Foto: Julia Shaskina

Ehtekunstnik Sigrid Kuusk: „Ehted loovad heaolu ja lisavad enesekindlust”

Sigrid Kuuse “ALGA” seeria

Käesoleval aastal pälvis Noore Ehte Fondi stipendiumi nii erinevate kollektsioonide kui ka mitmete näitustega silma paistnud ehtekunstnik Sigrid Kuusk. Uurisime andekalt meistrilt, kuidas ta ehete loomise juurde jõudis ning miks ehteid üldse vaja on.

Sigrid, kas sa mäletad oma esimesi kokkupuuteid ehetega?

Mäletan, et käisin juba väga noorena ikka ja jälle ema ja vanaema ehteid sahtlites luuramas. Proovisin neid harva, aga süvenesin alati detailidesse ja tihtilugu olin lummatud ehete särast.

Kelleks sa lapsena saada tahtsid?

Ema on mulle vahel meelde tuletanud, et soovisin lapsena emmeks saada. Õnneks näiteks kosmonaudiks saamise unistusega võrreldes on see pigem teostatav. 

Üldiselt aga olen alati olnud loominguline ja visuaalne – sellest teises suunas ameteid otsinud ei ole. Keskkooli lõpetamise puhul sain oma esimese digipeegelkaamera, mis avas mu jaoks täiesti uue maailma. Siis hakkasin sõbrannadega pildistamas käima, sain fantaasia vabaks lasta. See periood kitsendas mu edasisi erialavalikuid korralikult.

Miks sinust sai ehtekunstnik?

Läksin Kõrgemasse Kunstikooli Pallas, kus omandasin fotograafia eriala. Töötasin ja kasvasin selle erialaga koos 6 aastat. Samal ajal võtsin mõningaid ehete meisterdamise töötubasid. Juba siis tõmbas see mind väga.

Seejärel ootas mind ees aga elukohavahetus teise linna – Tallinnasse. Mõneti elumuutuse pehmendamiseks ja mõneti märkamatute/mõõdetamatute asjaolude tõttu kandideerisin ühes kolimisega ka Eesti Kunstiakadeemiasse. Usk sissesaamisesse oli muidugi õhkõrn. Tagantjärele vaadates on punktide ühendamine muidugi lihtsam – kõik on aja jooksul kuidagi vaikselt kokku jooksmas ja oma teed leidmas? Esimene tund Kunstiakadeemias tekitas muidugi selle maagilise vaimustatud äratundmise, et ma olen õiges kohas.

Kes on olnud su parimad õpetajad?

Piret Hirv, Eve-Margus Villems, Miikael Danieljants, Jens A. Clausen, Kristo Pachel.

Aga suurimad eeskujud?

Kirglikud ja enda erialasse 101%-liselt pühendunud inimesed, kelle hing särab!

Millest ehte loomine alguse saab?

Ideest või mõttevälgatusest, mis teeb kõik seest ärevaks, ja sellele järgnevad materjalidega katsetamised, vormi otsingud.

Millised on su eelistatuimad materjalid?

Täna jõuan ikka ja jälle tagasi särani – erinevad pool- ja vääriskivid, väärismetallid ja tuleb tunnistada, et ka plast. Kui viimasesse austusega suhtuda, siis usun, et tegu on tänuväärse materjaliga.

Ehtekunstnik Sigrid Kuusk (vasakul)

Kellele sa ehteid lood?

Algab kõik ikkagi endale loomisest: milliseid ehteid ma ise kannaksin või mis materjalid kõnetavad eeskätt mind… ning kui keegi mu ehted leiab ja endale soovib ja selle „õige” ära tunneb, on see ülisuur boonus! 

Valmistad nii unikaal- kui ka seeriaehteid. Kuidas need protsessid sinu jaoks erinevad?

Seeriaehete loomisel mõtlen rohkem nende kaalule ja sellele, kuidas saaks toote võimalikult taskukohase hinnaga luua. Eksklusiivehete puhul luban endal pisut vabamalt võtta ning ei lase esialgu ka suurusel ideid segada.

Kelle ehteid sa ise kannad (lisaks muidugi enda omadele)?

