Tuleta meelde, millal sa viimati sammud Kadrioru kunstimuuseumisse seadsid – kas paus on pikaks veninud? Nüüd pole enam pääsu, sest muuseum on üles seadnud selle aasta ühe intrigeerivama näituse. 

„Naudingute aed. Õitsev 17. sajand“ täidab lossi lillede (ja moega), kuid mitte ainult. Meie ette laotatakse lood, mis räägivad ilust ja edevusest, ihast ja leinast, õnnest ja kaduvusest. Uue näituse wow-kujunduse autoriks on ei keegi muu kui rahvusvaheliselt tuntud Belgia moedisainer Walter Van Beirendonck. Portaili nimel rääkis Ester Kannelmäe Kadrioru kunstimuuseumi direktori Aleksandra Murrega näituse sünnist, selle kõnetavast sisust ja unikaalsest atmosfäärist.

Aleksandra, lilled kunstis – see kõlab esmapilgul väga turvaliselt, mõnedele isegi veidikene igavalt. Näituse vaatajatele saab aga üsna ruttu selgeks, et see pole kaugeltki nii. Miks on just see näitus teistsugune?

Näitus on väga liigutav. Jah, lilled mõjuvad kunstimuuseumis iseenesestmõistetavatena, kuid võin kinnitada, et see näitus on tõesti eriline. Lugu ei piirdu lillemaalide ajalooga – see haarab endasse sotsiaalsed, religioossed, poliitilised ja eetilised teemad. Eesti keeles on imeline väljend „rääkima läbi lillede“ ehk peitma oma sõnumit sümbolite taha. Just seda me siin sõna otseses mõttes teeme – räägime läbi lillede.

Näituse tutvustusest jäi kõlama, et see toob kogu uhke muuseumi mugavustsoonist välja. Selgita meile, mida selle all mõeldud on?

Oleme tõesti tänulikud näituse kujundajale Walterile, et ta meid mugavustsoonist välja tõi. Näitus eirab mitmeid traditsioonilisi lahendusi, mida me tavaliselt kasutame. Selgus, et oleme piisavalt julged, et mõelda ja teha asju teistmoodi – üha silmapaistvamalt ja uhkemalt. Usun, et pöörame kunsti ja ajaloo käisitlemises täiesti uue lehekülje.

Mainisid, et näitus ei piirdu vaid lillemaalide eksponeerimisega, vaid tungib sügavamale. Millised teemad vaataja ette tuuakse?

Teemasid on loomulikult mitmeid. Tegemist on tegelikult väga emotsionaalsete lugudega, mis meid ka tänapäeval liigutavad. Me räägime moraalist, ilust, võrdõiguslikkusest, naiste õigustest, peretraditsioonidest, leinast ja vägivallast. Kõik need teemad olid olulised 17. sajandil, ent on maagiliselt ajakohased ka praegu.

17. sajand tundub siiski väga kauge aeg – mis selle relevantsuse sinu jaoks loob?

Mul on tunne, et vaadates näitust mõistavad paljud, et vanade meistrite tööd pole vaid kuldraamides ilu ja mugavustsoon, vaid universaalselt oluliste teemade käsitlused. Oleme muuseum, mis töötab just vanema kunstiga, ning meie eesmärk on publikule tõestada, et see kunst on ka meie ajal oluline. Peame tundma vanu meistreid, sest nad kõnelevad meiega läbi sajandite. Meie ülesanne on ainult küsimusi küsida – ja tajume, et nemad esitavad küsimusi ka meile. Me näeme selle kunsti kaudu ka iseennast.

Niivõrd suure ja visuaalselt uhke näituse ülespanek ei saa liiga lihtne olla?

Näituse kallal töötas tõeline unelmate tiim. Kadrioru ehitusfaas kestis kaks nädalat, kuid arendustöö palju pikemalt. Näitus on mitmekihiline, täis avastusrõõmu – sellest leiab igaüks enda jaoks midagi.

Räägi meile veidi rohkem näituse fenomenaalsest kujundusest.

Näituse sisu on selle kujunduse abil suurepäraselt pakendatud. Vaataja tiritakse väga emotsionaalsesse atmosfääri. Olgem ausad – tervest muuseumist on saanud üks suur kunstiteos. Walteri loodud terviklik installatsioon kasutab lugusid ja kunstiteoseid ehitusklotsidena. Nii on loodud imeline taust, mis laseb kunstiteostel särada.

Miks peaks lugeja sammud Kadrioru kunstimuuseumi poole seadma?

Ma olen selle näituse tõeline fänn. Mul oli võimalus olla kaasas kogu näituse arendusprotsessis ja meil on muuseumina väga uhke tunne seda nüüd publikule presenteerida. Ja on suur rõõm, et maalide omanik Phoebus Foundation valis just Kadrioru kunstimuuseumi näituse esimeseks koduks. Järgmised viis kuud saavad olema tõeliselt põnevad!

