Juba homsest on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis kõigile huvilistele avatud näitus „Kaadris ja kaadri taga – Boris Mäemetsa moefoto”. Et aidata näituse külastajatel mõista Boris Mäemetsa loomingut veidike sügavamalt avaldame kultuurikriitiku Hannes Aava kirjapandud taustauuringu tulemuse. Hannes, sõna on sinul!

Pean alustuseks tunnistama, et kuulsin Eesti moefoto vaarisast, legendaarse Silueti fotograafist Boris Mäemetsast selle näituse kontekstis esimest korda. Taustainfona tean, et näitus on vaba käega kureeritud läbilõige Mäemetsa Siluetis ilmunud fotodest ja kaadritagustest ülesvõtetest, mis annavad tõenäoliselt kõikehaarava ülevaate tärkava (Nõukogude) Eesti moetööstuse esimese foto-auteur’i karjääri tippajast Eestis. (Hiljem tegi Mäemets sama tööd ka Leningradis.)

Nagu 2008. aastal Anne Vetiku kirja pandud ja Eesti Ekspressis avaldatud intervjuu reedab, on tegu kohati vastuolulise, samas tundliku loojanatuuriga, kelle identiteedi ja karjääri tajumise üks olulisi osi oli kaht tüüpi represseeritus: riiklikud ettekirjutused ja naisülemuste loominguline surve. Lisaks oli mehe sõnul takistuseks professionaalsete modellide puudus ning Eesti naiste vähene enesekriitika – modelliks pürgis palju neid, kes tema arvates selleks ei kõlvanud.

Selles võtmes avaneb kuraatori valitud teostest võrdlemisi kurioosne ja kirju tervikpilt, mis raskendab sisuliste üldistuste tegemist. Motiivide ring kulgeb klassikalisest Silueti naeratavast, kaadris täispikkuses, seisvast kostüümis mannekeenist mängulisemate võtteplatsi kaadritaguste fotode ning kohati ka siseruumides üles võetud stseenideni, mille situatsioonid meenutavad juba polüamoorsete erootikaseeriate sissejuhatavaid kaadreid. Kõige julgemates ja vahest ebanõukogudelikumates kaadrites näeme kolme naismodelli diivanil meelust sugereerida üritavate, ent kergelt kohmetunud nägudega, käed üksteise reitel ja õlgadel lebamas.

Moefoto puhul, kus kaamera ees domineerivad naismodellid, on feminismi esilekerkimisest alates olnud õhus küsimus objektistamise ja võimestamise (empowerment) keerukast suhtest, teisisõnu see, kui palju on moefoto aidanud kaasa naisõiguste kinnistamisele. Nende fotode loomise ajal ei olnud Mäemetsal sellest teemast tõenäoliselt aimugi, sest Nõukogude Liit oli ametlikus diskursuses kõige võrdsem riik maailmas ning neist teemadest enne 1980ndaid avalikult väga ei räägitud.

Milline on aga olukord Mäemetsa töödes? Naismodellide ja meesfotograafi puhul lisandub objektistamise teemale automaatselt male gaze’i (otsetõlkes „mehe pilgu”) moment ehk naiste kujutamine mehe korraldatud/lavastatud perspektiivi kaudu, mis kannab endas paratamatult sotsiaalpoliitilisi tähendusi, osa neist on teadlik, osa aga alateadlik kultuurikoodide järgimine. Siinses valikus on naise rollid mitmesugused: ilus objekt, flirtiv objekt, teise omataolise objektiga flirtiv objekt, meesobjekti flirtimisobjekt, kaks objekti flirtimas meesobjektiga, köögis konutav objekt, askeldav (meikiv, riideid sättiv) objekt jne. Kõige enam objektistavad kaadrid on katsetused erootiliselt laetud motiividega siseruumides (vist magamistoas) seina najal kohmetult aluspesus/bikiinides poseeriva modelliga, kelle kramplikud kehaasendid ja näoilmed on tugevas vastuolus sellega, mida fotograaf tõenäoliselt taotles. Kivi peaks siinkohal lendama pigem fotograafi kui naismodelli, -ülemuse või N.Liidu kapsaaeda.

