustikku simuleerivas kõrbes, et valmistuda tulevaseks reisiks punasele planeedile.

14 kunstniku seast leiab ka eestlase Ivar Veermäe, kelle mitmeosaline projekt hõlmab nii tuumasünteesi-teemalist videot kui ka fotoseeriat Päikesest, mida on bioloogiliste protsesside abil muudetud, et uurida mikroskoopilise elu mõju pildipinnale. Soome kunstniku Petri Eskelineni videoteosed mängivad aga teadusulme ja teaduslike faktide piirimail, tuues kunstilisel kujul esile kosmoseuuringutes aktuaalse küsimuse: kui tahame kosmosesse minna, peame taimed kaasa võtma ja välja mõtlema, kuidas neid nullgravitatsioonis kasvatada.

Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents kirjeldab, et tegemist on Fotografiska seni tehnoloogiliselt kõige mastaapsema näitusega, mis sobib suurepäraselt ka perega külastamiseks: „Kosmosenäitusel on erinevaid mitmekesiseid elamusi pakkuvaid teoseid ja spetsiaalselt näituseks valminud eriinstallatsioone, aga ka ohtralt põnevat lugemismaterjali nii ajaloost kui tänapäeva kosmoseuuringutest. Saalist leiab ka interaktiivse, tehisintellekti toel töötava Mõtisklusjaama, mis poetab külastajale mõtisklemiseks ette täpselt eakohased küsimused ning aitab näitusel kogetut paremini lahti mõtestada.“

Virtuaalselt saab näitusele sisse kiigata Fotografiska kosmoseportaali kaudu, kust leiab peatükke inimkonna ja universumi suhestumisest, vestlusi kunstnikega ning ka kosmilist muusikat.

Näituse ja ülejäänud kunstnike, samuti näitusega seotud eriürituste  kohta saab lugeda lisa Fotografiska veebist.

Kolmapäeval, 3. septembril kell 18.00, avaneb Punctum galeriis naisideaali kui kultuurilist konstruktsiooni ning selle ajas muutuvat tähendusvälja uuriv grupinäitus „Vana Veenus“. Näituse kuraator on Lilian Hiob-Küttis, osalevad kunstnikud Kate Cooper, Cloe Jancis, Johanna Mudist, Maarja Mäemets, Terje Ojaver ja Sirje Runge.

„Kunstnikud Kate Cooper, Cloe Jancis, Johanna Mudist, Maarja Mäemets, Terje Ojaver ja Sirje Runge vaatavad naiseks olemise tahke läbi selle, mida kirjanik ja teadlane Sara Ahmed nimetab feministlikuks tujurikkujaks — keegi, kes raputab normi pelgalt oma ilustamata kohaloluga,“ kirjeldas kuraator Lilian Hiob-Küttis. Näituse nimiteos on Sirje Runge foto „Vana Veenus“, mis kujutab arhetüüpset naisideaali küpses eas. Kogu näitus keskendub inimese kujunemisprotsessile, mida määratlevad vastuolud, keeldumised, õppimine, hool, õelus, sõsarlus ja rõõm.

„Näituse lähtekohaks on N. K. Jemisini ulmetriloogia „Purunenud Maa”, mille peategelane Essun — küpses eas seismiliste võimetega naine —püüab lagunevas maailmas ellu jääda, otsides samal ajal oma tütart. Tema teekonnale põimuvad Damaya ja Syenite, peategelase nooremad minad, ning lahtirulluv lugu on täis vägivalda, kontrolli, vastupanu ja lõpuks maailmade ning normide murdumist. Jemisini maailmas, nagu ka meie omas, mässavad planeet Maa kui ka naistegelased süstemaatilise allutamise vastu,“ lisas Hiob-Küttis.

Grupinäitus „Vana Veenus“ on avatud 03.09–02.11.2025 Punctum galeriis ja kuulub Tallinna Fotokuu 2025 satelliitprogrammi.