Foto: instagram.com/carolapojer
Olgu mainitud, et antud hetkel on Puänt olude sunnil Telliskivi Loomelinnakus asuva kaupluse sulgenud, kuid raamatuid saab tellida endale postkasti või pakiautomaati raamatupoe veebilehelt https://puant.ee/raamatud-postkasti. Samuti – tõenäoliselt esimest korda Eestis – on Puändi raamatuvalikut võimalik tellida ka Bolti kullerteenusega.
Virginie Despentes „Vernon Subutex 1”
Kuidas eluga toime tulla, kui oled kaotanud kõik, millest oled hoolinud? Vernon Subutex, kunagise legendaarse plaadipoe Revolver pidaja, ei oska sellele hästi vastata ja ei tule ka selle olukorraga väga toime, aga kuidagi peab ju elu edasi minema. Kaotades lõpuks ka oma kodu, hakkab Vernon järjest ühendust võtma vanade sõpradega. Avaneb raju lugu plaadipoe aegadest ja inimestest, kes seal aega veeta armastasid. Intensiivne, valus ja üdini inimlik algus „Vernon Subutex”’i triloogiale.
Dr. Seuss „Horton kuuleb kessesid”
Originaalis 1970. aastal ilmunud “Horton kuuleb kessesid” on ajatu lugu märkamisest ja hoolimisest. Elevant Horton avastab väikesel tolmukübemel terve linna kessesid, ent kogu ülejäänud džungli elanikkond ei usu teda. Horton on võtnud sihiks teistele tõestada, et seal tõesti kessed elavad ja seeläbi linn päästa. Lugu saadavad dr Seussi legendaarsed joonistused. Juurde soovitame vaadata ka tema joonisfilme, just neid algupäraseid.
Naomi Alderman „The Power”
Naomi Alderman mängib ideega, kus naised ärkavad ühel päeval üles ja avastavad, et nende keha toodab elektrit, mida nad oma käte abil kasutada saavad. Niiviisi haaravad nad samm sammu haaval maailma enda võimu alla. Kõlab jaburalt? Ongi, ent lisaks sellele põimib Alderman oma raamatusse selle idee kõrval palju seiku, mis on maailma ajaloos tegelikult aset leidnud. Ainult, et seekord on jõupositsioonil naised.
Tegu on feministliku ulmeromaaniga, mis mängib nihkes aja ja sündmustega üdini haaravalt.
Mark Fisher „Kapitalistlik realism”
Praegu on ehk kõige õigem aeg mõtiskleda kapitalismi olemuse üle ja arutleda teemal, kas me üldse oleme võimelised teistmoodi toimima või vähemalt ette kujutama alternatiivi hetke seisule. Mark Fisher, kes oli Briti kultuuriteoreetik, muusikakriitik ja õppejõud, kirjutab väga haaravalt ühiskondlikest probleemidest, põimides oma mõttekäikudesse ohtralt viiteid popkultuurile.
Raamatut lugedes pikeneb kindlasti ka filmide nimekiri, mida tahaks (üle) vaadata.
Nuccio Ordine „Kasutu kasulikkusest”
Kas kasulikud on ainult need asjad ja teod, mida on võimalik rahasse ümber konverteerida? Julgeme selles kahelda ja tahaksime kõigisse süstida natuke rohkem initsiatiivi logeleda, laiselda, pilvi vaadata ja pidada sõpradega suvalisi vestlusi, mille algust ega lõppu pole võimalik ette ennustada.
Odine kirjutab: „Me ei teadvusta endale, et kirjandus ja humanitaarteadused, kultuur ja haridus on ideaalne lootevesi, milles saavad jõudsalt areneda demokraatia, vabaduse, õigluse, ilmalikkuse, võrdsuse, kritiseerimisõiguse, sallivuse, solidaarsuse ja ühise hüve ideed.”
Sally Rooney teosed
Kui on soov haarata millegi lihtsama järele, siis on selleks õige valik Sally Rooney, kes mängib ajaviiteromaani ja kaasaegse kirjanduse piiri peal. Kohati lakooniline stiil mõjub tema kirjutistes aga kuidagi värskelt ja tänapäevaselt ning sobib oma laadilt veidi nooremale millenniumipõlvkonnale.
Eesti keeles on ilmunud „Vestlused sõpradega” ja paljude lemmikraamatust „Normal People” on saamas uus Hulu/BBC Three seriaal, mis peaks ilmavalgust nägema veel sel aastal.
Kuigi Murphy võttis sihiks kujutada ekraanil John F. Kennedy Jr.-i ja Carolyn Bessette Kennedy suhet, jutustades kõigest alates nende kurameerimisest 1990ndate alguses kuni nende laialdaselt kajastatud abieluni kümnendi teises pooles, siis moemaailm on algusest peale keskendunud ühele – Carolyni stiilile, mida võib olla küll lihtne kirjeldada, kuid keeruline tõeliselt tabada. Just see 90ndate minimalism, millega naine moeajalukku on läinud, toimib tänases moes nagu antidoodina üleväsinud trendimasinale. See on ka põhjus, miks moeringkond ei paista saavat CBK-st küllalt.
