Erik Mortenseni nimi ei pane tõenäoliselt eesti moegurmaanil kõrvus kellukest helisema, kuid kindlasti on teada Balmaini ekstravagantne kaubamärk või siis selle noor peadisainer Oliver Rousteing.

Siiski, seekord keerame moeajaloos mõned peatükid tagasi ja mullegi suureks üllatuseks jõuame Taani, kus Kopenhaagenis on Taani Disainimuuseumis (Designmuseum Denmark) juba paar kuud olnud võimalus osa saada näitusest „I am Black Velvet. Erik Mortensen – Haute Couture”. Näitus annab ülevaate Mortenseni unikaalsest talendist ja Balmaini pärandist.

Paari sõnaga ka kõnealusest disainerist. Erik Mortensen (1926−1998) oli moekunstnik, kes on jõudnud rahvusvahelises moes taanlastest kaugeimale. Juba 16-aastasena leidis ta tee Taani pealinna, et alustada õpipoisina toonase tippmoelooja Holger Blomi juures. Ambitsioonikas Mortensen tegi kuue aasta pärast sihikindla valiku ja siirdus Pariisi, kus temast sai 1947. aastal Balmaini moemajas praktikant. Mõni aasta hiljem nimetas Vogue teda Balmaini paremaks käeks. Alates 1951. aastast oli ta ametlikult peadisaineri assistent, kuni võttis 1982. aastal üle Pierre’i trooni. Mortensen disainis kaheksa aasta jooksul 17 kollektsiooni ja lahkus Balmainist 1990. aastal. Disainer suri Pariisis 1998. aastal, olles enne seda töötanud paar aastat Jean-Louis Scherrier’le. Mortenseni loomingut on hinnatud kolmel korral le Dé d’or’i – moetööstuse Oscari vääriliseks.

Taani pole tuntud suurjooneliste moeetenduste ega -näituste poolest. Seetõttu on sellelaadne väljapanek vägagi eriline ja palju kajastust leidnud. Näitusel on väljas ligukaudu 70 komplekti, lisaks tööproovid, sketšid ja fotod. Suur osa väljapanekust on Mortenseni enda tehtud annetus. Lisaks on Disainimuuseum laenanud 30 kleiti Balmainilt ning väike osa väljapanekust pärineb Mortenseni elukaaslaselt Jean Pierre Michaud’lt.

Päikselisel septembripäeval näitust külastades võimendus väljapaneku tonaalsus eriliselt. Sumedates, peaaegu öistes näituseruumides mängis muusika, mis meenutas ja kordas Balmaini meeldejäävaid moeetendusi 1980. aastatel. Kui peaksin sellelt näituselt valima kõige meeldejäävama osa, siis oleks see heli ja vormide väga täpne kombineerimine. Pikemalt jäin peatuma näituse väikseimas saalis, kus ringikujulisele poodiumil on mustade siidjate narmaskardinate taga salapäraselt esitletud Mortenseni väiksed mustad kleidid. Kuigi nende disain on pigem lopsakas kui minimalistlik, mõjus kogu väljapanek õrnalt, diskreetselt, sensuaalselt ja salapäraselt.

Näituse keskmine saal sunnib peatuma videoseina ees, kus assortiina vilksatavad Balmaini 80ndate show’d. Ülevaatlik kollaaž elustab väljapanekut ja annab kinnitust, et Erik Mortenseni käekiri mõjutas oluliselt 80ndate moepilti. Tema tööde puhul on tähelepanuväärne, et hoolimata kümnendi mõjust, suurtest vormidest ja maskuliinsusest, suutis ta oma loomingus edasi anda peent ilu ja ülistada naise keha. Kui taani disain kohtub kehaga nii vormis kui ka materjalides vaid distantsilt, siis Mortensen töötab vastupidiselt – keha kaunistab nii vormi kui ka materjali.

