Foto: Laura Nestor
Alustame klišeega – kust pärineb 17. oktoobril esitletava kollektsiooni inspiratsioon?
Seletuse andmiseks pean alustama kaugelt, kaugelt. Visuaalse inimesena tarbin üsna palju ka teiste loodud materjali. Hektilistest allikatest tekibki kokku megamix, nagu kassettidel, mida 90ndatel sirgunud hästi mäletavad.
Megamix, kõlab põnevalt. Mida sa siis kokku sobitasid?
Mõni aeg tagasi nägin raamatuid või veebi sirvides fotot, millel oli kujutatud renessansiaja naisest loodud skulptuur. Naisel oli ühes käes raamat ja teises sulg. Pilt sööbis mu mällu, ent ei midagi enamat. Kuldnõela kollektsiooni loomist alustasin üle poole aasta tagasi. Peas keerlesid mõtted lõhest, mis jääb selle vahele, mille sai valmis kunstnik ja mida näeb selles loomingus tarbija ja vastuvõtja. Mind hakkas kummitama mõte raamatu lugejast, kunstiteose vaatajast või riideeseme kandjast kui kellestki, kes ka ise on looja. Jõudsin ringiga tagasi fotoni, mida ennem mainisin. Kujutis toetas mu ideed – naine oli ise looja ja vastuvõtja samas isikus. Nüüd, sadu aastaid hiljem, on tal suur roll ka minu kollektsioonis.
Välja saadetud pressiteates andsid mõista, et seekordne kollektsioon on erinev seninähtust. Kas on tõsi, et värvilised vildikad jäid skitseerimisel sahtlisse?
Jah, tõesti, nii see oli. Foto kirjeldatud skulptuurist oli mustvalge. Ühtäkki sain aru, et ainuõige valik on seada ise oma värvidele piirang ja luua kogu kollektsioon musta ja valge vahelises toonimaastikus. Reegel oli karm, ent tundus siiski järgitav. Olen alati arvanud, et värvid on cheating. Värvidega on lihtne disainile vajaliku boost’i anda. Kui eemaldad värvid, siis jääb alles ainult disain ja sul ei ole võimalik millegi taha peitu pugeda. Olin seega seadnud end täitsa uude olukorda ja seisin silmitsi olukorraga, kus jäigi ainult vaadata ja kogeda, mis juhtub kui disainin valges, hallis, mustas monokroomis.
Paljud minimalistid saavad nüüd pahaseks, sest nende jaoks on valge, hall ja must ju kõige värvimad värvid üldse.
Ma usun, et nad mõistavad, et mõtlesin siiski eemalduda sellest toonimaailmast, mida enamus inimesi värvideks peavad. Muidugi jääb neile võimalus tähenärimiseks, aga pigem loodan, et olen loonud midagi, mis ka nendele meeldib.
Nii, värvide osa saime selgeks. Mis edasi? Kuidas sa oma kollektsioone lood? Kas pilt suurele paberilehele detailset galakleiti maalivast moekunstnikust vastab tõele?
Ma usun, et enamus inimesi on meie tööst praeguseks juba teadlikumad. Olen küll üks neist disaineritest, kes veel täielikult paberit ja pliiatsit hüljanud pole, visandan sageli oma ideid ka üles. Samas mingit “Vaprad ja ilusad” laadis ilulemist küll ei toimu. Kui sügavuti minna, siis saan öelda, et minu loomeprotsess algab alati lõhkumisest. Lõhun eelmise ära. Alustan igat projekti peaaegu nullist. Mulle väga meeldis üks lause, mida Athose püha Sofron ütles kunagi Arvo Pärdile. Ta lausus: “Loomine on nagu läbi seina minemine.” Mõni disainer ehitab luues oma seina aina edasi, lisab eelnevale kivikesi juurde. Nende jaoks on järjepidevus, brändi näo ja üleüldse fassaadi hoidmine oluline. Minu jaoks on tähtis areng. Ja muul viisil ma edasi areneda ei oska kui eelnevat lammutades. Vaid nii saan tuua oma loomingusse midagi radikaalselt värsket. Paljudele üllatuseks ei oska ma oma vana loomingut väärtustada. Ma ei ole uhke selle üle, mis ma minevikus loonud olen, ma ei hoia mahukaid arhiive. Ennustan, et ka siis kui olen 80, leiutan end üha uuesti. Äkki olen siis näiteks suutnud ümber sündida ja maailma asjadele veidi helgema pilguga vaadata. Aga jah, küsin endalt igal hommikul, kes ma täna olen. Ka brändilt Karolin Kuusik tuleb seda pidevat uuenemist alati eeldada.
