Juba homsest on Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis kõigile huvilistele avatud näitus „Kaadris ja kaadri taga – Boris Mäemetsa moefoto”. Et aidata näituse külastajatel mõista Boris Mäemetsa loomingut veidike sügavamalt avaldame kultuurikriitiku Hannes Aava kirjapandud taustauuringu tulemuse. Hannes, sõna on sinul!

Pean alustuseks tunnistama, et kuulsin Eesti moefoto vaarisast, legendaarse Silueti fotograafist Boris Mäemetsast selle näituse kontekstis esimest korda. Taustainfona tean, et näitus on vaba käega kureeritud läbilõige Mäemetsa Siluetis ilmunud fotodest ja kaadritagustest ülesvõtetest, mis annavad tõenäoliselt kõikehaarava ülevaate tärkava (Nõukogude) Eesti moetööstuse esimese foto-auteur’i karjääri tippajast Eestis. (Hiljem tegi Mäemets sama tööd ka Leningradis.)

Nagu 2008. aastal Anne Vetiku kirja pandud ja Eesti Ekspressis avaldatud intervjuu reedab, on tegu kohati vastuolulise, samas tundliku loojanatuuriga, kelle identiteedi ja karjääri tajumise üks olulisi osi oli kaht tüüpi represseeritus: riiklikud ettekirjutused ja naisülemuste loominguline surve. Lisaks oli mehe sõnul takistuseks professionaalsete modellide puudus ning Eesti naiste vähene enesekriitika – modelliks pürgis palju neid, kes tema arvates selleks ei kõlvanud.

Selles võtmes avaneb kuraatori valitud teostest võrdlemisi kurioosne ja kirju tervikpilt, mis raskendab sisuliste üldistuste tegemist. Motiivide ring kulgeb klassikalisest Silueti naeratavast, kaadris täispikkuses, seisvast kostüümis mannekeenist mängulisemate võtteplatsi kaadritaguste fotode ning kohati ka siseruumides üles võetud stseenideni, mille situatsioonid meenutavad juba polüamoorsete erootikaseeriate sissejuhatavaid kaadreid. Kõige julgemates ja vahest ebanõukogudelikumates kaadrites näeme kolme naismodelli diivanil meelust sugereerida üritavate, ent kergelt kohmetunud nägudega, käed üksteise reitel ja õlgadel lebamas.

Moefoto puhul, kus kaamera ees domineerivad naismodellid, on feminismi esilekerkimisest alates olnud õhus küsimus objektistamise ja võimestamise (empowerment) keerukast suhtest, teisisõnu see, kui palju on moefoto aidanud kaasa naisõiguste kinnistamisele. Nende fotode loomise ajal ei olnud Mäemetsal sellest teemast tõenäoliselt aimugi, sest Nõukogude Liit oli ametlikus diskursuses kõige võrdsem riik maailmas ning neist teemadest enne 1980ndaid avalikult väga ei räägitud.

Milline on aga olukord Mäemetsa töödes? Naismodellide ja meesfotograafi puhul lisandub objektistamise teemale automaatselt male gaze’i (otsetõlkes „mehe pilgu”) moment ehk naiste kujutamine mehe korraldatud/lavastatud perspektiivi kaudu, mis kannab endas paratamatult sotsiaalpoliitilisi tähendusi, osa neist on teadlik, osa aga alateadlik kultuurikoodide järgimine. Siinses valikus on naise rollid mitmesugused: ilus objekt, flirtiv objekt, teise omataolise objektiga flirtiv objekt, meesobjekti flirtimisobjekt, kaks objekti flirtimas meesobjektiga, köögis konutav objekt, askeldav (meikiv, riideid sättiv) objekt jne. Kõige enam objektistavad kaadrid on katsetused erootiliselt laetud motiividega siseruumides (vist magamistoas) seina najal kohmetult aluspesus/bikiinides poseeriva modelliga, kelle kramplikud kehaasendid ja näoilmed on tugevas vastuolus sellega, mida fotograaf tõenäoliselt taotles. Kivi peaks siinkohal lendama pigem fotograafi kui naismodelli, -ülemuse või N.Liidu kapsaaeda.