Näitus ise on jagatud erinevatesse teemadesse, millest olulisim ja meeldejäävaim on kindlasti disaineri vaimustus musta kanga vastu. Must oli Mortenseni armastus, kuid ta mängis konservatiivse tooniga nii osavalt, et kogu kergus, sära ja eripära on lõigetes, detailides ja kvaliteetses kangas. Ekspositsioonis on oluline roll ka sketšidel, mis annavad aimu emotsioonist kantud disainiprotsessist. Joonised on kiired, rõhuasetusega siluetil, jättes meistritele suured väljakutsed kangavaliku ja detailitöötluse osas. Peene käsitöö hindajana paelusid mind eriliselt pisidetaile ja tehnikat rõhutavad tööproovid.

Elamusi pakkuvat näitust on võimalik vaadata Taani Disainimuuseumis kuni 31. jaanuarini 2018. Vaata ka designmuseum.dk/en/exhibition/erik-mortensen.

Teksad, T-särgid ja sulejoped ei ole ilmselt esimesed asjad, mis Met Galaga seoses pähe tulevad. Ometi saavad just argirõivad New Yorgi Metropolitan Museum of Arti kostüümiinstituudi 2027. aasta kevadnäituse lähtepunktiks. Pärast John Gallianole pühendatud näituse ärajäämist on muuseum valinud… märksa teistsuguse suuna.

Näitus nimega „extraORDINARY: Fashion and the Poetics of the Everyday“ uurib, kuidas disainerid muudavad argised rõivad ja pealtnäha lihtsad materjalid millekski erakordseks. Fookuses on nii garderoobi basic-esemed kui ka paber, plast ja metall, mis saavad ekstraordinaarseks tänu käsitööle, konstruktsioonile ja ehk ka disaineri vaimukusele. Muuseum lubab käsitleda ka seda, kuidas esemete väärtus kujuneb nende kasutamise ja hoidmise kaudu.

Andrew Boltoni kureeritud väljapanek koondab üle 200 teose, sealhulgas Marc Jacobsi, Calvin Kleini ja Matthieu Blazy loomingut ning moemärke nagu Burgerry, LOEWE, Moncler ja Off-White. Näituse kaks põhisuunda vaatlevad ühelt poolt argirõivaste ümbermõtestamist, teisalt lihtsate, vahel lausa ühekordseks kasutamiseks mõeldud materjalide muutumist kantavaks kunstiks.

Meenutuseks. Esialgu pidi 2027. aasta kevadnäitus nimega „John Galliano: Horizons“ keskenduma justnimelt Galliano loomingule. See plaan tõi kaasa omajagu kriitikat disaineri varasemate antisemiitlike ja rassistlike väljaütlemiste tõttu ning augusti lõpus teatasid muuseum ja Galliano ühiselt näitusest loobumisest. Bolton on rõhutanud, et uus kontseptsioon ei sündinud soovist leida lihtsalt käepärane asendus. Vogue’ile antud kommentaaris tunnistas ta, et varuplaani polnud: eesmärk oli luua sama ambitsioonikas ja kõnekas näitus, millel oleks ka relevantne.

Met Gala kontekstis tekib siia aga paratamatult omaette vastuolu. Argisuse ülistamine sündmusel, millelt oodatakse aasta kõige suurejoonelisemaid moekomplekte? Kõlab vähemalt esialgu meeldivalt paradoksaalselt.

Met Gala toimub 3. mail 2027 ja selle dress code’i pole veel avalikustatud. Näitus „extraORDINARY: Fashion and the Poetics of the Everyday“ on avatud 9. maist 2027 kuni 9. jaanuarini 2028.

Fotografiskas avanev Lõuna-Aafrika kunstniku Lebohang Kganye näitus annab fotograafiale uue mõõtme, luues fotode, skulptuuri ja lavastatud stseenidega ruumilisi jutustusi. Neis Lõuna-Aafrika folkloorist ammutatud lugudes peegelduvad aga motiivid ja uskumused, mida kohtab pärimustes üle kogu maailma, näidates, kuidas eri kultuuride lood võivad võrsuda sarnastest hirmudest, kujutlustest ja ebauskudest.

