Foto: Laura Nestor
Alustame klišeega – kust pärineb 17. oktoobril esitletava kollektsiooni inspiratsioon?
Seletuse andmiseks pean alustama kaugelt, kaugelt. Visuaalse inimesena tarbin üsna palju ka teiste loodud materjali. Hektilistest allikatest tekibki kokku megamix, nagu kassettidel, mida 90ndatel sirgunud hästi mäletavad.
Megamix, kõlab põnevalt. Mida sa siis kokku sobitasid?
Mõni aeg tagasi nägin raamatuid või veebi sirvides fotot, millel oli kujutatud renessansiaja naisest loodud skulptuur. Naisel oli ühes käes raamat ja teises sulg. Pilt sööbis mu mällu, ent ei midagi enamat. Kuldnõela kollektsiooni loomist alustasin üle poole aasta tagasi. Peas keerlesid mõtted lõhest, mis jääb selle vahele, mille sai valmis kunstnik ja mida näeb selles loomingus tarbija ja vastuvõtja. Mind hakkas kummitama mõte raamatu lugejast, kunstiteose vaatajast või riideeseme kandjast kui kellestki, kes ka ise on looja. Jõudsin ringiga tagasi fotoni, mida ennem mainisin. Kujutis toetas mu ideed – naine oli ise looja ja vastuvõtja samas isikus. Nüüd, sadu aastaid hiljem, on tal suur roll ka minu kollektsioonis.
Välja saadetud pressiteates andsid mõista, et seekordne kollektsioon on erinev seninähtust. Kas on tõsi, et värvilised vildikad jäid skitseerimisel sahtlisse?
Jah, tõesti, nii see oli. Foto kirjeldatud skulptuurist oli mustvalge. Ühtäkki sain aru, et ainuõige valik on seada ise oma värvidele piirang ja luua kogu kollektsioon musta ja valge vahelises toonimaastikus. Reegel oli karm, ent tundus siiski järgitav. Olen alati arvanud, et värvid on cheating. Värvidega on lihtne disainile vajaliku boost’i anda. Kui eemaldad värvid, siis jääb alles ainult disain ja sul ei ole võimalik millegi taha peitu pugeda. Olin seega seadnud end täitsa uude olukorda ja seisin silmitsi olukorraga, kus jäigi ainult vaadata ja kogeda, mis juhtub kui disainin valges, hallis, mustas monokroomis.
Paljud minimalistid saavad nüüd pahaseks, sest nende jaoks on valge, hall ja must ju kõige värvimad värvid üldse.
Ma usun, et nad mõistavad, et mõtlesin siiski eemalduda sellest toonimaailmast, mida enamus inimesi värvideks peavad. Muidugi jääb neile võimalus tähenärimiseks, aga pigem loodan, et olen loonud midagi, mis ka nendele meeldib.
Nii, värvide osa saime selgeks. Mis edasi? Kuidas sa oma kollektsioone lood? Kas pilt suurele paberilehele detailset galakleiti maalivast moekunstnikust vastab tõele?
Ma usun, et enamus inimesi on meie tööst praeguseks juba teadlikumad. Olen küll üks neist disaineritest, kes veel täielikult paberit ja pliiatsit hüljanud pole, visandan sageli oma ideid ka üles. Samas mingit “Vaprad ja ilusad” laadis ilulemist küll ei toimu. Kui sügavuti minna, siis saan öelda, et minu loomeprotsess algab alati lõhkumisest. Lõhun eelmise ära. Alustan igat projekti peaaegu nullist. Mulle väga meeldis üks lause, mida Athose püha Sofron ütles kunagi Arvo Pärdile. Ta lausus: “Loomine on nagu läbi seina minemine.” Mõni disainer ehitab luues oma seina aina edasi, lisab eelnevale kivikesi juurde. Nende jaoks on järjepidevus, brändi näo ja üleüldse fassaadi hoidmine oluline. Minu jaoks on tähtis areng. Ja muul viisil ma edasi areneda ei oska kui eelnevat lammutades. Vaid nii saan tuua oma loomingusse midagi radikaalselt värsket. Paljudele üllatuseks ei oska ma oma vana loomingut väärtustada. Ma ei ole uhke selle üle, mis ma minevikus loonud olen, ma ei hoia mahukaid arhiive. Ennustan, et ka siis kui olen 80, leiutan end üha uuesti. Äkki olen siis näiteks suutnud ümber sündida ja maailma asjadele veidi helgema pilguga vaadata. Aga jah, küsin endalt igal hommikul, kes ma täna olen. Ka brändilt Karolin Kuusik tuleb seda pidevat uuenemist alati eeldada.