Viimasel ajal on kuidagi nii läinud, et kannan üldse ehteid väga vähe. Ainus igapäevane ehe on sõrmus, mis ma õele ja endale tegin, ning väljas käies kannan enda loomingut. Aga näiteks bränd, mida ma tohutult fännan, on Taanist pärit Monies. Ning loomulikult meeldiks mulle omada üha enam oma sõbrannade loodud ehteid!

Miks ehteid vaja on?

Ehted loovad heaolu, lisavad enesekindlust ja on mingis mõttes osa ka kuuluvustundest. Väike detail, mis paneb lausele punkti ja tordile kirsi.

Mille järgi peaksid inimesed endale ehteid valima?

Ikka selle õige esmase emotsiooni põhjal, mis silmad särama paneb. Mida sa kujutad ette end kandmas kuskil üritustel ja ka igapäevaselt, mille esteetika sind kõnetab.

Kas eestlased oskavad kodumaist ehtekunsti hinnata?

Olen enda seeriaehetega ju kõigest paar aastat turul olnud, aga vastuvõtt klientide poolt on olnud nii rõõmustav ja südantsoojendav. Ikka usaldatakse autoriehteid ja pöördutakse nende poole üha rohkem. Jõuluturud on ju ehe näide – kui palju meid nendel väljas on ja kliendid jõuavad kõigini. Seda on suur rõõm näha! Tundub ka, et kliendid mõistavad käsitööna valminud ehete hinda üha paremini.

Kui oluline on sinu jaoks Noore Ehte Fondi auhinna pälvimine?

Olen väga tänulik selle tunnustuse ja tähelepanu eest! Motiveerib uljalt edasi askeldama.

Mis su järgmised eesmärgid ja unistused on?

Ennekõike on eesmärk ja unistus, et saaksin ehtekunsti ja ka fotograafiaga edasi tegeleda. Luua püsiv töökoht nii endale kui ka loodetavasti mõnedele teistelegi.

SOHO by Sigrid Kuusk

Eesti ehtekunsti noorte annete toetamiseks loodud Noore Ehte Fond tähistab tänavu 11. tegevusaastat. Noor Ehe on erakapitalil põhinev eraalgatuslik ettevõtmine, mille eesmärk on toetada ja tunnustada oma loometee alguses olevaid noori ehtekunstnikke.

Veel sarnaseid artikleid


Foto: Kalle Veesaar

PIRET KALDA: “Ma ei ole iluekspert üldse!”

Näitlejanna Piret Kalda on aastate jooksul puutunud kokku väga erinevat laadi ilutoodetega, millest poolte tähendusi ei pruugi tänapäeva noored teadagi. Õnneks on tema tänane iluvaramu teinud väärika hüppe edasi.

“Kindlasti pesen ma õhtul maha kõik, mis päeva jooksul näole maandunud,” alustab Piret oma näohoolduse a ja o-ga. Aegade jooksul on ta selleks kasutanud erinevaid tooteid, kuid nüüdseks jäänud pidama geeljate näopesuvahendite juurde. “Ma olen ka täielik mitsellaarvee fänn, minu meelest on see sajandi kosmeetikaleiutis.” Seda peamiselt seetõttu, et aastakümneid tagasi sai “rasvast grimmi” maha võetud vaseliini ja ligniiniga, mida pidi veel omakorda pesuseebiga maha nühkima. “Mitsellaarvesi on selle kõrval tõeline õnnistus!”

Agar katsetaja

Piret tunnistab, et ta ei ole ülemäära märgitruu, kuid aastate ning omajagu katse-eksituse meetoditega on välja kujunenud lemmikud, mille juurde ta pidama on jäänud. Üks toode, mida naine Kaubamajast juurde ostmas käib ja teistelegi julgelt soovitab, on Kiehl’si tummine silmaümbruskreem avokaadoga. “Lihtne, kuid parajalt rasvane, ideaalne ka grimmi alla, kuna ei jää silma ümber läikima.” 

Samuti pälvib kiidusõnu Dr. Hauschka roosi kehaõli ja kehakreem, mille kasutamine kosutab nii ihu kui ka hinge. Grimmeerija kaudu jõudis Pireti ellu ka Lumene CC-kreem, mida on hea kerge meigi tegemisel kasutada. “Põhisoovitus grimmeerijatelt on ikkagi, et õhtul nägu puhtaks ning kui on vaba päev, siis lasta nahal puhata,” jagab Piret tarkusetera.