Lebohang Kganye on rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik, kes kasutab perekonnaarhiive ja lavastatud keskkondi, et uurida, kuidas isiklikud lood kujundavad laiemat ajalookäsitlust või seda hoopis kahtluse alla seavad. Fotografiskas 6. novembril avaneva näituse „Le Sale ka Kgotso“ keskmes on kodu kui paik, kus põimuvad turvatunne ja rahutus, perekondlikud mälestused, mütoloogia ja folkloor. Lõuna-Aafrika suulisest pärimusest lähtudes uurib Kganye, kuidas uskumused ja rituaalid elavad edasi tänapäevas ning kujundavad inimeste igapäevaelu.

Spetsiaalselt Fotografiska jaoks valminud projekt „Le Sale ka Kgotso“ on ruumiinstallatsioon, mille eeskujuks on RDP (rekonstruktsiooni- ja arenguprogramm) elamu. Selliseid elamuid rajati Nelson Mandela valitsuse poolt 1994. aastal algatatud programmi raames, eesmärgiga leevendada apartheidijärgses ühiskonnas sügavalt juurdunud ebavõrdsust. Alumiiniumist ja terasest fotoskulptuuride abil taasloodud elamu koosneb viiest elusuuruses toast, millest igaüks on täidetud teatraalsete, detailideni läbimõeldud stseenidega.

„Suur osa minu loomingust keskendub suulisele ajaloole ja lugude jutustamisele, eriti sellele, kuidas lood põlvest põlve edasi kanduvad. Olen toonud oma loomingusse mütoloogia ja kõik need lood, mida kuulsin lapsena township’i elamupiirkonnas kasvades. Paljud neist olid väga kummalised,“ kirjeldab Kganye.

Fotografiska rahvusvaheliste näituste juht Jessica Jarl sõnab, et Kganye looming on fotomaastikul tugevalt eristuv: „Lebohang Kganye loomingu juures köidab mind enim see, millise mängleva kergusega seob ta fotograafia, etenduskunsti, stsenograafia ja skulptuuri üheks tervikuks. Ta loob loo ja maailma selle ümber, astub ise stseeni ning laseb fotol võtta füüsilise, skulptuurse vormi. Tema lähenemine fotograafiale on erakordne – midagi sellist ei ole ma varem näinud,“ kommenteerib Jarl.

Kganye teosed kuuluvad mitmete mainekate muuseumide ja institutsioonide kogudesse, sealhulgas Smithsoniani instituudi, Getty muuseumi, Victoria ja Alberti muuseumi ning Pariisi moodsa kunsti muuseumi (Musée d’Art Moderne de Paris) kogudesse. 2022. aastal osales Kganye Veneetsia kunstibiennaalil Lõuna-Aafrika paviljonis ning tema loomingut on hiljuti eksponeeritud ka näiteks New Yorgi moodsa kunsti muuseumis (MoMA) ja Londonis Tate’is. „Le Sale ka Kgotso“ avanes esmakordselt 2025. aastal Fotografiska Berliinis ning oli 2026. aasta märtsist oktoobrini esitlusel Fotografiska Stockholmis.

Näituse avamise puhul viibib Kganye Eestis ning neljapäeval, 5. novembril kell 19.00 toimub Fotografiskas kunstnikuvestlus, mis annab ühtlasi võimaluse näitusekülastuseks päev enne avamist. Samal õhtul algusega kell 20.00 toimub Fotografiska restoranis õhtusöök, mis tähistab näituse avamist ja tõstab esile Lõuna-Aafrika maitseid. Laupäeval, 7. novembril kell 14.00 leiab aset näituse avatuur koos kunstnikuga.

Lebohang Kganye näitus jääb avatus 7. märtsini 2027. Lisaks Kganye näitusele saab praegu Fotografiskas külastada veel ka suurnäitust „Vivian Maier: avastatud teosed“, samuti Heikki Leisi soolonäitust „Torm enne vaikust“ ja Bosnia päritolu kunstniku Šejla Kamerići isikunäitust „EX YOU“. Maja esimesel korrusel on kuni kuu lõpuni avatud Kõrgema Kunstikooli Pallas fotograafia osakonna üliõpilaste ja vilistlaste näitus „Minu lugu on…”, mis on Fotografiska Tallinna uue näitusekeskkonna Community Gallery esimene näitus ning mille külastamine on kõikidele huvilistele prii.