Foto: Kertin Vasser
Xenia, oled moevaldkonnas tegutsenud juba pea 20 aastat. Mis on selle aja jooksul muutunud?
Väga palju! Aastaid tagasi oli moetööstuses hästi palju rõõmu! Mood oli lõbus ja see oli äge asi, mida teha. Kõik ootasid õhinaga uusi kollektsioone, show’sid ja moenädalaid. Täna on aga valdkonnast see rõõm järkjärgult kadumas. Kui mõelda, et disainer on inimene, kes peab lahendama mingit probleemi – see on ju meie elukutse mõte –, siis rõivadisainerid ei lahenda enam justkui suurt midagi. Vastupidi, me loome hoopis hästi palju probleeme juurde – ületootmine, ületarbimine, reostus, orjus, jne.
Mulle on jäänud meelde üks lõik meediast – kui seiskaksime täna kogu moetööstuse, siis oleks inimkonnal endiselt võimalik veel järgmised kuus aastat riideid tarbida. Ehk siis ületootmine ja sellega kaasnevad probleemid on nii mastaapsed, et selle najal ärgata ja disainima minna, muutus ühel hetkel väga raskeks. Mõistsin, et seda, mille pärast ma aastaid tagasi disaineriks hakkasin, pole enam olemas ja rõõm oli asendunud südamevaluga. See viis mind omakorda väga suure küsimuseni – kuidas siis edasi?
Ka tänavune Disainiöö juhib tähelepanu disainivaldkonna järjest suurenevale vastutusele, st hea disain aitab lahendada ühiskonda vaevavaid kriise. Mis vastusteni sa jõudnud oled? Kuidas me ületootmist ja -tarbimist moevaldkonnas lahendada saame?
Kui meil on täna laual arvud, et inimkonna riidevarud on kaetud järgmiseks kuueks aastaks, siis võiks ju mõelda, et probleemi lahendab moetööstuse sulgemine. See ei ole aga realistlik ning tekitab ühel hetkel taaskord probleemi. Seega mulle tundub, et moedisaineritena peame mõtestama ümber rõhuasetused. Küsimusest „Mida toota?“ on olulisem „Kuidas toota?“.
Ja samavõrd, kuivõrd peavad disainerid oma tegevust ümber mõtestama, peavad tarbijad mõtestama ümber oma ostuharjumusi. Tootehinna asemel peaksime arvutama kandmishinda. Kui palju sa mingit toodet tegelikult kannad? Ja kui palju ressursse kulus selle tootmiseks? Kui kiirmoebrändi särk maksab 15€, aga sa ei kanna seda kordagi või see venib kiirelt välja ning arvestades, et see tuleb teiselt poolt maakera väga halbadest töötingimustest, siis tegelikult on see oluliselt kallim valik kui 150€ kvaliteetne disainersärk – seda nii enda rahakoti kui planeedi mõistes. Ehk siis küsimus ei ole ostuhinnas vaid kandmiskorras ning lause: „See on nii odav, et isegi kui ma seda kandma ei hakka, siis vahet pole!“ peaks asenduma lausega „See on nii kvaliteetne! Saan seda kanda aastaid!“
Millised on olulisemad muudatused sinu tööprotsessis?
Olen läinud eemale paljudest tuttavatest moetsükli protsessidest. Kui olin veel moetööstuses tegev, siis näiteks Ivo Nikkolos juhtisin 500 rõivamudelit aastas. Selliseid kiirusi ma täna enam kindlasti ei tee ja samuti ei hooli ma enam hooaegadest. Palju on muutunud ka minu enda jõujoon – mudeli disainimise kõrval pühendan palju aega ümbritseva ahela tundmaõppimisele. Kust kangas alguse on saanud? Kuidas see minuni jõudis? Kes selle õmbles? Need on vaid mõned paljudest küsimustest, millele nüüd vastuseid tuleb otsida.
