Soome moemärk Almada on olnud meil mõttes juba mõnda aega. Nüüd andis moemärgi esimene ülesastumine Copenhagen Fashion Weekil lõpuks piisavalt hea põhjuse see nimi ka Portaili lugejatele korralikult tuttavaks teha.

Alexa Dagmari ja Linda Juhola 2020. aastal loodud Almada alustas tegelikult kudumitest, kuid on viimastel aastatel kasvanud terviklikuks ready-to-wear-märgiks, mille keskmes on põhjamaisele garderoobile üsna omane mõte: vähem, aga paremini. Kašmiir, vill, nahk ja siid saavad siin rahuliku, täpse vormi ning eesmärk pole niivõrd hooajaline uudsus kui rõivad, mille juurde saab ikka ja jälle tagasi tulla.

Möödunud nädalal Kopenhaagenis toimunud CPHFW raames otsustas Almada tavapärase moenädala loogikaga veidi nihkesse minna. Selle asemel et nagu kõik teised näidata oma 2027. aasta kevadsuvist kollektsiooni, jõudis Charlottenborgi reljeefide taustal lavale hoopis tänavune sügis/talv kollektsioon – ning vaid mõni tund hiljem sai samu esemeid brändi uuenduskuuri läbinud veebipoest ka osta. Otsus minna „see now, buy now” teed sündis asutajate sõnul nende endi kunagisest frustratsioonist: rahvusvahelistel moenädalatel nähtud ihaldusväärset eset tuli traditsiooniliselt oodata veel pool aastat. Nii mõjus Almada samm keskenduda sellele, mida saab kanda juba praegu, igati loogiliselt. Ja ehk ütleb see päris palju ka brändi enda kohta: Almada ei püüa garderoobi iga kuue kuu järel uuesti leiutada, vaid ehitab seda tasapisi edasi.

Kui aga rääkida lavale jõudnud kollektsioonist, siis see ise jäi kindlalt Almada senisele käekirjale truuks. Villast ja kašmiirist mantlid, skulpturaalsed jakid ja shearling-materjalid kohtusid voolava naha ning piimvalge siidšifooniga. Finaalis vilksatas isegi leopardimustrit – mõõdukas kõrvalepõige muidu vaoshoitud paletist. Kõike nähtut saatis Soome artisti Emmi Granlundi loodud helimaastik.

Vaata kollektsioon oma pilguga üle galeriist!

Tutvu Almada kollektsioonidega veebipoes almadalabel.com.

Kodumaise disaini ja tippmoe austajatel on põhjust kalendrisse märkida 28.–30. oktoober: sügisene Tallinn Fashion Week toob kolme päeva jooksul publiku ette Eesti moe värskeimad suunad, tunnustatud loojad ja uued nimed. Nüüdsest on avalik ka moenädala programm.

„Eesti moe tugevus on selle omanäolisus – meil on väga erineva käekirjaga loojaid, kes ei püüa lihtsalt trende järgida, vaid kujundavad järjekindlalt omaenda visuaalset keelt. Sügisene Tallinn Fashion Week annab hea võimaluse näha, kuhu meie moekunst praegu liigub: laval kohtuvad värsked ideed, tugev autorikäekiri ja oskus luua rõivaid, millel on tähendus ka väljaspool üht hooaega,“ ütleb Tallinn Fashion Weeki peakorraldaja Anu Kikas. „Sama oluline on meie jaoks tuua disainerid ja publik päriselt kokku. Moeetendus ei ole ainult uue kollektsiooni esitlus, vaid hetk, kus looming saab konteksti, emotsiooni ja vahetu tagasiside. Just selline elav kontakt aitab Eesti moel kasvada ja jõuda uute inimesteni.“

Sügisese moenädala üheks keskseks sündmuseks on traditsiooniline Kuldnõela gala, kus antakse üle Eesti moedisaini ihaldatuimad auhinnad. Kuldnõelaga pärjatakse viimase viie aasta jooksul silma paistnud moelooja ning Hõbenõelaga tunnustatakse viimase aasta jooksul jõuliselt esile tõusnud disainerit. Kuldnõela on välja antud alates 1996. aastast ning sellest on kujunenud Eesti üks olulisemaid moeauhindu.

Tänavused Kuldnõela nominendid on Lilli Jahilo, Karl Korsar ja Maria Tammeorg.

Hõbenõelale on nomineeritud Britten Pärkson, Mari Lemet ja Sille Randviir.

Tallinn Fashion Weeki sügis 2026 programm:

Kolmapäev, 28. oktoober

19.00  Mairo Seire, Hannabel Kaal, Joanne-Heleene Sõrmus

20.30  Kaubamaja esitleb: Kuldnõel

Neljapäev, 29. oktoober

17.30  Skeleton by Auria Nurm, Kristina Oja, Althea

19.00  Sibille Maask, Iris Janvier

20.30  Siret Design, Kirill Safonov

Reede, 30. oktoober

17.30  Hertta, Peakera

19.00  Brand NO.8, Piret Kuresaar

20.30  Karl-Christoph Rebane

Uuri lisa tfw.ee.