Kas isu uuenemise järele kehtib vaid enda töid hinnates või laieneb see ka teistele kunstnikele?
Tõesti, ka teiste puhul saavad suurema aplausi need, kes ei pane kogu aeg sama plaati peale, vaid üllatavad. See ei kehti ainult disainerite puhul, vaid ka näiteks kirjanike, luuletajate ja teiste valdkondade esinejate kohta.
Viimasest kollektsioonist on möödunud üle 1,5 aasta. Miks nii pikk vahe?
Kollektsioonide intervall ei järgi tõesti moetööstusele tavapärast rütmi. Olen pidanud ka palju pikemat pausi kui 1,5 aastat. Kollektsiooni, ka Kuldnõelale sobiliku suhteliselt väikese kollektsiooni, loomine nõuab palju mitte ainult minult, vaid ka mu perelt. Seisan alati selle sama dilemma ees, millega maadlevad paljud lastega naisloojad. Öelge, mis ütlete, aga reaalsuses tähendab 100% oma kunstile pühendumine, et ema ei saa sellel perioodil laste jaoks piisavalt kohal olla, olen ju lisaks ka Anne & Stiili moe-ja ilutoimetaja ja elukutseline stilist. Seetõttu proovingi oma aega võimalikult hästi jagada ja hoida žonglöörides sada palli õhus. Endale ja oma kunstile aja võtmine on keeruline, sest ka mina tunnetan lahusolekut sügavalt. Stilistika tegemine on selles osas lihtsam, saan olla rohkem olemas, sest projektid nõuavad hoopis teistsugust keskendumist. Muide, telesaadetele tehtavas stilistikas saan välja elada ka kogu oma seksikust ja glämmi igatseva poole – loomingus saan seega olla mõtlikum ja vaoshoitum. Sellel korral on viimasest eriti kasu.
Sa ütlesid, et täielikult kollektsiooni loomisele pühenduda polegi reaalse elu arvelt võimalik. Kuidas sa siis tegutsed? Maali meile aus pilt!
Ei ole nii, et istun maha ja hakkan looma. Protess imbub kogu mu ellu. Inspiratsioonimaterjali kogun jooksvalt. Mõtlemise ja läbitunnetamise aeg on õhtul voodis enne uinumist või hoopiski hommikul samuti poolunes olles. Lasen siis kõik visuaalid ja mõtted peast läbi. Kui hetk tekib, siis visandan üles. Kollektsioon peab ka füüsiliselt valmima ja mitte minu pähe jääma. Päris kõike ma ise ei tee. Mul on õmbleja, kes mind aitab, aga käsitöö osa teen ise – kõik tikkimised, drapeerimised jne. Samuti on minu kanda kõik digilahendused, digimustrite väljatöötamised, paigutused. Ma ei pelga digimaailma nagu osad mu kolleegid. Teostamise osa on mõnes mõttes kõige lihtsam ja teisalt kõige raskem – selleks peab aega leidma. Võtan näiteks tikkimise Eesti otsib superstaari võtete kaasa, tegutsen kui stilistika tegemises tekib kasvõi kümneminutiline paus ja mind ei vajata.
Meie vestlus leiab aset päeval, mil nii sina kui fotograaf Laura Nestor seate end õhtul välja minema, arutate soengute ja outfit’ide üle. Nimelt on Fotografiskas toimumas peosarja Vibe elluäratamine. Päev tagasi avati Toomas Volkmanni isikunäitus, kust leiab paar kaadrit ka verinoorest Karolinist. Kui vaatad 40+ naisena tagasi, siis mis sa sellest noorukesest praegu arvad?
Ma olen pidevas muutumises, sellest juba rääkisin, aga see rebel kunstitšikk on minu sees ikka veel alles. Võid ju küll oma karjääri jooksul ka kõvasti kommertsi teha, aga kui oled EKAs (Eesti Kunstiakadeemias) õppinud ja seal selle käigus suisa öid veetnud, siis seda enam vereringest välja ei saa. Me lausa elasime koolis, see oligi toona elu.
Milline on sinu elu praegu? Tööst ja perest oli juba juttu, kas midagi jäi mainimata?
