Foto: Virge Viertek
Liisi, räägi, kuidas jõudis sinu ellu muusika?
Minu isa oli muusik ja tal oli kodus eraldi muusikainstrumentide tuba. Ta mängis kitarri, salvestas muusikat ja laulis nii kodus kui ka üritustel. Käisin temaga suviti esinemistel kaasas ja sealt jäi minusse ilmselt see „esimesena tantsuplatsile ja viimasena minema” fanatism ka sisse. Tantsisin juba viieselt oma haruldase satsilise peokleidi kuumaks, näo punaseks, juuksed täiesti sassi ja valged lipsuga kõpskingad jalast… Samasugune tantsuplatsi-Ronja olen tänagi. Kusjuures, olin ammu otsinud enda seest seda mälestust, mis seostub tundega, kui sa oled nii õnnelik, et samal ajal hakkab kurb, et see õnnehetk kohe läbi saab. Just seda tunnengi nüüd tagasi mõeldes iga kord ennastunustavalt isa muusika järgi tantsides. Olen nii õnnelik, et mu vanemad andsid mulle muusika ja vabaduse selles hullata.
Kuidas üleüldse seostuvad sinu jaoks muusika ja mood?
Muusikas ja selle järgi tantsides olen kõige paremas mõttes mõnusalt üksi, voolates heliga kaasa ja õppides oma keha tundma. Ükski muu mõte ei mahu sinna mulli. Kuna ennast vabalt tundes saab kõige paremini end väljendada, siis minu jaoks on näiteks iseloomuga ja endale truuks jäävad artistid, keda kuulan ja hindan, just seetõttu huvitavad ka oma riietuse ja välimuse poolest. See on loogiline ja käib käsikäes, et eneseväljendus ja stiil realiseeruvad nii loomingus kui ka kehakatetes. Me kõik kanaldame oma olemust nii kõnes, kirjas, loomingus, värvides kui ka riietes. Seega on mood ja muusika justkui üks elu loominguline ja mänguline osa. Vajalik ja inspireeriv.
Mis on sinu stiili alustalad?
Mugavus, mingi juures olev kiiks, sest enamasti hakkavad silma ja südamesse nii pisikesed kui ka sädelevad ekstravagantsed detailid, seksikad sügavad toonid ja tekstuurid. Armastan kõike, millel oma lugu rääkida – kas siis taaskasutusriideid, perekonnas edasi antud, hoolega ja jätkusuutlikult valmistatud uusi esemeid. Rändangi seega ringi kaltsukates ja uusi tooteid ostes lähtun materjalist ja parim, kui on selgelt ja läbipaistvalt teada, millest, kus ja kelle poolt toode valmistatud on. See annab minu jaoks esemele kohe suurema väärtuse ja tähenduse. See on ka põhjus, miks Ivo Nikkolo on kvaliteetne – hindan, et riided disainitakse ja valmistatakse siinsamas Eestis. Pidevalt imetlen (teiste jalas ja fotodel) ägedaid kontskingi, aga mugavuse aspektist paterdan ise üldjuhul lõpuks ikka plätude ja tossudega või paljajalu ringi. Muide, üks mu lemmikasi on scruncy, mille ema mulle väiksena ise õmbles. Täna on lemmikuks sametist versioon.
Mida sa kunagi selga ei paneks?
Karusnahka. Loomad ei ole meist mingilgi moel vähem tähtsad elusolendid, et neid peaks üldse kuidagigi inimese omakasuks ja ego tõstmiseks kasutama, veel vähem neile liiga tegema ja neid ükskõikselt tapma. Eriti, kui meil täna on tehnoloogiaid ja võimalusi sõbralikult toodetud kraami süüa, tarbida ja kanda.
Milline outfit paneb sind end peol plaate mängides hästi tundma?
Selline, mis lisaks biidile veel särtsu juurde annab. Kas siis hetke tundele vastav soul’ine ja erinevaid kehaosasid paljastav kleit, Studio 54 vihjega pükskostüüm, või muul juhul räpine lebopusa ja T-särk, teksad ja palju kulda-karda lohakalt kulisemas. Viisakamatel üritustel on lemmikuks rahulik ja mõnusalt lai viigipüks, mida puldi taga rütmis sahistada, ja sellele särtsuks ülevalpool litter ja narmas, mida loole kaasa lennutada. Ivo Nikkolo kollektsioonis hakkasid mulle ka kohe mõnusad laiad püksid ja narmastega särgid silma – nii funky’d.
Kelle moealane arvamus või stiilinõu sulle loevad – milliseid moelehekülgi või väljaandeid, blogijaid jälgid?