Kas isu uuenemise järele kehtib vaid enda töid hinnates või laieneb see ka teistele kunstnikele?
Tõesti, ka teiste puhul saavad suurema aplausi need, kes ei pane kogu aeg sama plaati peale, vaid üllatavad. See ei kehti ainult disainerite puhul, vaid ka näiteks kirjanike, luuletajate ja teiste valdkondade esinejate kohta.
Viimasest kollektsioonist on möödunud üle 1,5 aasta. Miks nii pikk vahe?
Kollektsioonide intervall ei järgi tõesti moetööstusele tavapärast rütmi. Olen pidanud ka palju pikemat pausi kui 1,5 aastat. Kollektsiooni, ka Kuldnõelale sobiliku suhteliselt väikese kollektsiooni, loomine nõuab palju mitte ainult minult, vaid ka mu perelt. Seisan alati selle sama dilemma ees, millega maadlevad paljud lastega naisloojad. Öelge, mis ütlete, aga reaalsuses tähendab 100% oma kunstile pühendumine, et ema ei saa sellel perioodil laste jaoks piisavalt kohal olla, olen ju lisaks ka Anne & Stiili moe-ja ilutoimetaja ja elukutseline stilist. Seetõttu proovingi oma aega võimalikult hästi jagada ja hoida žonglöörides sada palli õhus. Endale ja oma kunstile aja võtmine on keeruline, sest ka mina tunnetan lahusolekut sügavalt. Stilistika tegemine on selles osas lihtsam, saan olla rohkem olemas, sest projektid nõuavad hoopis teistsugust keskendumist. Muide, telesaadetele tehtavas stilistikas saan välja elada ka kogu oma seksikust ja glämmi igatseva poole – loomingus saan seega olla mõtlikum ja vaoshoitum. Sellel korral on viimasest eriti kasu.
Sa ütlesid, et täielikult kollektsiooni loomisele pühenduda polegi reaalse elu arvelt võimalik. Kuidas sa siis tegutsed? Maali meile aus pilt!
Ei ole nii, et istun maha ja hakkan looma. Protess imbub kogu mu ellu. Inspiratsioonimaterjali kogun jooksvalt. Mõtlemise ja läbitunnetamise aeg on õhtul voodis enne uinumist või hoopiski hommikul samuti poolunes olles. Lasen siis kõik visuaalid ja mõtted peast läbi. Kui hetk tekib, siis visandan üles. Kollektsioon peab ka füüsiliselt valmima ja mitte minu pähe jääma. Päris kõike ma ise ei tee. Mul on õmbleja, kes mind aitab, aga käsitöö osa teen ise – kõik tikkimised, drapeerimised jne. Samuti on minu kanda kõik digilahendused, digimustrite väljatöötamised, paigutused. Ma ei pelga digimaailma nagu osad mu kolleegid. Teostamise osa on mõnes mõttes kõige lihtsam ja teisalt kõige raskem – selleks peab aega leidma. Võtan näiteks tikkimise Eesti otsib superstaari võtete kaasa, tegutsen kui stilistika tegemises tekib kasvõi kümneminutiline paus ja mind ei vajata.
Meie vestlus leiab aset päeval, mil nii sina kui fotograaf Laura Nestor seate end õhtul välja minema, arutate soengute ja outfit’ide üle. Nimelt on Fotografiskas toimumas peosarja Vibe elluäratamine. Päev tagasi avati Toomas Volkmanni isikunäitus, kust leiab paar kaadrit ka verinoorest Karolinist. Kui vaatad 40+ naisena tagasi, siis mis sa sellest noorukesest praegu arvad?
Ma olen pidevas muutumises, sellest juba rääkisin, aga see rebel kunstitšikk on minu sees ikka veel alles. Võid ju küll oma karjääri jooksul ka kõvasti kommertsi teha, aga kui oled EKAs (Eesti Kunstiakadeemias) õppinud ja seal selle käigus suisa öid veetnud, siis seda enam vereringest välja ei saa. Me lausa elasime koolis, see oligi toona elu.
Milline on sinu elu praegu? Tööst ja perest oli juba juttu, kas midagi jäi mainimata?