Pärast paari traagilist hukku 1999. aastal on nende mälestuseks avaldatud lugematul hulgal raamatuid ja biograafiaid, millest paljud on kirjutanud mõned nende kõige lähedasemad sõbrad. Portail valis välja kolm raamatut, mis keskenduvad Carolynile ja avavad just nimelt CBK fenomeni – sealhulgas ka just selle raamatu, mis inspireeris “Love Story” sarja.
“Once Upon a Time: The Captivating Life of Carolyn Bessette Kennedy”, Elizabeth Beller
Kakskümmend viis aastat pärast Carolyn Bessette Kennedy surma avaldas ajakirjanik Elizabeth Beller esimese suurema biograafia, mis keskendus eelkõige Carolynile endale. “Once Upon a Time” lõikab läbi mütoloogiast, mis kujutab Calvin Kleini pressiesindajat tühise ja külmana. Selle asemel esitab Beller mitmetahulise portree tugevast naisest, kes paisati enneolematusse kuulsusesse. Just see raamat sai ka “Love Story” üheks lähteimpulsiks.
“CBK: Carolyn Bessette Kennedy: A Life in Fashion”, Sunita Kumar Nair
Loomulikult väärib Carolyn Bessette Kennedy stiil omaette moepiiblit! Moeloovjuht ja sarja “Love Story” stiilikonsultant Sunita Kumar Nair võttis selle eesmärgi teoks selle kohvilauaraamatu kaudu. Edward Enninful OBE kirjutatud eessõna ja Gabriela Hearsti sissejuhatusega jälgib Nair CBK garderoobi ajatut loogikat ja mõju – miks need siluetid, toonid ja proportsioonid töötavad ka täna, ilma et peaksid karjuma.
View this post on Instagram
“Fairy Tale Interrupted: A Memoir of Life, Love, and Loss”, RoseMarie Terenzio
JFK Jr. endise assistendi mälestuslik pilk, mis nihutab fookuse tabloidikihist isiklikumale tasandile. Terenzio ei kirjelda paari mitte distantsilt või tagantjärele müüti üles ehitades, vaid inimesena, kes oli nende igapäevaelule päriselt lähedal. Just seetõttu on Terenzio vaatenurk väärtuslik – ta nägi, kuidas avalikkuse ette jõudnud kujund ja eraelu tegelikkus sageli ei kattunud. Tema meenutustes tulevad esile küljed, mis pressifotodelt ja kõmu-uudistest kipuvad kaduma: John F. Kennedy Jr.-i huumor ja kohati poisilik kohmakus, Carolyni vaoshoitud tundlikkus, ning mõlema võime olla üllatavalt soojad ja helded ka siis, kui nende ümber käis pidev tähelepanumüra. Terenzio oli üks neist vähestest inimestest, kes liikus nende kõrval siis, kui kaamerad ära pandi – ja just see teeb raamatu usutavaks vastukaaluks muinasjuttudele, mida avalikkus neile sageli külge projitseeris.
“Lugemine on kõige odavam ja mugavam viis mööda maailma ringi reisida ja iga raamatusõber teab, mis tunne on ühelt vägevalt lugemistripilt siseneda oma kodupoodi šampooni või hambapastat ostma – päris sürreaalne,” sõnab autor Andreas Kübar lisades, et “See ilus armastuslugu…” sõidabki seesuguste sürreaalsete momentide tuules ja seda võiks nimetada kaasaegseks seikluslooks, milles üksikud saared on asendunud korterite, hullumajade ja LuxExpressidega, piiritu ookeani asemel on kurbus, salajaste aardelaegaste asemel tegelaste väikesed unistused. “Kirjutama asudes teadsin, et sellest tuleb üks äärmiselt naljakas, kurb ja müstiline asi ja nende kolme märksõna vaheldumisel see ilus armastuslugu kestabki. Usun, et lugeja saab sellega omajagu trippida, kindlasti naerda, vahest veidi nutta ja hiljem ilusamana eluga edasi minna. Olgu öeldud, et ilu ja armastuse valemit romaanis ei avaldata. Küll aga saab nippe hullumajast põgenemiseks ja alkoholi maha jätmiseks, kui kunagi peaks vaja minema.”
Andreas Kübar on oma kirjanikuteel astunud paar esimest sammu ja proovinud viisakamate kausside asemel ilusatesse ämbritesse astuda. Tema tekstid on jõudnud “Värske Rõhu” ja “Eesti novelli” kaante vahele. Teatritekstidena on Kübara kirjutatut mängitud Elektron.arti, Tallinna Linnateatri, Tartu Uue Teatri ja VAT Teatri lavalaudadel. Igakuiselt kirjutab Kübar Müürilehe huumorirubriiki ja ennekõike peab ennast humoristiks, kelle sundimatu omadus on koleduses leida ilu ja traagikas nalja. Tema esikromaan on mõeldud lugejale, kes teab, et kõik on võimalik ja et ilu nägemist koolis ei õpetata.
Raamatu on toimetanud Maria Veske ja Anett Pillmann, kujundanud ja küljendanud Ran-Re Reimann, illustreerinud Luca Putz.
