Natuke rohkem kui nädal tagasi, Tallinn Fashion Weeki viimasel päeval oma kollektsiooniga „Trust no bitch” esinenud GITA näitas, et tema kaheaastane paus viimasest kollektsioonist õigustas ennast täiesti. Noor saarlanna on uut energiat täis ja kui sellel energial oleks värv, siis oleks see kindlasti mitmekesine oranž. Esimesed suuremad emotsioonid seljatanud, istus ta meiega korraks maha ja jagas oma mõtteid sellest, kuidas tema loomeprotsess käib ja mis teda inspireerib.

Kõigepealt, nagu pärast korralikku (loome)maratoni ikka küsitakse: mis tunne on?

Parajalt segane, emotsioonid käivad üles-alla. On tunne, nagu peaks veel midagi tegema, aga justkui kõik on ju tehtud. Kraadiklaas ootab juba palavikku ja keha ütleb, et võiks magada, aga mõistus ei lase. Veel ei saa päris täpselt aru, mis nädalavahetusel toimus, aga tagasiside on olnud nii-nii positiivne, et vaikselt hakkan seedima toimunut. Tänulik olen!  

Ma tean, et hindad jätkusuutlikku disaini. Kuidas sa neid põhimõtteid oma kollektsiooni luues järgid? 

Jätkusuutliku, eetilise, zero-waste jms põhimõttel 100% tegutseda on minu jaoks veel pea võimatu. Püüan teha parimad valikud. Minu eesmärk on kasutada võimalikult palju jääkmaterjale. Kasutan kunstkarusnaha ja karusnaha asemel rüiutehnikas mantleid – hetkel väga popiks saanud kunstkarusnahk on ka tegelikkuses väga kahjulik meie loodusele. Minu loomingu valmiskogused on küll väikesed, kuid ka selle juures püüan olla võimalikult ökonoomne. 

Mis on su lemmikmaterjalid, millega töötada?

Mulle sümpatiseerivad materjalid, mida tavapäraselt ehk rõivaesemetes ei kasutataks. Siinkohal pean jälle ära mainima rüiutehnika. Samuti muidu näiteks kardinakangasteks mõeldud tekstiilid on huvitavad, tihtipeale peegeldavad need valgust ja on tavakangast veidi raskemad. 

Lemmikvärvi ma äkki juba aiman, aga ütle ikka! 

Tegelikult on nii, et lemmikvärvi ei olegi! Igas värvis on oma võlu. Ja kuigi mu enda kapp sisaldab põhiliselt musta, siis seda valikut teha ei oskaks. 

Millest sinu praegune kollektsioon inspiratsiooni sai?

Kollektsiooni suureks inspiratsiooniks kujuneski oranž värv. See mitmetahuline toon on väga erineva tähendusega ja tekitab inimestes alati mingi reaktsiooni, olgu see siis halb või hea. Oranži värvi seostatakse näiteks sakraaltšakra ehk seksuaaltšakraga. Sakraaltšakra on individuaalse inimeksistentsi baas. Just sinna on talletatud sinu alateadlik iseloom ning blokeeringud. Tavaliselt on see üks väljakutsuvamaid tšakraid, olles seotud loovuse, seksuaalsuse, elujõu, emotsioonide, kirega elamise vastu ja enesetervendamise jõuga. Oranž värv liikluses on hoopis aga hoiatava märgiga. Kollektsiooni loomisel tekib tihtipeale erinevaid seoseid ja seda püüdsin ka peegeldada. Mulle meeldib peita rõivastasse mitmeid tähendusi ja igal detailil on oma lugu. See, kas vaataja ka seda läbi näeb, on igaühe enda teha. Näiteks kollektsiooni pealkiri „Trust no bitch” tuleneb Orange Is The New Black sarja peategelase tätoveeringust. Üsnagi otsekohene pealkiri võib jätta pealiskaudse mulje, kuid minu jaoks isiklikult on seal palju sügavam lugu. Minu eesmärk oli kollektsiooniga tekitada mõtteainet – usun, et sain sellega hakkama. 

Kas sa kasutad/kasutaksid oma kollektsioonis ka kunagi nahka? Kui jah, siis millist? Kui ei, siis miks mitte?