Päris argielust ma tõesti rääkima ei hakka, eks see ole meil kõigil üsna sarnane. Võibolla selle vahega, et minu töö viib mind kokku tuntud inimestega ja toimub aeg-ajalt veidi huvitavamates lokatsioonides kui mõnel kontoris arvuti taga klõbistaval tegelasel. Omamoodi rännakuks on viimased pool aastat olnud süvenemine eesti luulesse. Selle eest saan tänada just sedasama kollektsiooni, mida siin täna pildistame. Otsisin inspiratsiooniks kunstivormi, mis oleks võimalikult kaugel kommertsi surutisest ja luule tundus just see õige huviobjekt. Lugesin terve möödunud suve eesti autorite töid. Avastasin enda jaoks ka meie rahvusliku ärkamisaja perioodi. Eks me ole sellega koolis kõik kokku puutunud ja ei saa salata, et toona mõjus see pigem peale surutud ja kohustusliku peatükina. Süübides sain aru, et see, kuidas hakkas toona arenema eestikeelne haridus, eesti luule ja kirjandus, on tõeline seiklusjutt, tõeliselt endassehaarav lugu. Isegi mu lapsed on õhtujuttude asemel luulet kuulama pidanud. Eks ise vaadake, kuidas see teema minu kollektsioonis väljendub!
Karolin Kuusik esitleb oma uut kollektsiooni 17. oktoobril Kuldnõela galal tänavusügisese Tallinn Fashion Weeki raames. Tänavused Kuldnõela nominendid on Karolin Kuusik, Liisi Eesmaa ja Ketlin Bachmann.
Vestlesime Siimuga sellest, millised materjalid ja tootmisviisid kujundavad homset disaini, kuidas sünnib päriselt konkurentsivõimeline materjaliinnovatsioon ning mis peab muutuma, et tänased eksperimendid jõuaksid homme meie kodudesse, hoonetesse ja igapäevaellu.
Millisel hetkel said aru, et seened ja mütseel ei ole sinu jaoks enam lihtsalt põnev eksperiment, vaid midagi, millele tahad päriselt oma töö ja ettevõtte üles ehitada?
See arusaam tekkis tegelikult alles siis, kui olime Myceeni juba asutanud ja töö täie hooga käis. Ma ei saa öelda, et oleks olnud üks konkreetne hetk, mil otsustasin, et nüüd on nii. Pigem on see olnud orgaaniline kasv selles suunas. Materjali enda potentsiaal andis pidevalt hoogu juurde.
Seenematerjal kõlab endiselt paljude jaoks pisut futuristlikult või isegi veidralt. Mis on kõige suurem eelarvamus, millega Myceen kokku puutub, ja millal muutub „huvitav alternatiivmaterjal“ sinu jaoks päriselt konkurentsivõimeliseks materjaliks?
Minu jaoks on see muutus juba toimunud. Laiema üldsuseni jõuab see teadmine siis, kui suudame materjali toota samas suurusjärgus nagu tavapäraseid materjale. Praegu otsustab turg suuresti selle järgi, mida kasutada, arvestades eelkõige hinda ja omadusi. Kui suudame näidata, et võistleme selles raamistikus, on meie materjalidel eelis, sest tootmine ei sõltu energiamahukatest protsessidest ega esmase tooraine kasutamisest.
Myceen alustas valgustite ja sisustustoodetega, nüüd liigute järjest enam ehitusmaterjalide, sealhulgas isolatsiooni suunas. Kui suur hüpe on liikuda Eesti tootedisaini auhinnaga BRUNO pärjatud tootest materjalini, mida võiks ühel päeval kasutada tuhandetes hoonetes?
Sisustustooted on olnud väga hea vahend uudse materjali tutvustamiseks. Oleme tõestanud, et neid on võimalik toota ka piiratud tingimustes – seda kinnitavad arvukad projektid üle maailma, kodudest baaride ja kontoriteni.
Ehitusmaterjalidega siseneme aga täiesti uude maailma. See eeldab suurt tootmisvõimekust ning seda, et materjalid vastaksid eri turgude nõuetele, mis on kujunenud aastakümneid kasutusel olnud materjalide põhjal. Sellisesse turuloogikasse sissesulandumine võib tunduda keeruline, kuid näen, et isegi oma konservatiivsuse poolest tuntud ehitussektoris on tulemas suured muutused, arvestades seda, kui palju innovatsiooni selle ümber praegu toimub.
Kestlikkusest on saanud disainimaailmas peaaegu kohustuslik sõna. Kuidas eristada sinu meelest tegelikku muutust rohelisest retoorikast ja kas see võiks sinu arvates olla midagi, millega Eesti disain maailmas edu saavutab?
