Juba homsest on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis kõigile huvilistele avatud näitus „Kaadris ja kaadri taga – Boris Mäemetsa moefoto”. Et aidata näituse külastajatel mõista Boris Mäemetsa loomingut veidike sügavamalt avaldame kultuurikriitiku Hannes Aava kirjapandud taustauuringu tulemuse. Hannes, sõna on sinul!

Pean alustuseks tunnistama, et kuulsin Eesti moefoto vaarisast, legendaarse Silueti fotograafist Boris Mäemetsast selle näituse kontekstis esimest korda. Taustainfona tean, et näitus on vaba käega kureeritud läbilõige Mäemetsa Siluetis ilmunud fotodest ja kaadritagustest ülesvõtetest, mis annavad tõenäoliselt kõikehaarava ülevaate tärkava (Nõukogude) Eesti moetööstuse esimese foto-auteur’i karjääri tippajast Eestis. (Hiljem tegi Mäemets sama tööd ka Leningradis.)

Nagu 2008. aastal Anne Vetiku kirja pandud ja Eesti Ekspressis avaldatud intervjuu reedab, on tegu kohati vastuolulise, samas tundliku loojanatuuriga, kelle identiteedi ja karjääri tajumise üks olulisi osi oli kaht tüüpi represseeritus: riiklikud ettekirjutused ja naisülemuste loominguline surve. Lisaks oli mehe sõnul takistuseks professionaalsete modellide puudus ning Eesti naiste vähene enesekriitika – modelliks pürgis palju neid, kes tema arvates selleks ei kõlvanud.

Selles võtmes avaneb kuraatori valitud teostest võrdlemisi kurioosne ja kirju tervikpilt, mis raskendab sisuliste üldistuste tegemist. Motiivide ring kulgeb klassikalisest Silueti naeratavast, kaadris täispikkuses, seisvast kostüümis mannekeenist mängulisemate võtteplatsi kaadritaguste fotode ning kohati ka siseruumides üles võetud stseenideni, mille situatsioonid meenutavad juba polüamoorsete erootikaseeriate sissejuhatavaid kaadreid. Kõige julgemates ja vahest ebanõukogudelikumates kaadrites näeme kolme naismodelli diivanil meelust sugereerida üritavate, ent kergelt kohmetunud nägudega, käed üksteise reitel ja õlgadel lebamas.

Moefoto puhul, kus kaamera ees domineerivad naismodellid, on feminismi esilekerkimisest alates olnud õhus küsimus objektistamise ja võimestamise (empowerment) keerukast suhtest, teisisõnu see, kui palju on moefoto aidanud kaasa naisõiguste kinnistamisele. Nende fotode loomise ajal ei olnud Mäemetsal sellest teemast tõenäoliselt aimugi, sest Nõukogude Liit oli ametlikus diskursuses kõige võrdsem riik maailmas ning neist teemadest enne 1980ndaid avalikult väga ei räägitud.

Milline on aga olukord Mäemetsa töödes? Naismodellide ja meesfotograafi puhul lisandub objektistamise teemale automaatselt male gaze’i (otsetõlkes „mehe pilgu”) moment ehk naiste kujutamine mehe korraldatud/lavastatud perspektiivi kaudu, mis kannab endas paratamatult sotsiaalpoliitilisi tähendusi, osa neist on teadlik, osa aga alateadlik kultuurikoodide järgimine. Siinses valikus on naise rollid mitmesugused: ilus objekt, flirtiv objekt, teise omataolise objektiga flirtiv objekt, meesobjekti flirtimisobjekt, kaks objekti flirtimas meesobjektiga, köögis konutav objekt, askeldav (meikiv, riideid sättiv) objekt jne. Kõige enam objektistavad kaadrid on katsetused erootiliselt laetud motiividega siseruumides (vist magamistoas) seina najal kohmetult aluspesus/bikiinides poseeriva modelliga, kelle kramplikud kehaasendid ja näoilmed on tugevas vastuolus sellega, mida fotograaf tõenäoliselt taotles. Kivi peaks siinkohal lendama pigem fotograafi kui naismodelli, -ülemuse või N.Liidu kapsaaeda.

