Foto: Teos Marita Liivaku sarjast "Awareness".

Marita Liivak: „Kunstnikel on privileeg navigeerida omas maailmas“

Kõrgemas Kunstikoolis Pallas ja Itaalias Accademia di Belle Artis studeerinud Marita Liivak on Tallinnast pärit maalikunstnik, kes vaatamata noorele eale – Marita on 27 – on välja kujundanud endale omase silmapaistva käekirja. Tänu sellele on teda märgatud nii kodumaisel kui rahvusvahelisel kustiskeenel ning tänaseks on Marita täielikult loomingule pühendunud, töötades täiskohaga kunstnikuna oma Kristiine linnaosas asuvas ateljees. 

Portaili nimel vestles Maritaga Marion Leetmaa, et uurida lähemalt, kes on see naine, kes on ületanud paljude noorte kunstnike jaoks suurima väljakutse – töötada edukalt iseseisva kunstnikuna.

Nendele, kes sind veel ei tea – kes on Marita Liivak?

Olen kunstiga tegelenud terve oma elu ning tänaseks aru saanud, et kunst ongi lahutamatu osa sellest, kes ma olen. See on minu jaoks kõige olulisem asi elus ning see on see, mis suunab ja juhib kõike, mida ma teen. Mulle meeldib vaadelda maailma ja iseennast ning seda läbi kunsti mõtestada. Loon, sest see on minu jaoks ainuõige viis, kuidas olla ja mida teha ning kui olen oma zone’is, siis tunnen, et maailm mu ümber võiks maha põleda, aga mul on ikka kõik hästi. Inimesena olen ülitundlik ja kirglik natuur karmi väliskihiga.

Marita Liivak

Kuigi kunsti piirid üha avarduvad, oled ise otsustanud jääda klassikaliste vahendite juurde – maal ja lõuend. Mida tähendab tänapäeval maalikunstnik olla?

Kuna mu teekond algas lapsepõlves joonistamisest, siis maalimisse liikumine oli loomulik areng. Maalikunstnik tähendab minu jaoks mõtlejat, mõtestajat või maailma interpreeti. Kunstnikel on privileeg navigeerida omas maailmas, eraldi tasandil, sõltumata sellest, mis ühiskonnas toimub. See annab eelise vaadelda asju kõrvalt, näha kogu maailma ja selle erinevaid äärmusi ning päeva lõpus see kõik oma loomesse teistele nägemiseks panna. Maalikunst on minu arvates võimas platvorm, millega rikastada enda ja ümber olevate inimeste elusid ja tuua välja detaile, mida mõni teine pole võib-olla märganud.

Kas näed, et (maali)kunstiga käib kaasas ka müüte, mida oleks aeg nüüd maha raputada?

Jah, omajagu müüte käib endiselt kaasas. Alustades sellest, et kunstnik on depressiivne alkohoolik kuni selleni, et see pole päris karjäär ja on võimatu edu saavutada. Tunnen aga, et see, kuidas keegi ettevõtmistesse ja tegevustesse suhtub, räägib rohkem inimese enda kui valdkonna kohta. Paljud asjad on elus rasked, aga see ei tähenda, et seda ei peaks tegema. Kunstivaldkonnas tegutsemine võib tunduda keeruline, sest nii nagu ta on loov keskkond, peab ka väljakutsete lahendamisele loovalt lähenema. Kuid minu meelest see ongi kogu iva, miks see on nii lõbus ja miks seda peaks tegema. Kunst on väljamõeldis – see tähendab, et sa saad ise välja mõelda kõik, mida sa teha tahad ja seda siis tehagi.

Milline näeb välja ühe kunstniku (töö)päev?

Ärkan, söön, joon kohvi ja jalutan oma valge amstaffi Lumiga stuudiosse. Seal kütan ahju soojaks ja veedan mõnusalt aega, suhestudes ruumi, lõuendi ja kõigega, mis minus parasjagu toimub. Kogun infot, valmistan tööpinnad ette ning kui tunnen, et olen valmis, hakkan maalima. Sinna on alati kaasatud ka muusika, mis klapib mu meeleoluga kõige paremini ja selliselt see tööprotsess käima läheb. Üks lemmikumaid muusikuid, kes on mu mõtteid läbi aegade toetanud, on Ólafur Arnalds. Kui igapäevaselt mu eelistused artistide ja meeleolu vahel on muutlikud, siis üks asi, mis mind kunagi alt ei vea, on klaverimuusika – see on minu jaoks kodu.