Näitus „Naudingute aed. Õitsev 17. sajand“  jääb Kadrioru kunstimuuseumis avatuks 2026. aasta 25. jaanuarini. Lisainfot leiad siit.

Portugalis toimub tänavu kolmas Lissaboni ehtekunstibiennaal, mis tänavu kannab nime „Kooseksisteerimised“ (Coexistências / Coexistences). Biennaali näitusel „Jewellery Room“ osaleb 25.–27. septembril ka Eesti ehtekunstnikke esindav A-Galerii, esitledes kuraator Sille Luiga koostatud väljapanekut „Tuleviku alguses“. Rahvusvahelise publiku ette jõuab 12 kunstniku looming, mis käsitleb inimese, looduse ja tehnoloogia kooseksisteerimise võimalusi.

Kuraatori sõnul vaatleb „Tuleviku alguses“ ehet võimalike maailmade kujutlemise vahendina. Abstraktsed arhitektuursed ja orgaanilised vormid loovad ulmelise miniatuurse ökosüsteemi, kus inimesed, taimed, putukad, mineraalid, tehnoloogia ja tehisintellekt eksisteerivad uutes, alles määratlemata suhetes. Ehte intiimset mõõtkava teadlikult nihestades tõstatab väljapanek küsimusi, mis ulatuvad üksikesemetest kaugemale: millist maailma soovime, milliseid suhteid selles luua ja kellega tulevikku jagada? Ehe muutub siin uurivaks ja kohati maagiliseks tööriistaks, mille abil saab katsetada erinevaid väärtusruume, identiteete ning kooseksisteerimise viise.

Väljapanek koondab eri põlvkondade kunstnikke, kes käsitlevad ehet enama kui dekoratiivse esemena. Nende teosed kutsuvad kujutlema alles valmivat, kuid juba endale käegakatsutavalt vihjavat tulevikku.

Näitusel osalevad kunstnikud: Kaia Ansip (EST/PRT), Valdek Laur (EST), Keiu Koppel (EST), Kadi Kübarsepp (EST), Margit Paulin (EST), Liisbeth Kirss (EST), Katrin Kosenkranius (EST), Raili Vinn (EST), Mari Pärtelpoeg (EST), Elis Liivo (EST), Kati Erme (EST) ja Tõnis Malkov (EST).

„Jewellery Room“ toimub 17. sajandist pärit Lissaboni kloostris Convento dos Cardaes. Näitus on avatud 25.–26.09 kell 12–18 ning 27.09 kell 11–17. Uuri lisa A-galerii kodulehel.

Fotografiska Tallinn avab sügishooaja suurnäitusega „Vivian Maier: avastatud teosed“, mis jõuab pärast New Yorki ja Shanghaid esmakordselt Baltikumi ja Põhjamaadesse. Näitus toob vaatajani ühe 20. sajandi tähelepanuväärsema tänavafotograafi loomingu – ja loo autorist, kelle tööd said laiema publiku jaoks nähtavaks alles pärast tema surma.

Vivian Maier (1926–2009) töötas ligi 40 aastat lapsehoidjana ning pildistas samal ajal New Yorgi ja Chicago tänavatel sõjajärgse Ameerika argipäeva. Tema tähelepanu köitsid nii juhuslikud kohtumised, värvikad karakterid ja tragikoomilised hetked kui ka inimesed, kes jäid suurlinna pidevast liikumisest pisut kõrvale. Maieri fotodes kohtuvad terav vaatlusoskus ja vaoshoitud inimlikkus – omadused, tänu millele mõjuvad tema 1950.–1980. aastatel tehtud ülesvõtted jätkuvalt üllatavalt vahetult.

Maieri enam kui 120 000 negatiivist, filmidest ja helisalvestistest koosnev pärand avastati juhuslikult ning fotograaf ise rahvusvahelist tunnustust kogeda ei jõudnud. Fotografiska näitus vaatleb tema loomingut laiemalt, liikudes ikoonilistest mustvalgetest tänavakaadritest autoportreede, abstraktsemate tööde, värvifotograafia ja filmikatsetusteni.

„Vivian Maieri lugu on erakordne, aga veel olulisem on see, kui tugevalt kõnelevad tema fotod ka seda lugu teadmata,“ kommenteerib Fotografiska Tallinna näituste juht ja kaasasutaja Maarja Loorents. „Näitus annab külastajale tema kui möödunud sajandi ühe andekama tänavafotograafi loomingust suurepärase ülevaate, alustades ikoonilistest kaadritest Chicago ja New Yorgi tänavatel ning lõpetades tema abstraktsemate teoste ja värvifotodega.“ Loorents lisab, et Maieri loomingu tänane suurim väärtus võib peituda just selle inimlikkuses: „Maailm meie ümber on täis lugusid, kui me vaid võtame aega neid märgata.“

Anne Morini kureeritud „Vivian Maier: avastatud teosed“ avaneb Fotografiska Tallinnas 18. septembril ning jääb avatuks 17. jaanuarini.