INTERVJUU Xenia Joostiga ehk kuidas taastada moerõõm tänapäeva maailmas

Xenia Joosti kollektsioon „BalticSeaBlue“.

Foto: Kertin Vasser

Xenia Joost on tõepoolest naine nagu orkester – juba aastakümneid tegeleb moedisainiga, sellest veel kauem on ta maalinud, lisaks arendab looduslikku mineraalveebrändi Haage ning kõige selle kõrval jõuab tegeleda ka argipäeva toimetustega. Pikalt Vietnamis resideerunud moelooja on praeguseks tagasi Eesti pinnal ning juba õige pea saame tema loomingut näha sel nädalal toimuval Disainiööl. Mida aga täpsemalt ning kuidas tal kõikide oma ettevõtmistega läheb, seda uuris tema käest Portaili nimel Marion Leetmaa.

Xenia, oled moevaldkonnas tegutsenud juba pea 20 aastat. Mis on selle aja jooksul muutunud?

Väga palju! Aastaid tagasi oli moetööstuses hästi palju rõõmu! Mood oli lõbus ja see oli äge asi, mida teha. Kõik ootasid õhinaga uusi kollektsioone, show’sid ja moenädalaid. Täna on aga valdkonnast see rõõm järkjärgult kadumas. Kui mõelda, et disainer on inimene, kes peab lahendama mingit probleemi – see on ju meie elukutse mõte –, siis rõivadisainerid ei lahenda enam justkui suurt midagi. Vastupidi, me loome hoopis hästi palju probleeme juurde – ületootmine, ületarbimine, reostus, orjus, jne.

Mulle on jäänud meelde üks lõik meediast – kui seiskaksime täna kogu moetööstuse, siis oleks inimkonnal endiselt võimalik veel järgmised kuus aastat riideid tarbida. Ehk siis ületootmine ja sellega kaasnevad probleemid on nii mastaapsed, et selle najal ärgata ja disainima minna, muutus ühel hetkel väga raskeks. Mõistsin, et seda, mille pärast ma aastaid tagasi disaineriks hakkasin, pole enam olemas ja rõõm oli asendunud südamevaluga. See viis mind omakorda väga suure küsimuseni – kuidas siis edasi?

Ka tänavune Disainiöö juhib tähelepanu disainivaldkonna järjest suurenevale vastutusele, st hea disain aitab lahendada ühiskonda vaevavaid kriise. Mis vastusteni sa jõudnud oled? Kuidas me ületootmist ja -tarbimist moevaldkonnas lahendada saame?

Kui meil on täna laual arvud, et inimkonna riidevarud on kaetud järgmiseks kuueks aastaks, siis võiks ju mõelda, et probleemi lahendab moetööstuse sulgemine. See ei ole aga realistlik ning tekitab ühel hetkel taaskord probleemi. Seega mulle tundub, et moedisaineritena peame mõtestama ümber rõhuasetused. Küsimusest „Mida toota?“ on olulisem „Kuidas toota?“. 

Ja samavõrd, kuivõrd peavad disainerid oma tegevust ümber mõtestama, peavad tarbijad mõtestama ümber oma ostuharjumusi. Tootehinna asemel peaksime arvutama kandmishinda. Kui palju sa mingit toodet tegelikult kannad? Ja kui palju ressursse kulus selle tootmiseks? Kui kiirmoebrändi särk maksab 15€, aga sa ei kanna seda kordagi või see venib kiirelt välja ning arvestades, et see tuleb teiselt poolt maakera väga halbadest töötingimustest, siis tegelikult on see oluliselt kallim valik kui 150€ kvaliteetne disainersärk – seda nii enda rahakoti kui planeedi mõistes. Ehk siis küsimus ei ole ostuhinnas vaid kandmiskorras ning lause: „See on nii odav, et isegi kui ma seda kandma ei hakka, siis vahet pole!“ peaks asenduma lausega „See on nii kvaliteetne! Saan seda kanda aastaid!“

Millised on olulisemad muudatused sinu tööprotsessis?