Parfüümi ja glamuuri

Kui Kaubamajast rääkida, on Pireti lemmikkoht Lõhnatuba, parfüümide tõeline pühamu. “See on hoopis teine maailm!” lööb naise nägu särama. “Ma ei ole spetsialist, aga mulle väga meeldivad erilisemat laadi parfüümid.” Lõhnatuppa siseneb Piret alati avatud meelega, valmis uusi parfüüme avastama, kuid ikka on juhtunud, et ta jääb mõnda oma lemmikusse kinni. Üks sellistest on Serge Lutensi Fille en Aiguilles – intensiivne, soe, puidune. “Minule meenutab see Kääriku suusabaasi, kus suuski tõrvati!” Serge Lutens on siiski ainult osake Pireti lõhnagarderoobist, sest käib temalgi lõhnade piserdamine vastavalt tujudele ja siis peab valikut olema. Ning kui Piret on kord 85-aastane glamuuri-pensionär, siis plaanib ta Kaubamaja Lõhnatoast oi-kui-palju lõhnu veel koju tuua.

“Punast huult ma kardan!”

“See, mille me endale 14-aastasena näkku määrisime, on minu meelest see, millega täna surnuid meigitakse,” ilmestab Piret meeleolukalt seda, kuhu “surimaskist ja pruunist Dzintarsi huulepulgast” meigimaailm tänaseks jõudnud on. Kuigi täna usaldab ta end erilisema sündmuse puhul ihumeikar Anu Konze käe alla, siis pretensioonikat punast huult kipub ta vältima ikka ja paneb hoopis rõhku üles seatud soengule, mis annab kohe pidulikuma tunde.

Lõpetuseks ütleb Piret, et tema nägu üldsiselt kannatab kõike ja ta ei pea piirduma ainult öko- või apteegikosmeetikaga, kuid üks, mida see ei kannata, on liigne päike. “Suvel SPF 50 faktor ning kaabu,” kõlab resoluutne ilureegel.

Avasta Piret Kalda ilulemmikud galeriist!

Artikkel ilmus Kaubamaja ajakirja Hooaeg 2024. aasta kevadnumbris. 

Veel sarnaseid artikleid


Foto: Maris Tammer

Miks Vera, miks Vice – ehk 5 põnevat fakti muusikalise duo kohta

Ave Vellesalu ja Helen Västriku audiovisuaalse koosseisu Vera Vice kaubamärgiks on sametise kõlaga unenäo-pop. Kuidas aga sündis bänd, mis tegeleb „alateadvuse väljasalvestusega“, ning milline on olnud duo meeldejäävaim esinemine? Seda Tallinn Music Weeki eel Avelt ja Helenilt uurisimegi.

Bändi nimi sündis pika ja veniva sõnade põrgatamise tulemusel

„Algselt proovisime läheneda oma nimede kaudu,“ meenutab Helen. „Katsetasime anagrammiga mängimist. Meeldejäävamad valikud olid Heaven ja Helen Ave ehk Helen Avenue. Samas, kumbki ei tundunud kuigi usutav ega bändi müüv. Vera Vice’i selgitan ise enamasti Aloe Vera ja Miami Vice’i kaudu. Rahva seas levima läinud lemmiktuletised on Visa Viss, Vera Voices, Veera Viitše. Senini pole veel kokkulepet, kumb meist on Vera ja kumb Vice. Aga ehk aeg annab arutust…“

Ave mälu järgi jõuti Verani kui lihtsalt õrnilusa naise nimeni enne ja siis prooviti sellele lisa leida. „Vice Versa oli ka kõla ja tähendusega sõelale jäänud – neid sobitades sündiski Vera Vice. Esikalbumgi oli veel sõnamängu mõjutuste pilves ja sai nimeks Vera Versa. Minu vanaema küsib aeg-ajalt siiani, et kuidas teil selle Visa Vissiga läheb ka.“

Ave ja Helen tutvusid Eesti Kunstiakadeemias uusmeedia erialale õppima asudes

„Olime kursaõed, küll mitte liiga pikka aega, ent parajalt selleks, et ühine kirg koos ellu äratada. Mulle meeldib mõelda, et Vera Vice on parim asi, mis ülikool anda võis, nii et aitäh, Eesti Kunstiakadeemia!“ sõnab Helen. 