Üleminekuperioodidel võib tunduda, et millestki räägitakse ebavajalikult palju ning tekkida võib isegi väsimus või vastuseis. Tegelik muutus on toimunud siis, kui me ei pea enam kestlikkust müügiargumendina kasutama, vaid saame aru, et see ongi kõige eelduseks, mida teeme.
Üksikute väikeste näidetega ei saavuta aga suuremat edu, mis maailmas silma paistaks. Selleks on vaja riigipoolset toetavat tööstuspoliitikat, sest ainult projektipõhisest rahastusest ei piisa. Hea näide on Itaalia, kus pärast Teist maailmasõda loodi tööstuse moderniseerimiseks väiketootjatele soodsad tingimused maksusoodustuste ja muude toetavate meetmete näol. Selle tulemusel tekkisid tööstuspiirkonnad ja tootmisvõrgustikud, mis omakorda lõid tingimused kohalikele disaineritele. Sõjajärgsed Itaalia disainerid olid kahtlemata geniaalsed, kuid ilma kohaliku tööstuse võimekuseta poleks nad ilmselt saavutanud sellist rahvusvahelist mainet. Ainult heast disainerist ei piisa, vaja on ka tööstust, mis võimaldab tal end täielikult väljendada.
Ilma kogu ettekannet ette ära rääkimata, mis on see üks mõte, mille tahad Disainiöö konverentsi publikule kaasa anda?
See vestlus avabki tegelikult natuke teemat, mida oma ettekandes käsitlen. Tahan rääkida sellest, miks uued lahendused, mis justkui lahendavad tänaseid probleeme, ei jõua kasutusse üleöö.
Milline täna kasutusel olev materjal või tootmisviis võib meile kümne aasta pärast tunduda täiesti vananenud ja keskkonnavaenulik?
Üks teema, millest teadlikkus loodetavasti kasvab, on materjalide mõju tervisele. Tänapäeval väga tavalised materjalid nagu lamineeritud mööbliplaadid, vineer ja isegi liimpuit, sisaldavad liime, sideaineid ja muud ehituskeemiat, mis võib mõjutada inimeste tervist. See on nähtamatu probleem, mida on teaduslikult uuritud, kuid millele pole seni piisavalt tähelepanu pööratud.
Loodan näha ka seda, et praegu veel eksperimentaalsed materjalid on leidnud endale sobiva rakenduse. Ja kui ebamõistlikult toodetud materjalid pole selleks ajaks kasutusest kadunud, siis vähemalt on neid arendatud märksa mõistlikumateks ja keskkonda vähem kurnavateks lahendusteks.
28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee.
Tänavusel Disainiööl on tal mitu rolli: ta on Eesti tootedisainiauhinna BRUNO žürii esimees, toob Suurbritanniast festivalile tootedisaini tulevikule keskenduva näituse „Well Made“ ning astub üles ka rahvusvahelisel konverentsil. Rääkisime temaga disaini mõttest ja vastutusest, inimese ja toote suhtest, tehisintellekti mõjust loovusele ning sellest, milliseid oskusi vajab disainer tulevikus.
Luke, sinu töö paikneb sageli inimese, toote ja ruumi kokkupuutepunktis. Mida on nii erinevate keskkondade kujundamine sulle inimkäitumise kohta õpetanud?
Mind on alati paelunud tasakaal selle vahel, kui palju disain peaks inimest suunama ja kui palju võimaldama tal ise kohaneda. Üks asi, mida olen õppinud, on see, kui erakordselt kohanemisvõimelised on inimesed. Väga sageli muutub süsteemi kohanevaks osaks just inimene: me muudame oma käitumist, et sobituda ümbritseva toote või keskkonnaga. Sellel võib aga olla nii praktiline kui emotsionaalne hind. Räägin sageli „loomulikest lahendustest“ – sellest, et peaksime inimeste tegelikke vajadusi ja käitumist mõistma piisavalt hästi, et disain töötaks nendega koos, mitte ei sunniks inimesi disainiga kohanema. Mõnikord sünnib selline lahendus järk-järgulise täiustamise kaudu, teinekord tuleb probleem täiesti teisiti lahti mõtestada.
Mis on disainiteadmistes sellist, mida oleksid soovinud mõista juba oma karjääri alguses?