Samas on oluline ka tervik ja ahela kindlakstegemise kõrval ei tohi unustada ka mudelit. On ülioluline, et inimene mudelit lõpuks ka kannaks nii kaua kui võimalik ja tunneks end selles hästi. Halb disain ei põhjenda end mulle kunagi jätkusuutlikkusega ära. Näiteks, olen ise teinud kudumeid 100% taaskasutatud lõngast, kuid ühel hetkel adusin, et see lõng ei ole nii stabiilne kui uus lõng ja seetõttu võib tekkida väga palju praaki. Turunduslikult oleks mul olnud ju hea öelda, et „näete, kõik on jätkusuutlik!“, aga kokkuvõttes see siiski ei kestaks ehk siis töötada tuleb väga läbimõeldult ja kõiki aspekte arvesse võttes. Kui mudel pole hea, siis seda ei osteta, tulevad allahindlused ning varem või hiljem lõpetab mudel igal juhul jäätmena.
Disainiöö raames toimuva rõivadisainietenduse D_O_M jaoks oled loonud erikollektsiooni „BalticSeaBlue“, millega annad uue elu ja väärtuse hotelli- ja majutussektori poolt hüljatud tekstiilidele. Kuidas sa selle valupunktini jõudsid?
Olen viimastel aastatel palju katsetanud, kuidas olla moedisainer tänapäeva maailmas. Olen töötanud 3D mudelitega, ökoloogilise puuvillaga ja ka recycled ehk ümbertöödeldud puuvillaga. Tahtsin aga proovida ka upcyclingut ehk mu küsimus oli: kas enne, kui kangast hakatakse ümber töötlema, saaks sellest veel olemasoleval kujul väärtust välja võtta? Seeläbi hoiaks CO2-te, energiat ja paljut muud veelgi rohkem kokku.
Niisiis jõudsingi hotelli- ja majutussektorini ning D_O_Mi kollektsioon on tehtud 100% sealsetest jääktekstiilidest. Need on käsitsi läbi sorteeritud, vaadatud ning tööstuslikult värvitud ja õmmeldud. Justnimelt – mitte ateljees käsitsi, sest mind huvitabki upcyclingu puhul skaleeritavad lahendused. Üks asi on, et saame kodus anda asjadele uut väärtust neid parandades ja õmmeldes, aga suurem küsimus on, kuidas neid lahendusi tööstuslikult rakendada? Ehk siis „BalticSeaBlue“ on üks näide minu otsingutest. Kuidas mul välja tuli, seda saame me kõik 22. septembril D_O_Mil hinnata.
View this post on Instagram
Väga põnev! Mainisid ka 3D mudeleid – räägi nendest lähemalt.
Jaa, sellega olen ma taasavastanud enda moerõõmu! Maailma mastaabis on tegemist veel suhteliselt uue lahendusega, mistõttu ma ei oska veel ennustada, kus suunas see liigub, aga selles on nii palju ägedat energiat! Lihtsustatult öeldes – see on virtuaalne mood. Rõivamudeleid ei toodeta mitte füüsiliselt, vaid need disainitakse 3D-s ning seejärel saab neid implementeerida näiteks fotodele. Mulle tundub, et kogu moemaailm on jäänud vanadesse viisidesse, sh tootmisse, juba liiga kauaks kinni, mistõttu on mul väga hea meel, et digilahendused hakkavad tasapisi ka moodi jõudma. 3D mudelid on väga äge innovatsioon, millega inimesi heas mõttes raputada ja lahendada ka mitmeid probleeme.
Näiteks ostetakse riideid tihtipeale vaid ühekordsete fotosessioonide tarbeks. Fotod tehakse ära ja rõivad saadetakse tagasi. Probleem seisneb selles, et suurte ettevõtete jaoks on seejärel rõivaste äraviskamine oluliselt soodsam variant kui nende tagasi võtmine ladudesse. Sinna juurde lisanduvad ka kõikvõimalikud logistilised ressursid. Ehk siis meil on hunnik moetooteid, mis pole reaalsesse kasutusse jõudnudki, olles juba jäätmeks loetud. 3D mudelitega saaks seda vältida, kuid see mõte vajab veel harjumist, sest inimesed on harjunud asju füüsiliselt omama.
Disainiöö raames on sul väljas ka installatsioon „Statement Shirt“ – millest see ajendatud on?
