23. oktoobrist on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatud näitus “Nulltuju. Eesti moe avangard 2000–2010”, mis võtab ette kümnendi, mil postsovetlike 1990ndate vaesus, kauboikapitalism ning glamuuriiha olid ühiskonnast haihtumas, kuid neoliberaalsed väärtused ei olnud veel kunstiväljal pead tõstnud.

“Metsik, kohati infantiilne, tihti tolleaegse underground-peoskenega ühte sammu astuv nullindate mood on oma kasvatamatuse ja elujaatava hoiaku tõttu teravas kontrastis praeguse, paljuski müügile ja seeriatootmisele orienteeritud Eesti moedisainiga,” ütleb kuraator Anne Vetik, kes valis näitusele 19 kodumaise disaineri ja brändi loomingu, mis seda perioodi kõige paremini iseloomustavad. “Ühtpidi ammutati tol perioodil kindlasti endasse Lääne suure moe trende, kuid neid töödeldi läbi väga spetsiifilise prisma, mida praegu Eesti moes kohtab harva. Rõivaste kaudu väljendati ennast kui kunstnikke, mitte ei toodetud rõivaid, et neid müüa.”

Eesti moekunstnikud ei lähtunud tol kümnendil fookusgrupi uuringutest ja ülemaailmsetest trendidest, vaid enda personaalsest maailmatunnetusest ja loomisvajadusest. Oluline platvorm, mis innustas kunstnikke tegutsema, pakkus lavalist väljundit ja ahvatlevaid auhindu, oli klubikultuuri eestvedajate Helen Mahmastoli ja Kuno Tehva algatatud moekonkurss SuperNoova, mis aastatel 1998–2008 oli Eesti moeelu käivitavaks mootoriks. Žüriis oli alati koht ka väliskülalistele ning arvestatavad rahalised auhinnad andsid võitjaile võimaluse keskenduda loomingule. ERKI Moeshow elas nullindatel läbi Jaanika Terasmaa eestvedamisel võimsa renessansi, võimaldades moe- ja tekstiilitudengitel teha esimesi samme avalikul laval, koguda tuntust, leida enda ostjaid ja kandjaid. Eesti Kunstiakadeemia projekt HULA lubas proovida kätt seeriamoe tootmises ja brändiloomes, seejuures liigseid piiranguid seadmata.

Näitusele jõudnud valik on vaid murdosa Eesti disainerite neil aastatel sündinud loomingust. 19 disaineri seast leiab sellised nimed nagu Liisi Eesmaa, Jaanus Orgussaar, Aldo Järvsoo, Anu Samarüütel-Long, Kirill Safonov, Vassilissa Danavir, Aivar „Antonio“ Lätt, Kris Lemsalu, Britt Samoson ja Triinu Pungits. Eelkõige oli kuraatori sõnul valiku aluseks avangardsus, kunstipärasus ja uuenduslikkus, kunstniku soov ja võime murda lahti klassikalisest ilu- ja rõivanägemusest, luua või tuua Eestisse uutmoodi esteetikat ja julgus mängida endaloodud, mitte konventsionaalsete reeglite järgi.

Anne Vetik leiab, et seda perioodi kokku võtva näituse loomine on Eesti kultuurile oluline: “Oluline sellepärast, et mood paraku ei jõua tihti muuseumisse, kuigi tegemist on kunstialaga, mis kirjeldab meie ühiskonda väga täpselt. Seetõttu on oluline moetoodangut dokumenteerida ja koguda samamoodi, nagu toimetame muude disaini- ja kunstiartefaktidega.”

Olgu lisatud, et näitusega kaasneb kooliõpilastele suunatud haridusprogramm ning vestlustest ja loengutest koosnev publikuprogramm, kus esinevad näitusel osalevad disainerid.

Sügise saabudes suunab Fotografiska pilgu tähistaeva poole ja toob esitlusele suurnäituse „KOSMOS – visuaalne rännak“, mis pakub kaasahaaravat elamust igas vanuses külastajale. Näitusel kohtuvad taevapiiril kunst ja teadus ning põimuvad uurimustöö ja kunstiloome. 14 autori käsitluses tõstatuvad suured küsimused: kes me selles igavikulises maailmas oleme ja kellel üldse on lubatud unistada tulevikust?

Mahukas grupinäitus avab uksed 13. septembril ning toob kokku rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnikud, kelle seas on teadlasi ja insenere, aga ka neid, kes on ise seotud päris kosmosereiside ettevalmistamisega. Näiteks peaks Michael Najjar (Saksamaa) tulevase Virgin Galacticu astronaudina kosmosesse lendama juba järgmisel aastal. Ka Najjari kunstiloome põhineb tegelikel tehnoloogilistel edusammudel ning koostööl kosmoseagentuuride, astronautide ja teadlastega. Kunstnik Rhiannon Adam (Iirimaa) valiti aga ainsa naisena osalema Jaapani miljardäri Yusaku Maezawa SpaceX-projektis, mis pidanuks esmakordselt tsiviilisikud Kuu orbiidile viima – seni on seda vaadet kogenud vaid Ameerika mehed. Paraku tühistati projekt ootamatult möödunud aastal. 

