Foto: Boris Mäemets
Pean alustuseks tunnistama, et kuulsin Eesti moefoto vaarisast, legendaarse Silueti fotograafist Boris Mäemetsast selle näituse kontekstis esimest korda. Taustainfona tean, et näitus on vaba käega kureeritud läbilõige Mäemetsa Siluetis ilmunud fotodest ja kaadritagustest ülesvõtetest, mis annavad tõenäoliselt kõikehaarava ülevaate tärkava (Nõukogude) Eesti moetööstuse esimese foto-auteur’i karjääri tippajast Eestis. (Hiljem tegi Mäemets sama tööd ka Leningradis.)
Nagu 2008. aastal Anne Vetiku kirja pandud ja Eesti Ekspressis avaldatud intervjuu reedab, on tegu kohati vastuolulise, samas tundliku loojanatuuriga, kelle identiteedi ja karjääri tajumise üks olulisi osi oli kaht tüüpi represseeritus: riiklikud ettekirjutused ja naisülemuste loominguline surve. Lisaks oli mehe sõnul takistuseks professionaalsete modellide puudus ning Eesti naiste vähene enesekriitika – modelliks pürgis palju neid, kes tema arvates selleks ei kõlvanud.
Selles võtmes avaneb kuraatori valitud teostest võrdlemisi kurioosne ja kirju tervikpilt, mis raskendab sisuliste üldistuste tegemist. Motiivide ring kulgeb klassikalisest Silueti naeratavast, kaadris täispikkuses, seisvast kostüümis mannekeenist mängulisemate võtteplatsi kaadritaguste fotode ning kohati ka siseruumides üles võetud stseenideni, mille situatsioonid meenutavad juba polüamoorsete erootikaseeriate sissejuhatavaid kaadreid. Kõige julgemates ja vahest ebanõukogudelikumates kaadrites näeme kolme naismodelli diivanil meelust sugereerida üritavate, ent kergelt kohmetunud nägudega, käed üksteise reitel ja õlgadel lebamas.
Moefoto puhul, kus kaamera ees domineerivad naismodellid, on feminismi esilekerkimisest alates olnud õhus küsimus objektistamise ja võimestamise (empowerment) keerukast suhtest, teisisõnu see, kui palju on moefoto aidanud kaasa naisõiguste kinnistamisele. Nende fotode loomise ajal ei olnud Mäemetsal sellest teemast tõenäoliselt aimugi, sest Nõukogude Liit oli ametlikus diskursuses kõige võrdsem riik maailmas ning neist teemadest enne 1980ndaid avalikult väga ei räägitud.
Milline on aga olukord Mäemetsa töödes? Naismodellide ja meesfotograafi puhul lisandub objektistamise teemale automaatselt male gaze’i (otsetõlkes „mehe pilgu”) moment ehk naiste kujutamine mehe korraldatud/lavastatud perspektiivi kaudu, mis kannab endas paratamatult sotsiaalpoliitilisi tähendusi, osa neist on teadlik, osa aga alateadlik kultuurikoodide järgimine. Siinses valikus on naise rollid mitmesugused: ilus objekt, flirtiv objekt, teise omataolise objektiga flirtiv objekt, meesobjekti flirtimisobjekt, kaks objekti flirtimas meesobjektiga, köögis konutav objekt, askeldav (meikiv, riideid sättiv) objekt jne. Kõige enam objektistavad kaadrid on katsetused erootiliselt laetud motiividega siseruumides (vist magamistoas) seina najal kohmetult aluspesus/bikiinides poseeriva modelliga, kelle kramplikud kehaasendid ja näoilmed on tugevas vastuolus sellega, mida fotograaf tõenäoliselt taotles. Kivi peaks siinkohal lendama pigem fotograafi kui naismodelli, -ülemuse või N.Liidu kapsaaeda.
Tunduvalt vahetumalt mõjuvad Mäemetsa naisfiguurid kaadrites, kus neil on lastud vabalt olla ning nad ei suhestu meestega ega nii läbinähtavalt ka meesfantaasiatega. Siinkohal tuleb tunnustada Mäemetsa silma valguse ja ruumi kasutamisel, head tunnetust asukohtade valikul ning ajastu kontekstis situatsioonide lavastamisel ja narratiivide loomisel. Humoorikaim näide on pilkudega flirtiv paar Keila-Joal, meistriteoseks aga esmapilgul täiesti süütuna näiv flirtimisstseen ülikonnas mehe ja lillelise naise vahel, kelle taustal paistab luuravat kolmas figuur – nende tegevuse vastu ilmselgelt huvi tundev salapärane kleidis naine.