Maalimise ja joonistamise kõrvalt tegelen aga ka näiteks tantsimisega, mängin malet, veedan aega koeraga, käin pidudel, loen investeerimise kohta ning püüan teraapias oma ärevusprobleeme lahendada.

Pealtnäha iseloomustab sinu maale julge värvikasutus ja sensuaalsed figuurid. Milliseid ideid ja lugusid need aga kannavad?

Ideed varieeruvad maalist maalini, aga möödapääsmatult on need mu sisemaailma kajastused. Temaatika mu töödesse tuleb alati minust endast ja sellest, mida ja kuidas ma parasjagu protsessin. Laias laastus täidavad need kahte eesmärki, mis on teineteisega väga tugevalt seotud. Ühelt poolt nii iseennast kui teisi naisi võimestada – panna meid tundma enesekindlana täpselt sellisena nagu me oleme –, ning teisalt tuua tähelepanu vaimse tervisega seotud teemadele. Mitmed minu tööd on ajendatud moel või teisel iseendaga pahuksis olemisest, kuid maali protsess iseeneses on selle probleemi lahendamine ning lõpptulemil jääb näha kulg ja järeldus. Mu maalid ei pruugi alati olla üdini helged, kuid nad on ausad ning neis kajastub intensiivsus, millega ma maailma kogen.

Miks vaimse heaoluga seotud teemad sinu jaoks niivõrd olulised on?

Enda vaimsest tervisest rääkimine kunsti kõrval sai minu teraapiavorm. Tundsin, et kusagil pean ennast avama ning sotsiaalmeedia ja kunst olid ideaalsed platvormid. Mida aeg edasi, seda rohkem sain tagasisidet, et ka vaatajaskond võidab sellest, kui end avan ning see on mind julgustanud aina julgemalt ja avatumalt kaevama endas ja seda ka teistega jagama. Näitan ja räägin sellest, mis tunne on olla inimene – kogu ilus ja valus, ausalt, ilma igasuguste filtriteta. Ebamugavustunne mingites aruteludes on minu jaoks näitaja, et teema tõstatamine on eriti oluline, sest kui mina seda tunnen, siis tunnevad seda teisedki ja muud moodi tabudest läbi ei murra.

Ja lõpetuseks – millega sa täna tegeled ja kuhu edasi?

Vaatan välismaa poole, et minna residentuuridesse, reisida ja koguda oma kogemustepagasisse midagi, mis rikastaks elu ja kunsti ning seejärel seda teistegagi jagada. Juba mõnda aega on küpsenud ka idee ühest mahukamast isikunäitusest, kuid millal ja millisel kujul, selle jätan veel saladuseks.

Marita Liivaku tegemistega saad kursis olla jälgides Instagramis kontot @maritaliivak.

Veel sarnaseid artikleid


Foto: Kalle Veesaar

PIRET KALDA: “Ma ei ole iluekspert üldse!”

Näitlejanna Piret Kalda on aastate jooksul puutunud kokku väga erinevat laadi ilutoodetega, millest poolte tähendusi ei pruugi tänapäeva noored teadagi. Õnneks on tema tänane iluvaramu teinud väärika hüppe edasi.

“Kindlasti pesen ma õhtul maha kõik, mis päeva jooksul näole maandunud,” alustab Piret oma näohoolduse a ja o-ga. Aegade jooksul on ta selleks kasutanud erinevaid tooteid, kuid nüüdseks jäänud pidama geeljate näopesuvahendite juurde. “Ma olen ka täielik mitsellaarvee fänn, minu meelest on see sajandi kosmeetikaleiutis.” Seda peamiselt seetõttu, et aastakümneid tagasi sai “rasvast grimmi” maha võetud vaseliini ja ligniiniga, mida pidi veel omakorda pesuseebiga maha nühkima. “Mitsellaarvesi on selle kõrval tõeline õnnistus!”

Agar katsetaja

Piret tunnistab, et ta ei ole ülemäära märgitruu, kuid aastate ning omajagu katse-eksituse meetoditega on välja kujunenud lemmikud, mille juurde ta pidama on jäänud. Üks toode, mida naine Kaubamajast juurde ostmas käib ja teistelegi julgelt soovitab, on Kiehl’si tummine silmaümbruskreem avokaadoga. “Lihtne, kuid parajalt rasvane, ideaalne ka grimmi alla, kuna ei jää silma ümber läikima.” 

