Modell modelli järel kõndimas jõuab Kuldnõela gala raames lavalaudadele oskuslikult teostatud eesti disaini, mõnikord glamuurist nõretavat, mõnikord midagi hoopis muud. Portail hiilis nomineeritud Karolin Kuusiku lookbook’i fotosessioonile, et uurida, mida paljude lemmikdisainer seekord publikule serveerib. 

Alustame klišeega – kust pärineb 17. oktoobril esitletava kollektsiooni inspiratsioon?

Seletuse andmiseks pean alustama kaugelt, kaugelt. Visuaalse inimesena tarbin üsna palju ka teiste loodud materjali. Hektilistest allikatest tekibki kokku megamix, nagu kassettidel, mida 90ndatel sirgunud hästi mäletavad. 

Megamix, kõlab põnevalt. Mida sa siis kokku sobitasid?

Mõni aeg tagasi nägin raamatuid või veebi sirvides fotot, millel oli kujutatud renessansiaja naisest loodud skulptuur. Naisel oli ühes käes raamat ja teises sulg. Pilt sööbis mu mällu, ent ei midagi enamat. Kuldnõela kollektsiooni loomist alustasin üle poole aasta tagasi. Peas keerlesid mõtted lõhest, mis jääb selle vahele, mille sai valmis kunstnik ja mida näeb selles loomingus tarbija ja vastuvõtja. Mind hakkas kummitama mõte raamatu lugejast, kunstiteose vaatajast või riideeseme kandjast kui kellestki, kes ka ise on looja. Jõudsin ringiga tagasi fotoni, mida ennem mainisin. Kujutis toetas mu ideed – naine oli ise looja ja vastuvõtja samas isikus. Nüüd, sadu aastaid hiljem, on tal suur roll ka minu kollektsioonis. 

Välja saadetud pressiteates andsid mõista, et seekordne kollektsioon on erinev seninähtust. Kas on tõsi, et värvilised vildikad jäid skitseerimisel sahtlisse?

Jah, tõesti, nii see oli. Foto kirjeldatud skulptuurist oli mustvalge. Ühtäkki sain aru, et ainuõige valik on seada ise oma värvidele piirang ja luua kogu kollektsioon musta ja valge vahelises toonimaastikus. Reegel oli karm, ent tundus siiski järgitav. Olen alati arvanud, et värvid on cheating. Värvidega on lihtne disainile vajaliku boost’i anda. Kui eemaldad värvid, siis jääb alles ainult disain ja sul ei ole võimalik millegi taha peitu pugeda. Olin seega seadnud end täitsa uude olukorda ja seisin silmitsi olukorraga, kus jäigi ainult vaadata ja kogeda, mis juhtub kui disainin valges, hallis, mustas monokroomis. 

Paljud minimalistid saavad nüüd pahaseks, sest nende jaoks on valge, hall ja must ju kõige värvimad värvid üldse.

Ma usun, et nad mõistavad, et mõtlesin siiski eemalduda sellest toonimaailmast, mida enamus inimesi värvideks peavad. Muidugi jääb neile võimalus tähenärimiseks, aga pigem loodan, et olen loonud midagi, mis ka nendele meeldib.

Nii, värvide osa saime selgeks. Mis edasi? Kuidas sa oma kollektsioone lood? Kas pilt suurele paberilehele detailset galakleiti maalivast moekunstnikust vastab tõele?

Ma usun, et enamus inimesi on meie tööst praeguseks juba teadlikumad. Olen küll üks neist disaineritest, kes veel täielikult paberit ja pliiatsit hüljanud pole, visandan sageli oma ideid ka üles. Samas mingit “Vaprad ja ilusad” laadis ilulemist küll ei toimu. Kui sügavuti minna, siis saan öelda, et minu loomeprotsess algab alati lõhkumisest. Lõhun eelmise ära. Alustan igat projekti peaaegu nullist. Mulle väga meeldis üks lause, mida Athose püha Sofron ütles kunagi Arvo Pärdile. Ta lausus: “Loomine on nagu läbi seina minemine.” Mõni disainer ehitab luues oma seina aina edasi, lisab eelnevale kivikesi juurde. Nende jaoks on järjepidevus, brändi näo ja üleüldse fassaadi hoidmine oluline. Minu jaoks on tähtis areng. Ja muul viisil ma edasi areneda ei oska kui eelnevat lammutades. Vaid nii saan tuua oma loomingusse midagi radikaalselt värsket. Paljudele üllatuseks ei oska ma oma vana loomingut väärtustada. Ma ei ole uhke selle üle, mis ma minevikus loonud olen, ma ei hoia mahukaid arhiive. Ennustan, et ka siis kui olen 80, leiutan end üha uuesti. Äkki olen siis näiteks suutnud ümber sündida ja maailma asjadele veidi helgema pilguga vaadata. Aga jah, küsin endalt igal hommikul, kes ma täna olen. Ka brändilt Karolin Kuusik tuleb seda pidevat uuenemist alati eeldada. 