Kopenhaageni moenädalas on midagi, mis mõjub kohe teistmoodi. Võib-olla on see rõõmus energia või lihtsalt tunne, et inimesed on päriselt õnnelikud, et nad siin on. Võrreldes nelja suure moelinna tavapärase õhustikuga tundub Kopenhaagen vähem hierarhiline ja staatusele keskendunud. Inimesed on vabamad, avatumad ning vestlused sünnivad kuidagi iseenesest.

See ei tähenda, et siin napiks ambitsiooni või professionaalsust. Moodi võetakse tõsiselt, kuid selle ümber on vähem pinget. Puudub pidev vajadus tõestada, et kuulud sellesse maailma. Pigem kutsub kogu õhkkond vaatama, osalema, avastama ja uusi tutvusi looma.

Ka noortele disaineritele, moehuvilistele ja sisuloojatele mõjub linn ligipääsetavamalt. Mitmed etendused ja esitlused on avatud laiemale publikule ning alati ei ole vaja kutset, kõlavat ametinimetust või suurt jälgijaskonda, et kogeda moodi väljaspool ekraani. Nii avaneb võimalus näha, kuidas kollektsioon liikumises ellu ärkab, kuulda muusikat ning tajuda tervikut, mille disainer oma loomingu ümber loob.

Oma osa on ka asukohavalikul. Kopenhaageni moenädal ei piirdu esinduslike hoonete ja luksuslike ruumidega. Etendused leiavad aset galeriides, raamatukogudes, koolides, spordisaalides, sisehoovides ja avalikus linnaruumis. Taani disainerid oskavad linna endaga mängida: mõni argine paik võib mõneks tunniks muutuda moelavaks, kontserdipaigaks või installatsiooniks. Asukoht ei ole pelgalt taust, vaid sageli osa kollektsiooni loost.

Sama mitmekesine on siin nähtav mood. Kuigi brändid tegutsevad endiselt hooajalise moekalendri rütmis, ei ole olemas üht kindlat Kopenhaageni stiili. Käsitöö, tänavamood, romantika, kontseptuaalne disain, rätsepatöö ja taaskasutus mahuvad kõik samasse programmi. Ühisosa ei sünni niivõrd esteetikast kui vabadusest läheneda moele omal moel.

Selle kõrval on Kopenhaageni moenädal teinud vastutustundlikkusest ühe oma keskse põhimõtte. Programmis osalevatelt brändidelt oodatakse kindlate miinimumnõuete täitmist ning läbipaistvust materjalide, tootmise ja äripraktikate osas. See ei muuda ühtki brändi automaatselt jätkusuutlikuks, küll aga sunnib oma valikuid põhjendama ja nende eest vastutama.

Nii tekib tunne, et moebrändi loomine tähendab siin paratamatult mõtlemist kaugemale üksikust kollektsioonist. Oluline pole ainult see, milline rõivas välja näeb, vaid ka see, kuidas ja millest see valmistatakse, kuidas see inimesteni jõuab ning millise jälje jätab ettevõte tervikuna. Loomingulisust ei saa moetööstuse tegelikkusest päriselt lahutada.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by HAY-HAY.CO (@hayhay.concept)

Ja siis on Kopenhaageni streetstyle. Väljaspool etendusi muutub mood eelkõige eneseväljenduse vormiks. Puudub üks kindel ettekujutus sellest, milline peaks olema „õige“ moenädala riietus. Mustrid põrkuvad, värvid võistlevad tähelepanu pärast ja aksessuaaridega ei olda kitsid. Heegeldatud kleidid, topid, kotid ja peakatted eksisteerivad kõrvuti vintage-leidude, liialdatud proportsioonide ja ootamatute kombinatsioonidega. Ka brändinimed ei näi olevat kõige tähtsamad. Käsitsi valmistatud aksessuaar, vintage-ese või mõni kummaline detail võib anda riietusele rohkem isikupära kui kergesti äratuntav luksustoode. Sageli mõjubki riietus seda paremini, mida vähem näib selle kandja muretsevat selle pärast, kas kõik ikka „sobib“.

Võib-olla see kõnetaski mind seekordse Copenhagen Fashion Weeki puhul enim: olla ümbritsetud inimestest, kes väljendavad end vabalt ega kahtle pidevalt oma valikute õigsuses. Keegi ei näi vabandavat selle pärast, et ta mõjub värvikalt, külluslikult, eksperimentaalselt või veidralt. Erinevusi ei vaadata siin viltu, vaid uudishimuga.

Ja võib-olla peitubki selles Kopenhaageni moenädala tegelik tugevus. See ei eelda, et kõik sobituksid ühte kindlasse ettekujutusse moemaailmast, vaid jätab ruumi erinevatele ideedele, identiteetidele ja osalemisviisidele. Tulemuseks on moenädal, mis mõjub inimlikumalt – ja tuletab meelde, et mood võib olla tõsiseltvõetav, muutumata kaugeks. Teadlik, kaotamata mängulisust, ning väljendusrikas, küsimata selleks kellegi luba.