Instagram on juba aastaid toonud meieni inspireerivaid jäädvustusi. Me oleme harjunud leidma Instagramist uusi põnevaid brände, üle mõistuse ägedaid inimesi, lemmikkassipilte kuvavaid kontosid… Ühel päeval tõi Instagram minu ellu sellise inimese nagu Pilleriin Leet ning tema roosamannalist kontot vaadates ei suutnud ma ennast vaos hoida ning otsustasin uurida, kes see eestlanna on.

Pilleriin, kes sa oled ja kust sa tuled?

Naljakas – see on justkui kerge küsimus, aga vastata ma sellele tegelikult ei oskagi. Alustan siis nii, et olen Pilleriin, suure südamega Tallinnast pärit tüdruk, kes hetkel resideerub Hollandis ja on juba varajasest lapsepõlvest olnud natukene teistmoodi kui teised. Kunst on olnud minu väljendusallikaks sellest ajast saadik, kui ise ennast mäletan. Ma olen veidi lapsemeelne, arg ja kergeusklik. Mul on suured unistused – nagu meil kõigil –, aga eriti uhke olen ma oma suure südame üle. Ma tahan alati näha inimestes head, neid toetada ja aidata. Minu puhul läheb lause „what you see is what you get” väga täppi.

„Kust ma tulen” küsimus on kerge – minu kodu ja koht, kuhu kuulub mu süda, on minu vanaema ja vanaisa juures Nõmmel, ühes Sihi tänava majas, mille mu vanaisa oma kätega ehitas.

Mis viis su Hollandisse ja mida sa seal teed?

Hollandis olen ma elanud juba umbes 14 aastat ja seda puhtalt tänu emale, kes tahtis oma laste elu paremaks muuta ja meile rohkem võimalusi anda. Ma ei väida, et Hollandisse kolimine ei tulnud suure šokina, eriti 16-aastasele teismelisele, kes oli just oma elu alustamas. Kuna ma pole just kõige avatum inimene, oli nii suur muutus minu jaoks väga raske. Ausalt öeldes on mul mõnikord just seepärast tunne, nagu ma polekski kunagi suureks kasvanud, sest kool jäi ju lõpetamata ja parimad sõbrad Eestisse maha. Hollandis sain aga endalegi suureks üllatuseks KABK-nimelisse kunstiülikooli – ma ei suuda siiamaani uskuda, et pääsesin sinna oma 10. klassi haridusega, tänu oma andele ja IQ-testile. Vahetusprogrammi tegin suurima rõõmuga Eesti Kunstiakadeemias ning lõpetamise järel kolisingi kaheks aastaks Eestisse tagasi, kuid elul olid omad plaanid ning prints hõbehallil Chrysleril tuli ja „kolis” mu Hollandisse tagasi. Täna olengi siin, tuhkrupoisi ema, kergelt kodukana ning proovin ennast blogimaastikul kehtestada, samal ajal toimetades ka sellise ettevõtmisega nagu PillRii.com.

Mis sinust saab, kui sa suureks saad?

Kas ma ligi 30-aastase naisena ei peaks juba „suur ja valmis” olema? Kui mulle oleks see küsimus esitatud kuskil 20 aastat tagasi, siis ma oleksin järjepidevalt vastanud, et minust saab kunstnik. Täna ma ei oska sellele küsimusele vastata. Ennekõike sellepärast, et elu on näidanud, et ta on ikka parajalt ettearvamatu ja kunagi ei tea, mis tal sinu jaoks varuks on. Mulle on alati meeldinud mood ja kunst, seega tahaksin end just sellega siduda. Või siis olla lihtsalt üks moearmastajast ema, kellel on armastav ja toetav kaasa ning maja peal ringi jooksmas üks või kaks väikest tuhkrut.

Miks roosa-valge-helesinine?

Kusjuures ma ei ole ise kordagi tähele pannud, et ma just sellist värvipaletti kasutan! Ju siis peab miski mind tõmbama nende pastelsete toonide poole. Võimalik, et selleks on minu „lapselik õrnus”, mis tahab välja pugeda. Tegelikult on värvid mulle alati väga südamelähedased olnud, sest täpselt nagu värv tahab välja paista, tahan mina hallist massist eristuda.

Kes on see inimene, kellele anda krediiti sinu imeliste fotode eest?

Saladus tuli avalikuks! Au ja kiitus läheb minu kallile teisele poolele (sõrmed ristis, loodetavasti varsti abikaasale) Maartenile, kes on mind algusest peale toetanud, minusse uskunud ja minuga sammu käinud sellest hetkest, kui oma blogiga alustasin. Meil on väga hea koostöö, mis väljendub nii minu blogi kujunduses kui ka piltides ja tekstis. Kuna Maarten on ametilt veebidisainer, siis tal on kunstilist meelt ja taipu, kuidas asju luua. Pildistamine toimub meil alati koostööna, kus mina loon kontseptsiooni ja juhendan ning temale jääb jäädvustamine ja muu tehniline pool.