Kas isu uuenemise järele kehtib vaid enda töid hinnates või laieneb see ka teistele kunstnikele?

Tõesti, ka teiste puhul saavad suurema aplausi need, kes ei pane kogu aeg sama plaati peale, vaid üllatavad. See ei kehti ainult disainerite puhul, vaid ka näiteks kirjanike, luuletajate ja teiste valdkondade esinejate kohta. 

Viimasest kollektsioonist on möödunud üle 1,5 aasta. Miks nii pikk vahe?

Kollektsioonide intervall ei järgi tõesti moetööstusele tavapärast rütmi. Olen pidanud ka palju pikemat pausi kui 1,5 aastat. Kollektsiooni, ka Kuldnõelale sobiliku suhteliselt väikese kollektsiooni, loomine nõuab palju mitte ainult minult, vaid ka mu perelt. Seisan alati selle sama dilemma ees, millega maadlevad paljud lastega naisloojad. Öelge, mis ütlete, aga reaalsuses tähendab 100% oma kunstile pühendumine, et ema ei saa sellel perioodil laste jaoks piisavalt kohal olla, olen ju lisaks ka Anne & Stiili moe-ja ilutoimetaja ja elukutseline stilist. Seetõttu proovingi oma aega võimalikult hästi  jagada ja hoida žonglöörides sada palli õhus. Endale ja oma kunstile aja võtmine on keeruline, sest ka mina tunnetan lahusolekut sügavalt. Stilistika tegemine on selles osas lihtsam, saan olla rohkem olemas, sest projektid nõuavad hoopis teistsugust keskendumist. Muide, telesaadetele tehtavas stilistikas saan välja elada ka kogu oma seksikust ja glämmi igatseva poole – loomingus saan seega olla mõtlikum ja vaoshoitum. Sellel korral on viimasest eriti kasu.

Sa ütlesid, et täielikult kollektsiooni loomisele pühenduda polegi reaalse elu arvelt võimalik. Kuidas sa siis tegutsed? Maali meile aus pilt!

Ei ole nii, et istun maha ja hakkan looma. Protess imbub kogu mu ellu. Inspiratsioonimaterjali kogun jooksvalt. Mõtlemise ja läbitunnetamise aeg on õhtul voodis enne uinumist või hoopiski hommikul samuti poolunes olles. Lasen siis kõik visuaalid ja mõtted peast läbi. Kui hetk tekib, siis visandan üles. Kollektsioon peab ka füüsiliselt valmima ja mitte minu pähe jääma. Päris kõike ma ise ei tee. Mul on õmbleja, kes mind aitab, aga käsitöö osa teen ise – kõik tikkimised, drapeerimised jne. Samuti on minu kanda kõik digilahendused, digimustrite väljatöötamised, paigutused. Ma ei pelga digimaailma nagu osad mu kolleegid. Teostamise osa on mõnes mõttes kõige lihtsam ja teisalt kõige raskem – selleks peab aega leidma. Võtan näiteks tikkimise Eesti otsib superstaari võtete kaasa, tegutsen kui stilistika tegemises tekib kasvõi kümneminutiline paus ja mind ei vajata.

Meie vestlus leiab aset päeval, mil nii sina kui fotograaf Laura Nestor seate end õhtul välja minema, arutate soengute ja outfit’ide üle. Nimelt on Fotografiskas toimumas peosarja Vibe elluäratamine. Päev tagasi avati Toomas Volkmanni isikunäitus, kust leiab paar kaadrit ka verinoorest Karolinist. Kui vaatad 40+ naisena tagasi, siis mis sa sellest noorukesest praegu arvad?

Ma olen pidevas muutumises, sellest juba rääkisin, aga see rebel kunstitšikk on minu sees ikka veel alles. Võid ju küll oma karjääri jooksul ka kõvasti kommertsi teha, aga kui oled EKAs (Eesti Kunstiakadeemias) õppinud ja seal selle käigus suisa öid veetnud, siis seda enam vereringest välja ei saa. Me lausa elasime koolis, see oligi toona elu.

Milline on sinu elu praegu? Tööst ja perest oli juba juttu, kas midagi jäi mainimata?