Tõenäoliselt ettevõtte juhtimise olemust. Äriroll ja loovstuudio juhtimine ei sobitu alati loomulikult. Loovinimestena tahame katsetada, otsida ja uurida, kuid kõik see nõuab aega ja aeg maksab. Tasakaalu leidmine äri majanduslike vajaduste ja loovuseks vajaliku vabaduse vahel on midagi, mida oleksin soovinud palju varem mõista.
Disainiöö festivali raames avatav näitus „Well Made“ keskendub nutikale, tulevikukindlale disainile. Osa väljapanekust on ka Eesti tuntud inimeste poolt esitatud hea disaini näited. Millised neist jäid eriti silma?
Eesti valik on minu jaoks huvitav just seetõttu, et seal on tunda isiklikku emotsiooni ja kohati ka nostalgiat. Esimesena tooksin välja KIRA saapad, mille valis Anne Kahru. Mulle meeldib materjalide taaskasutus ja eriti see, et need ei mõju väliselt üldse taaskasutatud materjalist tootena. Ivika Luisu valitud tuubivõti on omakorda hea näide disainist, mis lahendab teise disaineseme ebatäiuslikkust – me kõik oleme püüdnud kreemi- või hambapastatuubist seda viimast osa kätte saada. Mall Nukke valitud lõuendi pingutustangid on täiesti pragmaatiline tööriist valdkonnas, mis ise sageli pragmaatilisusele ei allu. Priit Tenderi valitud Ida-Aafrika kikoi meenutab aga, et lihtsus võib olla ühtaegu väga rafineeritud, kaunis ja hoolikalt teostatud. Samuti näitab see, et eseme väärtus on väga sageli palju enamat kui ainult selle praktiline funktsioon.
Eesti on väike riik tugeva digikultuuri ja järjest nähtavama disainiskeenega. Mida ootad BRUNO auhinna žürii esimehena Eesti disainilt?
Üks põhjus, miks ma omal ajal stuudio lõin, oli soov avastada, reisida ja mõista, kuidas eri kultuurid disainile lähenevad. Ma ei ole varem Eestis käinud, seega on aus vastus: ma veel ei tea, mis siin teisiti on, ja just seda ma teada tahangi. Mõnikord on need erinevused väga peened, teinekord aga sügavad ning mõjutavad kogu mõtteviisi, millest disain lähtub. Kõige rohkem huvitabki mind kultuuriline nüanss.
Tehisintellekt suudab sekunditega genereerida ideid, kujutisi ja tootekontseptsioone. Mis on sinu arvates see, mida AI disaineris asendada ei suuda?
Ma ei ole kindel, kas AI tegelikult ideid genereerib. AI suudab kindlasti luua erakordseid ja sageli lausa uskumatuid kujutisi, kuid me laseme end kergesti petta: kui lõpptulemus näeb tõeline välja, eeldame, et ka selle taga toimuv mõtteprotsess peab olema samaväärne.
Praegu näen AI-d eelkõige filtreeriva ja keskmistava tööriistana. See kogub, koondab ja ühtlustab. Kõik, mis läheneb päris loovusele, näib endiselt sündivat inimese antud suunast ja küsimusest ning see on, nagu hea loovjuhtimise puhul ikka, väga oluline osa protsessist. Halvimal juhul käitub AI nagu kehv disainer: plagieerib, muudab olemasolevaid ideid või on teistest niivõrd otseselt mõjutatud, et esitab sisuliselt kellegi teise mõtteid uues vormis. See ei tähenda, et loovus nõuaks täiesti originaalset mõtlemist. Miski ei sünni vaakumis. Me kõik võtame endasse varasemaid mõjutusi, laename, tõlgendame ümber ja ehitame olemasolevale edasi. Parimal juhul on AI juba praegu erakordselt võimas tööriist, ehkki veidi nagu jonnakas laps – ta ei tee päris seda, mida tahad, ja kindlasti mitte alati siis, kui tahad. Oleme selle tehnoloogiaga alles väga varases arengufaasis ning ma ei kahtle, et aasta pärast võiksin sellele küsimusele juba teisiti vastata.
Suurepärase disaineri teeb raskesti asendatavaks terve elu jooksul kogunenud nähtamatu mõjutuste ja teadmiste kiht: kogemused, tähelepanekud, vestlused, vead, emotsioonid, kultuurilised viited ja lugematu hulk asju, mille omandamist me ise ei pruugi teadvustadagi. Sellest üsna korratust voost sünnibki mingil moel loovus. Samas on disain väga lai valdkond. Suur osa sellest puudutab korda, head planeerimist, täiustamist, tõhusust, optimeerimist ja üha enam ka oskust teha vähemaga rohkem. Need omadused on teataval määral programmeeritavad ning just nendes valdkondades võib AI inimesest üsna kiiresti mööduda. Seda tasub ära kasutada ja võtta AI-d kui väga võimsat tööriista.
