Juba homsest on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis kõigile huvilistele avatud näitus „Kaadris ja kaadri taga – Boris Mäemetsa moefoto”. Et aidata näituse külastajatel mõista Boris Mäemetsa loomingut veidike sügavamalt avaldame kultuurikriitiku Hannes Aava kirjapandud taustauuringu tulemuse. Hannes, sõna on sinul!

Pean alustuseks tunnistama, et kuulsin Eesti moefoto vaarisast, legendaarse Silueti fotograafist Boris Mäemetsast selle näituse kontekstis esimest korda. Taustainfona tean, et näitus on vaba käega kureeritud läbilõige Mäemetsa Siluetis ilmunud fotodest ja kaadritagustest ülesvõtetest, mis annavad tõenäoliselt kõikehaarava ülevaate tärkava (Nõukogude) Eesti moetööstuse esimese foto-auteur’i karjääri tippajast Eestis. (Hiljem tegi Mäemets sama tööd ka Leningradis.)

Nagu 2008. aastal Anne Vetiku kirja pandud ja Eesti Ekspressis avaldatud intervjuu reedab, on tegu kohati vastuolulise, samas tundliku loojanatuuriga, kelle identiteedi ja karjääri tajumise üks olulisi osi oli kaht tüüpi represseeritus: riiklikud ettekirjutused ja naisülemuste loominguline surve. Lisaks oli mehe sõnul takistuseks professionaalsete modellide puudus ning Eesti naiste vähene enesekriitika – modelliks pürgis palju neid, kes tema arvates selleks ei kõlvanud.

Selles võtmes avaneb kuraatori valitud teostest võrdlemisi kurioosne ja kirju tervikpilt, mis raskendab sisuliste üldistuste tegemist. Motiivide ring kulgeb klassikalisest Silueti naeratavast, kaadris täispikkuses, seisvast kostüümis mannekeenist mängulisemate võtteplatsi kaadritaguste fotode ning kohati ka siseruumides üles võetud stseenideni, mille situatsioonid meenutavad juba polüamoorsete erootikaseeriate sissejuhatavaid kaadreid. Kõige julgemates ja vahest ebanõukogudelikumates kaadrites näeme kolme naismodelli diivanil meelust sugereerida üritavate, ent kergelt kohmetunud nägudega, käed üksteise reitel ja õlgadel lebamas.

Moefoto puhul, kus kaamera ees domineerivad naismodellid, on feminismi esilekerkimisest alates olnud õhus küsimus objektistamise ja võimestamise (empowerment) keerukast suhtest, teisisõnu see, kui palju on moefoto aidanud kaasa naisõiguste kinnistamisele. Nende fotode loomise ajal ei olnud Mäemetsal sellest teemast tõenäoliselt aimugi, sest Nõukogude Liit oli ametlikus diskursuses kõige võrdsem riik maailmas ning neist teemadest enne 1980ndaid avalikult väga ei räägitud.

Milline on aga olukord Mäemetsa töödes? Naismodellide ja meesfotograafi puhul lisandub objektistamise teemale automaatselt male gaze’i (otsetõlkes „mehe pilgu”) moment ehk naiste kujutamine mehe korraldatud/lavastatud perspektiivi kaudu, mis kannab endas paratamatult sotsiaalpoliitilisi tähendusi, osa neist on teadlik, osa aga alateadlik kultuurikoodide järgimine. Siinses valikus on naise rollid mitmesugused: ilus objekt, flirtiv objekt, teise omataolise objektiga flirtiv objekt, meesobjekti flirtimisobjekt, kaks objekti flirtimas meesobjektiga, köögis konutav objekt, askeldav (meikiv, riideid sättiv) objekt jne. Kõige enam objektistavad kaadrid on katsetused erootiliselt laetud motiividega siseruumides (vist magamistoas) seina najal kohmetult aluspesus/bikiinides poseeriva modelliga, kelle kramplikud kehaasendid ja näoilmed on tugevas vastuolus sellega, mida fotograaf tõenäoliselt taotles. Kivi peaks siinkohal lendama pigem fotograafi kui naismodelli, -ülemuse või N.Liidu kapsaaeda.

Tunduvalt vahetumalt mõjuvad Mäemetsa naisfiguurid kaadrites, kus neil on lastud vabalt olla ning nad ei suhestu meestega ega nii läbinähtavalt ka meesfantaasiatega. Siinkohal tuleb tunnustada Mäemetsa silma valguse ja ruumi kasutamisel, head tunnetust asukohtade valikul ning ajastu kontekstis situatsioonide lavastamisel ja narratiivide loomisel. Humoorikaim näide on pilkudega flirtiv paar Keila-Joal, meistriteoseks aga esmapilgul täiesti süütuna näiv flirtimisstseen ülikonnas mehe ja lillelise naise vahel, kelle taustal paistab luuravat kolmas figuur – nende tegevuse vastu ilmselgelt huvi tundev salapärane kleidis naine.