Muusikat hakati tegema, sest mõlemal… olid sipelgad püksid

Kui Ave esiti ei pidanud end musikaalseks inimeseks ning sestap puudus tal enesekindlus muusikalist teed üksi ette võtta, siis Helen oli juba pikalt tundnud, et tema toonased visuaalkunsti õpingud ei täida kõiki tema loomingulisi ootusi. „Helide kompamine ja väljasalvestistega mängimine sai alguse fotograafiat õppides. Seejärel uusmeedia erialal oli taolise eksperimendi suunas liikumisel toetus hulga suurem ja inspireerivam. Vaikselt hakkas tunduma, et võiksin oma allasurutud kirge ehk muusika loomist rohkem pinnale tuua. Seda kõike toetas avastus, et ka Ave on sarnaste mõtetega elus edasi liikumas. Ja koos on ikka julgem midagi uut katsetada, seda enam, et meie maitsed ja motivatsioon tundusid kattuvat,“ meenutab Helen.

Meeldejäävaim esinemine leidis aset Ljubljanas

„Seda esiteks ülivinge kontserdimaja tõttu (Cankarjev Dom), mis on ehitatud 70ndate lõpus ja on justkui luksuslikum versioon meie Linnahallist,“ kirjeldab Helen. „Saal, kus esinesime, oli ringikujuline, amfiteatrit meenutav black box, nii et meie paigutusime all ringi keskel augus ja publik istus külgedel, tribüünidel. Lisaks ägedale kontserdipaigale tundus mulle, et meie kohalolu esinemise ajal oli kuidagi teistmoodi kõrgendatud ja sünergias.“ Teisena mäletab Helen Sõru Saundi. „See oli meie esimene suuremal välilaval ülesastumise kogemus. Väga palju enda sooritusest ei mäletagi, aga marune meretuul, mis andis jõudu ja tekitas turvalise seina publiku ja lava vahele, on tunne, mis jääb meelde.“

Ka Avel oli MENT Ljubljana üks lemmikuid. „Lisaks Heleni mainitule oli nii tänuväärne omada publikus tuttavaid kaasaelajaid Music Estonia tiimist – esinedes oli tunne tohutult soe ja kodune. Kohe meenub ka meie esimene ametlik etteaste, mis leidis aset kunagises MIM Stuudios. Hirm oli suur, aga oli igat pingutust väärt.“

Unistuste lava? Hoopis unistuste sünergia!

„Mulle tundub, et hea lava sünnib heast sünergiast publikuga,“ ütleb Ave. „Koht ise niivõrd oluline polegi, sest mäletama jääd lõpuks ikka kogetud emotsiooni.“ Ka Helen usub, et tunneb selle unistuste lava ükskord live’i andes ära. „Suurtest lavakogemustest erilisemad on hetked, mis kingivad elule mingi uue tähenduse. Kui jääd oma sooritusega rahule ja näed, et see jõudis ka kellelegi päriselt kohale. Aga muidugi esineks hea meelega näiteks Jaapanis, Islandil, Brasiilias, Kreekas, Ruhnu saarel ja veel-veel-veel!“

Ja lõpetuseks – keda plaanivad veravice’itarid ise Tallinn Music Weekil kuulata?

„Jagame lava andeka Poola muusiku Misia Furtakiga – absoluutne number üks minu check list’is,“ nimetab Ave oma tänavukevadise Tallinn Music Weeki lemmiku.

„Ma isegi võtaks siin korra lihtsalt hetke, et öelda aitäh TMW tiimile selle eest, et olete nii pikalt ja sihikindlalt Tallinna kevadeid elavaks ja värskeks muutnud. Selle festivali ajal on alati heas mõttes tunne, justkui ei viibikski kodulinnas – argine muutub vahetult vitaalseks, lõbusaks ja kirevaks, maailm muutub pisemaks ja kättesaadavamaks. Koju kätte tuuakse välisartiste, kes muidu ehk siia ei satukski,“ on Helen tänulik. Ise plaanib ta kindlasti minna kuulama sõpru Portugalist (Sereias), kelle siinne esinemine tuli talle suure (aga meeldiva) üllatusena.

Vera Vice astub Tallinn Music Weekil üles 4. aprillil klubis Uus Laine, Keychange Music Nightil.

Veel sarnaseid artikleid

Kuva juurde artikleid