Päris argielust ma tõesti rääkima ei hakka, eks see ole meil kõigil üsna sarnane. Võibolla selle vahega, et minu töö viib mind kokku tuntud inimestega ja toimub aeg-ajalt veidi huvitavamates lokatsioonides kui mõnel kontoris arvuti taga klõbistaval tegelasel. Omamoodi rännakuks on viimased pool aastat olnud süvenemine eesti luulesse. Selle eest saan tänada just sedasama kollektsiooni, mida siin täna pildistame. Otsisin inspiratsiooniks kunstivormi, mis oleks võimalikult kaugel kommertsi surutisest ja luule tundus just see õige huviobjekt. Lugesin terve möödunud suve eesti autorite töid. Avastasin enda jaoks ka meie rahvusliku ärkamisaja perioodi. Eks me ole sellega koolis kõik kokku puutunud ja ei saa salata, et toona mõjus see pigem peale surutud ja kohustusliku peatükina. Süübides sain aru, et see, kuidas hakkas toona arenema eestikeelne haridus, eesti luule ja kirjandus, on tõeline seiklusjutt, tõeliselt endassehaarav lugu. Isegi mu lapsed on õhtujuttude asemel luulet kuulama pidanud. Eks ise vaadake, kuidas see teema minu kollektsioonis väljendub!

Karolin Kuusik esitleb oma uut kollektsiooni 17. oktoobril Kuldnõela galal tänavusügisese Tallinn Fashion Weeki raames. Tänavused Kuldnõela nominendid on Karolin Kuusik, Liisi Eesmaa ja Ketlin Bachmann.

Soome moemärk Almada on olnud meil mõttes juba mõnda aega. Nüüd andis moemärgi esimene ülesastumine Copenhagen Fashion Weekil lõpuks piisavalt hea põhjuse see nimi ka Portaili lugejatele korralikult tuttavaks teha.

Alexa Dagmari ja Linda Juhola 2020. aastal loodud Almada alustas tegelikult kudumitest, kuid on viimastel aastatel kasvanud terviklikuks ready-to-wear-märgiks, mille keskmes on põhjamaisele garderoobile üsna omane mõte: vähem, aga paremini. Kašmiir, vill, nahk ja siid saavad siin rahuliku, täpse vormi ning eesmärk pole niivõrd hooajaline uudsus kui rõivad, mille juurde saab ikka ja jälle tagasi tulla.

Möödunud nädalal Kopenhaagenis toimunud CPHFW raames otsustas Almada tavapärase moenädala loogikaga veidi nihkesse minna. Selle asemel et nagu kõik teised näidata oma 2027. aasta kevadsuvist kollektsiooni, jõudis Charlottenborgi reljeefide taustal lavale hoopis tänavune sügis/talv kollektsioon – ning vaid mõni tund hiljem sai samu esemeid brändi uuenduskuuri läbinud veebipoest ka osta. Otsus minna „see now, buy now” teed sündis asutajate sõnul nende endi kunagisest frustratsioonist: rahvusvahelistel moenädalatel nähtud ihaldusväärset eset tuli traditsiooniliselt oodata veel pool aastat. Nii mõjus Almada samm keskenduda sellele, mida saab kanda juba praegu, igati loogiliselt. Ja ehk ütleb see päris palju ka brändi enda kohta: Almada ei püüa garderoobi iga kuue kuu järel uuesti leiutada, vaid ehitab seda tasapisi edasi.

Kui aga rääkida lavale jõudnud kollektsioonist, siis see ise jäi kindlalt Almada senisele käekirjale truuks. Villast ja kašmiirist mantlid, skulpturaalsed jakid ja shearling-materjalid kohtusid voolava naha ning piimvalge siidšifooniga. Finaalis vilksatas isegi leopardimustrit – mõõdukas kõrvalepõige muidu vaoshoitud paletist. Kõike nähtut saatis Soome artisti Emmi Granlundi loodud helimaastik.

Vaata kollektsioon oma pilguga üle galeriist!

Tutvu Almada kollektsioonidega veebipoes almadalabel.com.

Kopenhaageni moenädalas on midagi, mis mõjub kohe teistmoodi. Võib-olla on see rõõmus energia või lihtsalt tunne, et inimesed on päriselt õnnelikud, et nad siin on. Võrreldes nelja suure moelinna tavapärase õhustikuga tundub Kopenhaagen vähem hierarhiline ja staatusele keskendunud. Inimesed on vabamad, avatumad ning vestlused sünnivad kuidagi iseenesest.

