Foto: Mirjam Parik
Siiski, seekord keerame moeajaloos mõned peatükid tagasi ja mullegi suureks üllatuseks jõuame Taani, kus Kopenhaagenis on Taani Disainimuuseumis (Designmuseum Denmark) juba paar kuud olnud võimalus osa saada näitusest „I am Black Velvet. Erik Mortensen – Haute Couture”. Näitus annab ülevaate Mortenseni unikaalsest talendist ja Balmaini pärandist.
Paari sõnaga ka kõnealusest disainerist. Erik Mortensen (1926−1998) oli moekunstnik, kes on jõudnud rahvusvahelises moes taanlastest kaugeimale. Juba 16-aastasena leidis ta tee Taani pealinna, et alustada õpipoisina toonase tippmoelooja Holger Blomi juures. Ambitsioonikas Mortensen tegi kuue aasta pärast sihikindla valiku ja siirdus Pariisi, kus temast sai 1947. aastal Balmaini moemajas praktikant. Mõni aasta hiljem nimetas Vogue teda Balmaini paremaks käeks. Alates 1951. aastast oli ta ametlikult peadisaineri assistent, kuni võttis 1982. aastal üle Pierre’i trooni. Mortensen disainis kaheksa aasta jooksul 17 kollektsiooni ja lahkus Balmainist 1990. aastal. Disainer suri Pariisis 1998. aastal, olles enne seda töötanud paar aastat Jean-Louis Scherrier’le. Mortenseni loomingut on hinnatud kolmel korral le Dé d’or’i – moetööstuse Oscari vääriliseks.
Taani pole tuntud suurjooneliste moeetenduste ega -näituste poolest. Seetõttu on sellelaadne väljapanek vägagi eriline ja palju kajastust leidnud. Näitusel on väljas ligukaudu 70 komplekti, lisaks tööproovid, sketšid ja fotod. Suur osa väljapanekust on Mortenseni enda tehtud annetus. Lisaks on Disainimuuseum laenanud 30 kleiti Balmainilt ning väike osa väljapanekust pärineb Mortenseni elukaaslaselt Jean Pierre Michaud’lt.
Päikselisel septembripäeval näitust külastades võimendus väljapaneku tonaalsus eriliselt. Sumedates, peaaegu öistes näituseruumides mängis muusika, mis meenutas ja kordas Balmaini meeldejäävaid moeetendusi 1980. aastatel. Kui peaksin sellelt näituselt valima kõige meeldejäävama osa, siis oleks see heli ja vormide väga täpne kombineerimine. Pikemalt jäin peatuma näituse väikseimas saalis, kus ringikujulisele poodiumil on mustade siidjate narmaskardinate taga salapäraselt esitletud Mortenseni väiksed mustad kleidid. Kuigi nende disain on pigem lopsakas kui minimalistlik, mõjus kogu väljapanek õrnalt, diskreetselt, sensuaalselt ja salapäraselt.
Näituse keskmine saal sunnib peatuma videoseina ees, kus assortiina vilksatavad Balmaini 80ndate show’d. Ülevaatlik kollaaž elustab väljapanekut ja annab kinnitust, et Erik Mortenseni käekiri mõjutas oluliselt 80ndate moepilti. Tema tööde puhul on tähelepanuväärne, et hoolimata kümnendi mõjust, suurtest vormidest ja maskuliinsusest, suutis ta oma loomingus edasi anda peent ilu ja ülistada naise keha. Kui taani disain kohtub kehaga nii vormis kui ka materjalides vaid distantsilt, siis Mortensen töötab vastupidiselt – keha kaunistab nii vormi kui ka materjali.
Näitus ise on jagatud erinevatesse teemadesse, millest olulisim ja meeldejäävaim on kindlasti disaineri vaimustus musta kanga vastu. Must oli Mortenseni armastus, kuid ta mängis konservatiivse tooniga nii osavalt, et kogu kergus, sära ja eripära on lõigetes, detailides ja kvaliteetses kangas. Ekspositsioonis on oluline roll ka sketšidel, mis annavad aimu emotsioonist kantud disainiprotsessist. Joonised on kiired, rõhuasetusega siluetil, jättes meistritele suured väljakutsed kangavaliku ja detailitöötluse osas. Peene käsitöö hindajana paelusid mind eriliselt pisidetaile ja tehnikat rõhutavad tööproovid.
