Juba homsest on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis kõigile huvilistele avatud näitus „Kaadris ja kaadri taga – Boris Mäemetsa moefoto”. Et aidata näituse külastajatel mõista Boris Mäemetsa loomingut veidike sügavamalt avaldame kultuurikriitiku Hannes Aava kirjapandud taustauuringu tulemuse. Hannes, sõna on sinul!

Pean alustuseks tunnistama, et kuulsin Eesti moefoto vaarisast, legendaarse Silueti fotograafist Boris Mäemetsast selle näituse kontekstis esimest korda. Taustainfona tean, et näitus on vaba käega kureeritud läbilõige Mäemetsa Siluetis ilmunud fotodest ja kaadritagustest ülesvõtetest, mis annavad tõenäoliselt kõikehaarava ülevaate tärkava (Nõukogude) Eesti moetööstuse esimese foto-auteur’i karjääri tippajast Eestis. (Hiljem tegi Mäemets sama tööd ka Leningradis.)

Nagu 2008. aastal Anne Vetiku kirja pandud ja Eesti Ekspressis avaldatud intervjuu reedab, on tegu kohati vastuolulise, samas tundliku loojanatuuriga, kelle identiteedi ja karjääri tajumise üks olulisi osi oli kaht tüüpi represseeritus: riiklikud ettekirjutused ja naisülemuste loominguline surve. Lisaks oli mehe sõnul takistuseks professionaalsete modellide puudus ning Eesti naiste vähene enesekriitika – modelliks pürgis palju neid, kes tema arvates selleks ei kõlvanud.

Selles võtmes avaneb kuraatori valitud teostest võrdlemisi kurioosne ja kirju tervikpilt, mis raskendab sisuliste üldistuste tegemist. Motiivide ring kulgeb klassikalisest Silueti naeratavast, kaadris täispikkuses, seisvast kostüümis mannekeenist mängulisemate võtteplatsi kaadritaguste fotode ning kohati ka siseruumides üles võetud stseenideni, mille situatsioonid meenutavad juba polüamoorsete erootikaseeriate sissejuhatavaid kaadreid. Kõige julgemates ja vahest ebanõukogudelikumates kaadrites näeme kolme naismodelli diivanil meelust sugereerida üritavate, ent kergelt kohmetunud nägudega, käed üksteise reitel ja õlgadel lebamas.

Moefoto puhul, kus kaamera ees domineerivad naismodellid, on feminismi esilekerkimisest alates olnud õhus küsimus objektistamise ja võimestamise (empowerment) keerukast suhtest, teisisõnu see, kui palju on moefoto aidanud kaasa naisõiguste kinnistamisele. Nende fotode loomise ajal ei olnud Mäemetsal sellest teemast tõenäoliselt aimugi, sest Nõukogude Liit oli ametlikus diskursuses kõige võrdsem riik maailmas ning neist teemadest enne 1980ndaid avalikult väga ei räägitud.

Milline on aga olukord Mäemetsa töödes? Naismodellide ja meesfotograafi puhul lisandub objektistamise teemale automaatselt male gaze’i (otsetõlkes „mehe pilgu”) moment ehk naiste kujutamine mehe korraldatud/lavastatud perspektiivi kaudu, mis kannab endas paratamatult sotsiaalpoliitilisi tähendusi, osa neist on teadlik, osa aga alateadlik kultuurikoodide järgimine. Siinses valikus on naise rollid mitmesugused: ilus objekt, flirtiv objekt, teise omataolise objektiga flirtiv objekt, meesobjekti flirtimisobjekt, kaks objekti flirtimas meesobjektiga, köögis konutav objekt, askeldav (meikiv, riideid sättiv) objekt jne. Kõige enam objektistavad kaadrid on katsetused erootiliselt laetud motiividega siseruumides (vist magamistoas) seina najal kohmetult aluspesus/bikiinides poseeriva modelliga, kelle kramplikud kehaasendid ja näoilmed on tugevas vastuolus sellega, mida fotograaf tõenäoliselt taotles. Kivi peaks siinkohal lendama pigem fotograafi kui naismodelli, -ülemuse või N.Liidu kapsaaeda.