Valgel särgil on olnud oluline ühiskondlik roll juba enam kui 200 aastat esindades staatust, jõukust ja sotsiaalseid norme, kuid mingil põhjusel ei ole seda väga palju uuritud. Viktoriaansel ajastul said valge särgi kandmist endale lubada vaid kõrgklassi esindajad ning see oli jõuka inimese tunnuseks. Pärast I maailmasõda hakkasid piirid hägustuma. Range tärgeldatud valge särk muutus vabamaks ning suurlinnastumisega kujunes see juba kontoritöötaja igapäevavormiks. Edasi näeme, kuidas see hakkab läbi Marilyn Monroe, Audrey Hepburni, Uma Thurmani ja paljude teiste liikuma naiste garderoobi. See tõstetakse moeikooni staatusesse, esindades modernse ja iseseisva elustiiliga naist. Ka täna on valge särk paljudel naistel endiselt garderoobis ja tihti on see ka naispoliitikute üheks imidži osaks.
Minu installatsioon räägibki lugu sellest, kuidas üks särk on võimeline kätkema endasse väga palju huvitavaid lugusid ning mille abil saame jälgida ka ühiskonna muutumist. Minul, sinul, igaühel on oma lugu ja oma statement, mistõttu olengi selle nimetanud „statement shirt’iks“. Ja omal moel tuleb siin välja ka kestlikkus. Olen enda valget särki kandnud juba kaks aastat väga tihedalt. Nüüd, mil minu tütar on saanud 14, laenab ta minu garderoobist sedasama särki. Ehk on kaks inimest, kes vahetpidamata üht ja sama särki kannavad. Peseme, triigime, kanname ja nii otsast peale – võib öelda, et kandmiskorra hind on väga soodne!
Lõpetuseks, räägi, kuidas nii mitmel rindel töötades kainet mõistust säilitada?
Tunnen, et ma olen ehk liigagi kaine mõistusega ja võiks vahel jalgu hoopis rohkem maa küljest lahti lasta! Aga tegelikult – meil kõigil on 24 tundi ööpäevas. Kui ma teeksin iga päev 9-17 tööd, mis mulle ei meeldi, siis ma arvan, et see on väga kiire viis läbi põleda. Seda ei suudaks ka mina. Kui aga teed, mida armastad ja oled selle enda jaoks ära mõtestanud, oskad vastata küsimusele „Miks?“, siis muutub töö elustiiliks, mis tähendab, et sa tõesti eladki seda 24 tundi päevas.
Ja see ei tähenda, et see kõik tuleb öötundide arvelt. Sugugi mitte. Mulle meeldib väga magada! Ja samamoodi käin ma kohtumistel, pidudel ja vahel vaatan terve Netflixi seriaali kogemata ühe jutiga ära. Minu töö on nii loomulik osa minu elust, et see lihtsalt juhtub! Ehk siis klišee küll, aga päriselt – leia see, mis sind sütitab ja usalda end!
XVI Disainiöö raames toimuv moeetendus „D_O_M – Disain on moes“, kus teiste seas astub üles ka Xenia Joost, toimub 22. septembril Põhjala tehase suures angaaris, algusega kell 18.00. Piletiinfo leiad SIIT.
Marianna on romantik, kes usaldab intuitsiooni rohkem kui reegleid ning leiab ilu nii naerukortsudes kui ka ootamatutes tehnilistes vigades. Saame tuttavaks loojaga, kes ei karda “flow-seisundis” stuudio inventari otsa komistada ega otsida tähendust ka kõige argisematest hetkedest. Autentsuse huvides avaldame intervjuu inglise keeles.
Name: Marianna Gunja or Mara
Age: 39, but 25 in heart
Location: Tallinn
Preferred camera: Canon 6d and Fujifilm XT3, but anything that shoots really
Instagram: @noxdies
Marianna, what first pulled you into photography?
You know, it was not always so easy for me to start a conversation and approach people. I was getting anxious and overthinking about what I was going to say and it was pretty scary, so at one point I realised that photography could be a way for me to come closer to a person and give us a topic to engage in. Actually, Susan Sontag wrote about this in one of her essays. When I first read it, I had this “omg, that’s me” moment. And secondly, I wanted to tell stories and build my small worlds.
