HIGH 5: Katrina Sirelpuu

Pintslid, värvid, tätoveeringud, kutsud, kiisud, lahedad soengud – Katrina Sirelpuud võib iseloomustada veel ülivõrdes kirgaste sõnadega.

Paljud meist on näinud tema illustratsioone siin ja seal, võimalik, et kuulnud ka nime Sota Pota, võimalik, et tantsinud ta kõrval Positivus festivalil, mille kujunduste eest on ta isiklikult vastutanud. Kuid mitte keegi meist pole varem esitanud sellele andekale illustreerijale viit HIGH 5 küsimust. On tagumine aeg see viga parandada.

Räägi meile sissejuhatuseks oma illustreerimisprotsessist.

Pliiats ja paber − need on ikka ja alati esikohal, nendest hakkab kogu asi pihta. Ma olen selles alati väga analoogiusku olnud, sest mitte miski pole siiani tavalist harilikku, tintekat, tušši, akvarelli ja paberit üle trumbanud. Isegi, kui mu lõpptulemiks on digitaalne joonistus, siis ideed sünnivad ikka paberile kritseldades. Katsetan seni eri tehnikaid, kuni leian selle spot-on-asja. Sahtlites võib mul tänu sellele olla sadu A4-lehti, täis eri karakterite loomealgeid, kritseldusi ja kavandeid, millest ainult väga väike osa jõuab üldse mingi tulemini. Ja ma jumaldan vesivärve! Tegelikult illustraatorina armastan ma kõiki värve ja erinevaid tehnikaid, aga lihtne akvarell on alati natuke nagu lemmiklapse moodi olnud.
Siinkohal ma absoluutselt ei alahinda digitaalset kunsti, mida ma teen ka palju ja väga hea meelega. Parimad asjad sünnivadki kombineerides.

visandid

Mis on sinu enda joonistustest lemmikuks kujunenud?

Sellele on päris keeruline vastata, ausalt. Igal tööl on alati kindlasti hunnik plusse ja tihti ka hiljem kuhi miinuseid, sest mul on kalduvus peale tööde valmimist kriitiliseks muutuda. Kõik, mis loomise ajal võib tunduda õige ja hea, võib hilisemas ajamõõtmes tunduda veel katsetamise või kasvuraskusena ning tekib tunne, et oleks saanud paremini. Aga mitte alati. Eriti juhtub seda suurte ja kaua töös olnud projektidega, aga eks see on ka üsna mõistetav. Ma kasvan ja arenen veel ja tegelikult on seda kriitilisust loomeprotsessiks just mingi piirini vaja. Kindlat joonistust välja ei tooks, vaid hoopis mind põhjalikult mõjutanud projekti. Kahe suvega olen illustreerijana kaasa aidanud kahe väga toreda järjestikuse kirjandusõpiku sünnile ning tänu sellele tean nüüdseks, et (laste)raamatute illustreerimine ongi mu unistuste amet.

Mida vastad küsimusele „Issand jumal, mida sa kõigi nende tätoveeringutega peale hakkad, kui väärikasse pensioniikka jõuad?”?

„Kui hakkab veel peale, teen juurde.” Kavatsen olla ekstsentriline kunstnikust pensiokas ning värviline nahk saab ainult komplimenteerida tulevasi kostüümi- ja soenguvalikuid. Mul ei ole kindlat printsiipi, et iga pilt, mille kehale olen lasknud teha ja edaspidi lasen teha, peaks olema mingi allteksti või tähendusega. On üht ja on teist. Pigem võiks mu tätoka-armastuse kohta öelda, et kogun oma nahale erinevate käekirjadega ägedate kunstnike teoseid. Näiteks, mu lillevarukas on tehtud puhtalt ilu pärast – pojengid on ju ühed ilusaimad lilled, aga Liisa Addi tehtud rebane jalal on tehtud osana projektist „Kanna oma nahka”, mille viisid läbi Mamas Pride Tattoo andekad naised, et aidata MTÜ Loomusel keelustada Eestis karusloomafarmid. Kui ma millessegi väga usun, siis pean aitama. Mu varjupaigast seltsiliseks tulnud koer Marusja on minuga ühel nõul ja liputab saba.