Tunduvalt vahetumalt mõjuvad Mäemetsa naisfiguurid kaadrites, kus neil on lastud vabalt olla ning nad ei suhestu meestega ega nii läbinähtavalt ka meesfantaasiatega. Siinkohal tuleb tunnustada Mäemetsa silma valguse ja ruumi kasutamisel, head tunnetust asukohtade valikul ning ajastu kontekstis situatsioonide lavastamisel ja narratiivide loomisel. Humoorikaim näide on pilkudega flirtiv paar Keila-Joal, meistriteoseks aga esmapilgul täiesti süütuna näiv flirtimisstseen ülikonnas mehe ja lillelise naise vahel, kelle taustal paistab luuravat kolmas figuur – nende tegevuse vastu ilmselgelt huvi tundev salapärane kleidis naine.

Üldiselt võib Boris Mäemetsa loomingu ja Silueti maailmaga mitte kursis olevate ning Nõukogude perioodi mittekogenud inimesena tõdeda taas seda kummastavat muljet, mida Nõukogude kultuur võrdluses Läänega esile kutsub. Vaatamata väliselt kõiges vastanduvale retoorikale oli tõepoolest tegu justkui sama mündi eri külgedega, millest üks oli teisest lihtsalt hillitsetum ja madalama tootmiskuluga. Kultuuriline impulss ja ideed immitsesid eesriide kangakiududest aga sujuvalt läbi ning mõlemas süsteemis pildistasid mehed rõivatükke kandvaid naisi, et teised naised neid materialistlikult ihaleva kadedusega jälgida saaksid.

Näitus „Kaadris ja kaadri taga – Boris Mäemetsa moefoto” jääb Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatuks 22. oktoobrini.

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avaneb 1. mail näitus „Kogu maailm on Bauhaus”, mis toob legendaarse kunsti-, arhitektuuri- ja disainikooli Bauhausi ülevaatenäituse esmakordselt Eesti vaatajate ette.

Näitusel esitletakse kaheksa temaatilise peatüki kaudu mitmekülgset, põnevat ja üllatavat sissevaadet mõjuka avangardse kunstikooli Bauhaus töösse ja ellu. Tegu on ühe 20. sajandi olulisema kunstikooliga, mis asutati 1919. aastal Weimaris, 1926. aastal kolis kool Dessausse ja kui natsionaalsotsialistid seal edasi tegutsemise võimatuks muutsid,1932. aastal Berliini, kus selle uksed 1933. aastal lõplikult sulgusid.

Bauhausi koondusid kunstnikud, arhitektid ja disainerid selleks, et mõelda kaasaja ning selle ümbermõtestamise võimaluste üle. Õppetöö kaudu sai sellest koolist väljund julgetele eksperimentidele, millel oli suur mõju nii 1920-1930. aastatel kui ka edaspidi.

Fotode, originaaljooniste, makettide, dokumentide, filmide ja esemete kaudu kutsub näitus avastama Bauhausi modernistliku kujunduse teooria ja praktika laia haaret ning mitmekülgsust. See väljendub nii arhitektuuris, argiesemetes tekstiilidest ja mööblist keraamikani, maalis, fotograafias ja teatris kui ka sealsetes õpetamise meetodites ja -vormides. Bauhausi eesmärgiks oli luua paremat argikeskkonda ning edendada uusi elamise viise.

Bauhaus oli oma 14 aastase tegutsemisaja jooksul end pidevalt ümbermõtestav ja taasloov institutsioon. Läbivalt arutlesid ja vaidlesid kooli suundade üle nii selle kolm direktorit – arhitektid Walter Gropius, Hannes Meyer ja Ludwig Mies van der Rohe – kui ka Bauhausi meistrid ja tudengid. Nii kooli sees kui ka väljaspool arutati ja polemiseeriti alati Bauhausi eesmärgi ja olulisuse üle ning see jätkub tänaseni.

Näituse kuraator on Boris Friedewald. Näitus toimub koostöös Goethe Instituudiga.