Elamusi pakkuvat näitust on võimalik vaadata Taani Disainimuuseumis kuni 31. jaanuarini 2018. Vaata ka designmuseum.dk/en/exhibition/erik-mortensen.
„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“
Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.
„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.
Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.
Algav suvi märgib Fotografiska Tallinna 7. tegutsemisaastat. Maja suvine suurnäitus kannab tiitlit „Fotograafia jõud: nähtavale toodud maailmad“ (Photography in Power: Making Worlds Visible) ning tõstab esile fotokunsti ja kunstnikud, kes on läbi aastate olnud osa Fotografiska rahvusvahelisest ja kohalikust näituseprogrammist. Ülevaatenäitus avab fotograafia erinevaid kihistusi ja selle rolli maailma tõlgendamisel.
Mahukas grupinäitus toob esmakordselt Tallinnasse mitmed fotograafia suurnimed – Newtoni, Mapplethorpe’i ja Avedoni kõrval leiab näituselt ka Paolo Roversi, Refik Anadoli, David LaChapelle’i, Lars Tunbjörki, Herb Rittsi ja teised fotograafia raudvarasse kuuluvad kunstnikud. Taaskohtuda saab ka mitmete publikulemmikutega nagu Alison Jackson, Peter Lindbergh, Pentti Sammallahti, Ellen von Unwerth, Anders Petersen ja Tom of Finland. Samuti leiab näitusesaalist kohalikud kunstnikud, kes on olnud osa Fotografiska Tallinna seitsmeaastasest loost, nende hulgas Toomas Volkmann, Cloe Jancis, Tanja Muravskaja, Kaupo Kikkas, DeStudio ja Anna-Stina Treumund. Ühtekokku lööb näitusel kaasa 127 kunstnikku.
Samal ajal pöördub pilk ka fotokunsti tulevikule. Suurnäituse kõrval avaneb Fotografiskas algatuse Emerging Artists esimene näitus, mis toob esile Baltimaade ja Soome tõusvad fototähed – uue põlvkonna julged ja värsked pilgud, milles joonistuvad välja fotograafia järgmised suunad ja võimalikud tulevikud.
„Uute regionaalsete kunstnike platvormi ja iga-aastase näituse käivitamisega loome ruumi värsketele häältele, toetades loometee alguses olevaid autoreid, kelle pilkudes peegelduvad kaasaja kõige teravamad küsimused,“ kommenteerib Fotografiska kaasasutaja ja tegevjuht Margit Aasmäe.
Rahvusvahelise avatud konkursi kaudu valiti näitusel „Emerging Artists 2026: Baltimaad ja Soome“ osalema kunstnikud piirkonna kõigist neljast riigist. Eestist osalevad näitusel Anna-Liisa Kree ja Andra Rahe, Soomest Karl Ketamo ja Shia Rówan Conlon, Leedust Pavelas Šalaikiskis ja Ieva Baltaduonytė ning Lätist Filips Smits, Annemarija Gulbe, Krišjānis Elviks, Anna Ansone ja Anna Marija Puķe.
Valitud kunstnikud töötavad fotograafilise materjaliga väga erineval moel – lavastades hoolikalt läbimõeldud stseene, vaadeldes ausalt ja mänguliselt iseennast ning ümbritsevat elu või andes seeriate kaudu kuju kaasaegsetele meeleoludele ja ühiskonna varjatud jõujoontele. Näitus avab kaasaegse fotokunsti eriilmelised lähenemised ning toob esile autorite isiklikud, fotograafia kaudu läbitunnetatud kogemused, milles võib ära tunda ka siinsele piirkonnale omaseid visuaalseid vihjeid.
„On harukordne, et hetkeks on meil avatud justkui fotomaailma entsüklopeedia – sa tuled lehitsema lugusid ja avastama maailma, surveta otsustada, kas ja kes sulle rohkem meeldima peab,“ kirjeldab Aasmäe Fotografiska suvist näitusehooaega.
Mõlemad näitused ootavad Fotografiskas avastamist kogu suve vältel – „Fotograafia jõud“ on üleval 6. maist 13. septembrini ja „Emerging Artists 2026“ 9. maist 1. novembrini. Nende kõrval saab tutvuda ka Läti kunstniku Inta Ruka näitusega „Paigad nimega kodu“, mis kannab helges valguses möödunud aegade elu ja vaimu.
