Foto: Karolin Kuusik | Kalle Veesaar
Teisipäeval, 17. oktoobril kroonitakse Kuldnõela galal Eesti moedisaini ihaldatuima auhinnaga Kuldnõel viimasel viiel aastal silma paistnud moelooja ning Hõbenõelaga avaldatakse tunnustust viimase aasta jooksul tähelennu teinud disainerile.
Kuldnõela žürii koosseisu kuuluvad tänavu Kaubamaja turundusdirektor Britta Ratas, moeekspert Urmas Väljaots, Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse professor Krista Kodres, fotograaf Toomas Volkmann, Postimehe ajakirjanik Kristina Herodes, Anne & Stiili peatoimetaja Kelly Kipper ja Hollandi moebrändi Viktor&Rolf esindaja.
Tänavused Kuldnõela nominendid on Liisi Eesmaa, Karolin Kuusik ja Ketlin Bachmann.
Hõbenõela nominendid on Johanna Parv, Mairo Seire ja Julia Maria Künnap.
Kui Kuldnõela nominendid tutvustamist ei vaja, siis Hõbenõela puhul tutvustame nominente rõõmuga.
Eesti üldsusele veel laiemalt tundmatu ja Londonis baseeruva Johanna Parve ülikaasaegne disainikeel äratab ja erutab moemeeli Londonist Pariisini. Žüriiliikme Urmas Väljaotsa sõnul on Parve märkimisväärsete noordisainerite rahvusvahelisele orbiidile lennutanud tema originaalne ja väga päevakajaline rõivas. “Niivõrd edukalt, et see tekitab moeringkondades erakordset elevust, tänu millele nomineeriti ta ka maailma mainekaimale, LVMH grupi moestipendiumile.”
“Noorte moeloojate kõige kõvem valuuta on hulljulgus, ning seda jätkub Mairol külluslikult,” kirjeldab Kristina Herodes Mairo Seire loomingut. “Ta astub kindlal sammul üle hea maitse piiri, vilistab värvireeglitele ning tulemuseks on midagi flamboiantselt uljast ja uut. Seire teatraalsus ja ülevoolavus eristub selgelt kohalikul moeskeenel, ta on värskendavalt vaba siinmail heaks tooniks loetavast põhjamaise minimalismi pitserist. Pigem pakuks sellise mängulusti ning stiilikeele päritolupaigaks Itaalia lõunapoolt. Lisaks tubli doos teravat huumorit.”
“Julia Maria Künnapi käekiri on filigraanne ja tundlik,” sõnab žüriisse kuuluv Kelly Kipper. “Tema ehetes kohtuvad osavus ja traditsioonid peene mängulisusega, tulemuseks väikese vimkaga ajatud ehted.”
Lisaks suurejoonelisele auhinnagalale astub publiku ette 23. korda toimuval moenädalal veel paljude armastatud kodumaiste disainerite värske moelooming. Teiste seas esitlevad sügisel värskeid kollektsioone eelmisel aastal Kuldnõela auhinna pälvinud Diana Arno, Amanjeda by Katrin Kuldma, Kirill Safonov, Iris Janvier, Riina Põldroos, Aldo Järvsoo, Karl-Joonas Alamaa ja Ivo Nikkolo.
Alexa Dagmari ja Linda Juhola 2020. aastal loodud Almada alustas tegelikult kudumitest, kuid on viimastel aastatel kasvanud terviklikuks ready-to-wear-märgiks, mille keskmes on põhjamaisele garderoobile üsna omane mõte: vähem, aga paremini. Kašmiir, vill, nahk ja siid saavad siin rahuliku, täpse vormi ning eesmärk pole niivõrd hooajaline uudsus kui rõivad, mille juurde saab ikka ja jälle tagasi tulla.
Möödunud nädalal Kopenhaagenis toimunud CPHFW raames otsustas Almada tavapärase moenädala loogikaga veidi nihkesse minna. Selle asemel et nagu kõik teised näidata oma 2027. aasta kevadsuvist kollektsiooni, jõudis Charlottenborgi reljeefide taustal lavale hoopis tänavune sügis/talv kollektsioon – ning vaid mõni tund hiljem sai samu esemeid brändi uuenduskuuri läbinud veebipoest ka osta. Otsus minna „see now, buy now” teed sündis asutajate sõnul nende endi kunagisest frustratsioonist: rahvusvahelistel moenädalatel nähtud ihaldusväärset eset tuli traditsiooniliselt oodata veel pool aastat. Nii mõjus Almada samm keskenduda sellele, mida saab kanda juba praegu, igati loogiliselt. Ja ehk ütleb see päris palju ka brändi enda kohta: Almada ei püüa garderoobi iga kuue kuu järel uuesti leiutada, vaid ehitab seda tasapisi edasi.