Tunduvalt vahetumalt mõjuvad Mäemetsa naisfiguurid kaadrites, kus neil on lastud vabalt olla ning nad ei suhestu meestega ega nii läbinähtavalt ka meesfantaasiatega. Siinkohal tuleb tunnustada Mäemetsa silma valguse ja ruumi kasutamisel, head tunnetust asukohtade valikul ning ajastu kontekstis situatsioonide lavastamisel ja narratiivide loomisel. Humoorikaim näide on pilkudega flirtiv paar Keila-Joal, meistriteoseks aga esmapilgul täiesti süütuna näiv flirtimisstseen ülikonnas mehe ja lillelise naise vahel, kelle taustal paistab luuravat kolmas figuur – nende tegevuse vastu ilmselgelt huvi tundev salapärane kleidis naine.

Üldiselt võib Boris Mäemetsa loomingu ja Silueti maailmaga mitte kursis olevate ning Nõukogude perioodi mittekogenud inimesena tõdeda taas seda kummastavat muljet, mida Nõukogude kultuur võrdluses Läänega esile kutsub. Vaatamata väliselt kõiges vastanduvale retoorikale oli tõepoolest tegu justkui sama mündi eri külgedega, millest üks oli teisest lihtsalt hillitsetum ja madalama tootmiskuluga. Kultuuriline impulss ja ideed immitsesid eesriide kangakiududest aga sujuvalt läbi ning mõlemas süsteemis pildistasid mehed rõivatükke kandvaid naisi, et teised naised neid materialistlikult ihaleva kadedusega jälgida saaksid.

Näitus „Kaadris ja kaadri taga – Boris Mäemetsa moefoto” jääb Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatuks 22. oktoobrini.

Pariisi Bourse de Commerce’is on avatud mahukas fotonäitus „Remember Me”, mis tähistab fotograafia 200. aastapäeva. Pinault’ kunstikogul põhinev väljapanek koondab ligi 700 teost enam kui 70 autorilt, pakkudes ülevaadet fotograafia ajaloost selle algusaegadest tänapäevani.

Näituse „Remember Me” autorite seas on mitmeid kunstifotograafia suurkujusid, aga ka moefotograafia ajalugu kujundanud nimesid, nagu Irving Penn, Richard Avedon, Helmut Newton ja Edward Steichen. Eraldi tähelepanu on pööratud Irving Penni loomingule, millele pühendatud väljapanek „The World According to Penn” koondab ligi 450 fotot, alates moe- ja portreefotodest kuni natüürmortideni.

Näitus ei järgi kronoloogilist ülesehitust, vaid loob dialoogi eri ajastute, žanrite ja fotograafiliste lähenemiste vahel. Esindatud on teiste seas Man Ray, Cindy Sherman, Nan Goldin, Wolfgang Tillmans ja Hiroshi Sugimoto.

Muide, näituse pealkiri viitab Ameerika kunstniku Barbara Krugeri samanimelisele teosele. Kruger on loonud muuseumi rotundi ka suuremõõtmelise installatsiooni „The History of Tears”, mis käsitleb mälu, identiteedi ja ühiskonna suhteid.

Näitus „Remember Me” on Pariisi Bourse de Commerce’is avatud kuni 18. jaanuarini 2027. Uuri lisa: pinaultcollection.com. 

Kai kunstikeskuses avaneb sel nädalavahetusel Taani-Korea kunstniku ja filmitegija Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“. Aastatel 2022-2024 valminud seitse videoteost on esmakordselt Euroopas esitlemisel terviksarjana, viies vaataja Korea lõunarannikul asuvale Jeju saarele. Näituse kuraator on Karin Laansoo.