Tunduvalt vahetumalt mõjuvad Mäemetsa naisfiguurid kaadrites, kus neil on lastud vabalt olla ning nad ei suhestu meestega ega nii läbinähtavalt ka meesfantaasiatega. Siinkohal tuleb tunnustada Mäemetsa silma valguse ja ruumi kasutamisel, head tunnetust asukohtade valikul ning ajastu kontekstis situatsioonide lavastamisel ja narratiivide loomisel. Humoorikaim näide on pilkudega flirtiv paar Keila-Joal, meistriteoseks aga esmapilgul täiesti süütuna näiv flirtimisstseen ülikonnas mehe ja lillelise naise vahel, kelle taustal paistab luuravat kolmas figuur – nende tegevuse vastu ilmselgelt huvi tundev salapärane kleidis naine.

Üldiselt võib Boris Mäemetsa loomingu ja Silueti maailmaga mitte kursis olevate ning Nõukogude perioodi mittekogenud inimesena tõdeda taas seda kummastavat muljet, mida Nõukogude kultuur võrdluses Läänega esile kutsub. Vaatamata väliselt kõiges vastanduvale retoorikale oli tõepoolest tegu justkui sama mündi eri külgedega, millest üks oli teisest lihtsalt hillitsetum ja madalama tootmiskuluga. Kultuuriline impulss ja ideed immitsesid eesriide kangakiududest aga sujuvalt läbi ning mõlemas süsteemis pildistasid mehed rõivatükke kandvaid naisi, et teised naised neid materialistlikult ihaleva kadedusega jälgida saaksid.

Näitus „Kaadris ja kaadri taga – Boris Mäemetsa moefoto” jääb Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatuks 22. oktoobrini.

16. oktoobril avatakse Narva Kunstiresidentuuris Eesti Kunstiakadeemia moedisaini osakonna eestvedamisel Narva seni suurim rahvusvaheline moenäitus „Hõimulõim“. Näitus avatakse „Narva soome-ugri kultuuripealinn 2025” ametliku programmi raames ning see maandub hõimurahvaste kalendriaasta olulisimale nädalale, hõimunädalale. 

„Hõimulõim“ on näitus, mis põimib soome-ugri pärimuse kaasaegsesse moeloomesse. See on austusavaldus rikkalikule kaasavarale, mille püsimine sõltub sellest, kui oskuslikult suudame seda oma tänasesse ellu kanda.

Näitusel on eksponeeritud üheksa soome-ugri rahva disainerite looming. Saami, handi, udmurdi, mari, komi, ungari, karjala, soome (sh ingeri) ja eesti (sh seto ja võro) loojate töödega tuuakse esile, et rõivas võib olla ühtaegu nii praktiline ese kui ka identiteedi ja kollektiivse mälu kandja. Iga autor küsib omal moel, mida tähendab olla soome-ugri disainer 21. sajandil – kuidas põimida oma traditsioon kaasaegsesse vormi ja mida selle mitmekihilisest tähendusväljast maailmale jutustada. Need teosed avavad ka eetilisi valikuid: millist materjali kasutada, kuidas hoida kohalikke oskusi ning kuidas jutustada oma rahva lugu nii, et see looks dialoogi ka nende jaoks, kes pole sellesse kultuuriruumi sündinud.

“Tänases maailmas, kus mõne rahva laul on vaiksem kui kunagi varem ja nii mõnegi mustri kuduja on jäänud üksikuks, on see hõimurahvaste vaheline lõim eriti habras,” sõnab näituse kuraator Piret Puppart.

Põnevust pakuvad ka näituse interaktiivsed, tehnoloogiliselt uuenduslikud elamused. Külastaja saab avastada nii magnetite abil Piret Pupparti loodud kleitidesse peidetud mustreid kui ka kogeda kunstnik Alyona Movko-Mägi kujundatud vadjalaste mustrimaailmale pühendatud hologramm-koske.