Kui aga rääkida lavale jõudnud kollektsioonist, siis see ise jäi kindlalt Almada senisele käekirjale truuks. Villast ja kašmiirist mantlid, skulpturaalsed jakid ja shearling-materjalid kohtusid voolava naha ning piimvalge siidšifooniga. Finaalis vilksatas isegi leopardimustrit – mõõdukas kõrvalepõige muidu vaoshoitud paletist. Kõike nähtut saatis Soome artisti Emmi Granlundi loodud helimaastik.
Vaata kollektsioon oma pilguga üle galeriist!
Tutvu Almada kollektsioonidega veebipoes almadalabel.com.
See ei tähenda, et siin napiks ambitsiooni või professionaalsust. Moodi võetakse tõsiselt, kuid selle ümber on vähem pinget. Puudub pidev vajadus tõestada, et kuulud sellesse maailma. Pigem kutsub kogu õhkkond vaatama, osalema, avastama ja uusi tutvusi looma.
Ka noortele disaineritele, moehuvilistele ja sisuloojatele mõjub linn ligipääsetavamalt. Mitmed etendused ja esitlused on avatud laiemale publikule ning alati ei ole vaja kutset, kõlavat ametinimetust või suurt jälgijaskonda, et kogeda moodi väljaspool ekraani. Nii avaneb võimalus näha, kuidas kollektsioon liikumises ellu ärkab, kuulda muusikat ning tajuda tervikut, mille disainer oma loomingu ümber loob.
Oma osa on ka asukohavalikul. Kopenhaageni moenädal ei piirdu esinduslike hoonete ja luksuslike ruumidega. Etendused leiavad aset galeriides, raamatukogudes, koolides, spordisaalides, sisehoovides ja avalikus linnaruumis. Taani disainerid oskavad linna endaga mängida: mõni argine paik võib mõneks tunniks muutuda moelavaks, kontserdipaigaks või installatsiooniks. Asukoht ei ole pelgalt taust, vaid sageli osa kollektsiooni loost.
Sama mitmekesine on siin nähtav mood. Kuigi brändid tegutsevad endiselt hooajalise moekalendri rütmis, ei ole olemas üht kindlat Kopenhaageni stiili. Käsitöö, tänavamood, romantika, kontseptuaalne disain, rätsepatöö ja taaskasutus mahuvad kõik samasse programmi. Ühisosa ei sünni niivõrd esteetikast kui vabadusest läheneda moele omal moel.
Selle kõrval on Kopenhaageni moenädal teinud vastutustundlikkusest ühe oma keskse põhimõtte. Programmis osalevatelt brändidelt oodatakse kindlate miinimumnõuete täitmist ning läbipaistvust materjalide, tootmise ja äripraktikate osas. See ei muuda ühtki brändi automaatselt jätkusuutlikuks, küll aga sunnib oma valikuid põhjendama ja nende eest vastutama.
Nii tekib tunne, et moebrändi loomine tähendab siin paratamatult mõtlemist kaugemale üksikust kollektsioonist. Oluline pole ainult see, milline rõivas välja näeb, vaid ka see, kuidas ja millest see valmistatakse, kuidas see inimesteni jõuab ning millise jälje jätab ettevõte tervikuna. Loomingulisust ei saa moetööstuse tegelikkusest päriselt lahutada.
View this post on Instagram
Ja siis on Kopenhaageni streetstyle. Väljaspool etendusi muutub mood eelkõige eneseväljenduse vormiks. Puudub üks kindel ettekujutus sellest, milline peaks olema „õige“ moenädala riietus. Mustrid põrkuvad, värvid võistlevad tähelepanu pärast ja aksessuaaridega ei olda kitsid. Heegeldatud kleidid, topid, kotid ja peakatted eksisteerivad kõrvuti vintage-leidude, liialdatud proportsioonide ja ootamatute kombinatsioonidega. Ka brändinimed ei näi olevat kõige tähtsamad. Käsitsi valmistatud aksessuaar, vintage-ese või mõni kummaline detail võib anda riietusele rohkem isikupära kui kergesti äratuntav luksustoode. Sageli mõjubki riietus seda paremini, mida vähem näib selle kandja muretsevat selle pärast, kas kõik ikka „sobib“.
Võib-olla see kõnetaski mind seekordse Copenhagen Fashion Weeki puhul enim: olla ümbritsetud inimestest, kes väljendavad end vabalt ega kahtle pidevalt oma valikute õigsuses. Keegi ei näi vabandavat selle pärast, et ta mõjub värvikalt, külluslikult, eksperimentaalselt või veidralt. Erinevusi ei vaadata siin viltu, vaid uudishimuga.
Ja võib-olla peitubki selles Kopenhaageni moenädala tegelik tugevus. See ei eelda, et kõik sobituksid ühte kindlasse ettekujutusse moemaailmast, vaid jätab ruumi erinevatele ideedele, identiteetidele ja osalemisviisidele. Tulemuseks on moenädal, mis mõjub inimlikumalt – ja tuletab meelde, et mood võib olla tõsiseltvõetav, muutumata kaugeks. Teadlik, kaotamata mängulisust, ning väljendusrikas, küsimata selleks kellegi luba.