Üldiselt võib Boris Mäemetsa loomingu ja Silueti maailmaga mitte kursis olevate ning Nõukogude perioodi mittekogenud inimesena tõdeda taas seda kummastavat muljet, mida Nõukogude kultuur võrdluses Läänega esile kutsub. Vaatamata väliselt kõiges vastanduvale retoorikale oli tõepoolest tegu justkui sama mündi eri külgedega, millest üks oli teisest lihtsalt hillitsetum ja madalama tootmiskuluga. Kultuuriline impulss ja ideed immitsesid eesriide kangakiududest aga sujuvalt läbi ning mõlemas süsteemis pildistasid mehed rõivatükke kandvaid naisi, et teised naised neid materialistlikult ihaleva kadedusega jälgida saaksid.
Näitus „Kaadris ja kaadri taga – Boris Mäemetsa moefoto” jääb Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis avatuks 22. oktoobrini.
Linnaruumi näitusel osalevad kunstnikud on Elo Vahtrik (EE), Eva Stenram (SE/GB), Giovanna Petrocchi (IT), Mare Tralla (EE), Mia Dudek (PL) ja Sigrid Viir (EE). Näituse kuraatorid on Kati Ots (EE) ja Trine Stephensen (NO).
„Kõik sai alguse asukohast – see pani paika ruumilise mastaabi ja ka teemad, millega tegeleda. Kaubamaja ristmik on visuaalselt ja ajalooliselt väga laetud paik, kus põimuvad eri ajastute kihid ja Tallinna identiteedi olulised sümbolid,“ sõnas kuraator Kati Ots. „Ühel pool on Kaubamaja, teisel pool Viru Keskus – kaks eri ajastu kaubandusarhitektuuri tähist. Endise Eesti Kunstiakadeemia krundile on kerkimas uus kõrghoone, Viru Keskuse terrassil seisab Hämarik ning ümberringi liigub lakkamatu inimvool, maa all ja peal. See on monumentaalne keskkond – mitte pelgalt mastaabi, vaid ka tähenduse ja visuaalse intensiivsuse poolest.“
Kuus kohaspetsiifilist teost paigutatakse Kaubamaja ristmiku ümbrusesse, kus need sekkuvad linnaruumi mitmel tasandil, hõivates pindu nii inimeste tavapärastes liikumiskohtades kui paikades, kuhu pilk tavaliselt ei satu. Sarnaselt on mitmekesine ka kunstnike valik.
„Valisime osalejate hulga teadlikult väiksema, et saaksime töötada põhjalikult ja kohaspetsiifiliselt. Kõik näitusetööd on loodud spetsiaalselt Kaubamaja ristmiku jaoks ning eri põlvkondadest ja rahvusest kunstnikud toovad näitusele enda isiklikud vaatenurgad ja suhestumise ruumiga,“ sõnas näituse kuraator Trine Stephensen.
„Näitus käsitleb fotograafiat meediumiüleselt – kõik teosed lähtuvad fotograafiast, kuid väljendusvorm ulatub installatsioonidest ja digitaalsetest kollaažidest kuni skulpturaalsete objektideni. Uurime, kuidas foto saab toimida mitte ainult visuaalse kujutisena, vaid ka skulpturaalse elemendina, mis loob ruumi ja sekkub selle kogemisse,“ lisas Stephensen.
Rahvusvaheline kaasaegse kunsti biennaal Tallinna Fotokuu toimub tänavu kaheksandat korda, kestes 5. septembrist 31. oktoobrini.
V&A lubab külastajatele unustamatut moekunsti elamust: näitusel saab näha enam kui 200 ikoonilist eset Schiaparelli moemaja arhiividest. Esindatud on rõivad, aksessuaarid, ehted, parfüümid, fotod, maalid, skulptuurid, mööbel ja palju muud.
Näituse keskne teema on moemaja sügav ja pikaajaline suhe kunstimaailmaga. Näitusel on esindatud tööd sellistelt nimedelt nagu Pablo Picasso ja Man Ray, aga ka kuulsad sürrealistlikud koostööd Salvador Dalíga. Lisaks saab näha ka tänapäevaseid tõlgendusi Schiaparelli visioonist, sealhulgas loometöid moemaja praeguselt loovjuhilt Daniel Roseberrylt.
Lisainformatsiooni näituse kohta leiab V&A koduleheküljelt.
