Minu personaalne ood… banaanileivale!

Minu sõprusringkonnas on vähemalt neli inimest, kes on viimasel nädalal banaanileiba küpsetanud. Kellel õnnestus see paremini, kellel halvemini, aga nad on küpsetanud banaanileiba. Ise olen kolme isolatsioonis veedetud nädala jooksul küpsetanud ainult (!) kaks pätsi banaanileiba, seega kõige eesrindlikum BBB (banana bread bakers) klubi liige ma ei ole, aga kui me veel kaua isoleeritud oleme, siis on tõsine oht, et neid omatehtud banaanileibu tuleb veel tublisti juurde. Ning kõige selle valguses, I couldn’t help but wonder…

Miks inimesed üleüldse kriitilistel aegadel küpsetavad? Vastus on tegelikult ju ütlemata lihtne – see vähendab ärevust ja viib mujale muremõtted ning laseb sul end mõneks ajaks tegusamana tunda (ja laseb unustada selle, et oled viimased kuus tundi laisklooma asendis Netflixi vaadanud või umbes sama kaua Tiger Kingi meeme läbi scroll’inud). Seda on – küll mõneti teise sõnastusega – kinnitanud ka targad psühholoogid, lisades, et praeguses olukorras millegi omaenda kätega valmistamine muudabki paljude jaoks terve päeva kordaläinuks.

Muide, väidetavalt kippusid Teise maailmasõja ajal britid jubedalt palju porgandikooki küpsetama. Siis ei olnud muidugi ka Netflixi ja ehk banaanegi ei olnud nii laildaselt saada, aga stressi maandamise seisukohast jääb mõte ikkagi samaks. Olgu tõe huvides lisatud, et ka porgandikooki olen viimase kolme nädala jooksul kaks korda teinud. Isegi enne brittide faktiga tutvumist.

Mis puutub aga banaanileiba, siis Google ütleb, et just selle retseptide otsing on viimase kuuga tõusnud 54% võrra. Miks? Sest banaanileib on midagi nii lihtsat, isegi lollikindlat, mille küpetamisega peaks hakkama saama iga inimene. Ja isegi kui ei saa, siis vähemasti tunniks või isegi paariks on maailma laastava viiruse muremõtted peast pühitud – ja seegi on täna omaette väärtus.

Minu enda (praeguseks hetkeks) viimane päts banaanileiba valmis eelmise nädala reede hommikul. See oli hommik, mis järgnes absoluutselt unetule ööle, sest mu 1,5-aastane laps ärkas seni ikka veel tuvastamata põhjusel vähemalt 15 korda ning tema 3.49 paiku alanud protest oma voodis magamise vastu päädis sellega, et lasin tal magada meie voodis (mis tõenäoliselt mulle ühel hetkel veel kätte maksab). Ja mida ma kõige selle valguses hommikul – uskumatult pahurana ja paistes silmadega – tegema hakkasin? Küpsetama oma lollikindlat banaanileiba. Tulemus? Nagu aimata võitegi. Terve elamine meelipaitavat küpsetise lõhna täis, parajalt (aga mitte üleliia) magus amps sobitumaks ideaalselt päevase teise, hiljem ka kolmanda, kohvitassi kõrvale ja seesama 1,5-aastane lausumas „Aitäh!” pea iga oma banaanileiva ampsu vahele (ta just hiljuti õppis tänamise selgesõnaliselt ära – ehk ka sellest selline entusiasm). Lisaks sain tol päeval tunda end oma leivaga eriti kasulikuna, kui mu abikaasal oli keset kodust tööpäeva vaja virtuaalseks fikaks (jah, lugesite õigesti) midagi kohvi kõrvale haarata. Aga palun, banaanileib, ise tegin! Saa siis lõpuks aru, mis nendes porgandites, banaanides ja ahjusoojuses on…

Kusjuures, seda postitust kirjutades leidsin end mõttelt, et teoorias võiksin kõikidele neile banaanileiva guugeldajatele soovitada ka meie enda karaskit, sest sellegi valmistamine peaks olema umbes sama lollikindel. Kuuldavasti sai isegi Siim Nestor sellega suurepäraselt hakkama ja juba puhtalt selle fakti pärast tahan mina ka karaskit teha.

Ah jaa, banaanileiva retsept! Olgu öeldud, et see on minu isiklik retsept, milleni olen erinevate katsetamiste ja proovimistega jõudnud. Seega, loodan, et see passib ka teie maitsemeeltega kokku.

Vaja läheb:

2 muna

2–3 küpset banaani (ehk 2 suurt või 3 väikest, soovitatavalt juba pruunide täpikestega kaetud)

100 g suhkrut

175 g jahu (olen kasutanud nii tavalist kui ka täistera nisujahu)

2 tl küpsetuspulbrit

1 tl kaneeli

1 dl sojapiima (sobib ka tavaline või muu taimne piim)

Soovi korral peotäis kergelt purustatud Kreeka pähkleid, terved Kreeka pähklid passivad hästi kaunistuseks.

Soovi korral (või pigem „kui kodus juhtub olema”) ½ teelusikatäit jahvatatud muskaatpähklit.