Tunduvalt vahetumalt mõjuvad Mäemetsa naisfiguurid kaadrites, kus neil on lastud vabalt olla ning nad ei suhestu meestega ega nii läbinähtavalt ka meesfantaasiatega. Siinkohal tuleb tunnustada Mäemetsa silma valguse ja ruumi kasutamisel, head tunnetust asukohtade valikul ning ajastu kontekstis situatsioonide lavastamisel ja narratiivide loomisel. Humoorikaim näide on pilkudega flirtiv paar Keila-Joal, meistriteoseks aga esmapilgul täiesti süütuna näiv flirtimisstseen ülikonnas mehe ja lillelise naise vahel, kelle taustal paistab luuravat kolmas figuur – nende tegevuse vastu ilmselgelt huvi tundev salapärane kleidis naine.

Üldiselt võib Boris Mäemetsa loomingu ja Silueti maailmaga mitte kursis olevate ning Nõukogude perioodi mittekogenud inimesena tõdeda taas seda kummastavat muljet, mida Nõukogude kultuur võrdluses Läänega esile kutsub. Vaatamata väliselt kõiges vastanduvale retoorikale oli tõepoolest tegu justkui sama mündi eri külgedega, millest üks oli teisest lihtsalt hillitsetum ja madalama tootmiskuluga. Kultuuriline impulss ja ideed immitsesid eesriide kangakiududest aga sujuvalt läbi ning mõlemas süsteemis pildistasid mehed rõivatükke kandvaid naisi, et teised naised neid materialistlikult ihaleva kadedusega jälgida saaksid.

Näitus „Kaadris ja kaadri taga – Boris Mäemetsa moefoto” jääb Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatuks 22. oktoobrini.

Fotografiska Tallinn käivitab uue, kohalikele fotokunstnikele suunatud platvormi Fotografiska Emerging Artists: The Baltics + Finland, mille fookuses on piirkonna tõusvad fotokunsti talendid. Algatus keskendub uute loominguliste käekirjade avastamisele ja toetamisele, võimendades kunstnike nähtavust ja professionaalset arengut ning pakkudes ligipääsu Fotografiska üleilmsele võrgustikule. Platvormi esimene suurem projekt on 2026. aasta mais Fotografiska Tallinnas avanev grupinäitus, kuhu valitakse kuni kuus tõusvat fototähte Eestist, Lätist, Leedust ja Soomest.

Fotografiska Tallinna Emerging Artists platvormile on oodatud kandideerima igas vanuses fotokunstnikud Balti riikidest ja Soomest, kes on oma loomingulise teekonna algusjärgus või kelle loome ei ole veel kogunud laiemat piirkondlikku tuntust. Taotlusi saab esitada aastaringselt ning kord aastas valitakse välja kunstnikud, kes osalevad Fotografiska Tallinnas toimuval erinäitusel. Esimene näitus avaneb 2026. aasta maikuus ning kandideerimine sellele kestab tuleva jaanuari lõpuni.

Lisaks näitusel osalemisele ja uute teoste produktsioonile pakub platvorm kunstnikele personaalset mentorlust ja kokkupuudet valdkonna ekspertidega, kõlapinda Fotografiska kanalites ning võimalusi osaleda publikuprogrammides ja töötubades. Algatus loob alustavatele fotokunstnikele professionaalse keskkonna, kus kasvada koos teiste autoritega, katsetada uusi formaate ning saada osa rahvusvahelise haardega näitusekogemusest.

Fotografiska jaoks täidab see eesmärki tuua esile kohalikku, veel nägemata kunsti ning võimendada selle häält, jagades oma platvormi jõudu ja liikudes ühiselt edasi. „Oleme ammu soovinud käivitada platvormi, mis keskenduks teadlikult kunstnikele, kes on fotokunstis oma teed alles kujundamas, ning annaks neile Fotografiska lava kaudu nähtavuse ja toetatud kasvuruumi,“ ütleb Fotografiska Tallinna tegevjuht ja kaasasutaja Margit Aasmäe. „Regiooniülene vaade loob võimaluse tuua kokku erinevad hääled, teemad ja visuaalsed lähenemised, mis noort kunsti praegu sütitavad. Loodame esimesel näitusel näha esindatust igast riigist ning hoida sama sammu ka järgmistega,“ lisab Aasmäe.

