Erik Mortenseni nimi ei pane tõenäoliselt eesti moegurmaanil kõrvus kellukest helisema, kuid kindlasti on teada Balmaini ekstravagantne kaubamärk või siis selle noor peadisainer Oliver Rousteing.

Siiski, seekord keerame moeajaloos mõned peatükid tagasi ja mullegi suureks üllatuseks jõuame Taani, kus Kopenhaagenis on Taani Disainimuuseumis (Designmuseum Denmark) juba paar kuud olnud võimalus osa saada näitusest „I am Black Velvet. Erik Mortensen – Haute Couture”. Näitus annab ülevaate Mortenseni unikaalsest talendist ja Balmaini pärandist.

Paari sõnaga ka kõnealusest disainerist. Erik Mortensen (1926−1998) oli moekunstnik, kes on jõudnud rahvusvahelises moes taanlastest kaugeimale. Juba 16-aastasena leidis ta tee Taani pealinna, et alustada õpipoisina toonase tippmoelooja Holger Blomi juures. Ambitsioonikas Mortensen tegi kuue aasta pärast sihikindla valiku ja siirdus Pariisi, kus temast sai 1947. aastal Balmaini moemajas praktikant. Mõni aasta hiljem nimetas Vogue teda Balmaini paremaks käeks. Alates 1951. aastast oli ta ametlikult peadisaineri assistent, kuni võttis 1982. aastal üle Pierre’i trooni. Mortensen disainis kaheksa aasta jooksul 17 kollektsiooni ja lahkus Balmainist 1990. aastal. Disainer suri Pariisis 1998. aastal, olles enne seda töötanud paar aastat Jean-Louis Scherrier’le. Mortenseni loomingut on hinnatud kolmel korral le Dé d’or’i – moetööstuse Oscari vääriliseks.

Taani pole tuntud suurjooneliste moeetenduste ega -näituste poolest. Seetõttu on sellelaadne väljapanek vägagi eriline ja palju kajastust leidnud. Näitusel on väljas ligukaudu 70 komplekti, lisaks tööproovid, sketšid ja fotod. Suur osa väljapanekust on Mortenseni enda tehtud annetus. Lisaks on Disainimuuseum laenanud 30 kleiti Balmainilt ning väike osa väljapanekust pärineb Mortenseni elukaaslaselt Jean Pierre Michaud’lt.

Päikselisel septembripäeval näitust külastades võimendus väljapaneku tonaalsus eriliselt. Sumedates, peaaegu öistes näituseruumides mängis muusika, mis meenutas ja kordas Balmaini meeldejäävaid moeetendusi 1980. aastatel. Kui peaksin sellelt näituselt valima kõige meeldejäävama osa, siis oleks see heli ja vormide väga täpne kombineerimine. Pikemalt jäin peatuma näituse väikseimas saalis, kus ringikujulisele poodiumil on mustade siidjate narmaskardinate taga salapäraselt esitletud Mortenseni väiksed mustad kleidid. Kuigi nende disain on pigem lopsakas kui minimalistlik, mõjus kogu väljapanek õrnalt, diskreetselt, sensuaalselt ja salapäraselt.

Näituse keskmine saal sunnib peatuma videoseina ees, kus assortiina vilksatavad Balmaini 80ndate show’d. Ülevaatlik kollaaž elustab väljapanekut ja annab kinnitust, et Erik Mortenseni käekiri mõjutas oluliselt 80ndate moepilti. Tema tööde puhul on tähelepanuväärne, et hoolimata kümnendi mõjust, suurtest vormidest ja maskuliinsusest, suutis ta oma loomingus edasi anda peent ilu ja ülistada naise keha. Kui taani disain kohtub kehaga nii vormis kui ka materjalides vaid distantsilt, siis Mortensen töötab vastupidiselt – keha kaunistab nii vormi kui ka materjali.

Näitus ise on jagatud erinevatesse teemadesse, millest olulisim ja meeldejäävaim on kindlasti disaineri vaimustus musta kanga vastu. Must oli Mortenseni armastus, kuid ta mängis konservatiivse tooniga nii osavalt, et kogu kergus, sära ja eripära on lõigetes, detailides ja kvaliteetses kangas. Ekspositsioonis on oluline roll ka sketšidel, mis annavad aimu emotsioonist kantud disainiprotsessist. Joonised on kiired, rõhuasetusega siluetil, jättes meistritele suured väljakutsed kangavaliku ja detailitöötluse osas. Peene käsitöö hindajana paelusid mind eriliselt pisidetaile ja tehnikat rõhutavad tööproovid.