Samuti pälvib kiidusõnu Dr. Hauschka roosi kehaõli ja kehakreem, mille kasutamine kosutab nii ihu kui ka hinge. Grimmeerija kaudu jõudis Pireti ellu ka Lumene CC-kreem, mida on hea kerge meigi tegemisel kasutada. “Põhisoovitus grimmeerijatelt on ikkagi, et õhtul nägu puhtaks ning kui on vaba päev, siis lasta nahal puhata,” jagab Piret tarkusetera.

Parfüümi ja glamuuri

Kui Kaubamajast rääkida, on Pireti lemmikkoht Lõhnatuba, parfüümide tõeline pühamu. “See on hoopis teine maailm!” lööb naise nägu särama. “Ma ei ole spetsialist, aga mulle väga meeldivad erilisemat laadi parfüümid.” Lõhnatuppa siseneb Piret alati avatud meelega, valmis uusi parfüüme avastama, kuid ikka on juhtunud, et ta jääb mõnda oma lemmikusse kinni. Üks sellistest on Serge Lutensi Fille en Aiguilles – intensiivne, soe, puidune. “Minule meenutab see Kääriku suusabaasi, kus suuski tõrvati!” Serge Lutens on siiski ainult osake Pireti lõhnagarderoobist, sest käib temalgi lõhnade piserdamine vastavalt tujudele ja siis peab valikut olema. Ning kui Piret on kord 85-aastane glamuuri-pensionär, siis plaanib ta Kaubamaja Lõhnatoast oi-kui-palju lõhnu veel koju tuua.

“Punast huult ma kardan!”

“See, mille me endale 14-aastasena näkku määrisime, on minu meelest see, millega täna surnuid meigitakse,” ilmestab Piret meeleolukalt seda, kuhu “surimaskist ja pruunist Dzintarsi huulepulgast” meigimaailm tänaseks jõudnud on. Kuigi täna usaldab ta end erilisema sündmuse puhul ihumeikar Anu Konze käe alla, siis pretensioonikat punast huult kipub ta vältima ikka ja paneb hoopis rõhku üles seatud soengule, mis annab kohe pidulikuma tunde.

Lõpetuseks ütleb Piret, et tema nägu üldsiselt kannatab kõike ja ta ei pea piirduma ainult öko- või apteegikosmeetikaga, kuid üks, mida see ei kannata, on liigne päike. “Suvel SPF 50 faktor ning kaabu,” kõlab resoluutne ilureegel.

Avasta Piret Kalda ilulemmikud galeriist!

Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2024. aasta kevadnumbris. 

Veel sarnaseid artikleid


Foto: Maris Tammer

Miks Vera, miks Vice – ehk 5 põnevat fakti muusikalise duo kohta

Ave Vellesalu ja Helen Västriku audiovisuaalse koosseisu Vera Vice kaubamärgiks on sametise kõlaga unenäo-pop. Kuidas aga sündis bänd, mis tegeleb „alateadvuse väljasalvestusega“, ning milline on olnud duo meeldejäävaim esinemine? Seda Tallinn Music Weeki eel Avelt ja Helenilt uurisimegi.

Bändi nimi sündis pika ja veniva sõnade põrgatamise tulemusel

„Algselt proovisime läheneda oma nimede kaudu,“ meenutab Helen. „Katsetasime anagrammiga mängimist. Meeldejäävamad valikud olid Heaven ja Helen Ave ehk Helen Avenue. Samas, kumbki ei tundunud kuigi usutav ega bändi müüv. Vera Vice’i selgitan ise enamasti Aloe Vera ja Miami Vice’i kaudu. Rahva seas levima läinud lemmiktuletised on Visa Viss, Vera Voices, Veera Viitše. Senini pole veel kokkulepet, kumb meist on Vera ja kumb Vice. Aga ehk aeg annab arutust…“

Ave mälu järgi jõuti Verani kui lihtsalt õrnilusa naise nimeni enne ja siis prooviti sellele lisa leida. „Vice Versa oli ka kõla ja tähendusega sõelale jäänud – neid sobitades sündiski Vera Vice. Esikalbumgi oli veel sõnamängu mõjutuste pilves ja sai nimeks Vera Versa. Minu vanaema küsib aeg-ajalt siiani, et kuidas teil selle Visa Vissiga läheb ka.“

Ave ja Helen tutvusid Eesti Kunstiakadeemias uusmeedia erialale õppima asudes

„Olime kursaõed, küll mitte liiga pikka aega, ent parajalt selleks, et ühine kirg koos ellu äratada. Mulle meeldib mõelda, et Vera Vice on parim asi, mis ülikool anda võis, nii et aitäh, Eesti Kunstiakadeemia!“ sõnab Helen. 

