Foto: Boris Mäemets

Boris Mäemets ja male gaze

Juba homsest on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis kõigile huvilistele avatud näitus „Kaadris ja kaadri taga – Boris Mäemetsa moefoto”. Et aidata näituse külastajatel mõista Boris Mäemetsa loomingut veidike sügavamalt avaldame kultuurikriitiku Hannes Aava kirjapandud taustauuringu tulemuse. Hannes, sõna on sinul!

Pean alustuseks tunnistama, et kuulsin Eesti moefoto vaarisast, legendaarse Silueti fotograafist Boris Mäemetsast selle näituse kontekstis esimest korda. Taustainfona tean, et näitus on vaba käega kureeritud läbilõige Mäemetsa Siluetis ilmunud fotodest ja kaadritagustest ülesvõtetest, mis annavad tõenäoliselt kõikehaarava ülevaate tärkava (Nõukogude) Eesti moetööstuse esimese foto-auteur’i karjääri tippajast Eestis. (Hiljem tegi Mäemets sama tööd ka Leningradis.)

Nagu 2008. aastal Anne Vetiku kirja pandud ja Eesti Ekspressis avaldatud intervjuu reedab, on tegu kohati vastuolulise, samas tundliku loojanatuuriga, kelle identiteedi ja karjääri tajumise üks olulisi osi oli kaht tüüpi represseeritus: riiklikud ettekirjutused ja naisülemuste loominguline surve. Lisaks oli mehe sõnul takistuseks professionaalsete modellide puudus ning Eesti naiste vähene enesekriitika – modelliks pürgis palju neid, kes tema arvates selleks ei kõlvanud.

Selles võtmes avaneb kuraatori valitud teostest võrdlemisi kurioosne ja kirju tervikpilt, mis raskendab sisuliste üldistuste tegemist. Motiivide ring kulgeb klassikalisest Silueti naeratavast, kaadris täispikkuses, seisvast kostüümis mannekeenist mängulisemate võtteplatsi kaadritaguste fotode ning kohati ka siseruumides üles võetud stseenideni, mille situatsioonid meenutavad juba polüamoorsete erootikaseeriate sissejuhatavaid kaadreid. Kõige julgemates ja vahest ebanõukogudelikumates kaadrites näeme kolme naismodelli diivanil meelust sugereerida üritavate, ent kergelt kohmetunud nägudega, käed üksteise reitel ja õlgadel lebamas.

Moefoto puhul, kus kaamera ees domineerivad naismodellid, on feminismi esilekerkimisest alates olnud õhus küsimus objektistamise ja võimestamise (empowerment) keerukast suhtest, teisisõnu see, kui palju on moefoto aidanud kaasa naisõiguste kinnistamisele. Nende fotode loomise ajal ei olnud Mäemetsal sellest teemast tõenäoliselt aimugi, sest Nõukogude Liit oli ametlikus diskursuses kõige võrdsem riik maailmas ning neist teemadest enne 1980ndaid avalikult väga ei räägitud.

Milline on aga olukord Mäemetsa töödes? Naismodellide ja meesfotograafi puhul lisandub objektistamise teemale automaatselt male gaze’i (otsetõlkes „mehe pilgu”) moment ehk naiste kujutamine mehe korraldatud/lavastatud perspektiivi kaudu, mis kannab endas paratamatult sotsiaalpoliitilisi tähendusi, osa neist on teadlik, osa aga alateadlik kultuurikoodide järgimine. Siinses valikus on naise rollid mitmesugused: ilus objekt, flirtiv objekt, teise omataolise objektiga flirtiv objekt, meesobjekti flirtimisobjekt, kaks objekti flirtimas meesobjektiga, köögis konutav objekt, askeldav (meikiv, riideid sättiv) objekt jne. Kõige enam objektistavad kaadrid on katsetused erootiliselt laetud motiividega siseruumides (vist magamistoas) seina najal kohmetult aluspesus/bikiinides poseeriva modelliga, kelle kramplikud kehaasendid ja näoilmed on tugevas vastuolus sellega, mida fotograaf tõenäoliselt taotles. Kivi peaks siinkohal lendama pigem fotograafi kui naismodelli, -ülemuse või N.Liidu kapsaaeda.

Tunduvalt vahetumalt mõjuvad Mäemetsa naisfiguurid kaadrites, kus neil on lastud vabalt olla ning nad ei suhestu meestega ega nii läbinähtavalt ka meesfantaasiatega. Siinkohal tuleb tunnustada Mäemetsa silma valguse ja ruumi kasutamisel, head tunnetust asukohtade valikul ning ajastu kontekstis situatsioonide lavastamisel ja narratiivide loomisel. Humoorikaim näide on pilkudega flirtiv paar Keila-Joal, meistriteoseks aga esmapilgul täiesti süütuna näiv flirtimisstseen ülikonnas mehe ja lillelise naise vahel, kelle taustal paistab luuravat kolmas figuur – nende tegevuse vastu ilmselgelt huvi tundev salapärane kleidis naine.