Elamusi pakkuvat näitust on võimalik vaadata Taani Disainimuuseumis kuni 31. jaanuarini 2018. Vaata ka designmuseum.dk/en/exhibition/erik-mortensen.

Tallinna Fotokuu raames toimub 5. septembrist kuni 31. oktoobrini rahvusvaheline linnaruumi näitus kuuel pinnal Kaubamaja ristmiku ümbruses. Üleküllastatud linnakeskkonnas otsib näitus viise, kuidas pakkuda möödujatele kunsti kaudu pausihetki ning avada uusi vaatenurki harjumuspärasele linnakeskkonnale.

Linnaruumi näitusel osalevad kunstnikud on Elo Vahtrik (EE), Eva Stenram (SE/GB), Giovanna Petrocchi (IT), Mare Tralla (EE), Mia Dudek (PL) ja Sigrid Viir (EE). Näituse kuraatorid on Kati Ots (EE) ja Trine Stephensen (NO).

„Kõik sai alguse asukohast – see pani paika ruumilise mastaabi ja ka teemad, millega tegeleda. Kaubamaja ristmik on visuaalselt ja ajalooliselt väga laetud paik, kus põimuvad eri ajastute kihid ja Tallinna identiteedi olulised sümbolid,“ sõnas kuraator Kati Ots. „Ühel pool on Kaubamaja, teisel pool Viru Keskus – kaks eri ajastu kaubandusarhitektuuri tähist. Endise Eesti Kunstiakadeemia krundile on kerkimas uus kõrghoone, Viru Keskuse terrassil seisab Hämarik ning ümberringi liigub lakkamatu inimvool, maa all ja peal. See on monumentaalne keskkond – mitte pelgalt mastaabi, vaid ka tähenduse ja visuaalse intensiivsuse poolest.“

Kuus kohaspetsiifilist teost paigutatakse Kaubamaja ristmiku ümbrusesse, kus need sekkuvad linnaruumi mitmel tasandil, hõivates pindu nii inimeste tavapärastes liikumiskohtades kui paikades, kuhu pilk tavaliselt ei satu. Sarnaselt on mitmekesine ka kunstnike valik.

„Valisime osalejate hulga teadlikult väiksema, et saaksime töötada põhjalikult ja kohaspetsiifiliselt. Kõik näitusetööd on loodud spetsiaalselt Kaubamaja ristmiku jaoks ning eri põlvkondadest ja rahvusest kunstnikud toovad näitusele enda isiklikud vaatenurgad ja suhestumise ruumiga,“ sõnas näituse kuraator Trine Stephensen.

„Näitus käsitleb fotograafiat meediumiüleselt – kõik teosed lähtuvad fotograafiast, kuid väljendusvorm ulatub installatsioonidest ja digitaalsetest kollaažidest kuni skulpturaalsete objektideni. Uurime, kuidas foto saab toimida mitte ainult visuaalse kujutisena, vaid ka skulpturaalse elemendina, mis loob ruumi ja sekkub selle kogemisse,“ lisas Stephensen.

Rahvusvaheline kaasaegse kunsti biennaal Tallinna Fotokuu toimub tänavu kaheksandat korda, kestes 5. septembrist 31. oktoobrini.

„Rasketel aegadel on mood alati pöörane,“ ütles kunagi moepioneer Elsa Schiaparelli. See tsitaat saab uue elu 2026. aasta märtsis, mil Londoni Victoria ja Alberti muuseum avab uksed näitusele “Schiaparelli: Fashion Becomes Art” – esimesele suurele Schiaparelli väljapanekule Ühendkuningriigis.

V&A lubab külastajatele unustamatut moekunsti elamust: näitusel saab näha enam kui 200 ikoonilist eset Schiaparelli moemaja arhiividest. Esindatud on rõivad, aksessuaarid, ehted, parfüümid, fotod, maalid, skulptuurid, mööbel ja palju muud. 

Näituse keskne teema on moemaja sügav ja pikaajaline suhe kunstimaailmaga. Näitusel on esindatud tööd sellistelt nimedelt nagu Pablo Picasso ja Man Ray, aga ka kuulsad sürrealistlikud koostööd Salvador Dalíga. Lisaks saab näha ka tänapäevaseid tõlgendusi Schiaparelli visioonist, sealhulgas loometöid moemaja praeguselt loovjuhilt Daniel Roseberrylt.

Lisainformatsiooni näituse kohta leiab V&A koduleheküljelt.