Reti Niimann on noor r’n’b ja pop soul’i laulja, kelle väikeses kehas peitub suur ja võimas hääl, samuti suur armastus 70ndate soul– ja funkmuusika vastu. Reti energiast pakatav vokaal ning lavaline sära jõuavad Jazzkaare raames Fotografiska Tallinna lavale 25. aprillil. 

Reti, millest sa laulad ja mis sind inspireerib?

Mind inspireerib väga palju – inimesed minu ümber, suhted, mentaalne seisund, noorte läbielamised, aga muidugi ka hea muusika, head filmid, head näitused, kunst, maailm meie ümber. Kõik sellised asjad, millega ma tunnen, et paljud teised saavad ka suhestuda. Lisaks kõigele sellele tekib mul laval lauldes enda loominguga mingi muu kontakt ning ma laulan välja ja peegeldan oma häälega ainult seda, mida ma sellel hetkel tunnen. See teeb minu jaoks laulmise ja muusika eriliseks. See loob täieliku terviku kooskõlas selle hetkega, kus parasjagu loomingut esitan.

Kuidas mängib sinu muusikuteel rolli koreograafiataust?

Ma arvan, et koreograafiataust on üks suuremaid plusse, mis live-artistil saab olla. See annab mulle oskuse liikuda laval esteetiliselt ning on tekitanud minus füüsilise enesekindluse. Ma oskan oma keha kasutada, seda kontrollida, anda edasi energiat, toetada enda laulmist. See on lihtsalt üks suurepärane praktiline oskus ja väga oluline eneseväljenduse jaoks. Ja siinkohal ei arva ma, et kõik artistid peaksid hakkama lisama oma repertuaari suuri trikke ja kombinatsioone. Aga füüsiline kohalolu on sama oluline kui vaimne ja ma leian, et vähemalt minu jaoks on selle saavutamine kõige loomulikum läbi tantsukunsti.

Millise artisti loomingule ja karjääriteele vaatad enim alt üles?

Neid artiste on palju – Michael Jackson, Stevie Wonder, Samara Joy, George Benson, George Duke, Aretha Franklin, Luther Vandross, The Emotions. Nemad on minu jaoks loominguliselt kõige suuremad mõjutajad. Iga kord, kui nende muusikat kuulan, leian midagi uut, põnevat, inspireerivat. Ma olen tänulik, et tänapäeval on muusika nupuvajutuse kaugusel, sest tänu sellele ma saan alati ennast nende artistide muusikamaailma viia. Väga noore ja naiivse artistina tahaksin uskuda ja usungi, et kui kohelda muusikat südameasjana, siis tuleb ka edukas karjäär. 

Milline oli sinu viimane parim kontserdielamus ja miks? 

Tuleb välja, et minu viimane parim kontserdielamus ongi mu kõige hiljutisem – käisin TMW Jazzilaval kuulamas Pennar Projectit. Mulle meeldib näha laval siiraid inimesi, kes teevad kindlalt oma asja. Sellist siirust tihti ei näe. Ja kui lisada sinna veel suurepärane omalooming, siis olengi täiesti rabatud. Pennar Projecti kontsert oli täiesti suurepärane ja ma juba väga ootan, et neid Jazzkaarel uuesti kuulama minna. Elamus missugune!

Millistest mõtetest ja emotsioonidest kantuna inimesed su Jazzkaare kontserdi lõppedes võiksid lahkuda?

Soovin, et inimesed lahkuksid hea tuju ja hea meelega. Ma soovin oma esinemiste ja muusikaga luua atmosfääri, kus inimesed tunneksid ennast vabalt ja tahaksid ennast vabalt väljendada. Ma loodan, et mu kontserdil saab lihtsalt korraks astuda välja argisusest ja põgeneda korraks mõnusasse sooja ja vabasse õhkkonda, kus on turvaline ja lõbus. Tantsida ja hüpata saab igal juhul!

Veebruarikuu viimastel päevadel tabasid kodumaist moe- ja kunstiringkkonda aplausi väärt uudised: Kumu aatriumi püsiväljapanekus aastate jooksul vaieldamatuks külastajate lemmikuks tõusnud Villu Jaanisoo paarikteos „Toolid I-II“ jäi kaamerasilma ette Pariisi moenädalal, moemärgi Acne Studios kollektsiooni esitluse osana. 

