Tanja Muravskaja fotoseeria „Aiad“ uurib reaalsuse ja kujutise vahelisi piire, kasutades lähtematerjalina vett kui vaatamise viisi. Kunstnik ei käsitle merd pelgalt motiivina – sellisena, nagu see on –, vaid viib selle vormilisse muundumisse, kus nähtavat kujundavad valgus ja aeg. Nii lakkab vesi olemast illustratsioon ja muutub kogemuseks, mis on ühtaegu materiaalne ja visuaalne ning töötab vaataja mälu, aja ja sisemiste seisunditega.
Muravskaja jaoks on vee kasutamine teadlik aeglustumise strateegia ja vastandus digiajastu automatiseeritud visuaalsetele voogudele. „Oma töödega kutsun ka vaatajat aeglustama ja häälestama pilku ümber – astuma kõrvale lõputust uudiste- ja pildivoost, et taastada tundlikkus valguse ja aja suhtes ning märgata, kuidas kujutis sünnib siin ja praegu. See on rännak nähtava ja nähtamatu piirile, mis toob vaataja tagasi teravdatud füüsilisse kohalolusse,“ sõnas kunstnik Tanja Muravskaja. Näitus toimub ajaloolises Saarineni majas ning väljapanekus on aastatel 2024-2025 kunstniku enda valmistatud fototrükid, mille lõplik valik ja vormistus on kujundatud Fotokuu näituse jaoks.
Lisaks Tanja Muravskaja isikunäitusele kuulub Tallinna Fotokuu põhiprogrammi Sirje Runge isikunäitus „Hapral pinnasel. Sirje Runge ja valgus“ Kai kunstikeskuses.
11. oktoobrist avatud näitus jälgib kunstniku loomingulist teekonda valguse, värvi ja taju uurimisel, tuletades meelde, et kunsti jõud peitub sageli selle võimes kanda vastuolusid, aktsepteerida kaduvust ja muuta mööduv millekski kestvaks.
Näitusel on väljas valik Runge teoseid 1970st aastatest tänaseni ning eraldi ruum on pühendatud tema õpetamiskunstile, rekonstrueerides tema katsetused värviliste paberitega valguse uurimiseks.
Rahvusvaheline kaasaegse kunsti biennaal Tallinna Fotokuu toimub tänavu kaheksandat korda, kestes 5. septembrist 31. oktoobrini.
Fondation Azzedine Alaïa väljapanek keskendub eelkõige disaineri 1988., 1989. ja 1990. aasta kevad/suvi kollektsioonidele, milles peegelduvad looduslikud toonid, punutud raffia ja arhitektuursed vormid. Näitusel eksponeeritud 56 komplekti avavad Alaïa tõlgenduse Aafrikast mitte otsese dokumentatsioonina, vaid isikliku mälupildi ja kujutlusvõime kaudu.
Näituse teisel korrusel on eksponeeritud fotograaf Peter Beardi tööd, mis jäädvustati tema ja Alaïa 1996. aasta Keenia-reisil. Fotod annavad lisakihi disaineri loomingulisele maailmale, näidates, kuidas isiklikud kohtumised ja kogemused kinnistasid tema ammuseid inspiratsiooniallikaid.
Näitus jääb Fondation Azzedine Alaïas avatuks 4. jaanuarini. Seega, kellel on veel selle aasta sees plaanis reis Pariisi, võib selle julgelt oma päevakavasse lisada. Lisateavet näituse kohta leiab Fondation Azzedine Alaïa kodulehelt.
„Usun, et maal on kõige elavam on sünni hetkel ning just seda tahangi Veneetsias näidata,“ sõnab kunstnik ja Eesti paviljoni autor Merike Estna. „Kuigi eeltööna valmis näituse jaoks enam kui 25 000 glasuuritud keraamilist plaati, millega on kaetud kogu paviljoni põrand, siis mastaapsed maalid sünnivad külastajate silme all mitme kuu vältel.“
Selle aasta näituse kesksed teemad on elav maal ja naiskunsti ajalugu. Paviljon asub algselt kirikuks ehitatud hoones, mis on nüüd kasutusel kogukonnakeskusena. Sisenedes näeb maalitud põrandal kujutisi kunstiajaloost ja Eesti rahvakultuurist, mis on põimitud Estna visuaalse keelega.
„Mõned tuntud naiskunstnikud on jäädvustatud põrandal olevatele keraamilistele plaatidele. Sealt leiab ka anumaid, mis viitavad lapseootel kehale, ning vihjeid Eesti rahvakultuurist pärit loomismüüdile. Alustades tühja lõuendiga, teeb Estna kummarduse ajaloolistele naiskunstnikele, kelle teoseid pole kunstikaanonitesse kirjutatud,“ avab Eesti paviljoni komissar Maria Arusoo näituse tagamaid.
Merike Estna kolis biennaali ajaks koos oma pere ja kahe väikese lapsega Veneetsiasse, et kohapeal maalida. Eesti paviljon asub aadressil Calle San Domenico 1285, Giardini vahetus läheduses. Paviljon on avatud teisipäevast pühapäevani: maist septembrini kell 11–19 ning oktoobrist novembrini kell 10–18. Kunstnik maalib paviljonis kolmapäevast pühapäevani.