Olen läinud eemale paljudest tuttavatest moetsükli protsessidest. Kui olin veel moetööstuses tegev, siis näiteks Ivo Nikkolos juhtisin 500 rõivamudelit aastas. Selliseid kiirusi ma täna enam kindlasti ei tee ja samuti ei hooli ma enam hooaegadest. Palju on muutunud ka minu enda jõujoon – mudeli disainimise kõrval pühendan palju aega ümbritseva ahela tundmaõppimisele. Kust kangas alguse on saanud? Kuidas see minuni jõudis? Kes selle õmbles? Need on vaid mõned paljudest küsimustest, millele nüüd vastuseid tuleb otsida.

Samas on oluline ka tervik ja ahela kindlakstegemise kõrval ei tohi unustada ka mudelit. On ülioluline, et inimene mudelit lõpuks ka kannaks nii kaua kui võimalik ja tunneks end selles hästi. Halb disain ei põhjenda end mulle kunagi jätkusuutlikkusega ära. Näiteks, olen ise teinud kudumeid 100% taaskasutatud lõngast, kuid ühel hetkel adusin, et see lõng ei ole nii stabiilne kui uus lõng ja seetõttu võib tekkida väga palju praaki. Turunduslikult oleks mul olnud ju hea öelda, et „näete, kõik on jätkusuutlik!“, aga kokkuvõttes see siiski ei kestaks ehk siis töötada tuleb väga läbimõeldult ja kõiki aspekte arvesse võttes. Kui mudel pole hea, siis seda ei osteta, tulevad allahindlused ning varem või hiljem lõpetab mudel igal juhul jäätmena.

Disainiöö raames toimuva rõivadisainietenduse D_O_M jaoks oled loonud erikollektsiooni „BalticSeaBlue“, millega annad uue elu ja väärtuse hotelli- ja majutussektori poolt hüljatud tekstiilidele. Kuidas sa selle valupunktini jõudsid?

Olen viimastel aastatel palju katsetanud, kuidas olla moedisainer tänapäeva maailmas. Olen töötanud 3D mudelitega, ökoloogilise puuvillaga ja ka recycled ehk ümbertöödeldud puuvillaga. Tahtsin aga proovida ka upcyclingut ehk mu küsimus oli: kas enne, kui kangast hakatakse ümber töötlema, saaks sellest veel olemasoleval kujul väärtust välja võtta? Seeläbi hoiaks CO2-te, energiat ja paljut muud veelgi rohkem kokku.

Niisiis jõudsingi hotelli- ja majutussektorini ning D_O_Mi kollektsioon on tehtud 100% sealsetest jääktekstiilidest. Need on käsitsi läbi sorteeritud, vaadatud ning tööstuslikult värvitud ja õmmeldud. Justnimelt –  mitte ateljees käsitsi, sest mind huvitabki upcyclingu puhul skaleeritavad lahendused. Üks asi on, et saame kodus anda asjadele uut väärtust neid parandades ja õmmeldes, aga suurem küsimus on, kuidas neid lahendusi tööstuslikult rakendada? Ehk siis „BalticSeaBlue“ on üks näide minu otsingutest. Kuidas mul välja tuli, seda saame me kõik 22. septembril D_O_Mil hinnata.

Väga põnev! Mainisid ka 3D mudeleid – räägi nendest lähemalt.

Jaa, sellega olen ma taasavastanud enda moerõõmu! Maailma mastaabis on tegemist veel suhteliselt uue lahendusega, mistõttu ma ei oska veel ennustada, kus suunas see liigub, aga selles on nii palju ägedat energiat! Lihtsustatult öeldes – see on virtuaalne mood. Rõivamudeleid ei toodeta mitte füüsiliselt, vaid need disainitakse 3D-s ning seejärel saab neid implementeerida näiteks fotodele. Mulle tundub, et kogu moemaailm on jäänud vanadesse viisidesse, sh tootmisse, juba liiga kauaks kinni, mistõttu on mul väga hea meel, et digilahendused hakkavad tasapisi ka moodi jõudma. 3D mudelid on väga äge innovatsioon, millega inimesi heas mõttes raputada ja lahendada ka mitmeid probleeme.