Ekspositsiooni saab külastada 11. jaanuarini. Lisainformatsioon nart.ee. 

Sel nädalal avaneb Fotografiskas näitus „Sündida ja sünnitada“, mis esitleb jõulises, ausas ja intiimses vaates hetki, mil saavad alguse nii elu kui vanemlus, saateks poeetilised mõtisklused sünnituse ürgse ja tabamatu olemuse üle.

Fotograaf Emilia Bergmark-Jiménez on aastast 2021 pildistanud Rootsis sünnitusi, talletades elu alguse lugusid – igaühel neist on olnud ainulaadsed asjaolud ja kulg. Fotografiskas 10. oktoobril avanev Bergmark-Jiménezi isikunäitus põhineb samal projektil ning juhatab läbi sünnituse erinevate etappide ja hetkede, mis tähistavad nii elu kui ühise teekonna algust. Dokumentaalfotod esitlevad sünnitust ausalt ja argiselt, kehalises ja intiimses vaates. Piltide saateks jagab fotograaf aga oma isiklikke mõtisklusi, mis puudutavad sünnituse ürgset ja metafüüsilist poolt – eluline ja poeetiline sulavad kokku näituseks, kus sünd on ühtaegu nii tunnistus kui teekond.

Bergmark-Jiménez on projekti raames osalenud üle 40 sünnitusel, millest igaühest on valminud umbkaudselt 900 ülesvõtet. Fotografiska näituse jaoks on ta välja valinud 25 sünnitust, mis on jäädvustatud fotograafi ausa, ent ülitundliku pilgu läbi. „Olen täheldanud, et need pildid toovad esile tugevaid reaktsioone. Fotod naiste kehadest, mis ei ole kaunid või sensuaalsed, äratavad üles allasurutud tundeid ja hirme,“ kommenteerib Bergmark-Jiménez oma loomingut. Näitusega „Sündida ja sünnitada“ jutustab kunstnik loo sünnituse eksistentsiaalsest aspektist, aga ka inimeseks saamisest ja inimesena elamisest. „See projekt on olnud mu elu kõige väekam teekond. See on põhjalikult ümber kujundanud minu arusaama reaalsusest,“ lisab kunstnik.

Fotografiska Tallinna kaasasutaja ja näituste juht Maarja Loorents sõnab, et näituse jõud peitub just selle ausas ja ilustamata eheduses: „Iga foto sellel näitusel kannab endas eriilmelist lugu ja selle kihte. Mõni pilt võib tunduda toore või liigagi vahetuna, kuid just selles peitub Emilia loomingu vägi – midagi pole ilustatud ega peidetud. Ehe elu etendub tema piltidel avameelselt ja kompromissitult, põhinedes Emilia sügaval austusel sünnituspalatis kogetu vastu.“

Näituse avamise puhul viibib Eestis ka kunstnik ise – tema inspireerivast maailmast saab vahetult osa saada nii 9. oktoobril kell 18 toimuval näituse avavestlusel kui 10. oktoobril kell 18 toimuval avatuuril. Sünnitust käsitleva näituse avanemise puhul lisandub 21. oktoobrist Fotografiska üritusteprogrammi ka hommikuvöönd – vastukaaluks igareedesele öövööndile seab Fotografiska teisipäeviti kell 9–11 fookuse lapse sündi ootavatele ning beebide ja väikelaste vanematele. Hommikuvöönd pakub rahulikku aega kunsti nautimiseks, turvalist ruumi lastega olemiseks ning võimalust kohtuda teiste vanematega ja jagada kogemusi. Hommikuvöönditel osalevad aeg-ajalt erikülalised, kes kõnetavad teemasid, mis ootuse ajal ning imikute ja maimikutega kooskasvamisel võiksid vanemale olla olulised või päevakajalised.