You mentioned Susan Sontag’s essays helped you see photography as a way to bridge the gap between you and other people. Now that you’re experienced, do you still feel like the camera is a “shield” that helps you connect, or has it become something else entirely?
Not anymore. I realized a while ago that I needed to find a new meaning for it. The original reasoning – that the camera is a tool that gives me permission to get closer to people – is no longer the main thing. Instead, the desire to create a world is something I’ve always had. I want to dive deeper now and take on more of a creative director role.
What is it about fashion and beauty photography that excites you the most?
The collaborative moment is definitely my favourite one. Everyone is giving a part of their craft and their soul and then everything is coming together as a visual story. It’s the best feeling in the world!
How do you usually get into the right mindset before a big shoot?
I wish I could say that I do morning yoga and cold showers because it would be healthier, but actually I just walk to one of my favourite cafes to grab a cappuccino if I have time and then I put on my headphones and put some music on while I’m on my way to the shoot location. What exactly can depend a little on the mood on the shoot and on my energy levels this day, but my choices can vary from Imagine Dragons to Massive Attack or Moderat or even Noëp. Sometimes when I have a lot of random thoughts I actually start my morning by going through the mood boards for the shoot, which helps me get organised and think of some new ideas on how I can approach certain moments during the shoot.
What’s something people would be surprised to learn about what happens behind the scenes?
I guess, people don’t realise that some things might not work out as planned even though there was so much planning and prep involved. Sometimes, models feel unsure about their outfits and feel reserved while posing in them, or the outfit just doesn’t work because of their body type. Sometimes the photo equipment starts misbehaving suddenly, while everything was perfectly working a moment ago… And the only (best) thing you can do is not to be frustrated about it, keep positive for yourself and for your team and adapt. The original plan goes out the window and intuition and trust in team work take over and the most memorable moments are born.
View this post on Instagram
Also, during the shoot I can go in such a deep “flow state” that I do not see anything else beyond my subject and beauty I aim to capture. So I can be completely oblivious about my surroundings, stumble a lot physically and bump into studio equipment, walls and other objects near me. It happens a lot, so I just joke about it with my team.
Studio or shooting on location?
That’s a good question. I think it might be a seasonal thing. As we are living in a colder climate, weather is a bit unpredictable at times and some locations are hard to get, photo studios are more reliable, for sure. Yet, in the spring time I yearn for a change. So, maybe a mix?
What has been your most memorable or favourite project so far?
My favourite project is always the next one. But there have been a couple of really cool and memorable shoots all over the years. Like the first time I shot for Karmen Pedaru’s brand, it was a whole day shoot and we had a big team and a lot of things to shoot, but the energy was just so good! Secondly, last autumn’s shoot with Hannes Rüütel was something I enjoyed a lot and the story he had in mind for it was quite unexpected. And if I would pick an oldie but goodie, I would pick my first jewellery shoot ever for Hyrv, where we had two models portraying a mom and a daughter. There was just something so sincere and simply beautiful about it.
View this post on Instagram
Which do you lean towards more – fashion or beauty?
I like the playfulness in fashion, but if we are talking about meanings behind every image, fashion can be more complex and the language of beauty is more universal. I am also a dreamer and a romantic at heart, so I am always looking for beauty everywhere, even in mundane situations.
Is there a person, face, or type of character you’ve been dreaming of capturing?
I have been involved a lot in shooting model tests for some of Estonian modelling agencies for the last couple of years. I am pretty grateful for that time, because I learned a lot about the industry outside our country, but at the same time I think it left me yearning for something different. I think more mature characters, with smile wrinkles in the corner of their eyes and a bit of devilish mischief can be my type of therapy at the moment.
And to finish – what’s a phrase you often use to sign off your emails?
There are two versions. To the people I want to connect with and make something beautiful together, it’s “Hope to hear from you soon”. Because I truly do! And to the people who know me, it would be “Best wishes” or “Love, M”.