Päris argielust ma tõesti rääkima ei hakka, eks see ole meil kõigil üsna sarnane. Võibolla selle vahega, et minu töö viib mind kokku tuntud inimestega ja toimub aeg-ajalt veidi huvitavamates lokatsioonides kui mõnel kontoris arvuti taga klõbistaval tegelasel. Omamoodi rännakuks on viimased pool aastat olnud süvenemine eesti luulesse. Selle eest saan tänada just sedasama kollektsiooni, mida siin täna pildistame. Otsisin inspiratsiooniks kunstivormi, mis oleks võimalikult kaugel kommertsi surutisest ja luule tundus just see õige huviobjekt. Lugesin terve möödunud suve eesti autorite töid. Avastasin enda jaoks ka meie rahvusliku ärkamisaja perioodi. Eks me ole sellega koolis kõik kokku puutunud ja ei saa salata, et toona mõjus see pigem peale surutud ja kohustusliku peatükina. Süübides sain aru, et see, kuidas hakkas toona arenema eestikeelne haridus, eesti luule ja kirjandus, on tõeline seiklusjutt, tõeliselt endassehaarav lugu. Isegi mu lapsed on õhtujuttude asemel luulet kuulama pidanud. Eks ise vaadake, kuidas see teema minu kollektsioonis väljendub!
Karolin Kuusik esitleb oma uut kollektsiooni 17. oktoobril Kuldnõela galal tänavusügisese Tallinn Fashion Weeki raames. Tänavused Kuldnõela nominendid on Karolin Kuusik, Liisi Eesmaa ja Ketlin Bachmann.
„Riia moenädalal seni kõige mahukama kollektsiooni esitlemine oli võimas kogemus ning pinget ja ootamatusi ühes positiivse energiaga jagus hommikutundidest õhtuni välja,” jagas Hannes Rüütel Portailile värskeid emotsioone. „Senine publiku tagasiside kinnitab, et suutsime stilist Kristin Liiase ja animaator Sander Joonega anda edasi tervikliku emotsiooni kevadisest kergusest, mängulisusest ja magusast suveootusest.”
14.–18. aprillini toimunud Riga Fashion Weekil jõudis lavale 26 Hannes Rüüteli loodud komplekti – seni tema mahukaim moenädalal esitletud tervik. Kollektsioon sidus brändile omase tugevama, tumedama ja vormikindlama poole kergema ning suvisema meeleoluga: jäigemad materjalid ja selged lõiked kohtusid romantilisemate detailide, kirsimotiivide, lipsukeste ja peente satsidega. Just selle pehmema liini kaudu astus lavale ka brändi esimene ametlik naistekollektsioon, ehkki HANNES RÜÜTELi looming on ka varem kandnud selget unisex-hoiakut. Nagu disaineri varasemate suuremate ülesastumiste puhul, aitas kollektsiooni lavakeelt vormida stilist Kristin Liias, kelle käekiri toetas terviku omapära ja tunnetust.
Vaata galeriist backstage-fotosid viimastest hetkedest enne, kui HANNES RÜÜTELi uus kollektsioon Riga Fashion Weeki lavale jõudis!
Loe ka Hannese intervjuud, mille ta Portailile vahetult enne Riia moenädalat andis, siit!
Uus kollektsioon lähtub brändile omasest aeglase moe mõtteviisist ning on loodud suvisteks tähtpäevadeks ja erilisteks hetkedeks. Fookuses on ainueksemplaridena valminud villased jakid, pikad voogavad kleidid ja šikid pükskostüümid – rõivad, mis on mõeldud kandjale, kes hindab kvaliteeti, ajatust ja teadlikku valikut.
Karin Raski sõnul pärineb kollektsiooni inspiratsioon suvistest sündmustest, olgu selleks sünnipäev, pidulik kokkusaamine või lihtsalt üks soe suveõhtu. Lõiked ja detailid rõhutavad naiselikku voolavust ning mugavust, jäädes samal ajal truuks kandja isikupärale. Värvigammas kohtuvad moemärgile omased pehmed pastelltoonid, millele lisavad sel hooajal aktsenti maasikapunane ja suvise taeva sinine.
Brändi väärtustele kohaselt on kollektsioon valminud jätkusuutlikke põhimõtteid järgides. Disainer kasutab hoolikalt valitud kangajääke ja orgaanilisi materjale, lähtudes nii zero waste’i mõtteviisist kui ka ringmajanduse põhimõtetest. Kõik esemed valmivad Tallinnas Kalamajas kogenud rätsepate käe all ainueksemplari või väga väikesearvulise seeriana.
Kollektsioon jõuab pärast esitlust müügile moemärgi Karin Rask stuudios Telliskivi Loomelinnakus. Lisaks leiab brändi loomingut Levi poest Solarise keskuses ja Amee poest Rakveres.