Üldiselt võib Boris Mäemetsa loomingu ja Silueti maailmaga mitte kursis olevate ning Nõukogude perioodi mittekogenud inimesena tõdeda taas seda kummastavat muljet, mida Nõukogude kultuur võrdluses Läänega esile kutsub. Vaatamata väliselt kõiges vastanduvale retoorikale oli tõepoolest tegu justkui sama mündi eri külgedega, millest üks oli teisest lihtsalt hillitsetum ja madalama tootmiskuluga. Kultuuriline impulss ja ideed immitsesid eesriide kangakiududest aga sujuvalt läbi ning mõlemas süsteemis pildistasid mehed rõivatükke kandvaid naisi, et teised naised neid materialistlikult ihaleva kadedusega jälgida saaksid.

Näitus „Kaadris ja kaadri taga – Boris Mäemetsa moefoto” jääb Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatuks 22. oktoobrini.

Veel sarnaseid artikleid


Foto: Loewe

Jonathan Andersoni KÜMME aastat Loewes

5. maini on Hiinas, Shanghai messikeskuses avatud Jonathan Andersoni kureeritud näitus “Crafted World”, mis tähistab Andersoni 10. aastapäeva Loewe moemajas, samuti teeb kummarduse moemärgi 178-aastasele ajaloole. Tegemist on Loewe esimese retrospektiivnäitusega, mis Shanghai järel rändab ka mujale maailma.

Täna 39-aastane Anderson asus Loewe moemaja loovjuhiks aastal 2013. Moeeksperdid nõustuvad, et just tänu temale on moemärgist saanud üks ihaldatumaid brände maailmas ning ka kasumlikumaid märke LVMH portfoolios. Kuna Anderson on alati pidanud lugu Hispaania moemärgi pärandist ning oskusest ühendada käsitööd tänapäeva moesuundadega, näeb ka näitusel palju käsitsi valminud esemeid, mil rääkida oma lugu. “Craft is the essence of LOEWE. As a house we are about craft in the purest sense of the word. This is where our modernity lies, and it will always be relevant,” sõnas Anderson näituse tutvustuses.

Lisaks juba täna moeajalukku läinud riideesemetele on näitusel väljas ka eksponaate Loewe Art Collectionist – mööblist keraamika ja skupltuurideni. 

Seega, kes vähegi minemas Shanghaisse, siis see on näitus, millele silm peale panna. Meie jääme aga seni ootama, et näitus meile natuke lähemale tuleks.

Veel sarnaseid artikleid


Foto: Elizaveta Porodina

Elizaveta Porodina näituse tuur Aljona Eesmaa ja Helene Vetikuga

4. aprillil kell 18.00 kutsub Fotografiska kõiki moe- ja fotohuvilisi tuurile, kus Aljona Eesmaa ja Helene Vetik tutvustavad fotograafia tõusva tähe Elizaveta Porodina unenäolis-haldjalikku näitust “Un/Masked” ning räägivad lähemalt tema rollist tänapäevases moefotograafias.

Meenutuseks. Kes on kes?

Aljona Eesmaa on tuntud meediasuhete ekspert, kellel on lisaks suhtekorraldusele rikkalik kogemus nii moetoimetaja kui stilistina. Täna juhib ta moele ja disainile pühendunud veebiportaali Portail. Jah, sedasama siin. Helene Vetik on üks enim auhinnatud loovjuhte ja graafilisi disainereid Eestis. Moega seob teda armastus värvide, ajaloo ning eklektika vastu. Samuti on ta algusest peale toimetanud Portaili disainihinge ja kaasautorina.

Kes on Elizaveta Porodina?

Lapsena Venemaalt emigreerunud kliinilise psühholoogi haridusega Elizaveta sai fotograafiks peaaegu juhuslikult, kuid viimastel aastatel on ta olnud üks nõutumaid moefotograafe – ta on teinud kampaaniaid mitmetele mainekatele moemajadele ning pildistanud maailmakuulsaid staare suuremate ajakirjade kaantele. Näitus “Un/Masked” võtab kokku Elizaveta loomingu viimastel aastatel ning hõlmab tema töid nii kunsti- kui moefotograafia vallas.

Elizaveta Porodina näitus “Un/Masked” jääb Fotografiska avatuks kuni 14. aprillini. Uuri näituse ja tuuri kohta lisa Fientast. 

Veel sarnaseid artikleid

Kuva juurde artikleid