Inspiratsiooni saamine ja šniti võtmine on persoonipõhine. Viimasel ajal on selleks stiilietaloniks näitleja Nathalie Kelly (@natkelley), kelle olemusse ja väärtustesse (mida ta vähemalt Instagramis väljendab) olen armunud ja pea kõik tema look’id on sellised, et tahaks kohe endale ka selga toppida. Online’is „jälitan” ka Fankadeliku naisi – nende filter on erutav ja inspireeriv ning olen nende Instagrami-kontodest suhteliselt sõltuvuses. Ema ja vanaisa on ka mulle selles mõttes eeskujuks – nende garderoobist leian viimasel ajal igal aastal midagi uut. Viimati vanaisa tuusa teksatagi ja ema helesinise läikiva hommikumantli, mida jakina kannan, kuigi ema ja vanaema naerva „Palun ei!” saatel.
Kirjelda natuke ka oma igapäevaelu.
Päeval toimetan kohalike artistide PR-manager’ina, kirjutan muusikarubriiki ajakirjas Edasi.org ning õhtuti-öösiti jooksen ringi ja tantsitan inimesi. See tähendab, et vabakutselisena on hästi palju enda järgi sätitud aega ja ühtlasi vastutust seda praktiliselt sisustada. Otsin iga päev endale justkui väljakutset, et oleks millegi kallal plaani pidada. Praegu mõlgub meeles küsimus, kuidas just artiste ja eluliselt olulisi teemasid siduda, nii fännitoodete eetilisemalt ja keskkonnasäästlikumalt tootmiseks kui ka näiteks kontserte ja üritusi plastkõrrevabaks muutes.
Mis annab sulle elus tasakaalu?
Jagame elukaaslasega kogu aasta vältel nädalat Tallinna korteri ja suvila vahel. Muusikas elamisele ja asjaajamisele tasakaaluks saabuvad niimoodi vaikus, männilõhn ja aed, kuhu mis iganes või mitte midagi seljas kohvi jooma astuda. Sinna juurde hästi palju nalja ja snäkke, raamatuid ja reise.
Millega seostub sinu jaoks Ivo Nikkolo bränd?
Tundub praegu paljude eelnevate mõtete koondamisena. Mugav, ent šikk stiil, millega end mitmekülgselt väljendada – nii kodus aeglaselt kohvi juues, töökohtumisele jalutades, DJ puldis end terviklikult tundes kui ka väga viisakaks esinduslikuks ürituseks. Riiete materjalid on mõnusad, mugavad ja lõiked parajalt lihtsad, ent mingi vinge särtsuga, mis mulle väga istub. Selline kvaliteetne ja stiilipuhas mängulisus.
Viis hetke, ilma milleta tasakaalus päeva ette ei kujuta?
Kohv, jalutuskäik värskes õhus, lugemine-kirjutamine, mõtete vahetus, mu töö = muusika = armastus.
Vestlesime Siimuga sellest, millised materjalid ja tootmisviisid kujundavad homset disaini, kuidas sünnib päriselt konkurentsivõimeline materjaliinnovatsioon ning mis peab muutuma, et tänased eksperimendid jõuaksid homme meie kodudesse, hoonetesse ja igapäevaellu.
Millisel hetkel said aru, et seened ja mütseel ei ole sinu jaoks enam lihtsalt põnev eksperiment, vaid midagi, millele tahad päriselt oma töö ja ettevõtte üles ehitada?
See arusaam tekkis tegelikult alles siis, kui olime Myceeni juba asutanud ja töö täie hooga käis. Ma ei saa öelda, et oleks olnud üks konkreetne hetk, mil otsustasin, et nüüd on nii. Pigem on see olnud orgaaniline kasv selles suunas. Materjali enda potentsiaal andis pidevalt hoogu juurde.
Seenematerjal kõlab endiselt paljude jaoks pisut futuristlikult või isegi veidralt. Mis on kõige suurem eelarvamus, millega Myceen kokku puutub, ja millal muutub „huvitav alternatiivmaterjal“ sinu jaoks päriselt konkurentsivõimeliseks materjaliks?
Minu jaoks on see muutus juba toimunud. Laiema üldsuseni jõuab see teadmine siis, kui suudame materjali toota samas suurusjärgus nagu tavapäraseid materjale. Praegu otsustab turg suuresti selle järgi, mida kasutada, arvestades eelkõige hinda ja omadusi. Kui suudame näidata, et võistleme selles raamistikus, on meie materjalidel eelis, sest tootmine ei sõltu energiamahukatest protsessidest ega esmase tooraine kasutamisest.
Myceen alustas valgustite ja sisustustoodetega, nüüd liigute järjest enam ehitusmaterjalide, sealhulgas isolatsiooni suunas. Kui suur hüpe on liikuda Eesti tootedisaini auhinnaga BRUNO pärjatud tootest materjalini, mida võiks ühel päeval kasutada tuhandetes hoonetes?
Sisustustooted on olnud väga hea vahend uudse materjali tutvustamiseks. Oleme tõestanud, et neid on võimalik toota ka piiratud tingimustes – seda kinnitavad arvukad projektid üle maailma, kodudest baaride ja kontoriteni.