Kandideerima on oodatud nii loomekarjääri algusjärgus olevad fotokunstnikud kui autorid, kelle looming ei ole veel saanud laiaulatuslikku kõlapinda. Kõrgelt on hinnatud nii omanäoline visuaalne käekiri kui tugev jutustav lähenemine. Oodatud on terviklikud, seni eksponeerimata projektid, mis käsitlevad kaasaegseid ja päevakajalisi teemasid. Fookus on fotograafial, kuid teretulnud on ka video-, segatehnika- ja installatiivsed lahendused, mille lähtepunktiks on fotokunst. Taotlus tuleb esitada ühe PDF-failina inglise keeles ning lisada 15–20 teost või reproduktsiooni ühes projektikirjeldusega, soovituslikult ka koos kunstnikupositsiooni lühikirjeldusega. Kandideerida selle lingi kaudu kuni 31. jaanuarini 2026.

Sel reedel, 5. detsembril kell 18 avatakse A-Galeriis ehtekunsti aastanäitus pealkirjaga “Üks ta kõik”, kus osaleb 64 kunstnikku. Näituse kuraator on Sille Luiga.

Eesti ehtekunsti suurim iga-aastane ühisnäitus keskendub seekord väärtustele. Praegusel ajal, mil väärtust nähakse sageli numbrite kaudu, juhivad kunstnikud tähelepanu väärtuse teistsugustele vormidele, mis sünnivad koostööst, kogukonnast ja ühises ruumis kujunevatest suhetest. Näitusel on tänavu teoseid nii A-Galerii kogukonna kunstnikelt kui ka autoritelt, kes on ehtevaldkonnaga uuel moel suhestunud, koondades eri põlvkondade ja taustade kokkupuutepunkti.

Aastanäituse kujunduse loonud kunstnik Karl Joonas Alamaa töötab rõivatekstiilijääkidest valmistatud pehmete figuursete objektidega, mida täiendavad puidust ja metallist orgaanilised pinnastruktuurid. Kujundus põimib ehted ja skulpturaalsed vormid ning suunab mõtisklema, milline võiks olla ehtekunsti roll inimeseks olemise ja teravalt kontrastsete ühiskondlike kriiside keskel.

Pealkiri „Üks ta kõik” viitab pingetele erilisuse ja universaalsuse väärtustamise vahel, kõlamas irooniline: mis iganes, vahet ju pole. Iga teos ja näitus on justkui oma väikese maailma probleemi püstitus ja võimalik lahendus, üks paljus. Suure ühisnäituse puhul avaneb väärtuste ruum, kus näiliselt sarnased osad korrutuvad ja erilisus hajub, kuid vaatamata sellele kerkib pinnale midagi oluliselt ainulaadset, uusi vaatenurki ja ootamatut uuenduslikkust pakkuvat.

Näitusel osalevad kunstnikud: Mirjam Aun, Andrei Balašov, Merike Balod, Jens Andreas Clausen, Margus Elizarov, Rita-Livia Erikson, Kati Erme, Elize Hiiop, Tatiana Iakovleva, Hedi Jaansoo, Ivar Kaasik, Keesi Kapsta, Mari Käbin, Liisi Kõuhkna, Keiu Koppel, Ülle Kõuts, Kalle Kotselainen, Olga Tea Krek, Kadi Kübarsepp, Triin Kukk, Valdek Laur, Kristiina Laurits, Krista Lehari, Claudia Lepik, Viktorija Lillemets, Elis Liivo, Urmas Lüüs, Keiu Maasik, Tõnis Malkov, Henry Mardisalu, Ülle Mesikäpp, Juulia Aleksandra Mikson, Paul Aadam Mikson, Maarja Niinemägi, Erle Nemvalts, Ulrika Paemurru, Õnne Paulus, Margit Paulin, Mari Pärtelpoeg, Darja Popolitova, Ane Raunam, Anne Reinberg, Mari Relo-Šaulys, Liisa-Chrislin Saleh, Tamara Sergijenko, Kairi Sirendi, Birgit Skolimowski, Riin Somelar, Kärt Summatavet, Hansel Tai, Sven Tali, Harry Tensing, Margus Tänav, Bianca Triinu Toots, Kertu Tuberg, Maria Valdma-Härm, Ene Valter, Katrin Veegen, Kadi Veesaar, Kertu Vellerind, Tea Vellerind, Raili Vinn, Ülle Voosalu.

Näitus jääb A-Galeriis avatuks kuni 17.01.2026.