Olen taimparknahaga paar kotti loonud küll. Ütlen ausalt, et esialgu mind häiris naha kasutus päris tugevalt, ei saanud seda rullis olles isegi katsuda. Kuid pärast EKA-s läbitud nahaosakonnas õpetatavat ainet mõistsin, et nahaga töötades on tegijal loomalt tulnud materjali vastu nii suur austus, et naljalt sealt suvalist tükki ikkagi välja ei lõika. Iga loodud nahatoode peab leidma kasutuse ja seda pikaks-pikaks ajaks. Olen uurinud ka taimsete nahkade kohta, kuid ei ole seni leidnud teatud omadustega toodet, mida saaks taimparknahaga asendada. Kõik loomadega seotud teema on väga kahe otsaga asi, ma ei tahaks omale veel mingit silti külge panna, küll aga võin öelda, et kunstkarusnahka minu loomingus ei leia, selleks olen iseenda jaoks avastanud samade ja isegi paremate omadustega tehnika ja usun, et kunstkarusnahk mõne jope krae ääres või kasukana ei oma disaini poolest õigustust. 

Eeskujud? 

Eeskujuks on inspireerivad inimesed minu ümber. Mulle meeldib paraja koguse ajast üksi olla, aga mõnusad hetked sõprade, tiimi või uute inimestega on just see, mille käigus kogun kõige rohkem inspiratsiooni. Kollektsiooni valmimise jooksul on nii minu kui ka mu sõprade elu üks paras hullumaja olnud. Seepärast tunnen, et iga komplekti juures on killuke valu, rõõmu ja kogemusi. 

Millal ja kus me sinust järgmisena kuuleme?

Tahaks öelda, et kohtume Londoni, Pariisi või Milano fashion week’il, aga mõni unistus võtab vast veidi kauem aega. 

GITA loominguga saad tutvuda Facebooki-lehel facebook.com/siimpoeggita.

Juba neljandat korda kutsub Jazzkaar koostöös UNESCO muusikalinn Tallinnaga lapsi ja peresid Tallinna laste jazzifestivalile Kräsh, mis toimub juba 31. mail ja tänavu esimest korda PROTO avastustehases. Päeva mahuvad kontserdid, loovad töötoad, kohtumised muusikutega ja avastamisrõõm neile, kelle jaoks muusika on alles põnev heli, ning neile, kes juba vaikselt oma esimesi lugusid kirjutavad.

Üks Kräshi külalistest on An-Marlen, kes kohtub festivalil noorte muusikahuviliste ja alustavate muusikutega, et jagada oma teekonda muusikani ning vastata nende küsimustele. Sündmuse eel avanes Portailil erakordne võimalus temaga juttu teha nii lapsepõlve esimestest muusikaelamustest, emakeeles loomise julgusest kui ka sellest, miks ei pea esimesed katsetused kohe laulude moodi olema.

An-Marlen, kui mõtled enda lapsepõlvele, siis milline oli see esimene muusikaline elamus, mis jäi kuidagi eriti selgelt meelde?

Vanemad viisid mind väiksena päris palju erinevaid etendusi vaatama ja kontserte kuulama ja võiksin erilisi mälestusi neist nimetada mitmeid. Kuulasin tollel ajal palju Eesti muusikat ja armastasin väga teatrimaailma. Kõige erilisema ma tooksin aga välja ajast, kui sain vanemana oma lemmikartiste välismaale kuulama minna. Teismeeast lemmikuks saanud Jorja Smithi nägin päris mitu korda, aga kõige eredamalt on meeles Londoni O2 live, mille piletid sain sünnipäevaks. Teda kuulates sain aru, kui väga ma armastan muusikat ja seda tunnet, kui saan ära tunda end kellegi teise loomingus. Kontserdil seda kõike kogeda on kuidagi eriti eriline.

Kas sul oli lapsena või teismelisena mõni artist, laul, plaat või kontsert, mis pani sind esimest korda tundma, et muusika võib olla ka sinu tee?

See oli kindlasti Inese “15 magamata ööd”. Kuulasin üldse väiksena palju CD-plaate. Sellel oli mingi oma võlu. Kuulasin palju ka Maarja-Liis Ilusa ja Liisi Koiksoni plaate. Mäletan, kuidas oma toas kõva häälega kaasa laulsin.

Popmuusikat nähakse sageli väga särava ja valmis vormina, aga selle taga on palju otsimist, katsetamist ja vahel ka ebakindlust. Mida oleksid tahtnud kuulda hetkel, kui ise alles alustasid?