Kas pigem suudaksid lennata, kuid samal ajal külmetada, või olla kõigusoojane ja mitte kunagi külmetada?

Olen nõus külmetama, et lennata! Mugavus teeb laisaks ja midagi peab hoidma erksana, et mitte manduda. Mul on õnneks selline naabrinaine, kes nähes, et ma hakkan kõigusoojaseks muutuma ja juuri alla kasvatama, tuleb ja tirib mu sellest mugavusmullist välja. Usun, et paljud lennud on just tänu sellele lennatud ja teised seetõttu, et olen julgenud ise pea ees tundmatusse hüpata. See on lõpuks alati kuhjaga ära tasunud, isegi kui kogu protsess muidu hirmus ja raske on. Land of no regret!

Mis oleks su unistuste illustratsiooniprojekt?

Üks hea paks fantaasiarikas lasteraamat!

 

HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.

Veel sarnaseid artikleid


Foto: Mia Tohver

SAAME TUTTAVAKS: Reti Niimann

Reti Niimann on noor r’n’b ja pop soul’i laulja, kelle väikeses kehas peitub suur ja võimas hääl, samuti suur armastus 70ndate soul– ja funkmuusika vastu. Reti energiast pakatav vokaal ning lavaline sära jõuavad Jazzkaare raames Fotografiska Tallinna lavale 25. aprillil. 

Reti, millest sa laulad ja mis sind inspireerib?

Mind inspireerib väga palju – inimesed minu ümber, suhted, mentaalne seisund, noorte läbielamised, aga muidugi ka hea muusika, head filmid, head näitused, kunst, maailm meie ümber. Kõik sellised asjad, millega ma tunnen, et paljud teised saavad ka suhestuda. Lisaks kõigele sellele tekib mul laval lauldes enda loominguga mingi muu kontakt ning ma laulan välja ja peegeldan oma häälega ainult seda, mida ma sellel hetkel tunnen. See teeb minu jaoks laulmise ja muusika eriliseks. See loob täieliku terviku kooskõlas selle hetkega, kus parasjagu loomingut esitan.

Kuidas mängib sinu muusikuteel rolli koreograafiataust?

Ma arvan, et koreograafiataust on üks suuremaid plusse, mis live-artistil saab olla. See annab mulle oskuse liikuda laval esteetiliselt ning on tekitanud minus füüsilise enesekindluse. Ma oskan oma keha kasutada, seda kontrollida, anda edasi energiat, toetada enda laulmist. See on lihtsalt üks suurepärane praktiline oskus ja väga oluline eneseväljenduse jaoks. Ja siinkohal ei arva ma, et kõik artistid peaksid hakkama lisama oma repertuaari suuri trikke ja kombinatsioone. Aga füüsiline kohalolu on sama oluline kui vaimne ja ma leian, et vähemalt minu jaoks on selle saavutamine kõige loomulikum läbi tantsukunsti.

Millise artisti loomingule ja karjääriteele vaatad enim alt üles?

Neid artiste on palju – Michael Jackson, Stevie Wonder, Samara Joy, George Benson, George Duke, Aretha Franklin, Luther Vandross, The Emotions. Nemad on minu jaoks loominguliselt kõige suuremad mõjutajad. Iga kord, kui nende muusikat kuulan, leian midagi uut, põnevat, inspireerivat. Ma olen tänulik, et tänapäeval on muusika nupuvajutuse kaugusel, sest tänu sellele ma saan alati ennast nende artistide muusikamaailma viia. Väga noore ja naiivse artistina tahaksin uskuda ja usungi, et kui kohelda muusikat südameasjana, siis tuleb ka edukas karjäär. 

Milline oli sinu viimane parim kontserdielamus ja miks? 

Tuleb välja, et minu viimane parim kontserdielamus ongi mu kõige hiljutisem – käisin TMW Jazzilaval kuulamas Pennar Projectit. Mulle meeldib näha laval siiraid inimesi, kes teevad kindlalt oma asja. Sellist siirust tihti ei näe. Ja kui lisada sinna veel suurepärane omalooming, siis olengi täiesti rabatud. Pennar Projecti kontsert oli täiesti suurepärane ja ma juba väga ootan, et neid Jazzkaarel uuesti kuulama minna. Elamus missugune!