Muusikat hakati tegema, sest mõlemal… olid sipelgad püksid

Kui Ave esiti ei pidanud end musikaalseks inimeseks ning sestap puudus tal enesekindlus muusikalist teed üksi ette võtta, siis Helen oli juba pikalt tundnud, et tema toonased visuaalkunsti õpingud ei täida kõiki tema loomingulisi ootusi. „Helide kompamine ja väljasalvestistega mängimine sai alguse fotograafiat õppides. Seejärel uusmeedia erialal oli taolise eksperimendi suunas liikumisel toetus hulga suurem ja inspireerivam. Vaikselt hakkas tunduma, et võiksin oma allasurutud kirge ehk muusika loomist rohkem pinnale tuua. Seda kõike toetas avastus, et ka Ave on sarnaste mõtetega elus edasi liikumas. Ja koos on ikka julgem midagi uut katsetada, seda enam, et meie maitsed ja motivatsioon tundusid kattuvat,“ meenutab Helen.

Meeldejäävaim esinemine leidis aset Ljubljanas

„Seda esiteks ülivinge kontserdimaja tõttu (Cankarjev Dom), mis on ehitatud 70ndate lõpus ja on justkui luksuslikum versioon meie Linnahallist,“ kirjeldab Helen. „Saal, kus esinesime, oli ringikujuline, amfiteatrit meenutav black box, nii et meie paigutusime all ringi keskel augus ja publik istus külgedel, tribüünidel. Lisaks ägedale kontserdipaigale tundus mulle, et meie kohalolu esinemise ajal oli kuidagi teistmoodi kõrgendatud ja sünergias.“ Teisena mäletab Helen Sõru Saundi. „See oli meie esimene suuremal välilaval ülesastumise kogemus. Väga palju enda sooritusest ei mäletagi, aga marune meretuul, mis andis jõudu ja tekitas turvalise seina publiku ja lava vahele, on tunne, mis jääb meelde.“

Ka Avel oli MENT Ljubljana üks lemmikuid. „Lisaks Heleni mainitule oli nii tänuväärne omada publikus tuttavaid kaasaelajaid Music Estonia tiimist – esinedes oli tunne tohutult soe ja kodune. Kohe meenub ka meie esimene ametlik etteaste, mis leidis aset kunagises MIM Stuudios. Hirm oli suur, aga oli igat pingutust väärt.“

Unistuste lava? Hoopis unistuste sünergia!

„Mulle tundub, et hea lava sünnib heast sünergiast publikuga,“ ütleb Ave. „Koht ise niivõrd oluline polegi, sest mäletama jääd lõpuks ikka kogetud emotsiooni.“ Ka Helen usub, et tunneb selle unistuste lava ükskord live’i andes ära. „Suurtest lavakogemustest erilisemad on hetked, mis kingivad elule mingi uue tähenduse. Kui jääd oma sooritusega rahule ja näed, et see jõudis ka kellelegi päriselt kohale. Aga muidugi esineks hea meelega näiteks Jaapanis, Islandil, Brasiilias, Kreekas, Ruhnu saarel ja veel-veel-veel!“

Ja lõpetuseks – keda plaanivad veravice’itarid ise Tallinn Music Weekil kuulata?

„Jagame lava andeka Poola muusiku Misia Furtakiga – absoluutne number üks minu check list’is,“ nimetab Ave oma tänavukevadise Tallinn Music Weeki lemmiku.

„Ma isegi võtaks siin korra lihtsalt hetke, et öelda aitäh TMW tiimile selle eest, et olete nii pikalt ja sihikindlalt Tallinna kevadeid elavaks ja värskeks muutnud. Selle festivali ajal on alati heas mõttes tunne, justkui ei viibikski kodulinnas – argine muutub vahetult vitaalseks, lõbusaks ja kirevaks, maailm muutub pisemaks ja kättesaadavamaks. Koju kätte tuuakse välisartiste, kes muidu ehk siia ei satukski,“ on Helen tänulik. Ise plaanib ta kindlasti minna kuulama sõpru Portugalist (Sereias), kelle siinne esinemine tuli talle suure (aga meeldiva) üllatusena.

Vera Vice astub Tallinn Music Weekil üles 4. aprillil klubis Uus Laine, Keychange Music Nightil.

Veel sarnaseid artikleid

Kuva juurde artikleid