Üks Kräshi külalistest on An-Marlen, kes kohtub festivalil noorte muusikahuviliste ja alustavate muusikutega, et jagada oma teekonda muusikani ning vastata nende küsimustele. Sündmuse eel avanes Portailil erakordne võimalus temaga juttu teha nii lapsepõlve esimestest muusikaelamustest, emakeeles loomise julgusest kui ka sellest, miks ei pea esimesed katsetused kohe laulude moodi olema.
An-Marlen, kui mõtled enda lapsepõlvele, siis milline oli see esimene muusikaline elamus, mis jäi kuidagi eriti selgelt meelde?
Vanemad viisid mind väiksena päris palju erinevaid etendusi vaatama ja kontserte kuulama ja võiksin erilisi mälestusi neist nimetada mitmeid. Kuulasin tollel ajal palju Eesti muusikat ja armastasin väga teatrimaailma. Kõige erilisema ma tooksin aga välja ajast, kui sain vanemana oma lemmikartiste välismaale kuulama minna. Teismeeast lemmikuks saanud Jorja Smithi nägin päris mitu korda, aga kõige eredamalt on meeles Londoni O2 live, mille piletid sain sünnipäevaks. Teda kuulates sain aru, kui väga ma armastan muusikat ja seda tunnet, kui saan ära tunda end kellegi teise loomingus. Kontserdil seda kõike kogeda on kuidagi eriti eriline.
Kas sul oli lapsena või teismelisena mõni artist, laul, plaat või kontsert, mis pani sind esimest korda tundma, et muusika võib olla ka sinu tee?
See oli kindlasti Inese “15 magamata ööd”. Kuulasin üldse väiksena palju CD-plaate. Sellel oli mingi oma võlu. Kuulasin palju ka Maarja-Liis Ilusa ja Liisi Koiksoni plaate. Mäletan, kuidas oma toas kõva häälega kaasa laulsin.
Popmuusikat nähakse sageli väga särava ja valmis vormina, aga selle taga on palju otsimist, katsetamist ja vahel ka ebakindlust. Mida oleksid tahtnud kuulda hetkel, kui ise alles alustasid?
Ma ütleks, et mul on olnud võrdlemisi pikk teekond leidmaks ennast artistina. Oma teed alustasin tehes ingliskeelset muusikat ja eesti keeles loomiseks pidin ma pikalt julgust koguma ja hoogu võtma. Täna ei kujutaks ma ennast teistmoodi ettegi. Armastan luua emakeeles muusikat ja tuua uut kõla meie maastikule. Naljakal kombel võiksin öelda, et ebakindlust tunnen ma pigem praegu rohkem, kui seda võib-olla algusaastatel. Mäletan, et uskusin enda muusikasse südamest ja teadsin, et see leiab oma kuulajad. Täna on mu jaoks saanud oluliseks areneda ja kasvada oma muusikas ja see tekitab omamoodi ebakindlust. Nooremana olin võib-olla hulljulgem ja teekonna alguses sain oma ebaõnnestumisi peita. Nüüd pean ikka ja jälle endale meelde tuletama, et loome sündis alati selle nautimisest ja kõike elus ei tasu liiga tõsiselt võtta. Usun, et oluline on nii ennast kui ka teisi uskuma panna, et unistama peab suurelt ja peame alati uskuma sellesse, mida teeme ja armastame.
Kui sa saaksid anda ühe nõuande nooremale An-Marlenile, kes alles avastab oma häält, kirjutamist ja lavalist kohalolu, siis mis see oleks?
Ma sooviks, et pisike An-Marlen naudiks kõiki neid samme, katsumusi, otsimist ja õnnestumisi. Vahel tunnen, et tehes on siht ainult järgmiste asjade suunas ja jääb märkamata, kuidas väiksed ja suured soovid täituvad.
View this post on Instagram
Sind tunnustati Eesti Muusikaauhindadel aasta naisartistina. Kuidas sa ise seda teekonda tajud – kas see tundub pigem suure hüppena, järjepideva töö loomuliku jätkuna või millegi kolmandana?
See on minu jaoks tohutult suur tunnustus ja kuigi mul on seljataga väga pikk tee, tundub see mulle pigem ikka väga suure hüppena. Olles pisikesest saadik käinud Muusikaauhindu vaatamas, tundub see kõik väga sürreaalne. Ma ei osanud seda tõesti isegi ette kujutada, vaid pigem lihtsalt tegin alati seda, mida armastasin ja see on toonud mu siia. Ei ole midagi ilusamat, kui olla tunnustatud oma loome eest.