Millistest mõtetest ja emotsioonidest kantuna inimesed su Jazzkaare kontserdi lõppedes võiksid lahkuda?

Soovin, et inimesed lahkuksid hea tuju ja hea meelega. Ma soovin oma esinemiste ja muusikaga luua atmosfääri, kus inimesed tunneksid ennast vabalt ja tahaksid ennast vabalt väljendada. Ma loodan, et mu kontserdil saab lihtsalt korraks astuda välja argisusest ja põgeneda korraks mõnusasse sooja ja vabasse õhkkonda, kus on turvaline ja lõbus. Tantsida ja hüpata saab igal juhul!

Veel sarnaseid artikleid


Foto: @sillerandviir

HIGH 5: Sille Randviir

Sille Randviir on silmapaistva käekirjaga moedisainer ja stilist, kelle tegemistele on Portail juba pikalt kaasa elanud. Kes stiliseeris Eurovisioonil Alika? Sille. Kes viimases muusikavideos Raheli? Sille! 

Täna on selle Eesti moemaailma tõusva tähe bränd PUUE leidnud endale koha vastavatud Roseni galeriis ning selles valguses mõtlesime temalt küsida, mida ta ise kannab ja kuidas selle stiliseerimisega ikkagi on.

Sille, mis sul täna seljas on?

Täna on mul seljas mu kõige lohvakamad dressid, milles end eriti mugavalt tunnen, sest üle väga pika aja on mul vaba päev ning kavatsen seda veeta maal, vaheldumisi diivanil mõnuledes ja õues jalutades. Üldiselt pööran oma välimusele üsna palju tähelepanu, kui kodust välja astun, sest pean end töö tõttu kõndivaks visiitkaardiks, kuid dressipäevad on puhkepäevad.

Kuidas elab PUUE?

PUUE pühkis endalt tolmu ning elab praegu vaikselt sisse uues Tallinna hüpikpoes Roseni galeriis. Väljapanek on hetkel veel tagasihoidlik, aga täieneb järk-järgult ning varsti saab loodetavasti ka uut kollektsiooni näha. Kindlasti olen põnevil uute väljakutsete ees!

Kelle riidekapile korraldaksid haarangu?

Peggy Gou riidekapile. Kuigi ma ise olen enamasti musta kandja, siis Peggy riidekapi nimel oleksin nõus nädal aega järjest kõige värvikamate asjadega ringi käima. Lisaks muusikukarjäärile on tal ka moetaust ning vast selle tõttu ta mulle oma stiiliga silma jäänud ongi.

Milliseid inimesi on kõige raskem stiliseerida?

Kõige raskem on stiliseerida inimesi, kes on harjunud kümme aastat käima kitsaste teksapükste ja pruunide kingadega. Stilistikat tehes pean ikkagi arvestama inimese enda imago’ga ja ühe päevaga ei ole võimalik teha inimesest kedagi teist. Kui ma paneksin konservatiivse stiili austajale järsku jalga laiad teksapüksid ja Maison Margiela varbavahega jalatsid, siis olen enam kui kindel, et ta ei tunneks end mugavalt. Kõige keerulisem ongi teha stilistikat inimestele, kellel on minu omast kardinaalselt erinev stiil.

Kui Portail oleks outfit, siis milline see oleks?

Kui Portail oleks outfit, siis ta oleks minu arvates põhjamaine, minimalistlik, kuid luksuslik. Ma näen vaimusilmas asümmeetrilist ja kihiti kostüümi Sacai moelavalt, mida kaunistaksid JW Andersoni jalatsid ning Acne Studiose ehted.

 

HIGH 5 on artiklisari, kus võtame luubi alla meile parimas mõttes silma jäänud inimesed – nii kodu- kui ka välismaalt – ning proovime viie lühikese küsimusega nende elu ja tegemiste tagamaid laiema publikuni tuua.

Veel sarnaseid artikleid

Kuva juurde artikleid