Püreesta banaanid ning sega kõikide teiste koostisainetega (näiteks mikseri abiga) kokku ja vala leivavormi – nii lihtne ongi. Leivavormi võib teoorias enne ka võiga kokku määrida või küpsetuspaberiga vooderdada, kuid ma ise ei ole seda kunagi teinud ning olen alati leiva hõlpsasti kätte saanud. Küpseta 175-kraadises eelsoojendatud ahjus 50 minutit.

Ivo Nikkolo sügis/talv 2020 kollektsioon on inspireeritud kaasaegsetest naistest ning nende eriilmelistest (elu)stiilidest. Suur oli minu üllatus – ja veelgi suurem tunnustus –, et üheks selliseks naiseks valis ikooniline moemärk minu.

Ivo Nikkologa seob mind kodumaisel moemaastikul ilmelt kõige pikem „sõprus”. Nimelt oli just Ivo Nikkolo turundusosakond see, kuhu rohkem kui kümme aastat tagasi juhuste kokkulangemise tõttu praktikale sattusin, ning sealt saigi alguse minu moeteekond. Peale praktika lõppu jäime Ivo Nikkologa ikka „põrkuma” – kord stilistikatöödes, kord isegi moeetendusel modellina üles astudes. Ning iga kord, kui meie teed taas kokku said, meenutasin endale tollesama praktika ajal antud lubadust, et kord saab minustki “Ivo Nikkolo naine”. Ja siin ma nüüd siis olen.

Lisaks sellele, et mul oli au jäädvustada enda seljas Ivo Nikkolo tänavusügisese kollektsiooni palasid, esitas bränd mulle ka kolm küsimust, mida siinkohal rõõmuga jagan. Loodan, et minu vastused pakuvad kui mitte inspiratsiooni, siis ehk mõtlemisainet ikka.

Mis on tänapäeva maailmas naiseks olemise suurimad katsumused?

Ma olen enam kui veendunud, et kui ühiskond saaks lahti naisi puudutavatest stereotüüpidest ja kui naised ise saaksid üle täiesti ebavajalikult populaarsest „petturi sündroomist”, siis ei oleks ühtegi väljakutset, millest naised jagu ei saaks.

Mis inspireerib Sind eesmärkide poole pürgima ning kes on Sinu suurim eeskuju?

Mind inspireerivad naised minu ümber – elu on mind toonud kokku nii tarkade, loominguliste, ettevõtlike, ambitsioonikate naistega, et õpin neilt iga päev midagi uut. Lisaks õpetussõnadele on need naised mulle ka tõeliseks tugisambaks ja innustuseks pürgida alati ainult edasi. Ning loomulikult ei saa ma unustada omaenda pere naisi: ema ja tütart. Kui üks õpetab mind eesmärkide poole püüdlema, siis teine on ideaalseks eeskujuks, kuidas elada hetkes ja tunda ka kõige väiksematest asjadest ootamatut rõõmu.

Lõpeta lause: „Unistan veel…”

Kaheaastase lapse emana unistan hetkel peamiselt rohkematest unetundidest, ent kui saame selle valdkonna uuesti kontrolli alla, siis unistan rahulolust, mille loob ideaalselt paika loksutatud tasakaal kõikide minu jaoks oluliste eluvaldkondade vahel.

*Postitus on valminud koostöös Ivo Nikkologa.

On läinud üks hooaeg, on läinud kaks, kuid nagu öeldakse – saatuse vastu ei saa –, ning leian end taas poseerimas kaamera ees, seljas parimad palad kollektsioonist, millega jääb mind ilmselt alatiseks saatma kindel side.

H&M Studio tänavune erikollektsioon on paberite järgi sümbioos julgetest ideedest, kartmatust väljenduslaadist ja provokatiivsest hoiakust. Ma ei ole kindel, kas ma esindan neid kõiki, aga midagi selles kollektsioonis siiski on, mis pani tõmbama selga kärtsrohelist pükskostüümi või üleni litrilist rüüd. Võib-olla on see alateadlik protest segaste aegade vastu, võib-olla aga lihtsalt soov särada tavapärasest rohkem hetkedel, kus sära väärivaid sündmusi jääb taas kord aina vähemaks.

Loomulikult oleks olnud variant valida antud sessiooniks selga ehk mõneti mahedamad, mõned minulikumad, igapäevasemad komplektid – kollektsiooni mitmekesisus oleks seda ka võimaldanud. Kuid ma ei teinud seda. Sest mulle tundub, et iga-aastane H&M Studio on üks nendest kollektsioonidest, mis väärib erilist kummardust. Tean oma kogemusest, et Studio erisildiga esemed peavad vastu aastaid, peavad vastu kõikvõimalikud trendilained, ja osalt just tänu sellele, et see kollektsioon sammub oma rada, on sellel minu südames alati soe koht.

Ning julgen öelda, et nii nagu jäävad minu kodustele stangedele alatiseks rippuma Studio kollektsiooni mantlid, olgu need aastast 2014 või 2017, lisandub sellesse kollektsiooni tänavusest hooajast vähemalt üks litriline kleit, sest kunagi ei tea, millal on põhjust tähistada seda, et üks hullumeelne periood on lõpuks ometi läbi saanud… Mina olen igal juhul valmis.