Kunagi ammu asus Trollideriik seitsme maa ja mere taga. Kunagi ammu lausus rahvas, et rääkimine on hõbe ja vaikimine kuld. Kunagi ammu oligi ammu – vanad teadmised ja ütlemised tuleb praeguses hetkes ümber hinnata.

Kombinatsioon tulihingelisusest ja mõningasest kirjutamisoskusest viis mind aastaid tagasi selleni, et hakkasin avalikult oma mõtteid ilmutama. Aegade jooksul olen saanud reaktsiooniks nii kiitust kui laitust, nii sõbralikke seljalepatsutusi kui ka oksereaktsiooni tekitavaid muttatampimisi. 

Muinasjuttudest tuttavad pahandusekeerutajate hordid ei peida end enam raamatukaante vahel, vaid on materialiseerunud meie argipäevas. Nende eesmärgiks on külvata hirmu ja tirida kõrge lennuga maailmaparandusideed lehkavasse mudamülkasse, et need seal rapsiksid kui määrdunud sulgedega merelinnud. See muda on vastikult kleepuv ja tiivalööke pärssiv. Vaid vähesed (mina nende hulka ei kuulu) suudavad kergusega kannatada luust ja lihast kollide või digitrollide rünnakuid.

Miks kolavad need kollid siis meie seas endiselt ringi? Aga seepärast, et laseme sel sündida, pole taibanud neid suure kisaga ära ajada. Teeme häält vaid viimases hädas, kuss olemine on meil veres. Ütleb ju vanasõnagi, et rääkimine on hõbe ja vaikimine kuld. Usume ehk endiselt sõnamaagiasse, usume, et olulistest asjadest rääkimine võib meid nendest sootuks ilma jätta. Kas see strateegia meid ka praegusel ajal aitab? Vist mitte?

Mis sünnib vaikusest? Sünnivad diktaatorid, sünnivad sõjad, rõhumine ja vägivald. Kui valjult kõlab vaid trollide hääl, jäädakse paratamatult uskuma, et see, mida nad karjuvad, mida nad on programmeeritud kisama, ongi enamuse arvamus. Nii võib jääda mulje nagu ei sobiks keskmisele eestimaalasele see, et Anna ja Liina saaksid omavahel abielluda. Võib jääda mulje, nagu ei hooliks me kliimasoojenemisest või vanurite koroonasurmadest. Võib jääda mulje, et Ukraina sõjapõgenikud pole Eestisse oodatud, et Kalamaja või Karlova hipster ei armasta Eestimaad või midagi muud totrat.

See mulje saab jääda vaid siis kui sina, heade mõtete ja soovidega inimene, ei tee oma suud lahti kodus, tööl ja puhkehetkel, ei too oma keha meeleavaldusele või trüki oma seisukohti (neid faktidel põhinevaid) sotsmeediasse, et need lükkaksid seal ümber Kremli-meelsete jutupunkte, sõja- või koroonaeitajate valeinfot, töösturite mesijuttu jmt. Kus viga näed laita, sinna peab minema aitama (kehtiv vanasõna, jippii!), eriti infosõja tingimustes. Kui tasakaalukate suu jääb lukku, siis oleme varsti kaugel vabalt mõtlevate, ütlevate ja elavate inimeste ühiskonnast. Vaikimise ja ükskõiksuse väetisel kasvab rumalus ja sirguvad tillukesed diktaatorid, kes polegi varsti enam nii väikesed. 

Kõrge empaatialävega inimestel võib trollidest mõnikord isegi kahju hakata. Kummalisel kombel on üks esimesi tõdesid, mille üks vaba ja salliva ühiskonna eest võitleja peab endale selgeks tegema, see, et sallimatus sallimatute aktsioonide vastu on ok. See pole minu tarkus, vaid härra Karl Popperi sõnastatud paradoks, mis peaks silme ette kerkima iga kord kui tekib mõte säästa vastulöögist neid, kes vainavad.

Selja taha jääval aastal ilmus Portailis hulganisti nii silmi kui meeli paitavaid lugusid, millest nii mõnedki said suurema tähelepanu osaliseks kui teised. Nagu traditsiooniks on saanud, võtame tänagi aasta kokku ja anname meie 2024. aasta enim loetud artiklitele veel ühe virtuaalse aplausi.