Ma ütleks, et mul on olnud võrdlemisi pikk teekond leidmaks ennast artistina. Oma teed alustasin tehes ingliskeelset muusikat ja eesti keeles loomiseks pidin ma pikalt julgust koguma ja hoogu võtma. Täna ei kujutaks ma ennast teistmoodi ettegi. Armastan luua emakeeles muusikat ja tuua uut kõla meie maastikule. Naljakal kombel võiksin öelda, et ebakindlust tunnen ma pigem praegu rohkem, kui seda võib-olla algusaastatel. Mäletan, et uskusin enda muusikasse südamest ja teadsin, et see leiab oma kuulajad. Täna on mu jaoks saanud oluliseks areneda ja kasvada oma muusikas ja see tekitab omamoodi ebakindlust. Nooremana olin võib-olla hulljulgem ja teekonna alguses sain oma ebaõnnestumisi peita. Nüüd pean ikka ja jälle endale meelde tuletama, et loome sündis alati selle nautimisest ja kõike elus ei tasu liiga tõsiselt võtta. Usun, et oluline on nii ennast kui ka teisi uskuma panna, et unistama peab suurelt ja peame alati uskuma sellesse, mida teeme ja armastame.

Kui sa saaksid anda ühe nõuande nooremale An-Marlenile, kes alles avastab oma häält, kirjutamist ja lavalist kohalolu, siis mis see oleks?

Ma sooviks, et pisike An-Marlen naudiks kõiki neid samme, katsumusi, otsimist ja õnnestumisi. Vahel tunnen, et tehes on siht ainult järgmiste asjade suunas ja jääb märkamata, kuidas väiksed ja suured soovid täituvad.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by An-Marlen (@an.marlen)

Sind tunnustati Eesti Muusikaauhindadel aasta naisartistina. Kuidas sa ise seda teekonda tajud – kas see tundub pigem suure hüppena, järjepideva töö loomuliku jätkuna või millegi kolmandana?

See on minu jaoks tohutult suur tunnustus ja kuigi mul on seljataga väga pikk tee, tundub see mulle pigem ikka väga suure hüppena. Olles pisikesest saadik käinud Muusikaauhindu vaatamas, tundub see kõik väga sürreaalne. Ma ei osanud seda tõesti isegi ette kujutada, vaid pigem lihtsalt tegin alati seda, mida armastasin ja see on toonud mu siia. Ei ole midagi ilusamat, kui olla tunnustatud oma loome eest.

Millal tekkis sul tunne, et artistiks olemine ei tähenda ainult laulmist või lugude kirjutamist, vaid ka tervikliku maailma loomist – koos heli, visuaalide, lavaoleku ja stiiliga? Kui teadlikult sa mõtled oma artistimaailma visuaalsele poolele?

Ma arvan, et see on artistiks olemise juures üks kõige olulisemaid asju. See on käinud minu muusikaga käsikäes algusest peale. Minu jaoks on see justkui võimalus minu kuulajal olla osa minu pisikesest mullist, mida saan kildude haaval jagada ja see on selle kõige suurem võlu.

Portaili lugejat huvitab ka moe ja muusika kokkupuutepunkt. Kui teadlikult sa mõtled lavale või avalikkuse ette minnes riietusest kui osast oma artistikeelest?

Mul on nii hea meel, et nad puutuvad või isegi käivad käsikäes. Ma ei arva, et see on ainult osa artistiks olemisest, vaid meist kõigist. Mood annab mulle palju suurema võime ennast väljendada ja inimestega jagada. Ilma üheta ei oleks minu jaoks teist.

Kas sul on enne lavale minekut mõni kindel rituaal, harjumus või mõte, mis aitab end õigesse seisundisse viia?

Lavad on kogu aeg erinevad ja igaüks on omamoodi ja mulle meeldib selles kohaneda. Mul on küll üks lemmikpõhjus, miks ma armastan esinemist. Minu lemmikhetk on see kontserdil, kui publik on lõpuks täielikult sinuga. See on iga kord erinev, võtab erinevalt kaua aega, vahel on terve publik juba esimesest loost sinuga kaasas, vahel läheb selleks aega terve live. Aga see on alati üks kindel moment, mis paneb mind niivõrd eriliselt tundma. Saan tänu oma muusikale inimestega üheks.

Mis annab sulle kõige rohkem energiat pärast intensiivset perioodi – vaikus, sõbrad, loodus, mõni täiesti muusikaväline tegevus?

Pere ja sõbrad, ideaalis Hiiumaal suvekodus.

Milline on sinu ideaalne vaba päev, kui kalendris ei ole proovi, esinemist ega stuudiot?

Kui mul on võimalus Hiiumaal olla, siis ideaalsemat kirjeldust sellele ei olekski. Olgu seal kas soe või külm, kas ma kütan ahju ja joon teed või päevitan ja käin rannas, kõik sealne on idüll. Aga kui see vaba päev peaks juhtuma Tallinnas, siis ma käiksin kindlasti trennis, sööksin head toitu ja mängiksin sõpradega lauamänge.

Kräshi kontekstis on oluline julgustada lapsi ja noori mitte ainult kuulama, vaid ka ise proovima. Mida soovitaksid noorele inimesele, kes tahab muusikat teha, aga ei tea veel, kust alustada või ei julge oma esimesi katsetusi teistele näidata?