Ehitusmaterjalidega siseneme aga täiesti uude maailma. See eeldab suurt tootmisvõimekust ning seda, et materjalid vastaksid eri turgude nõuetele, mis on kujunenud aastakümneid kasutusel olnud materjalide põhjal. Sellisesse turuloogikasse sissesulandumine võib tunduda keeruline, kuid näen, et isegi oma konservatiivsuse poolest tuntud ehitussektoris on tulemas suured muutused, arvestades seda, kui palju innovatsiooni selle ümber praegu toimub.
Kestlikkusest on saanud disainimaailmas peaaegu kohustuslik sõna. Kuidas eristada sinu meelest tegelikku muutust rohelisest retoorikast ja kas see võiks sinu arvates olla midagi, millega Eesti disain maailmas edu saavutab?
Üleminekuperioodidel võib tunduda, et millestki räägitakse ebavajalikult palju ning tekkida võib isegi väsimus või vastuseis. Tegelik muutus on toimunud siis, kui me ei pea enam kestlikkust müügiargumendina kasutama, vaid saame aru, et see ongi kõige eelduseks, mida teeme.
Üksikute väikeste näidetega ei saavuta aga suuremat edu, mis maailmas silma paistaks. Selleks on vaja riigipoolset toetavat tööstuspoliitikat, sest ainult projektipõhisest rahastusest ei piisa. Hea näide on Itaalia, kus pärast Teist maailmasõda loodi tööstuse moderniseerimiseks väiketootjatele soodsad tingimused maksusoodustuste ja muude toetavate meetmete näol. Selle tulemusel tekkisid tööstuspiirkonnad ja tootmisvõrgustikud, mis omakorda lõid tingimused kohalikele disaineritele. Sõjajärgsed Itaalia disainerid olid kahtlemata geniaalsed, kuid ilma kohaliku tööstuse võimekuseta poleks nad ilmselt saavutanud sellist rahvusvahelist mainet. Ainult heast disainerist ei piisa, vaja on ka tööstust, mis võimaldab tal end täielikult väljendada.
Ilma kogu ettekannet ette ära rääkimata, mis on see üks mõte, mille tahad Disainiöö konverentsi publikule kaasa anda?
See vestlus avabki tegelikult natuke teemat, mida oma ettekandes käsitlen. Tahan rääkida sellest, miks uued lahendused, mis justkui lahendavad tänaseid probleeme, ei jõua kasutusse üleöö.
Milline täna kasutusel olev materjal või tootmisviis võib meile kümne aasta pärast tunduda täiesti vananenud ja keskkonnavaenulik?
Üks teema, millest teadlikkus loodetavasti kasvab, on materjalide mõju tervisele. Tänapäeval väga tavalised materjalid nagu lamineeritud mööbliplaadid, vineer ja isegi liimpuit, sisaldavad liime, sideaineid ja muud ehituskeemiat, mis võib mõjutada inimeste tervist. See on nähtamatu probleem, mida on teaduslikult uuritud, kuid millele pole seni piisavalt tähelepanu pööratud.
Loodan näha ka seda, et praegu veel eksperimentaalsed materjalid on leidnud endale sobiva rakenduse. Ja kui ebamõistlikult toodetud materjalid pole selleks ajaks kasutusest kadunud, siis vähemalt on neid arendatud märksa mõistlikumateks ja keskkonda vähem kurnavateks lahendusteks.
28. septembrist 4. oktoobrini toimub ajaloolises Põhjala tehases juba 21. korda Baltimaade suurim disainifestival Disainiöö. Nädala jooksul leiab aset üle saja eriilmelise disainisündmuse, mis toovad kokku mõjukad disainivaldkonna tegijad Eestist ja välisriikidest. Tutvu programmiga disainioo.ee.
Kopenhaageni moenädalal, mis tänavastiili mõttes rabab pigem värvide, mustrite ja leidlike kihtidega, paistis seekord silma üllatavalt palju monokroomseid komplekte. Seda ka moemärgi Almada moeetenduse eel, kus kaamera ette jäid mustvalged kooslused, mille tugevus peitus eelkõige proportsioonides ja materjalides.
Näiteks võib pikkade varrukatega valge T-särgi panna kokku musta satiinse seeliku ja sametiste kingadega. Mustad bermuudapüksid saavad hoopis teise ilme valgete kontsakingade kõrval, valge teksapüks toimib alusena romantilisemale volangseelikule ning kraeta must nahktagi muudab pika valge seeliku parajalt rangeks. Ka sall, pitsiline kiht või narmastega vöö võib kõige lihtsama mustvalge komplekti tasakaalu meeldivalt paigast nihutada.
Ja praegu on nende kombinatsioonide kandmiseks ehk aasta parim hetk. Veel ei pea end mantlitesse pakkima, kuid suvine „üks kleit ja valmis” loogika on juba pisut liiga optimistlik. Pealegi, mustvalge garderoob lubab suure tõenäosusega kasutada seda, mis kapis juba olemas on.
Galeriist leiad 15 mustvalget näidet Kopenhaagenist, mis tuletavadki meelde, et uue hooaja algus ei pea tingimata tähendama uusi riideid. Vahel piisab sellest, kui vanad tuttavad veidi teistmoodi kokku panna!