Millal tekkis sul tunne, et artistiks olemine ei tähenda ainult laulmist või lugude kirjutamist, vaid ka tervikliku maailma loomist – koos heli, visuaalide, lavaoleku ja stiiliga? Kui teadlikult sa mõtled oma artistimaailma visuaalsele poolele?
Ma arvan, et see on artistiks olemise juures üks kõige olulisemaid asju. See on käinud minu muusikaga käsikäes algusest peale. Minu jaoks on see justkui võimalus minu kuulajal olla osa minu pisikesest mullist, mida saan kildude haaval jagada ja see on selle kõige suurem võlu.
Portaili lugejat huvitab ka moe ja muusika kokkupuutepunkt. Kui teadlikult sa mõtled lavale või avalikkuse ette minnes riietusest kui osast oma artistikeelest?
Mul on nii hea meel, et nad puutuvad või isegi käivad käsikäes. Ma ei arva, et see on ainult osa artistiks olemisest, vaid meist kõigist. Mood annab mulle palju suurema võime ennast väljendada ja inimestega jagada. Ilma üheta ei oleks minu jaoks teist.
Kas sul on enne lavale minekut mõni kindel rituaal, harjumus või mõte, mis aitab end õigesse seisundisse viia?
Lavad on kogu aeg erinevad ja igaüks on omamoodi ja mulle meeldib selles kohaneda. Mul on küll üks lemmikpõhjus, miks ma armastan esinemist. Minu lemmikhetk on see kontserdil, kui publik on lõpuks täielikult sinuga. See on iga kord erinev, võtab erinevalt kaua aega, vahel on terve publik juba esimesest loost sinuga kaasas, vahel läheb selleks aega terve live. Aga see on alati üks kindel moment, mis paneb mind niivõrd eriliselt tundma. Saan tänu oma muusikale inimestega üheks.
Mis annab sulle kõige rohkem energiat pärast intensiivset perioodi – vaikus, sõbrad, loodus, mõni täiesti muusikaväline tegevus?
Pere ja sõbrad, ideaalis Hiiumaal suvekodus.
Milline on sinu ideaalne vaba päev, kui kalendris ei ole proovi, esinemist ega stuudiot?
Kui mul on võimalus Hiiumaal olla, siis ideaalsemat kirjeldust sellele ei olekski. Olgu seal kas soe või külm, kas ma kütan ahju ja joon teed või päevitan ja käin rannas, kõik sealne on idüll. Aga kui see vaba päev peaks juhtuma Tallinnas, siis ma käiksin kindlasti trennis, sööksin head toitu ja mängiksin sõpradega lauamänge.
Kräshi kontekstis on oluline julgustada lapsi ja noori mitte ainult kuulama, vaid ka ise proovima. Mida soovitaksid noorele inimesele, kes tahab muusikat teha, aga ei tea veel, kust alustada või ei julge oma esimesi katsetusi teistele näidata?
Mind julgustasid ja inspireerisid muusikat tegema minu lemmikartistid ja sõbrad, kes armastasid muusikat ja loomist sama palju kui mina. Väga palju kirjutasin ka üksi muusikat. Esimesed 100 ei olnud veel laulu moodigi, aga need innustasid mind alati uusi kirjutama ja muusikat kuulama, millest inspiratsiooni saada ja sõpradega jagada.
An-Marleniga saavad noored muusikahuvilised kohtuda ja vestelda juba 31. mail Tallinna laste jazzifestivalil Kräsh, mis toimub tänavu PROTO avastustehases Noblessneris. Jazzkaare ja UNESCO muusikalinn Tallinna koostöös sündinud festival ühendab kontserdid, töötoad, kohtumised muusikutega ja PROTO põnevad eksponaadid. Esinevad Curly Strings koos Mudilaskoor Ellerheinaga, Valter Soosalu koos Kadri Voorandiga ning noortekollektiivid. Kogu programmi kohta saab lugeda Kräshi kodulehel.