Laupäeval, 17. oktoobril avatakse Kai kunstikeskuses tunnustatud kunstniku Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“, mis toob publikuni seitse nii ulatuselt kui ka filmikeelelt avarat videoteost, mille lähtekohaks on Kaiseni sünnisaar — traagilise ajalooga Jeju. Saar Korea lõunarannikul, kus vägivalla ja vastupanu jäljed on kihistunud üksteise peale. Suures mõõtkavas projitseeritud ja ruumi paigutatud filmid ei seisa vaataja vastas, vaid ümbritsevad teda, luues tõusu ja mõõna rütmis kulgeva liikumise läbi rituaali, müütide, leina ja mälu. Vaatamisest saab tunnistamise ja äratundmise viis. Jane Jin Kaisen nimetab seda „teistmoodi tõlkimiseks”, praktikaks, mille kaudu saab seni vaigistatud ajalugu nähtavaks uuel moel.

Jane Jin Kaiseni loomingus ei jää ajalugu millekski, mida kõrvalt vaadelda või üksnes dokumenteerida. Aastaid koos šamaanide, sukeldujate ja saare kogukondadega töötanud kunstnik käsitleb filmitegemist rituaalse praktikana. Nii nagu Jeju šamaanlikus traditsioonis, põimuvad ka tema filmides minevik ja olevik, kus rituaalid loovad võimaluse elavate ja surnute kohtumiseks, nendevaheliste sidemete hoidmiseks ning uue tähenduse andmiseks.

Kaiseni filmitsükkel liigub vabalt intiimse ja kosmilise, isikliku ja müütilise vahel; eaka sukelduja ilmast räsitud kätest maailma loomiseni. Jeju mütoloogiale toetudes seab kunstnik kesksele kohale naised kui teadmiste kandjad ja hoidjad. Nende seas on Seolmundae Halmang, vanaemast jumalanna, kelle kehast sündis saar; ning printsess Bari, keda Kaisen ei tõlgenda kuuleka tütrena, vaid piiride ületaja ning eri maailmade vahendajana. Müütiliste tegelaste lood haakuvad ka kunstniku enda perekonna ajalooga: Kaiseni ema ja vanaema olid haenyeo’d, Jeju saare naissukeldujad, kes teenivad elatist mereandidest, sukeldudes ilma hapnikumaskideta mitmekümne meetri sügavusele ookeanipõhja neid püüdma ja korjama. Nende merega seotud teadmised ja kogemused läbivad kogu filmitsüklit. Olulisel kohal on ka sochang, Korea üleminekuriitustel kasutatav pikk valge puuvillane kangas. Filmides lookleb see üle musta laavapinna, kandub vee alla ja rullub lahti kui side, mis ühendab üht põlvkonda järgmisega.

„Tallinnal on Jeju saarega palju ühist: mõlemad on mere kujundatud paigad ning mõlema lugu kannavad inimesed, kes on andnud oma lugusid edasi põlvest põlve ja leidnud uusi viise nende jutustamiseks. Jane Jin Kaiseni filmid avavad dialoogi meie kahe ranniku vahel, kutsudes mõtlema sellele, kuidas mälu edasi kandub ja kuidas kogukonnad uuenevad. Kaisen annab hääle naiste teadmistele ja saare müütidele ning pakub vaatamisviisi, mis on tähelepanelik, avatud ja lootusrikas,” kirjeldab Kai kunstikeskuse kunstiline juht ja näituse kuraator Karin Laansoo.

Jane Jin Kaiseni esimene isikunäitus Baltimaades „Saar mere taga“ on Kai kunstikeskuses avatud 17. oktoobrist 2026. kuni 21. veebruarini 2027. aastal. Laupäeval, 17. oktoobril kell 14.00 toimub erituur ja kohtumine kunstnikuga. Lisainfo: kai.center.