Näiteks ostetakse riideid tihtipeale vaid ühekordsete fotosessioonide tarbeks. Fotod tehakse ära ja rõivad saadetakse tagasi. Probleem seisneb selles, et suurte ettevõtete jaoks on seejärel rõivaste äraviskamine oluliselt soodsam variant kui nende tagasi võtmine ladudesse. Sinna juurde lisanduvad ka kõikvõimalikud logistilised ressursid. Ehk siis meil on hunnik moetooteid, mis pole reaalsesse kasutusse jõudnudki, olles juba jäätmeks loetud. 3D mudelitega saaks seda vältida, kuid see mõte vajab veel harjumist, sest inimesed on harjunud asju füüsiliselt omama.

Disainiöö raames on sul väljas ka installatsioon „Statement Shirt“ – millest see ajendatud on?

Valgel särgil on olnud oluline ühiskondlik roll juba enam kui 200 aastat esindades staatust, jõukust ja sotsiaalseid norme, kuid mingil põhjusel ei ole seda väga palju uuritud. Viktoriaansel ajastul said valge särgi kandmist endale lubada vaid kõrgklassi esindajad ning see oli jõuka inimese tunnuseks. Pärast I maailmasõda hakkasid piirid hägustuma. Range tärgeldatud valge särk muutus vabamaks ning suurlinnastumisega kujunes see juba kontoritöötaja igapäevavormiks. Edasi näeme, kuidas see hakkab läbi Marilyn Monroe, Audrey Hepburni, Uma Thurmani ja paljude teiste liikuma naiste garderoobi. See tõstetakse moeikooni staatusesse, esindades modernse  ja iseseisva elustiiliga naist. Ka täna on valge särk paljudel naistel endiselt garderoobis ja tihti on see ka naispoliitikute üheks imidži osaks.

3D mudel Xenia Joosti „Statement Shirt“ särgist.

Minu installatsioon räägibki lugu sellest, kuidas üks särk on võimeline kätkema endasse väga palju huvitavaid lugusid ning mille abil saame jälgida ka ühiskonna muutumist. Minul, sinul, igaühel on oma lugu ja oma statement, mistõttu olengi selle nimetanud „statement shirt’iks“. Ja omal moel tuleb siin välja ka kestlikkus. Olen enda valget särki kandnud juba kaks aastat väga tihedalt. Nüüd, mil minu tütar on saanud 14, laenab ta minu garderoobist sedasama särki. Ehk on kaks inimest, kes vahetpidamata üht ja sama särki kannavad. Peseme, triigime, kanname ja nii otsast peale – võib öelda, et kandmiskorra hind on väga soodne!

Lõpetuseks, räägi, kuidas nii mitmel rindel töötades kainet mõistust säilitada?

Tunnen, et ma olen ehk liigagi kaine mõistusega ja võiks vahel jalgu hoopis rohkem maa küljest lahti lasta! Aga tegelikult – meil kõigil on 24 tundi ööpäevas. Kui ma teeksin iga päev 9-17 tööd, mis mulle ei meeldi, siis ma arvan, et see on väga kiire viis läbi põleda. Seda ei suudaks ka mina. Kui aga teed, mida armastad ja oled selle enda jaoks ära mõtestanud, oskad vastata küsimusele „Miks?“, siis muutub töö elustiiliks, mis tähendab, et sa tõesti eladki seda 24 tundi päevas.

Ja see ei tähenda, et see kõik tuleb öötundide arvelt. Sugugi mitte. Mulle meeldib väga magada! Ja samamoodi käin ma kohtumistel, pidudel ja vahel vaatan terve Netflixi seriaali kogemata ühe jutiga ära. Minu töö on nii loomulik osa minu elust, et see lihtsalt juhtub! Ehk siis klišee küll, aga päriselt – leia see, mis sind sütitab ja usalda end!

Xenia Joosti kollektsioon „BalticSeaBlue“.

Foto: Kertin Vasser

XVI Disainiöö raames toimuv moeetendus „D_O_M – Disain on moes“, kus teiste seas astub üles ka Xenia Joost, toimub 22. septembril Põhjala tehase suures angaaris, algusega kell 18.00. Piletiinfo leiad SIIT.

Sarnased artiklid

Kommentaarid