Üldiselt võib Boris Mäemetsa loomingu ja Silueti maailmaga mitte kursis olevate ning Nõukogude perioodi mittekogenud inimesena tõdeda taas seda kummastavat muljet, mida Nõukogude kultuur võrdluses Läänega esile kutsub. Vaatamata väliselt kõiges vastanduvale retoorikale oli tõepoolest tegu justkui sama mündi eri külgedega, millest üks oli teisest lihtsalt hillitsetum ja madalama tootmiskuluga. Kultuuriline impulss ja ideed immitsesid eesriide kangakiududest aga sujuvalt läbi ning mõlemas süsteemis pildistasid mehed rõivatükke kandvaid naisi, et teised naised neid materialistlikult ihaleva kadedusega jälgida saaksid.

Näitus „Kaadris ja kaadri taga – Boris Mäemetsa moefoto” jääb Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatuks 22. oktoobrini.

Rahvusvahelise kaasaegse kunsti biennaali Tallinna Fotokuu 2025 põhiprogramm avatakse 5. septembril Saarineni majas Tanja Muravskaja näitusega „Aiad: Tanja Muravskaja ja valgus“. 11. oktoobrist on Kai kunstikeskuses avatud Sirje Runge näitus „Hapral pinnasel. Sirje Runge ja valgus“.

Tanja Muravskaja fotoseeria „Aiad“ uurib reaalsuse ja kujutise vahelisi piire, kasutades lähtematerjalina vett kui vaatamise viisi. Kunstnik ei käsitle merd pelgalt motiivina – sellisena, nagu see on –, vaid viib selle vormilisse muundumisse, kus nähtavat kujundavad valgus ja aeg. Nii lakkab vesi olemast illustratsioon ja muutub kogemuseks, mis on ühtaegu materiaalne ja visuaalne ning töötab vaataja mälu, aja ja sisemiste seisunditega.

Muravskaja jaoks on vee kasutamine teadlik aeglustumise strateegia ja vastandus digiajastu automatiseeritud visuaalsetele voogudele. „Oma töödega kutsun ka vaatajat aeglustama ja häälestama pilku ümber – astuma kõrvale lõputust uudiste- ja pildivoost, et taastada tundlikkus valguse ja aja suhtes ning märgata, kuidas kujutis sünnib siin ja praegu. See on rännak nähtava ja nähtamatu piirile, mis toob vaataja tagasi teravdatud füüsilisse kohalolusse,“ sõnas kunstnik Tanja Muravskaja. Näitus toimub ajaloolises Saarineni majas ning väljapanekus on aastatel 2024-2025 kunstniku enda valmistatud fototrükid, mille lõplik valik ja vormistus on kujundatud Fotokuu näituse jaoks.

Lisaks Tanja Muravskaja isikunäitusele kuulub Tallinna Fotokuu põhiprogrammi Sirje Runge isikunäitus „Hapral pinnasel. Sirje Runge ja valgus“ Kai kunstikeskuses. 

11. oktoobrist avatud näitus jälgib kunstniku loomingulist teekonda valguse, värvi ja taju uurimisel, tuletades meelde, et kunsti jõud peitub sageli selle võimes kanda vastuolusid, aktsepteerida kaduvust ja muuta mööduv millekski kestvaks.

Näitusel on väljas valik Runge teoseid 1970st aastatest tänaseni ning eraldi ruum on pühendatud tema õpetamiskunstile, rekonstrueerides tema katsetused värviliste paberitega valguse uurimiseks.

Rahvusvaheline kaasaegse kunsti biennaal Tallinna Fotokuu toimub tänavu kaheksandat korda, kestes 5. septembrist 31. oktoobrini. 

31. mail Põhjala tehases toimunud 36. ERKI Moeshow tõi lavale kümme omanäolist kollektsiooni, pakkudes publikule moekunsti kõige värskemat ja julgemat palet. Selleaastase teema „Tund enne homset” kaudu uurisid Eesti Kunstiakadeemia tudengid põlvkonda, kelle jaoks vabadus ja vastutus on lahutamatult seotud.

ERKI Moeshow’l jagati auhindu kolmes kategoorias – valmisrõivad (Prêt-à-Porter), mood kui kunst (Fashion as Art) ning uuenduslikud töövõtted moekunstis (Innovative Approaches in Fashion) – ning rahval oli võimalus valida ka oma lemmik.

Nüüd on ERKI Moeshow loominguline energia ja julged ideed jõudnud Tallinna Kaubamaja Naistemaailma, kus avatud näitus ja pop-up toob külastajateni valiku tänavuse moesündmuse eredamatest töödest. Näitusel saab näha disainerite Kristina Oja, Linda Teemägi, Mihhail Zaytsevi ja Cristopher Siniväli kollektsioone.

Näitus on tasuta ning avatud kuni 29. septembrini.