Oleme seda isegi mõned korrad valju häälega välja öelnud ja meie tänavused enimloetud artiklid kinnitavad seda veelgi. Portail ei ole enam pelgalt moeportaal, vaid elustiiliväljaanne, kus lisaks sellele, mis parasjagu toimub Eesti disainimaastikul, maailma moelavadel, ilumaailma telgitagustes, aga ka kohalike – ja ehk ka mitte nii kohalike – andekate inimeste elus, on üha rohkem põimitud ka paras annus elustiiliteemasid, alates reisimisest, toidust kuni kultuuri ja aktuaalsete arvustusteni välja.

Nii olemegi saanud vastata küsimustele “Kust saab Tallinna parimat brunch’i?” ja “Mis toimub Iittalaga?” – just need kaks artiklit troonisid tänavust populaarsemate lugude esiviisikut. Moeteemadest rõõmustas meie lugejaid enim uudis, et kodumaine disainerrõivaste laenutusplatvorm Rentalier lansseeris teenuse, mis pakub võimalust oma rõivaid Rentalieri platvormil välja laenutada – kestlikumad moevalikud ja lisatulu teenimise võimalus ühes. Iluteemadest pakkusime aga enim inspiratsiooni loos “15 soengut algavaks pidude hooajaks”.

Novembris Portaili peatoimetaja Aljona Eesmaa sulest ilmunud avameelne “See ei ole küll tavapärane Portaili teema, aga…” tõestas aga, et ka sellised teemad puudutavad paljusid ning loodetavasti aitab Aljona kogetud õppetund tulevikus vältida mõnda samavõrd tõsist olukorda.

Aitäh teile veelkord, head lugejad – lugemast, jagamast, hoolimast – ning järgmiste lugudeni aastal 2025!

Pean seekordset sissekannet alustama vabandusega kõigi lugejate ees, kes on möödunud nädalal Portaili külastanud — ja siin on valitsenud vaikus. Ma näen, et teid oli palju, ning olen igaühe eest teist jätkuvalt äärmiselt tänulik.  

Põhjus, miks Portailis aeg nädalaks seisma jäi, peitus minu haigestumises. Täpsemalt, minu tervise ootamatus halvenemises. Olin köhinud juba nädalaid, kuid jätkasin igapäevaseid töid ja toimetusi, sest enesetunne tundus ju üldiselt hea. Tulemus? 10. novembri õhtupoolikul, peale paaritunnilist sisemist monoloogi stiilis “Ah, mis nüüd mina…”, kutsusin esimest korda elus endale kiirabi. Mul tõusis palavik ja hingamine muutus ohtlikult raskeks. Erakorralise meditsiini osakonnas leiti minu kehast nii COVID, bakteriaalne infektsioon kui ka kopsupõletik. Järgnes nädal (!) intensiivset ravi Lääne-Tallinna Keskhaiglas ja sellele rahulikus tempos taastumine kodus.  

Miks asi nii kaugele läks? Ausalt öeldes ei ole ma harjunud haige-haige olema. Haigla raviarstki naljatas, et olen kõige igavama haiguslooga patsient — haiglas olen käinud vaid sünnitamas ja tõsiseid haigusi pole varem olnud. Samuti olen ma tänaseks omandanud suurepärased oskused kõikvõimalike külmetuste ravimiseks: supid, mahlad, eliksiirid, vitamiinid ja toidulisandid. Pole ime, et suutsin kõnealust eskalatsiooni nii pikalt edasi lükata. Seekord polnud tegemist aga tavalise külmetusega. Kahjuks taipasin seda alles liiga hilja, sest tähtajad, sündmused ja pere tundusid köhast tähtsamad. Olge teie targemad kui mina.

Kui küsite, miks ma varem arsti juurde ei läinud, siis tegelikult läksin. Esialgu ei leitud aga midagi, mis väärinuks erilist tähelepanu. Mõne päeva pärast oli olukord aga drastiliselt muutunud.  

Täna olen kodus tagasi ja mõistan, kui habras on tervis. See õppetund tuli valusalt, kuid seda mõjusamalt.  

Ja veel, kaks kummalist asja, mis juhtusid vahetult enne mu haiglasse sattumist:

Mu käekell jäi seisma.  

Minu isale helistati petukõnega, mis algas sõnadega: “Tere, teie tütar on haiglas.”

Universum, sa töötad müstilistel viisidel.  

Minu suurim lugupidamine ja tänu Tallinna kiirabi ning Lääne-Tallinna Keskhaigla erakorralise meditsiini osakonna ja nakkuskliiniku personalile. 

Olin tõesti hoitud ♥

Minu terviserike oli tõsine ja hirmutav, kuid see pole võrreldav sellega, millega Kristel Leif praegu rinda pistab. Kui sul on võimalus aidata teda võitluses haruldase silmavähiga, leiad lisainformatsiooni ja juhised siit.