Mind julgustasid ja inspireerisid muusikat tegema minu lemmikartistid ja sõbrad, kes armastasid muusikat ja loomist sama palju kui mina. Väga palju kirjutasin ka üksi muusikat. Esimesed 100 ei olnud veel laulu moodigi, aga need innustasid mind alati uusi kirjutama ja muusikat kuulama, millest inspiratsiooni saada ja sõpradega jagada.

An-Marleniga saavad noored muusikahuvilised kohtuda ja vestelda juba 31. mail Tallinna laste jazzifestivalil Kräsh, mis toimub tänavu PROTO avastustehases Noblessneris. Jazzkaare ja UNESCO muusikalinn Tallinna koostöös sündinud festival ühendab kontserdid, töötoad, kohtumised muusikutega ja PROTO põnevad eksponaadid. Esinevad Curly Strings koos Mudilaskoor Ellerheinaga, Valter Soosalu koos Kadri Voorandiga ning noortekollektiivid. Kogu programmi kohta saab lugeda Kräshi kodulehel.

Novembri keskel avas Kaubamajas uksed kauaoodatud kohvik Hooaeg, mille vedamise on enda kanda võtnud – pärast 7-aastast pausi kohvikuärist – Anni Arro. “Olen kohviku avamist väga oodanud, kuna lõpuks ometi on Tallinna kesklinnas üks tore kohtumispaik, kus ka ise meeleldi käin. Kaubamaja on täpselt see üks ja ainus õige koht elu tuiksoonel,” sõnas Anni toona. Portail uuris, kuidas läheb Annil ja tema kohvikul täna.

Anni, täpselt kuu aega avatud Hooaega on selja taga – milline hetk või tagasiside on Sind selle aja jooksul kõige rohkem üllatanud või rõõmustanud?

Mind on kõige rohkem üllatanud see, kui palju võib ühte päeva korraga mahtuda – nii probleeme kui rõõme. Õnneks on kiidusõnu olnud märksa rohkem kui virisemist. Meie juurde satub nii palju toredaid inimesi ja olen oma klientuuri eest südamest tänulik.

Eriti eredalt on meelde jäänud ühe meesterahva kommentaar: „See uus Anni kohvik on viimase aja parim asi, mis Eesti Vabariigis juhtunud on!“ See teeb tõesti meele heaks, sest ma teen kohvikut selleks, et pakkuda inimestele rõõmu ja head tunnet.

Kui midagi peakski meie kohvikus kellelegi meele mõrudaks tegema, siis kindlasti ei ole see tahtlik. Me alles õpime ja harjutame iga päev ning anname endast parima, et teha asju nii hästi, kui oskame ja õigeks peame. Seega palume ka veidi andestust alguse väikeste apsakate eest.

Kõik road on loodud Sinu signatuurretseptide põhjal. Milline roog menüüst on kõige rohkem “Anni Arro nägu” – ja miks just see?

Nii-öelda vanast ajast jätsin menüüsse küpsetatud kitsejuustusalati. Selles on palju maitseid, mis on väga minulikud – peet, grillitud paprikad, läätsed, hummus, kitsejuust… Selline mõnus magusa ja hapu mäng.

Kui peaksid Hooaja kirjeldama kolme sõnaga, mis ei ole seotud toidu ega joogiga, siis millised need oleksid?

Helge, rõõmus ja soe.

Oled öelnud, et e-poodide ajastul on poes käimine omaette sündmus. Kuidas üks kohvik saab seda sündmuslikkust Sinu meelest võimendada?

Hea toit kosutab hinge ja teeb meele heaks. Šoppamine on minu meelest päris väsitav töö, mistõttu olen Kaubamaja pikaajalise kliendina ammu tundnud puudust kohast, kus saaks vahepeal jalga puhata, midagi mõnusat süüa, aknast välja vaadata ja rahulikult kohvi juua. Nüüd on see väike „oaas“ lõpuks olemas.

Ja lõpetuseks. Millise koogi, söögi või joogiga peaks sinu arvates tähistama üht eriti head Kaubamaja ostu?

No klaasike šampanjat ei tee kunagi kunagi halba! Ja kindlasti ka killuke meie Mari tehtud imelist kooki. Minu lemmik on tema Napoleoni kook… või siis granadilli-vaarika makroonikook.

 

View this post on Instagram

 

A post shared by Kaubamaja (@kaubamaja)

Anni Arro kohvik Hooaeg ootab külalisi Tallinna Kaubamaja Naistemaailmas E-L kell 10-20 ja P 10-18.