Näitusel löövad kaasa ka silmapaistev Rootsi kunstnik Cecilia Ömalm ning astronoom ja Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia teadur Göran Östlin, kes esitlevad ühist kunstilis-teaduslikku projekti. Inseneriharidusega multikunstnik Mikael Owunna (Nigeeria/USA) uurib aga hoopis teaduse, kunsti ja Aafrika kosmoloogiate põimumispunkte. Sloveenia kunstnik Matjaž Tančič on see-eest dokumenteerinud inimesi, kes elavad Marsi-olustikku simuleerivas kõrbes, et valmistuda tulevaseks reisiks punasele planeedile.

14 kunstniku seast leiab ka eestlase Ivar Veermäe, kelle mitmeosaline projekt hõlmab nii tuumasünteesi-teemalist videot kui ka fotoseeriat Päikesest, mida on bioloogiliste protsesside abil muudetud, et uurida mikroskoopilise elu mõju pildipinnale. Soome kunstniku Petri Eskelineni videoteosed mängivad aga teadusulme ja teaduslike faktide piirimail, tuues kunstilisel kujul esile kosmoseuuringutes aktuaalse küsimuse: kui tahame kosmosesse minna, peame taimed kaasa võtma ja välja mõtlema, kuidas neid nullgravitatsioonis kasvatada.

Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents kirjeldab, et tegemist on Fotografiska seni tehnoloogiliselt kõige mastaapsema näitusega, mis sobib suurepäraselt ka perega külastamiseks: „Kosmosenäitusel on erinevaid mitmekesiseid elamusi pakkuvaid teoseid ja spetsiaalselt näituseks valminud eriinstallatsioone, aga ka ohtralt põnevat lugemismaterjali nii ajaloost kui tänapäeva kosmoseuuringutest. Saalist leiab ka interaktiivse, tehisintellekti toel töötava Mõtisklusjaama, mis poetab külastajale mõtisklemiseks ette täpselt eakohased küsimused ning aitab näitusel kogetut paremini lahti mõtestada.“

Virtuaalselt saab näitusele sisse kiigata Fotografiska kosmoseportaali kaudu, kust leiab peatükke inimkonna ja universumi suhestumisest, vestlusi kunstnikega ning ka kosmilist muusikat.

Näituse ja ülejäänud kunstnike, samuti näitusega seotud eriürituste  kohta saab lugeda lisa Fotografiska veebist.

Kolmapäeval, 3. septembril kell 18.00, avaneb Punctum galeriis naisideaali kui kultuurilist konstruktsiooni ning selle ajas muutuvat tähendusvälja uuriv grupinäitus „Vana Veenus“. Näituse kuraator on Lilian Hiob-Küttis, osalevad kunstnikud Kate Cooper, Cloe Jancis, Johanna Mudist, Maarja Mäemets, Terje Ojaver ja Sirje Runge.

„Kunstnikud Kate Cooper, Cloe Jancis, Johanna Mudist, Maarja Mäemets, Terje Ojaver ja Sirje Runge vaatavad naiseks olemise tahke läbi selle, mida kirjanik ja teadlane Sara Ahmed nimetab feministlikuks tujurikkujaks — keegi, kes raputab normi pelgalt oma ilustamata kohaloluga,“ kirjeldas kuraator Lilian Hiob-Küttis. Näituse nimiteos on Sirje Runge foto „Vana Veenus“, mis kujutab arhetüüpset naisideaali küpses eas. Kogu näitus keskendub inimese kujunemisprotsessile, mida määratlevad vastuolud, keeldumised, õppimine, hool, õelus, sõsarlus ja rõõm.

„Näituse lähtekohaks on N. K. Jemisini ulmetriloogia „Purunenud Maa”, mille peategelane Essun — küpses eas seismiliste võimetega naine —püüab lagunevas maailmas ellu jääda, otsides samal ajal oma tütart. Tema teekonnale põimuvad Damaya ja Syenite, peategelase nooremad minad, ning lahtirulluv lugu on täis vägivalda, kontrolli, vastupanu ja lõpuks maailmade ning normide murdumist. Jemisini maailmas, nagu ka meie omas, mässavad planeet Maa kui ka naistegelased süstemaatilise allutamise vastu,“ lisas Hiob-Küttis.

Grupinäitus „Vana Veenus“ on avatud 03.09–02.11.2025 Punctum galeriis ja kuulub Tallinna Fotokuu 2025 satelliitprogrammi.