Tõeliselt originaalne loovmõtlemine on midagi muud. Kuni me ei suuda luua algoritme, mis päriselt jäljendavad seda kummalist ja sageli irratsionaalset protsessi, mille kaudu inimene õpib ja loob, ei usu ma, et AI suudab suurepärase disaineri täielikult asendada. Küll aga võib ta muutuda väga osavaks sellise mulje jätmisel. Paljude inimeste jaoks võib tulemus üsna pea olla juba piisavalt lähedal. Meie ülesanne on sellega kohaneda.
Kujutame ette, et kohtume uuesti aastal 2036. Mis on tootedisainis ja disaineri töös laiemalt selleks ajaks täiesti muutunud ning mida loodad näha endiselt samasugusena?
Usun, et AI lihtsustab tohutult paljusid protsesse ja kaotab vajaduse mitmete oskuste järele, mida disainerilt seni eeldati. See muutus on vältimatu. Samas on disain eelkõige mõtteviis ja oma olemuselt kohanemisvõimeline, mistõttu usun, et disaineri põhiline lähenemine jääb alles. Veel üsna hiljuti vajas disainer väga konkreetseid füüsilisi oskusi: tuli osata visandada, teha makette ja prototüüpe, mõista materjali, füüsikat ja konstruktsiooni ning omada head käe-silma koordinatsiooni. Arvutipõhised tööriistad on seda juba pikalt muutnud. CAD ja renderdamine võimaldavad ideid veenvalt esitleda ka siis, kui inimene ei oska hästi joonistada. Sellised visualiseeringud võivad olla sedavõrd realistlikud, et hakkavad mõjutama meie hinnangut ideele endale – samamoodi võis halb visand kunagi jätta suurepärasest ideest halva mulje. AI viib selle muutuse veel palju kaugemale. Osa inseneriarvutusi, konstruktsioonianalüüse ja isegi kolmemõõtmeliste kujutiste loomist saab järjest enam automatiseerida. Alles jäävad inimlikud oskused ja ma arvan, et just neid valdavad parimad disainerid. Disain on alati tähendanud kohanemist keskkonna, nõuete ja probleemidega. Võimalik, et probleemid ise ei muutu kuigi palju, kuid viis, kuidas me neid lahendame, muutub väga selgelt.
Ajaloos oleme sedalaadi tehnoloogilisi nihkeid varemgi näinud. Tööstusliku kangakudumise tulek kaotas kunagi tohutul hulgal seniseid töökohti, kuid asemele tekkisid uued rollid ja inimesed kohanesid. AI puhul on muutuse ulatus siiski teistsugune, eriti nüüd, kui tehisintellekti agendid saavad täita ülesandeid meie ja ka teiste AI-süsteemide eest. Suur muutus tuleb kindlasti, kuid inimese osa ei kao niipea. Disaini parim külg ongi inimlikkus – empaatia ja oskus mõista teist inimest. Oskused võivad muutuda ja osa neist kaotada tähtsuse, kuid disainmõtlemine ise peaks jääma.
Esined 1. oktoobril Tallinnas Disainiöö rahvusvahelisel konverentsil, mille keskmes on tootedisaini tulevik. Mis on see üks mõte või küsimus, millega tahad, et publik sinu ettekandelt lahkuks?
Minu jaoks on keskne küsimus, milline on disaini väärtus ja eesmärk ning kuidas kasutada disaini positiivse muutuse tööriistana. Meie võime uusi asju kiiresti luua on muutunud peaaegu ülemääraseks – midagi uut valmistada on odavam ja kiirem kui kunagi varem. 1930.–1950. aastatel oli tööstusdisain väga praktiline tööriist, tihedalt seotud tööstusliku tootmisega: see aitas anda vormi ja tähenduse objektidele, mille puhul inseneridel ei pruukinud olla selleks vajalikke oskusi, ning tõlgendada inimeste vajadusi. Tänaseks on disain minu meelest osaliselt muutunud millekski muuks ja halvimal juhul taandunud lihtsalt turundusvahendiks. Seetõttu tahan uuesti küsida, mis on disaini tegelik väärtus ja eesmärk väljaspool turundust.
28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee.