Kumu blogi vahendusel oleme tänaseks teada saanud, et Skandinaavia moebrändi Acne Studios esindajad pöördusid Eesti Kunstimuuseumi poole juba jaanuaris, sooviga laenata üleelusuuruses tugitoole oma peagi toimuva moesõu keskseks elemendiks. Miks aga Villu Jaanisoo toolid? Sest just neist oli brändi peadisainer Jonny Johansson oma uues, 2024. aasta sügistalvise naisterõivaste moekollektsioonis inspiratsiooni ammutanud.

Kumu lahkel loal avaldame Kumu blogis ilmunud intervjuu Acne Studiose peadisaineri Jonny Johanssoniga saamaks lähemalt teada, kuidas kogu idee alguse sai.

Kuidas Te neid teoseid esimest korda kohtasite?

Minu meeskond leidis pildi teostest internetist. Otsisime kiiruse, kummide, taaskasutamise, mootorrataste ning tulega seotud kunsti.

Millisena nägite nende toolide rolli oma moeetenduses?
Need on kollektsiooni inspiratsiooniks, sest kiiruse ja muundumise idee oli oluline algusest peale, see oli osa algsest kirjeldusest. Ja lõpuks saigi kõik omavahel kokku ning toolid olid etenduse ajal kohal.

Kuidas mõjutasid toolid uut kollektsiooni, mida Pariisi moenädalal esitleti?

Fotod toolidest olid alati üleval kollektsiooni meeleolu kirjeldaval inspiratsiooniseinal. Neis peitub tulvav energia ning kummid on moondumas millekski muuks. Joonistamist alustades hakkasin mõtisklema ja mõistsin, et kiiruse, kuju ja liikumise edasi andmine mõjutab olulisel määral kollektsiooni esteetikat. Ja neis toolides on see kõik olemas.

Kas olite Eesti skulptorist Villu Jaanisoost varem ka kuulnud?

Leidsime Villu Jaanisoo nime, uurisime Instagramist tema teoseid ja imelist universumit. Villu puhul meeldib mulle, et ta on käsitöömeister ning seda on ta teostest hästi näha. Katsetasime oma produktsiooniettevõttega mitmeid võimalusi ja erinevaid lavalisi lahendusi, kuid minul oli alati mõttes Villu. Esimene idee on ikka parim. Siis helistasimegi Villule ja rääkisime talle oma hullumeelsest plaanist.

Kas varemgi on Acne Studios kollektsioonide esitlustesse kunsti kaasatud?

Minu jaoks on meie kauplustesse, kontoritesse ja koostööprojektidesse kunsti kaasamine olnud alati oluline. Mitmete meie toodete osas olen teinud koostööd erinevate kunstnikega. Hiljuti näiteks Grant Levy-Lucero, Ben Quinni ja Apollinaria Broche’iga.

Moeetenduste puhul on see mõnikord keerukam, sest on vaja leida õige inimene, kes stsenograafiat mõistaks. Sooviksin teha koostööd mööblidisainer Max Lambiga, aga kuna ta töötab käsitsi, ei jõuaks ta kunagi kõiki neid istmeid valmis teha, millest olen unistanud.

Aasta tagasi tähistasime kümnendat aastapäeva koostöös Sylvie Macmillaniga: ta on andekas küünekunstnik, kes teeb ka teokarpidest skulptuure. Ta disainis ja ehitas etenduse jaoks hiiglaslikud teokarpidest küünlajalad.

Eelmisel hooajal tegime koostööd mulle lähedase kunstniku Lukas Gschwandtneriga, kes lõi lavakujunduse oma pehmemööbli põhjal. Ja seekord siis Villuga – mind inspireeris tema looming väga, eriti toolid. Katsetasime toolide piltidega, kuid mõistsime, et asi toimiks vaid originaalteostega.

Tootsite Jaanisoo toolide põhjal ka väiksemad versioonid, millel külalised said istuda. Mis nendest toolidest edasi saab?

Koostöös Villuga paigutasime tema teosed lavale peamiste kujunduselementidena, kuid mõtlesime, et tema kummide lugu võiks edasi arendada, lisaks vajasime veelgi toole! Seetõttu arendas meie produktsiooniettevõte sarnase tehnoloogia põhjal välja toolid, millele sai neli külastajat istuma panna. Kasutame neid istmeid kujunduse osana, kui meie kollektsioon poodidesse jõuab.

Kuidas need toolid moeetenduse kontekstis „esinemisega“ hakkama said? Kas etendus täitis Teie ootusi ja ettekujutusi?

See ületas mu ootused! Kuulsused tegid endast nende ees ja neil istudes pilte ning ka teised külastajad küsisid peale etenduse lõppu luba piltide tegemiseks. Kuid minu jaoks oli kõige olulisem lavakujundus, mis nägi välja väga terav ja tugev ning vastas täpselt mu peas olnud ideele.