See ei tähenda, et siin napiks ambitsiooni või professionaalsust. Moodi võetakse tõsiselt, kuid selle ümber on vähem pinget. Puudub pidev vajadus tõestada, et kuulud sellesse maailma. Pigem kutsub kogu õhkkond vaatama, osalema, avastama ja uusi tutvusi looma.

Ka noortele disaineritele, moehuvilistele ja sisuloojatele mõjub linn ligipääsetavamalt. Mitmed etendused ja esitlused on avatud laiemale publikule ning alati ei ole vaja kutset, kõlavat ametinimetust või suurt jälgijaskonda, et kogeda moodi väljaspool ekraani. Nii avaneb võimalus näha, kuidas kollektsioon liikumises ellu ärkab, kuulda muusikat ning tajuda tervikut, mille disainer oma loomingu ümber loob.

Oma osa on ka asukohavalikul. Kopenhaageni moenädal ei piirdu esinduslike hoonete ja luksuslike ruumidega. Etendused leiavad aset galeriides, raamatukogudes, koolides, spordisaalides, sisehoovides ja avalikus linnaruumis. Taani disainerid oskavad linna endaga mängida: mõni argine paik võib mõneks tunniks muutuda moelavaks, kontserdipaigaks või installatsiooniks. Asukoht ei ole pelgalt taust, vaid sageli osa kollektsiooni loost.

Sama mitmekesine on siin nähtav mood. Kuigi brändid tegutsevad endiselt hooajalise moekalendri rütmis, ei ole olemas üht kindlat Kopenhaageni stiili. Käsitöö, tänavamood, romantika, kontseptuaalne disain, rätsepatöö ja taaskasutus mahuvad kõik samasse programmi. Ühisosa ei sünni niivõrd esteetikast kui vabadusest läheneda moele omal moel.

Selle kõrval on Kopenhaageni moenädal teinud vastutustundlikkusest ühe oma keskse põhimõtte. Programmis osalevatelt brändidelt oodatakse kindlate miinimumnõuete täitmist ning läbipaistvust materjalide, tootmise ja äripraktikate osas. See ei muuda ühtki brändi automaatselt jätkusuutlikuks, küll aga sunnib oma valikuid põhjendama ja nende eest vastutama.

Nii tekib tunne, et moebrändi loomine tähendab siin paratamatult mõtlemist kaugemale üksikust kollektsioonist. Oluline pole ainult see, milline rõivas välja näeb, vaid ka see, kuidas ja millest see valmistatakse, kuidas see inimesteni jõuab ning millise jälje jätab ettevõte tervikuna. Loomingulisust ei saa moetööstuse tegelikkusest päriselt lahutada.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by HAY-HAY.CO (@hayhay.concept)

Ja siis on Kopenhaageni streetstyle. Väljaspool etendusi muutub mood eelkõige eneseväljenduse vormiks. Puudub üks kindel ettekujutus sellest, milline peaks olema „õige“ moenädala riietus. Mustrid põrkuvad, värvid võistlevad tähelepanu pärast ja aksessuaaridega ei olda kitsid. Heegeldatud kleidid, topid, kotid ja peakatted eksisteerivad kõrvuti vintage-leidude, liialdatud proportsioonide ja ootamatute kombinatsioonidega. Ka brändinimed ei näi olevat kõige tähtsamad. Käsitsi valmistatud aksessuaar, vintage-ese või mõni kummaline detail võib anda riietusele rohkem isikupära kui kergesti äratuntav luksustoode. Sageli mõjubki riietus seda paremini, mida vähem näib selle kandja muretsevat selle pärast, kas kõik ikka „sobib“.

Võib-olla see kõnetaski mind seekordse Copenhagen Fashion Weeki puhul enim: olla ümbritsetud inimestest, kes väljendavad end vabalt ega kahtle pidevalt oma valikute õigsuses. Keegi ei näi vabandavat selle pärast, et ta mõjub värvikalt, külluslikult, eksperimentaalselt või veidralt. Erinevusi ei vaadata siin viltu, vaid uudishimuga.

Ja võib-olla peitubki selles Kopenhaageni moenädala tegelik tugevus. See ei eelda, et kõik sobituksid ühte kindlasse ettekujutusse moemaailmast, vaid jätab ruumi erinevatele ideedele, identiteetidele ja osalemisviisidele. Tulemuseks on moenädal, mis mõjub inimlikumalt – ja tuletab meelde, et mood võib olla tõsiseltvõetav, muutumata kaugeks. Teadlik, kaotamata mängulisust, ning väljendusrikas, küsimata selleks kellegi luba.