Spetsiaalselt Tallinnas eksponeerimiseks on koostatud lisaväljapanek „Rudolf Paris – Bauhausi kunstnik Eestist“, mis käsitleb ainsa eestlasena Bauhausis õppinud Parise tegevust Weimaris ja vahetule selle järel. 1896. aastal Tartus sündinud kunstnik ja kunstiajaloolane Paris õppis aastatel 1922–1925 Bauhausi seinamaali töökojas Oskar Schlemmeri ja Vassili Kandinsky juhendamisel. Ta kuulus üliõpilasliikumisse KURI, mis nõudis radikaalset pühendumist abstraktsioonile, ning mängis Bauhausi revolutsioonilises kapellis.

Näitus „Kogu maailm on Bauhaus” jääb avatuks 4. oktoobrini 2026. Uuri lisa etdm.ee. 

Tartu kevadine Galeriide öö toimub tänavu 10. aprillil ning toob üheks õhtuks Aparaaditehasesse, selle ümbrusesse ja Samelini tehasesse enam kui 30 näitust ja sündmust. 18. korda toimuva ürituse külastajaid ootavad näituste avamised, avatud stuudiod, tuurid, kontserdid ja peod. Kõik galeriid ja näitusepinnad on avatud kuni hilisõhtuni.

Tänavuse Galeriide öö üheks keskseks sündmuseks on uue näitusepinna – Haab galerii – avamine Aparaaditehases. Galeriid veab Ukrainast pärit kunstnik ja kunstiterapeut Hanna Davõdova, kelle sõnul sündis galerii loomise idee elu enda ja õigete kokkusattumuste tulemusena. „Otsisin oma kunstiteraapia individuaaltundide jaoks stuudiot ja leidsin selle Aparaaditehase ühest vähetuntud tiivast. Seal tekkis võimalus luua midagi enamat – nii sündiski galerii,“ kirjeldab Davõdova.

Ta soovib Haab galeriis pakkuda võimalusi ka neile kunstnikele, kellel varasem näitusekogemus puudub, ning tuua publikuni muuhulgas ka autistlike kunstnike loomingut ja art brut’ esteetikat. Galerii esimene näitus jääb avatuks aprillist detsembrini ning lisaks plaanitakse regulaarselt korraldada töötubasid, kunstiteraapia kohtumisi ja loovtegevusi.

Ukraina kunstnikud on Galeriide ööl esindatud laiemaltki. Lisaks Hanna Davõdovale korraldab kunstnik Viktoria Berezina näitusmüügi, mille eesmärk on toetada KolkjArt nimelise projektigalerii loomist. Ukraina sõjapõgenike lood jõuavad publikuni ka Eesti Pagulasabi portreenäitusel „Hääled kriiside keskelt. Rändajate lood“, mis on väljas Aparaaditehase Koridorigaleriis.

18. Galeriide öö annab ühtlasi avalöögi Aparaaditehase Kultuuriplatvormi noorteprogrammi 2026. aasta sündmuste hooajale. Katuseaias saab kogeda Lovisa Luka Hiiopi audiovisuaalset väliinstallatsiooni „Juhuslikud osakesed“.

Erilise sündmusena kolib üheks õhtuks Aparaaditehasesse ka Otepää külje all Tammuri talus tegutsev Lauda Galerii. Armastuse saalis avatav pop-up näitus toob kokku erinevad lood ja põlvkonnad, pakkudes kohtumispaika nii kunstnikele kui publikule.

Galeriide öö asutaja ja Tartu Kunstimuuseumi kuraator Stella Mõttus rõhutab sündmuse mitmekesisust: „Kevadine Galeriide öö on kauaoodatud sündmus, mis pakub võimalust ühe õhtuga kustutada see kultuurinälg, mis pimedatel talvekuudel võib-olla tekkida jõudis. Valida saab üle 30 ürituse ja näituse vahel, mis toimuvad Aparaaditehases, selle ümbruses, aga ka Samelini tehase eri korrustel. See on hea võimalus astuda sisse ka nendesse galeriidesse ja stuudiotesse, kuhu muidu üksinda ehk ei julgeks.“

Galeriide öö programmiga saab tutvuda Aparaaditehase kodulehel.